Arhitektuuri ja ehituse ajalugu: referaat (0)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL
ESIMESTEST ASUSTATUD PUNKTIDEST ESIMESTE LINNADENI
REFERAAT
Õppeaines: Arhitektuuri ajalugu
Ehitusteaduskond
Tallinn 2012
SISUKORD

1 SISSEJUHATUS 3
2 INIMESE ARENG 4
3 KLIIMA ROLL ASUSTUSE KUJUNEMISEL 5
4 ESIMESED ASUSTATUD PUNKTID 6
5 LINNAD JA LINNRIIGID 6
5.1 Linna mõiste 7
5.2 Linnalise eluviisi kujunemine 8
5.3 Esimesed linnad 9
5.3.1 Lähis-Ida esimesed linnad 9
6 INIMASUSTUSE ARENG 13
KOKKUVÕTE 14
KASUTATUD ALLIKAD 15

1 SISSEJUHATUS

Kuigi Aafrikast on leitud miljonite aastate vanuseid inimfossiile, ei ole Homo Sapiens ehk nüüdisinimene või tarkinimene sugugi nii varajane nähtus. Varaseimad jäänused Homo Sapiensist arvatakse olevat ligi 200000 aasta vanused ning esimesed inimesed rändasid üsna pea ka Aafrikast välja: kõigepealt koloniseerides Euraasia  125000- 60000 aastat tagasi,  Australia  umbes 40000 aastat tagasi, Ameerika mandri 15000 aastat tagasi, ja kaugemad saared nagu Hawaii , Lihavõtte saared, Madagaskari ja Uus- Meremaa   ajavahemikus 300- 1280 eKr. [6]
Miks jäid aga inimesed mõnesse kohta pikemaks ajaks peatuma hüljates oma nomaadliku eluviisi ja jäädes paikseks? Kuidas arenesid esimestest inimasulatest esimesed linnad ja linnriigid ja mis on neist tänaseks saanud?
Kuigi linnalise eluviisi algatajateks peetakse sumereid, küündib linnalise eluviisi algus tegelikult tagasi ligi 10000 aasta tagusesse aega – kes sumeritest ette jõudsid? [1:5]
Sealsamas teoses on öeldud, et linna ja riigi piirid olid mõisteliselt üsna hägused ning omavahel väga tihedalt seotud. Seepärast kutsutakse neid tihti ka linnriikideks, nagu tänapäeval on nendeks näiteks Vatikan, Monaco , San Marino ja Singapur.
Ajaloos on käibel mõiste linnriik , kuigi mitme linnriigi omavaheline ühendus ei tarvitsenud sugugi tähendada suurt riiklikku moodustist, vaid ainult üksteist abistavat ja suhteliselt habrast liitu, mis igal hetkel laguneda võis.

2 INIMESE ARENG

Nüüdisinimese luustik oli sarnane tänapäeva inimesele ning nad olid arenenud ajuga ning osavate kätega, mis võimaldasid neil valmistada täiuslikemaid tööriistu ning üha uute tööriistade loomine aitas kaasa nende mõtlemise arengule ning ajumahu suurenemisele. Edasi püüti juba oma mõtteid ja tähelepanekuid kaaslastele edasi anda teatud häälitsustega ning hakkas kujunema häälikuline kõne.
Koos tööriistade arengu ning võimaluste suurenemisega hakkasid ligi 12000 aastat tagasi inimesed metsloomi kodustama ning taimi kasvatama ning arenes paikne põllupidamine. See kõik viis omakorda tsivilisatsiooni kasvamise ning arenguni.
Esimesed inimasulad olid otseselt sõltuvuses vee lähedusest ning olenevalt nende elustiilist ka muudest loodusvaradest ning ka näiteks metsloomade olemasolust – jahipidamiseks oli vaja ulukeid ning põllupidamiseks ja kariloomadele toidu kasvatamiseks haritavat maad.
Vaatamata looduslikele eelistele, ei olnud püsiasustuse kujunemine siiski väga tavaline – seda tänu tehnoloogia , ehituse ja transpordi arengule ning loomulikult ka metsa ning põllumaade kurnamise tõttu. Tihti koliti selleks, et suurendada oma materiaalset heaolu, tagada elamiseks mugavam ja soodsam kliima, parandada võimalusi toidu hankimisel või lihtsalt kolida lähemale loodusvarade ammutamiskohtadele või teistele inimasulatele. [6]

