1. Sissejuhatus Keeleteaduse alused Foneetika Mart Rannut [email protected] Teemad 1. Kõneakt 2. Foneetika koht keeleuurimises, uurimisvaldkond ja harud 3. Kõneloome 4. Kõne akustika 5. Kõnetaju ja tuvastus 6. Häälikute liigitus ja IPA Vokaalid ja diftongid Konsonandid Prosoodia (kvantiteet, rõhk, toon ja intonatsioon) Kirjandus 1. Ariste, Paul. (). Eesti keele foneetika 2. Karlsson, Fred. (2002). Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn. 3. Hint, Mati. (1998). Häälikutest sõnadeni. Mentaalne leksikon Kuidas kõlab Mida tähendab Kuidas kirja pannakse Kus ja kuidas lauses esineb Keele dualistlik struktuur Abstraktne, diskreetne tasand ja ühik Konkreetne tasand ja ühik FÜSIOLOOGILINE TASAND Täht ortograafia Foneem, allofoon fonoloogia Poolsilp, häälik (konventsioon)
FONEETIKA KONSPEKT Kõneaktil on 9 faasi, need jagunevad Rääkija faasid e. kõnemoodustus: - mõte - keeleline vorm - närvisignaalid - häälduselundite tegevus e. artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse, missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule) õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e. õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika) Kuulaja faasid e. kõnetuvastus: - kõrva tegevus e. auditiivne foneetika - närvisignaalid - keeleline vorm - mõte.
Häälikud on vokaalid (täishäälikud) ja konsonandid (kaashäälikud). Pole olemas keelt, kus oleks vaid vokaalid või konsonandid, sest nad esinevad alati koos. Tajume kuulmiselunditega, hääldame kõneelunditega. Häälikutel pole tähendusi. Häälikud ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid on lõpmatu hulk, sest see võib varieeruda (nt olenevalt tujust, keelest või inimesest endast). Võõrkeelt õppides tuleb omandada uued hääldusharjumused. 1. Artikulatoorne foneetika – kõne moodustamine. Erineb häälduskoht, häälduselundi aktiivsus. Häälikupaare eristab helilisus (nt s ja f on helitu, z ja v on heliline), mis näiteks võib ahtusest sõltuda. Häälekurdude võnkumine toimub kõris: helilise puhul toimub kerge surin. 2. Akustiline foneetika – häälikute moodustamisel tekkivad helilained. Pärast hääldust tekib häälelaine, tekib erinev aperioodiline laine. Inimene tajub ahtusest sõltuvalt müra. - Spektrogramm
20. Kõnetuvastus- Kõnetuvastus on tehnoloogia, mille abil leitakse automaatselt sõnad ja laused, mis kõige paremini vastavad sisendiks olevale inimkõnele. Selline tehnoloogia võimaldab luua mitmesuguseid rakendusi, kus kõnetuvastuse väljund võib olla lõpptulemuseks (näit. Dikteerimine) või sisendiks edasisele töötlusele (näit. Tuvastatud sõnade põhjal käskluste edastamine seadmetele, kõne semantiline analüüs automaatses dialoogisüsteemis). 21. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 22. Fonoloogia, foneem, allofoon
nad on väiksemad tähendusega keeleüksused. Millised on strukturalismi põhitõed? Keel on autonoomne märgisüsteem, see tähendab, et ta on ainus süsteem, mis suudab kirjeldada iseennast. Tuleb eristada keelt ehk langue ja kõnet ehk parole. Keeles peab toimuma sünkrooniline uurimine. Keele struktuur on tasandiline (foneetika, fonoloogia, semantika, pragmaatika, morfoloogia, süntaks). Mis tegeleb keele struktuuriga? Keele struktuuri erinevad tasandid on foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika ja pragmaatika. Foneetika tegeleb häälikutega. Fonoloogia tegeleb erinevate häälikuühenditega, sh rõhkude ja muude silbile rakenduvate nähtustega. Morfoloogia tegeleb morfeemidega, nende moodustumise ja sõnadeks liitumisega. Süntaks tegeleb sõnade liitumisega suuremateks osadeks (osalaused, liitlaused, lihtlaused). Semantika tegeleb keeles väljenduvate tähendustega. Pragmaatika arvestab lisaks keelelisele ka mittekeelelist konteksti
Mõtte kujunemine Mõtte kujunemine Mõtte keeleline väljendus Mõtte keeleline väljendus Füsioloogiline tasand Füsioloogiline tasand Närviimpulsid Närviimpulsid Kõneorganite tegevus Kuulmisorganite tegevus AKUSTILINE TASAND SÜNTEES ANALÜÜS 15. Kõnesüntees, -analüüs, nende rakendused 16. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. · Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. · Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. · Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste
· Sisend käib läbi helilaine ja teeb iga teatud sammu tagant teatud ajahetke spektri (st. Mis sagedusel on intensiivsus) spekter · Spektrist teeb ta veelkord spektri, seda nim. Kepstriks · Lõpuks kirjeldab tuvastaja seda kepstrit teatud hulga vektoritega. Maailma keelte häälikud, vt. WALSi andmeid. *vokaalid http://wals.info/feature/2 *konsonandid http://wals.info/feature/1 Aiismilatsioon ja Dissimilatsioon Pretseptiivne foneetika. Uurib häälelainega edastavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleemi (äratundmine) Eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumisekd oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine
· Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes väga palju sarnast, sest need asjad, millest inimesed räägivad, on sarnased ja inimesed
Kõik kommentaarid