... Su tulle tulen jgituse jrveks Kes hoides hlt sust hbelikul, argsel teel teineteisetuse tummas, mrast meelt minekutest meelitamaks vargsel vel varemete vaiki vanusvrast. Tuld tuikavtuima tumedasse tuues, peol pilkudesse pigistatud pded vaikelu varinguisse, seal sust juues jid asemele armidena hded. Nd unistuste udus huulil ulub maik manitsuste maskiballi mlust eeskujulikku ehtimisel endis. Kui kaua kurgus kutsetele kulub veel viipeis visklemisi meie vlust taas tolle rutus rmudele rendis? Veel psukeste prleid puistab taevas Kesk psukeste parve tiivaripsu neb nutunurkadega taevalina, seab udu une huulil igeks lipsu, krs kogub kollasesse kootud vina. Puul ubinate hullamise raskus kik okste ohked korjab kobarasse, tuul pilvepitsidega tagataskus veab tantsutalgutele vihmakasse. Veel valgusvallatusi pillav pike krgknni sillerduste siidis sammub, ta homme horisondi orjaks ajal, kuid juba de hlmas hljuv vike hetk pimeduse ukselvel tammub
Saare taadi perepiigaga. Selleine jutt aga vihastas vanema poja välja ja ka Kalve, kell julgust üle liia võttis välja oma uue mõõga. Varem, kui arvatagi oskas oli tülist õnnetus saanud ja Soome sepa poja pea põrandal. Kiljumine hakkas ja eit langes poja kõrvale põrandale. Seppa teised pojad tulid aga mõrtsukale kallale pikkade pihtidega. Enne kui Kalev nende käest pääses, lausus aga sepp sõnad, et mõõk maksaks võla mõrtsukale. Suures rutus Kalevipoeg aga seda ei kuulnud. Kalevite kange poeg aga tallas nüüd jälle radu, kuni väsimus võimust võttis ja ta maha murdis. Rahvas aga rääkis, kas sõda nüüd tulemas ja vaenuvanker veeremas? Saare taadi mureks oli suur tamm, mis küündis taevasse ja varjutas nii päikese kui ka tähed. Otsis küll taat abimehi, kes aitaks puu maha võtta, aga kellegi jõud ei käinud üle. Koju jõudes rääkis naine, et leidnud ta kotka, kelle küljes paeltega oli pöidlamees, kell kaasas kirves
sel ööl käib ringi palju igatsust. Saan oma leinavalust teada anda kui lilleõit su kalmu peale säen. Võin oma palveid veelkord üle anda, on hingedele selleks jäetud päev. Kord enda ma päriseks ära annan (K. Merilaas) 9 Kord enda ma päriseks ära annan: mu süda saab mullaks kui muinasjutus, ja minu hinge siis kuu peale kannab tuul sügisöises pilvede rutus. Siis täiesti endast saan vabaks. Ma tahan nii olla, et ma midagi ei tahaks, et langeksin tolmuna teele maha, et muutuksin tuules tuiskavaks tuhaks. Ühel hetkel Ühel hetkel ma enam ei taha. Ühel hetkel ma enam ei tule. Jään meelega ruttajaist maha ja enda sees kustutan tule. Leian pimedas tundmatu urka, kuhu ulmadki ligi ei tule. Enne veel, kui lusika nurka, viskan paberi sinna ja sule.
kootakse teravaid sahku, kootakse otsekui voolust, millega küntakse lahku mõlemat igatsuspoolust. 2. Oleme hilinejad. See on me saatuse tahe. Oleme tilisevad kuljused mastide vahel, hõiskaval narridelaeval, laeval, mis kihutab hukku. Keegi käib tumedal taeval ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku. Mai 1964 3. Peadki ma tõstma ei julgund. Kuu oli kõlisev hõbe. Silmad pooleldi sulgund, astusid piki jõge. Astusid rahutul rühil, hoogavas rusutu-rutus. Loomiseelne ja tühi viirastus maailm su nutus: naerude ähvardav seostus, naljade paljastav paljus, ja sinu pisarais eostus valguse võrratu valjus. 4. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab ilma, et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu.
annaabi.ee 