3 KLIIMA ROLL ASUSTUSE KUJUNEMISEL

Kuna esimesed inimesed elasid tavaliselt püstkodades, siis inimasulate paikseks jäämises mängis suurt rolli soodne looduslik kliima. Püstkojad olid tavaliselt ringikujulise põhiplaaniga mille luudest või roigastest toestik kaeti loomanaha, pilliroo, õlgede või mätastega.
Soodsast kliimast sõltus loomapidamise, jahi ning põlluharimise edukus ning loomulikult annab soe kliima võimaluse talve kergemini üle elada. Just selle tõttu on paljude tsivilisatsioonide sünnipaigaks lähistroopika.
Lähistroopikas tekkisid ja arenesid Vana-Kreeka, Vana- Rooma , Hiina, Jaapani ja muud tsivilisatsioonid . Selles piirkonnas asuvad maailma vanimad linnad  - Damaskus,  Ateena ,  Rooma  jms.
Lähistroopikas on õhutemperatuurid aasta jooksul üle 0 kraadi, suvi on palav ja talv on soe.  See tähendab seda, et esimesed inimesed ei pidanud talve saabudes rändama soojematesse piirkondadesse, vaid said jääda paikseks.
Vahemere piirkonnas on suvi kuiv ja talv niiske. Sademete hulk ja jaotus aasta jooksul sõltub konkreetsest asukohast. Niiskes lähistroopikas on suvi vihmane ja talvel sajab vähem. Kuivas lähistroopikas sajab vähe ja aasta läbi üsna ühtlaselt, suvel natuke rohkem. Tänu sellele piisas tolleaegsete inimeste algelistest ehitistest, et küllaltki mugavalt ära elada.
Lähistroopilisse taimestikku kuuluvad  igihaljad  puud ja hõredad põõsastikud. Paljudes kohtades on looduslik taimestik asendatud kultuurmaastikuga. Juba esimeste asulate tekkimisel said inimesed aru, et siin on võimalik taimi kasvatada ning põlde harida ja samas saada ka kaks saaki aastas.
Kasvatatakse oliive, tsitruseid (sidruneid, apelsine, mandariine, greipe), kuivas lähistroopikas teepõõsad. Loomakasvatuse peamised harud on lamba- ja kitsekasvatus . [4]

4 ESIMESED ASUSTATUD PUNKTID

• Maailma vanimaks asustatud punktiks peetakse Oma Kibishit Etioopia mägedes, inimeste jäänused leiti1967. aastal ning neid peetakse ligi 195000 aastat vanaks.
  
• Järgmiseks peetakse Marokost pärinevaid anatoomiliselt nüüdisinimest meenutavaid fossiile, mis on pärit ligi 90000-190000 aasta tagusest ajast.
  
• Araabia Ühendemiraatidest on leitud ligi 125000 aastat vanad käsitsi tehtud kivist toolid , mis näitavad inimeste mõtlemise arengut ning püüet elu mugavamaks muuta.
  
• Umbes sama vanad inimfossiilid on leitud ka Lõuna Aafrikast, mille põhjal arvatakse, et Homo Sapiends tegeles juba siis jahipidamisega.
  
• Samasse perioodi kuuluvad ka Pakistanist leitud kivitoolid, kirved ning muud tööriistad.
  
• Ligi 100000 aasta vanused jäänused Israelist on tõenditeks Aafrikast sinna rännandu inimeste kohta.
  
