Andres Ehin (2)

Andres Ehin
Andres Ehin, Eesti luuletaja, fennougrist ja kirjanik, sündis 13. märtsil 1940. aastal Tallinnas 1921. aastal Venemaalt opteerunud eestlastest vanematele. Tema isa oli maksuameti asedirektor ja ema välisministeeriumi tõlk, kes mõlemad tundsid hästi vene, saksa ja prantsuse luulet. Andres Ehin lõpetas 1958. aastal Tallinna 21. Kooli ning kuus aastat hiljem Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina soome-ugri keelte erialal.
Andres Ehin elas 1964-1965 Ratta külas Jamalo-Neenetsi rahvusringkonnas Tazi jõe ülemjooksul sölkuppide juures, kus töötas kehalise kasvatuse ja ajaloo õpetajana. Sölkupid (söl’ ’ taiga ’, kup ’inimene’) elavad Siberis Venemaal. Nad räägivad samojeedi lõunarühma kuuluvat keelt. Sölkuppide traditsiooniline maailmapilt tunneb universumi kolmeks jagamist, müütilisi jõgesid, ilmapuud ja taeva jagunemist seitsmeks astmeks - need elemendid on olemas pea kõigi Lääne-Siberi rahvaste mütoloogias. 1965. aasta suvel asus Ehin tagasiteele, tutvudes möödaminnes ka neenetsite, hantide ja komi elu-oludega.
1965-1966 töötas Ehin ajakirja “Küsimused ja Vastused” toimetajana , 1966-1969 ajalehe “ Sirp ja Vasar” peatoimetajana, 1969-1972 ajakirja Kultuur ja Elu” osakonnajuhatajana ja ENE toimetajana. Taasiseseisvumise ajal oli Andres Ehin poliitiline aktivist. Ta kandideeris 1995 Roheliste ja Kuningriiklaste nimekirjas Riigikokku.
Alates 1974. aastast on Ehin vabakutseline kirjanik.
Samuti on Andres ka Paul Ariste õpilane, keda peetakse Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürrealistlikuks luuletajaks (mitmekülgsema ja mahukama loominguga), kelle poeesiat on mõjutanud veel hispaania modernism, ekspressionism , imažinism ja vanaida luule. Andres Ehin on tõlkinud proosat ja luulet inglise, vene, soome, prantsuse, saksa ja sölkupi keelest ning väikese abiga ka türgi ja gruusia keelest. Ehini tekstidele on koorilaule kirjutanud koolivend Veljo Tormis . Tema luuletõlkemeetodiks on hingemaastiku edasiandmine.
Andres Ehin on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid ning üks kõige radikaalsem luuleuuendaja Eestis viimasel neljakümnel aastal. Teda võib kõrvutada Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski (kelle sõprus avardas suuresti Andrese silmaringi), Hando Runneli ja Viivi Luigega. Ehinit peetakse eesti luule uuendajaks. Ka Juhan Liiv oli koos Gustav Suitsuga XX saj. alguses eesti luules suur uuendaja . Koos lõhkusid nad seni eesti luules valitsenud hilisromantilise ilutseva luulemalli ja lõid üliintensiivse moodsa euroopaliku eesti luule, mis tugines eelkõige sümbolismile, kuid kasutas ka väga palju igapäevaelust võetud realistlikke detaile. Juhan Liiv oli oma ajas suur uuendaja ja eesti luule triviaalsüsteemi muutja, sedasama võib öelda nüüd ka Andres Ehini kohta. Selles mõttes kannab ta luule kindlasti liivilikku vaimsust.
Ta on kirjutanud terve kogu klassikalistes värsivormides luulet (“Vaimusõõrmed”). Ja kuigi viimasel ajal avaldab ta peamiselt koondkogusid, on ta luule mõju praegusele nooremale luulepõlvkonnale olnud tohutu. Nii Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik kui Jürgen Rooste on otse või kaude kuulutanud Andres Ehini oma suurimaks eeskujuks.
Andres Ehin on Tartumaal Alatskivil Juhan Liivi sünnipaigas välja antava maineka luuleauhinna 25. laureaat. Liivilikuks tunnustatud pealkirjata luuletus ,,***sügaval maa all elavad “ pälvib Andres Ehini loomes tähelepanu ka selle poolest, et on kirjutatud kodust kõige kaugemal – Lõuna-Ameerikas Kolumbias 2001. aastal toimunud rahvusvahelisel luulefestivalil.
Andres Ehin usub, et Eestis on kõik korralikud luuletajad rohkem või vähem ennast Liivil mõjutada lasknud. Ta arvab endalgi enam kui ühe liiviliku luuletuse olevat. Liivi luulepreemiast (raha ei anta , kingitakse vaid karjamärss) peab Ehin päris palju. “See on üsna mainekas preemia. Arvan küll, et see on ka mulle oluline,” ütleb luuletaja napilt.
Ehin on pälvinud luuleauhindu oma luulekoguga “Teadvus on ussinahk” (1995) 1996. aastal, Honkala preemia Soomest luuletõlgete eest 1998, 1994 "Loomingu" aastaauhinna, 2001 Eesti Vabariigi kultuuripreemia koondkogu "Alateadvus on alatasa purjus" eest, 2002 Valgetähe teenetemärgi IV klassi ning 2003. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse "***sügaval maa all elavad..." eest.
Praegu elab Andres Ly Seppeliga, oma teise naisega, abikaasa isalt päritud majas Raplas. Seal esitab ta ka oma luuletusi väikese hulga rahva ees. Kui võimalik, osaleb mees ka luulekonkurssidel. Ehinil on viis last: esimesest abielust poeg Ivar ja tütar Anne, teisest abielust tütred Piret, Eliisa ja Kristiina. Praegune naine, Ly Seppel on kirjutanud inimese, rahvuse ja keele suhteid mõtestavat luulet ja proosateoseid lastele. Tõlkinud türgi, aserbaidžaani, usbeki, kasahhi , turkmeeni, tatari, vene ja soome luulet. Koos abikaasaga tõlkis vene keelest valimiku "Tuhandest ühest ööst" (1984).
Luulekogud:

