Mesopotaamia poliitiline korraldus (0)

Mesopotaamia poliitiline korraldus Sumeri linnriigid Sumerid elasid Lõuna-Mesopotaamias, Lähis-Idas Tigrise ja Eufrati jõe vahel ning arvatakse, et see on kõige varasem teadaolev tsivilisatsioon, tihti nimetatakse seda ka „tsivilisatsiooni hälliks“. Sumeri   riigi   kujunemisel   eristatakse   kolme   ajajärku:   Ubaidi   ajajärk,   Uruki   ajajärk   ja Varadünastiline  ajajärk.  Ubaidlastega  saabus  Sumerisse  esimene   nö tsivilisatsiooni   alge,  nad kuivendasid   soid   põllumajanduse   jaoks,   arendasid   kaubandust,   rajasid   tööstusharusid   nagu metallitöö,  keraamika,  nahatöö,  kudumine.  Ubaidide  kultuuri  iseloomustavad  ilma  müürideta külad,   mitmetoalised   ristkülikukujulised   mudast   tellistest   ehitatud   majad   ning   ka   esimeste templite ehk tsirkuraatide ehitamine.  Nende tähtsaimaks linnaks oli Eridu, mida peetakse ka maailma   vanimaks   linnaks.   Algas   liikumine   linnastumise   suunas.   Külad   kasvasid   suureks, moodustusid linnad ning iga linn lõi oma riigi ehk tekkisid linnriigid. Pidev võitlus linnriikide vahel sundis ehitama linnade ümber kaitsvad müürid. Igal linnriigil oli oma kaitsev jumalus, näiteks   Nanna   –   kuu   ja   tarkuse   jumal   –   tempel   asus   Uris   ning   Inanna   –   sõja   ja   viljakuse jumalanna – tempel  asus Urukis. Urukist sai maailma esimene suurlinn, kui kaks väiksemat asulat/linnaosa Eanna ja Anu ühinesid. Linna südameks oli templikompleks, mis toimis nagu majandusasutus,   kogudes   ja   jagades   erinevaid   põllumajandussaadusi/toitu   aga   ka   muude tööstusharude toodangut. Alguses valitsesid linnriike preestrid, hiljem läks võim (ka templite üle)   kuninga   ehk   Lugali   kätte.   Nii   preestrid   kui   ka   Lugalid   tegelesid   oma   linnriigis   kõigi kultuuriliste,   religioossete   ja   poliitiliste   küsimustega,   nad   olid   nö   vahemeheks   jumaluse   ja tavainimese vahel.  Kuulsaim kuningas oli Uruki valitsenud Gilgameš, kellest on kirjutatud ka eepos, mis on üks maailma vanimaid säilinud kirjandusteoseid. Igal linnal oli ka nõukogu või valitsus, mis juhtis linnaelu. Tähtsamad linnriigid olid: Uruk, Kiš, Lagaš, Nippur, Umma, Ur. Sumerid   on   andnud   suure   panuse   tsivilisatsiooni   arengusse   oma   oluliste   leiutistega:   kiilkiri, numbrisüsteem, ratastega sõidukid, põldude niisutussüsteem, tellised (päikese käes kuivatatud), aja   mõiste   (jagasid   päeva   12-tunnisteks   perioodideks,   tunnid   60   minutiks   ja   minutid   60 sekundiks). Akadi kuningriigi aeg Akadi   impeerium   oli   iidne   semiidi   impreerium,   mille   keskus   oli   Akadi   linnas   ja   seda ümbritsevatel aladel vanas Mesopotaamias. Sargon oli Akadi impeeriumi esimene valitseja, kes


sai   tuntuks   Sumeri   linnriikide   vallutamise   tõttu   24.-23.   sajandil   eKr.   Sargon   ei   sündinud kuninglikku perre, vaid ta oli leidlaps. Sumeri linna Kiši kuningas Ur-Zababa võttis Sargoni oma tiiva   alla   ja   määras   ta   oma   karikakandjaks.   See   oli   väga   kõrgelt   hinnatud   ametikoht,   sest kuningad elasid pideva hirmu all, et neid tahetakse mürgitada ning sellele kohale sai määrata vaid   eriti   usaldusväärse   inimese.   Sargon   aga   kukutas   Kiši   kuninga   ning   alustas   oma vallutuskampaaniat,   mis   osutus   üsna   lihtsaks.   