• Umbes samas ajajärgus on ka Omanist leitud kivitööriistad, mis on samuti väga sarnased Aafrikast leitud esemetega ning arheoloog Jeffery I. Rose väidab, et inimesed liikusid Aafrikast itta Araabia poolsaarele.
  
• Ligi 90000 aasta vanused vihjed inimeste olemasolust on leitud Kongost.
  
• Indiast on leitud ligi 70000 aasta vanused kivitoolid.
  
• 2012ndal aastal leidsid  Dr. Armand Mijares ja Dr. Phil Piper Filipiinidelt ligi 67000 aasta vanused inimfossiilid, mis on ühtlasi kõige vanemad märgid inimasustusest mis siiani Vaikse ookeani äärsest Aasiast leitud on.
  
• Brasiiliast on leitud 41000-56000 aasta tagused märgid inimeste olemasolust.
  
• Austraalia koobastest on leitud 48000 aasta vanused ehted.
  
• Tategahana paleoliitilised väljakaevamised Jaapanis hinnati 47000 aasta vanuseks.
  
• 46000 aastat vanused märgid inimasustusest Kreekas on ühtlasti esimene arheoloogiline tõestus paiksetest inimestest Euroopas.
  
• Umbes sama vanad beebi hambad on leitud Itaaliast .
  
• Suurbritanniast on leiti 1927. aastal ligi 44000 aastat vana inimese lõualuu.
  
• Vanim muusikariist Euroopas ning ühtlasti näide Homo Sapiensi arengust on 43000 aastat vanad kiviflöödid Saksamaal.[6]
  

5 LINNAD JA LINNRIIGID

Inimeste paikseks jäämine ning muutunud majandamislaad kindlustasid pideva toiduvaru ning lähitroopiline kliima tagas soodsad tingimused püsiasustuse kujunemiseks. Tundub olevat selge, et esimesed linnad tekkisid jõgede lähedal, kus sai põlde niisutada . Niisutus vajas organiseeritust ja koostööd, mis nõudis tööjaotust.
Pole selge, kas linnaelu levis esimestest linnadest või tekkis eri kohtades sõltumatult. Vähemalt Ameerikas tekkisid linnad nähtavasti Vana Maailma linnadest sõltumatult ja arenesid sarnaselt.

5.1 Linna mõiste

Linna mõiste ei ole täpselt määratletud. Tänapäeval mõistetakse linna all enamasti suurt  asulat , kus elab vähe põllumajandusest elatuvaid inimesi, või haldusüksust, mis hõlmab sellise asula koos lähiümbrusega.
Linna mõiste on riigiti erinev. Erinevad nii kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu teistest asulatest, kui ka kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu muudest haldusüksustest.
Oswald Spengleri järgi on linn kultuuri tekkimise ja arenemise keskkond ja tingimus, mis sünnib ja sureb koos kultuuriga .
Kujunemisjärgus on asula olnud majandus- ja kultuurielu keskuseks. Linna arengut mõjutavad ümber olevad asumid. Asulale linna staatuse määramise arvestatakse ajaloolisi traditsioone, rahvaarvu, rahvastiku ruumilist paiknemist, sotsiaalmajanduslikke funktsioone ja arenguperspektiive.
Tänapäeval saab asulast linn siis, kui sellele asulale või mitut asulat hõlmavale haldusüksusele antakse linna õigused ja linna nimetus. Eri riikides on erinevad tingimused linna staatuse andmiseks.
Esimesed linnad ei ole kindlasti oma staatuse saamisel n.ö. ühel pulgal tänapäevaga, kuid ka neil on omad erisused , mis muutis lihtsa asula linnaks või linnriigiks.
Linnriik on väikeriik, mille valdused ei ulatu kaugemale linna piiridest ning selle juurde kuuluvast maa-alast. Linnuste ning muude mäe otsa ehitatud linnriikide puhul see maa-ala sageli puudub.[2]

5.2 Linnalise eluviisi kujunemine

Pole selge, kuhu paigutub linnade rajamine teiste innovatsioonide (loomade kodustamine , taimede kasvatamine ja kaubandus) kõrval. Traditsioonilise ettekujutuse järgi oli linnade tekke eelduseks toidu ülejääk põlluharimisest linna lähedal. Et aga osutub, et linnade ja kaugkaubanduse algus võivad olla palju varasemad, kui seni arvatud, on mõned uurijad selles eelduses kahtlema hakanud. On ka teooria, mille kohaselt linnad on tekkinud kaubanduse tõttu ja põlluharimine linnade toiduvajaduse tõttu. Mõned uurijad kahtlevad esimeste linnade tekke majanduslikes seletustes üldse ning peavad esimesi linnu eelkõige kuningliku või vaimuliku võimu keskusteks. [2]
Esimesed asulad üle maailma koosnevad põhiliselt rinigkujulise põhiplaaniga püstkodadest, mis olid maksimaalselt kokkusurutud külad.
Püstkojale järgnes pisut keerulisem ümarkoda, mille sõrestik painutati peenematest puuväätidest nii, et ruum sai teatud kõrguseni vertikaalsed seinad. Savirikastel aladel kaeti see omakorda saviga ning nii tekkisid nn savionnid. Kogukonna kasvades ehitati neid järjest juurde ja kuna need olid vastupidavamad, moodustus neid lõpuks küla.
Õige varsti hakati ehitama ka päikese käes kuivanud savitellistest nelinurkse põhiplaaniga hooneid .
Kui kogukondade vastastikused rünnakud uute alade pärast sagenesid, hakati asumeid piirama taradega ning tekkisid kindlustatud asulad. Tänapäevani on mõned neist säilinud ja enamik neist pärinevad keskmisest ja nooremast kiviajast.
Oletades, et peres oli 8-10 liiget, peetakse ühe küla elanike arvuks 800-1000.
Eelpoolöeldutele lisaks eksisteerisid ka koobasasulad. Neist tuntuim on 10000-8000 eKr Süürias paiknenud Natufi kultuuri asula. Seda kultuuri peetakse Ees- Aasia ja Lähis-Ida varaneoliitiliste kultuuride eelastmeks. [peatükke linnaehituse ajaloost õpik]

5.3 Esimesed linnad

Pärast Natufi kultuuri on alust kõneleda juba linnalisest eluviisist ja linnakultuurist, mille üheks tähiseks on kindlasti praeguse Jordaania territooriumil asuv Jeeriko . 1950ndatel tehti kindlaks, et see linn oli üks vanemaid linnu maailmas. Oletatakse et umbes 10 aastatuhandel eKr oli see paik nomaadidest küttidele ööbimispaigaks, hiljem ka elupaigaks . See 4 m kõrguse ja 800 m pikkuse linnamüüriga ümbritsetud linn, kuhu kuulus ka 9 m läbimõõduga kivitorn, on vanim kaitsemüüridega ümritsetud linnaline asula. Torni peaaegu 9 m kõrgused varemed on säilinud tänaseni. [peatükke linnaehituse ajaloost õpik]
On üsna kindel, et Eufrati ja  Tigrise  jõe ümbruses eksisteerisid linnad 2500 kuni 3000 eKr. Urukis elas sel ajal 50 000 inimest. Esimesed suuremad linnad tekkisid tõenäoliselt Mesopotaamias ja Niiluse orus. Ka mujal tekkisid esimesed linnad jõgede ( Indus , Huang He) ääres.[2]