Vana-Mesopotaamia   koosnes   väikestest linnriikidest,  kes  pidasid   omavahel  pidevaid  võitlusi  viljaka   territooriumi  ja   vee  pärast   ning Sargon ei pidanud vallutama ühte suurt riiki vaid palju pisikesi, ta juhtis tugevat umbes 5400- mehelist armeed ning triumfeeris umbes 34-s lahingus.  Tähtsamad vallutatud linnad olid Ur, Uruk, Kiš, Umma ja Mari.  Umbes 2330. aastat eKr vallutas Sargon I kogu Sumeri ning uueks pealinnaks   sai Akad.   Oma   vallutatud   impeeriumis   võimu   säilitamiseks   paigutas   Sargon   65-s linnas   võimupositsioonidele   oma   parimad   ja   usaldusväärsemad   mehed   ehk   kubernerid. Religioonipoliitikas   lähtuti   samast   põhimõttest,   kuningas   määras   ametisse   preesterkonna,   et allutada templid oma kontrolli alla. Sargon pani oma tütre Enheduanna ülempreestrinnaks Urisse ning tema kaudu sai Sargon usu-, poliitilisi ja kultuurilisi asju ka eemalt nö oma käpa all hoida. Sargon suutis luua stabiilse riigi ning tuua suuri muutusi elukorraldusse. Ehitati suuremad ja paremad teed, võeti kasutusele uus vihmaveel põhinev põldude niisutussüsteem, need omakorda lõid paremad võimalused kaubavahetuseks. Vähem tähtis polnud ka kunsti ja teaduse areng. Loodi esimene postisüsteem, kus kiilkirjas savitahvlid pakiti omakorda savist ümbrikutesse, lisati inimese nimi ja aadress ning pitser. Saviümbriku avamiseks oli tarvis pitser lõhkuda ehk siis sellega   üritati   tagada   kirjavahetuse   privaatsus.   Sargoni   eestvedamisel   ühtlustati   ka   kaalu-   ja mõõtühikud, et kaubanduses oleks lihtsam. Samuti loodi ühtne maksusüsteem, mis oli õiglane kõigi   ühiskonnakihtide   suhtes.   Sargon   tuli   ka   ideele,   et   mehe   pojad   peaksid   pärima   tema kuningriigi, seega pani ta aluse ka esimesele dünastiale. Pärast Sargoni surma läks impeerium üle tema pojale Rimushile, kes valitses 9 aastat ning tegeles põhiliselt sellega, et surus alla mässusid, mis seadsid tema troonipärimise kahtluse alla. Pärast Rimushi surma sai kuningaks Sargoni teine poeg Manishtushu, kes valitses 15 aastat. Manishtusu järglaseks saab tema enda poeg Naram- Sin, kes valitses üle 50. aastat, surudes maha mässusid ja laiendades impeeriumi. Kõik Sargoni järglased   jätkasid   impeeriumi   laiendamist,   nad   ründasid   ja   vallutasid   idas   Eelami,   liikusid lõunasse Omaani ning läänes jõudsid nad Vahemere ja Süüriani. Pidev sõjategevus erinevate


naaberriikidega   viis   aga   lõpuks   Akadi   riigi   kokkuvarisemiseni.   Gutilaste   sissetung   viis   riigi nende kontrolli alla.    Vana-Babüloonia suurriik – Pärast Akadi impeeriumi lagunemist tekkis kaks uut impeeriumi, lõunas   tõusid   võimule   babüloonlased   ja   põhjas   assüürlased.   Babüloni   linn   oli   aastaid   olnud Mesopotaamia linnriik, kuid varsti pärast kuningas Hammurapi troonile tõusmist asuti vallutama teisi selle piirkonna linnriike ning Babülonist sai maailma võimsaim ja suurim linn, kus elas umbes 200000 elanikku. Linnast sai ka suur kaubanduskeskus, kuhu jooksid kokku paljud uued ja head ideed ning kaubad. Linn oli kuulus oma aedade, paleede, tornide ja kunstiteoste poolest. Impeeriumi   kultuurikeskus   asus   samuti   Babülonis,   kus   edendati   kunsti,   teadust,   muusikat, matemaatikat,   astronoomiat   ja   kirjandust.   Kuid   ennekõike   on   Hammurapi   kuulus   oma seadustekogu   pärast.   