5.3.1 Lähis-Ida esimesed linnad

Çatal Hüyük (türgi keeles "kahvlimägi") on maailma tuntumaid kiviaegseid linnalisi asulakohti Anatoolias tänapäevase Türgialadel Konya linna lähistel. Asulakoha väljakaevamisi juhatas aastatel 1961–1965 briti arheoloog James Mellaart, alates aastast 1993 on asulakoha uurimine jätkunud tänaseni. Selgus, et tegu oli ca  7500 eKr neoliitikumis asutatud linnaga, mille territoorium hõlmas üle 100 hektari ning kus võis elada hiilgeaegadel kuni 10 000 inimest. Linn oli ehitatud põletamata tellistest, majade vahel puudusid tänavad ja muud ühendusteed ning oma valdustesse sisenesid inimesed katustel olnud uste kaudu. Kokku on avastatud 18 arheoloogilist kihti, mis annavad tunnistust sellest, et vanade elamute  deformeerudes ehitati nende tasandatud varemetele uus asula. Majad olid väga oskuslikult ehitatud ning tihtipeale kaunistatud kõikvõimalike reljeefide ja maalingutega. Asulakohast on muude skulptuuride hulgas leitud rohkelt ka naise kehavorme kujutavaid kujukesi , mille tõttu on tihtipeale oletatud, et Çatal Hüyükis elanud inimeste religiooni keskmes võis olla viljakust sümboliseeriv emajumalus. Peamiseks tegevuseks oli põllumajandus, karjakasvatus ning jahipidamine. Asulakoht hüljati 6. aastatuhande keskel eKr. Arvatakse, et ürginimesed ehitasid vaevaga üle 1000 maja ainult liha säilitamiseks, ise aga jäid elama ajutistesse onnidesse.
Jeeriko (tänapäevase nimega Tell es-Sultan) on üks vanimaid teadaolevaid linnalisi asulakohti maailma ajaloos. Tänapäevane Jeeriko linn asub  Jordani  jõe läänekalda lähedal  Palestiina  territooriumil. Esimesed andmed asustusest Jeerikos pärinevad umbes aastast 9400 eKr. Aastaks 7000 eKr kujunes välja mitme tuhande elanikuga varajane asula. See asus loodusliku allika juures, mistõttu oli tegu ka ajaloolise küttide-korilaste laagri- või kogunemispaigaga. Asulakohta ümbritsesid müürid. Surnuid maeti elamute põrandate alla. Levinud oli komme vormida surnute koljude ümber kipsist näojooned, mis viitab esivanemate kultusele
Hassuna kultuur õitses Lähis-Idas vahemikus u 6000–5250 eKr. Tänapäevane Tell Hassuna väljakaevamiskoht asub  Iraagis  Tigrise jõest läänes umbkaudu 40 kilomeetri kaugusel muistsestAssüüria Nineve linnast. Hassuna ajastul tekkisid ka esimesed Põhja- Mesopotaamia põllumajandusasulad. Väga tuntud on ka rikkalike kaunistustega Hassuna stiilis keraamika . Kultuuril on palju sarnasusi ka Jeerikoga. Elati väikestes linnalistes asulates, milledes asuvad majad olid ehitatud ümber keskse väljaku.
Samarra kultuur levis Lähis-Idas vahemikul u. 6000–4800 eKr, on oma nime saanud Tell Sawwani väljakaevamiskoha järgi, mis asub Tigrise jõe idakaldal 125 km Bagdadist põhjapool. Tegu oli üpriski suure ja rikka linnalise asulaga, kus oli välja kujunenud juba kindel sotsiaalne  hierarhia . Leitud on ka jälgi varajasest niisutuskanalite süsteemist. Samarra kultuuri kõige tuntum mälestis onSamarra keraamika, mida iseloomustavad geomeetrilised kujundid (sh  svastika ) ning stiliseeritud loomade ja lindude kujutised. Keraamika oli laialt levinud kõikjal Lähis-Idas, seega oli see kultuur varasematega võrreldes suure tähtsuse ja ka mõjuga hilisematele kultuuridele.
Halafi kultuur (u 6100 –5400 eKr) on nime saanud Tell Halafi väljakaevamiskoha järgi, mis asub tänapäevases Kirde-SüüriasTürgi piiri ääres. Kasvatati nisu,  otra , lina. Kodustatud olid kitsed ja lambad. Iseloomulikuks sellele perioodile oli käsitsi valmistatud ja põletatud keraamika, mis oli dekoreeritud kõikvõimalike geomeetriliste kujunditega, tavaliselt ühe- või kahevärvilised.
Ubaidi  perioodiks kutsutakse ajavahemikku Mesopotaamia ajaloos u 6000–3800 eKr. Periood sai nime Tell al-Ubaidiväljakaevamiskoha järgi, mis asub Lõuna-Iraagis muistse Uri linna lähistel. Tegemist on ka Lõuna-Mesopotaamia esimese kultuuriga. Oletatavasti liikus kultuuri kese Lõuna-Mesopotaamia aladele osalt ka seetõttu, et alanes võis veetase, mis tegi võimalikuks sealse püsiva asustuse. Sel ajastul võeti kasutusele ratas. Keraamikas tuli kasutusele potikeder, perioodi lõpuks oletatavasti ka vankrirattad. Toimus üleminek halkoliitikumi ehk vase-kiviaega. Sel ajal ehitati Mesopotaamias kiirelt välja niisutuskanalid. Ubaidi kultuur hakkas kõikjal domineerima eelnenud Halafi kultuuri asemel.
Ajastu lõpuks toimus kiire  linnastumine . Samal ajal algas ka elanikkonna kihistumine ja eliidi väljakujunemine, mis varasematel perioodidel ei olnud nii oluliselt täheldatav. Levisid isiku tuvastamiseks kasutatavad  pitsatid . Seda ajajärku võib nimetada ka tsivilisatsiooni tekke ajastuks tänapäevases mõttes. Juba 5000 eKr hakkas arenema muistne   Eridu  linna tempel, mille ümber kujunes linnaline asula. Sellest maailma ajaloos esimesest teadaolevast pühakojast kasvas aegade jooksul välja hiiglaslik templikompleks tsikuraadiga.
Uruki perioodi nimetatakse ka Sumeri arhailiseks ajastuks, see hõlmab ajavahemikku u 4000–3000 eKr. Sellel ajastul oli Mesopotaamia tähtsaim keskus suureks arenenud Uruki linn, mis domineeris piirkonna kõikide teiste asulate üle. Sellesse ajastusse jääb riikide sünd, linnade tormiline areng ja kiilkirja arhailiste vormide kasutuselevõtt. See oli pronksiaja algus Lähis-Idas. Tsivilisatsiooni areng Lõuna-Mesopotaamias mõjutas kogu Lähis-Ida ja ka kaugemaid piirkondi.
Ühiskond muutus üha rohkem organiseerituks ja tekkisid erinevad ühiskonnaklassid, mis jaotusid vastavalt ametitele ning üha enam ka sotsiaalsele, nii päritavale kui ka varanduslikule staatusele. Uruki ajastu lõpupoolelt pärinev kiilkirjatekst "Ametite nimekiri" on selgelt  hierarhiline  ja kogu riigi kõrgeim amet näis kuuluvat nn preesterkuninga funktsioonis ametimehele. Temast allpool on omakorda mainitud kõikvõimalike elualade juhte. Tekkinud on ka töölistele organiseeritud ja standardiseeritud palgamaksmissüsteemid. Vahel kutsutakse kogu seda ajastut pöördelisuse tõttu "Uruki fenomeniks" ja ka "linnastumise revolutsiooniks".
Varem oletati, et suurte muutuste taga Mesopotaamia kultuuris võis olla uue rahvagrupi, sumerite sisseränd, kes asusid elama põlisrahva ubaidlaste territooriumile. Kuna aga ühtegi otsest arheoloogilist tõendit teatava teise rahva saabumisest ei ole, siis tänapäeva teaduses peetakse sumereid üldiselt Mesopotaamia põlisasukateks. Samas ei saa välistada ka mõne suurema rahvakillu sisserännet 4. aastatuhande jooksul. Varasem käsitsi tehtud ja meisterlikult viimistletud keraamika asendub potisseparattal tehtud masstoodanguga. Eriti levisid on aga vormi sees valmistatud standardse mahuga savikausid. Tõenäoliselt jagati kausside standardmõõtude kohaselt ka palgana makstavat toitu kõikvõimalikele töölistele ja ametnikele. Neid kausse kutsutakse viltuse servaga kaussideks. 4. aastatuhande keskpaigaks eKr oli Uruki kultuuri mõju levinud kõikjale Lähis-Itta ja ka Süüriasse, Elamisse ning  Egiptusesse . Võib oletada, et Egiptus sai mõjutusi Lähis-Idast ning  tellised , võib-olla ka kiri ja silinderpitsatid kujunesid seal osalt Lähis-Ida mõjul.
Urukist pärit kaupmehed ja rändurid asutasid oma  kolooniaid  või kaubavahetusjaamu nagu näiteks Habuba Kabira Eufrati keskjooksul Süüria aladel. Uruki ajastul tulid kasutusele silinderpitsatid. Uruki linna Eanna rajooni templikompleksi kaunistused savikoonustest mosaiikidega on Uruki ajastu arhitektuuri üks peamisi näidiseid.  Kiilkiri tekkis Sumeris u 3300–3200 eKr, pisut hiljem tekkis kiri iseseisvalt tänapäevase Iraani aladel muistses Elamis . Üks sellaseid tuntumaid kunstiteoseid on nn Uruki vaas.
Jemdet Nasri periood oli ajavahemikul 3100– 2900 eKr. Toimus Uruki süsteemi langus ning kultuuri levik rohkematesse Mesopotaamia linnadesse. Üks suur keskus Uruk asendus väiksemate kõrgelt arenenud linnaliste keskustega. Kujunesid välja Mesopotaamia riigid, mille keskmes oli linn ning mis hõlmasid ümbruskonna põllumaid ja väiksemaid asulaid. Arenes bürokraatia, kiiremini eristusid ühiskonnaklassid. Kiri arenes piktograafilisest kirjast üha rohkem kiilkirjaks. Ajastut määratletakse eelkõige keraamika järgi.
Jemdet Nasri perioodile järgnenud ajastut kutsutakse Sumeri varadünastiliseks ajastuks. Sellel perioodil hääbusid sumerite linnriigid ning tekkisid iseseisvad  suurriigid , kasutusele võeti kiilkiri. Kirja pandi esimesed ajaloolised tekstid. Seejärel tekkisid Akadi riik ja Vana-Babüloonia riik, mis kestis üle kaheksa sajandi.[3]