Seadused   jagasid   Mesopotaamia   elanikud   kolme   seisusesse:   vabad kodanikud, sõltlased ja orjad. Samast seisusest süüdlase ja kannatanu puhul kehtis põhimõte „silm silma ja hammas hamba vastu“. Trahviga piirduti siis, kui vaba kodanik sooritas sõltlase vastu   kuriteo.   Orja   suhtes   toime   pandud   kuriteo   puhul   tuli   kahju   hüvitada   orja   omanikule. Perekonnas   oli   tähtsaim   roll   meestel   ning   naistel   oli   vähe   õiguseid.   Hammurapi   muutis Babüloonia rikkaks, võimsaks ja mõjukaks riigiks. Peale Hammurapi surma võtsid tema pojad võimu üle, kuid kahjuks polnud nad nii tugevad juhid ning võim kadus käest. Assüüria   impeerium  –   Assüürlased   olid   ilmselt   kõige   kuulsamad   oma   hirmuäratava   armee poolest, neid tunti julmade ja halastamatute sõdalastena. Neil olid rauast relvad, soomusrüüd ning nad kasutasid piiramistorne. Vallutatud aladele panid nad valitsema oma kuberneri ning kohalikelt võeti ära kogu vara: kuld, hõbe jne. Assüüria impeeriumile oli omane ka vallutatud alade   elanike   küüditamine.   Küüditatud   saadeti   piirkondadesse,   kus   nende   andeid   sai maksimaalselt ära kasutada. Enamik assüürlasi elas tagasihoidlikku elu ning paljud neist olid talupidajad, kes pidasid lambaid ja kitsi ning kasvatasid otra, erinevaid köögi- ja puuvilju. Kõik assüürlased pidid järgima rangeid seaduseid, vastasel juhul järgnes karm karistus.  Vallutuste ja sõdade tulemusena said assüürlased oma kontrolli alla kaubanduse ning kaubateed. Nad ostsid sisse   puitu,   veini,   metalle   aga   ka   hobuseid   ning   müüsid   mujale   ka   oma   toodangut,   näiteks tekstiile. Assüürlased leiutasid akvedukti ning torustiku. Rajati ka koolid terves riigis aga need olid   mõeldud   ainult   jõukate   ning   aadlike   poegadele.  Viimane   suur   Assüüria   kuningas Assurbanipal ehitas   Ninive   linna   suure   raamatukogu.   Ta   kogus   sinna   savitahvleid   kogu Mesopotaamiast, seal hulgas Gilgameši lood ja Hammurapi seadused.  


Uus-Babüloonia riik – kuningas Nebukadnetsar II valitses 43 aastat. Ta oli suurepärane väejuht ning   ta   laiendas   oma   impeeriumi,   saades   oma   kontrolli   alla   suure   osa   Lähis-Idast   kuni Vahemereni. Nebukadnetsari valitsuse ajal taastati Babüloni linn ja selle templid ning sellest sai taas   maailma   kultuurikeskus,   täpselt   nagu   Hammurapi   ajal.  Nebukadnetsar   alustas kindlustesüsteemi   ehitamist,   mis   pidi   Babülooniale   tagama   julgeoleku   välisrünnakute   vastu. Valminud kindlused olid nii grandioossed, et hiljem pidurdasid Pärsia kuninga Kürose sissetungi Babülooniasse   pea   kümne   aasta   võrra.   Eriti   palju   tähelepanu   pühendas   Nebukadnetsar Babülonile,   mis   muutus   kindluseks,   ümber   linna   ehitati   vägevad   müürid   ning   müüri   ümber kaevati vallikraav. Põletatud tellistest ehitati müürile ühe rõduga tornid. Müüris oli ümberringi 100   väravat,   millest   kuulsaim   on  Išhtari   värav.  Nebukadnetsar   lasi   ehitada   ka   Semiramise rippaiad,   mis   on   üks   vanaaja   seitsmest   maailmaimest.   Babüloni   linna   kaitsev   jumalus   oli Marduk,   kelle   auks   ehitati   suur   tempel,   mida   peetakse   Paabeli   torni   prototüübiks.   Templid tegutsesid   nii   usu-   kui   majanduskeskustena.   Uus-Babüloonia   riigi   sotsiaalse   redeli   tipus   oli kuningas, kes oli jumalate esindaja maapeal.