6 INIMASUSTUSE ARENG

Tänu kaubanduse ning transpordi ja infrastruktuuri üürtatule arengule, ei ole loodusvarade ja ressursside lähedus linna rajamisel enam nii oluline. Näiteks on Las Vegase linn Ameerikas rajatud kõrbesse, kuid see ei muuda teda sugugi vähem populaarseks või vähemasustatuks.
Tänu tehnoloogia arengule on inimene koloniseerinud kõik mandrid ning kohanenud peaaegu kõikides kliimades. Viimase sajandi jooksul on inimene põhjalikumalt uurinud Antraktikat, ookeanisügavusi ja kosmost, kuid nende keskkondade asustamine ei ole veel siiski tõenäoline ega võimalik.
Üle 7 miljardise populatsiooniga on inimene kindlasti üks kõige arvukam imetaja Maa peal. 61% meist elavad Aasias, 14% Ameerikas, 14% Aafrikas, 10,5% Euroopas ja 0,5% Okeaanias.
Inimasustus suletud ökosüsteemidel vaenulikes keskkondades nagu näiteks Antarktika või avakosmos on väga kallis ja tavaliselt vaid piiratud ajaks ning lubatud vaid teadus- või sõjaekspeditsioonideks.
Elu kosmoses on olnud vaid episoodiline, st lühiajaline ning üle 13 inimese pole korraga avakosmoses viibinud. Aastatel 1969-1972 viibisid 2 inimest lühiajaliselt Kuul. 2012 aasta septembri seisuga ei ole inimesed ühtki teist taevakeha külastanud.
Kuna rahvaarv on viimase 1200 aastaga kasvanud 6 miljardi võrra, on kasvanud ka meie mõju loodusele ja keskkonnale. Põhilised probleemid linnades on keskkonna saastatud , vee reostatud nind kuritegevus .[5]
 

KOKKUVÕTE

Inimasustuse kujunemisel mängis olulist rolli loodusvarade ja –ressursside lähedus ja haritava maa olemasolu. Hakati ju loomi kodustama ning taimi kasvatama ja põldu harima . See omakorda tagas piisava toiduvaru, et jääda paikseks.
Mida rohkem inimene mõtles, leiutas uusi tööriistu ja maju, seda rohkem ta arenes, arenes tema ajumaht ja käeline oskus. Uusi oskusi oli vaja ka teistele edasi anda ja nii hakkas vaikselt tekkima häälikuline kõne ning eluolu arenedes ka püsivamad kogukonnad .
Paikseks jäämiseks oli oluline ka sobiv kliima, seetõttu sobis tolleaegsetele inimestele eelkõige lähistroopiline kliima, kus temperatuur oli aasta läbi suhteliselt soe ning karm talv ei sundinud ära kolima . Esialgu elasid inimesed püstkodades, seejärel veidi keerulistemates ümarkodades, mis lubas ehitada vertikaalseid seinu. Seal, kus pinnamood seda võimaldas, elasid inimesed ka koobastes, mis pakkusid tugevat ja kindlat varjupaika.
Pärast ajutisi asulaid ja koopaasulaid hakkasid tekkima linnad. Üks maailma vanimaid linnu Jeeriko oli juba 10000 aastat eKr jahimeestele ööbimispaigaks ning hiljem ka elupaigaks. Jeerikost on säilinud siiani 9 m kõrgune torn, ülejäänud linn on hävinud.
Maailma vanimate linnade majad olid tavaliselt põletamata - päikese käes kuivanud – tellistest ning arheoloogiliste väljakaevamistega on selgunud, et vanade hoonete varemed on tasandatud ning nende peale uued ehitatud. See tähendab, et asustus on olnud püsiv.
Maailma ajaloo esimene teadaolev pühakoda asus Eridu linnas ning sellest kasvas aja jooksul välja hiiglaslik templikompleks. Eridu linn püsis aastatel 6000-3800 eKr.
Sellele järgnes Uruki kultuur ehk Sumerite arhailine periood,mis hõlmab ajavahemikku u 4000–3000 eKr. Sellesse ajastusse jääb riikide sünd, linnade tormiline areng ja kiilkirja arhailiste vormide kasutuselevõtt.
Tänapäeval ei oma loodusressursside lähedus väga suurt tähtsust asustuse kujunemisel ning linnade rajamisel. Rahvaarv on viimase 1200 aastaga 6 miljardi võrra kasvanud ning üha tõsisemaks muutuvad probleemid seoses keskkonnaga. Linnades on põhiline probleem saastatus ning kuritegevus. Linnaehitus on arenenud sedavõrd, et inimene suudab elada praktiliselt igasuguses kliimas.

KASUTATUD ALLIKAD

Sisask, H. (2001). Peatükke linnaajaloost, Tln: Tallinna Tehnikakõrgkool, 112 lk.

Vikipeedia. Linn. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Linn (12.09.2012)

Vikipeedia. Lähis-Ida esiaeg . [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4his-Ida_esiaeg (13.09.2012)

Vikipeedia. Lähistroopika. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4histroopika (13.09.2012)

Wikipedia. Human. [WWW] http://en.wikipedia.org/wiki/Human (12.09.2012)

Wikipedia. List of countries and islands by first human settlement. [WWW] http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_and_islands_by_first_human_settlement (12.09.2012)