• “Hunditamm” (1968)
  

• “Ukslagendikul” (1971)
  

• “Luba linnukesel väljas jaurata” (1977)
  

• “Vaimusõõrmed” (1079)
  
• “Tumedusi rüübaten” (1988)
  
• “Täiskuukeskpäev” (1990)
  
• “Teadvus on ussinahk” (1995)
  
• “Puluteder ja mutrikorjaja” (2004)
  

Valikkogud:

• “Täiskuukeskpäev. Valitud luuletusi 1959 -1988”(1990)
  

Koondkogud:

• “Alateadvus on alatasa purjus” (2000)
  

Romaanid :

• “Rummu Jüri mälestused” (1996)
  
• “Seljatas sada meest” (1998)
  

Näidendid:

• “Karske õhtupoolik” (Lembit Vahaku varjunime all, koos Enn Mikkeri ja Rein Siimuga, Loomingu Raamatukogu 1972, nr. 27)
  
• “Tagaaetav” (Rummu Jürist, etendatud ka suvelavastusena)
  

Andres Ehini luuletused
Sügaval maa all elavad
sügaval maa all elavad
linnud
mullased linnud
kui nad puhtaks pesta
lööb särama
rukkilille karva sulestik
need linnud on
põdrapõrnikpääsukesed
ja sügavsinised muttkotkad
nende lindudega mängib
eestlane indiaanlast
ja indiaanlane eestlast
need linnud lubavad vaid
põlisrahvastel
oma siniseid sulgi näppida
meie eestlased ja indiaanlased tuleme
kolmevärviliste koerte
ja maa-aluste lindude maalt
aga kuhu me läheme
“Sügaval maa all elavad” on rahvuslik kaasaegne luuletus, mis on inspireeritud Eesti lipu värvidest, sinisest mustast ja valgest . Samuti kasutab ta oma luuletuses Eesti rahvuslikke sümboleid, nagu näiteks rukkilill ja pääsuke. Ehin püüab ühendada must sini-valge taeva ja musta mullapinna asukaid: mullased linnud, sügavsinised muttkotkad. Luuletuse alguses räägib ta eestlastest, kes peale puhtakspesemist löövad särama ehk neist saab siiski asja. Teine pool on eestlaste põlisrahvusest ja meie saatusest (Eestlasi on nimetatud poeetiliselt Euroopa indiaanlasteks, kellega Ehin meid ka võrdleb). Lõpu küsimus “aga kuhu me läheme?” on tähenduses: millise saatuse ja tee me valime?
Läbi elektriliste tikksirgete tänavate
Läbi elektriliste tikksirgete tänavate
kõnnib vaikne maag .
Lõokesed laulavad ta habemes.
Läbi rahvamurru,
üle kirju asfaldi
kõnnib vaikne, väga vaikne maag.
Ta habemes laulavad lõokesed
ja kasvavad sinililled.
Hüljates tapetud öid,
mööda kahisevaid päevi,
üle kuminate,
üle autokatuste,
mööda vitriine,
üle kantseleilaudade,
mis on kaetud kirjutusmasinate vaibaga,
kõnnib ülivaikne maag.
Ta habe on roheline aas,
kus mäletseb rammusaid veiseid.
Ta habe on rukkipõld,
Hämariku eel,
koidu ajal,
lükates nagu mantlihõlmu laiali
suurte majade pikki varje,
kõnnib too
nõnda rahulik maag.
Ja näe,
ta vaatab kaabakale suhu
ning kohe kasvavad selle suust nartsissid.
Ta silitab selga kõveral joomaril
ning too kõrgub üle linna
kui mastimänd.
Taskus tuul,
valge pilv
ja koidutäht,
kõnnib
mööda linna
vaikne maag.
kus kõrred kõiguvad tuules .
“Läbi elektriliste tikksirgete tänavate räägib” räägib Ehin saladuslikust maagist , kes muudab kõik halva, pahelise ja õnnetu heaks. Maag on elu uue alguse sümbol, kes jätab kõik vanad vaevad , sõjad ja rsakused seljataha. Uus helge eesmärk silme ees, milleks luuletuses on koidutäht, kõnnib vaikne maag mööda linna, eluteed. Tema headust näitavad ka habemes laulvad linnukesed ja kasvavad sinililled, puhas ja rikkumata loodus.
Bürokraatia
Ämblik-sekretär koob telefonivõrku.
Hääli-kärbseid langeb võrku.
Hääli nagu kärbseid langeb võrku.
Ämblik-sekretär koob telefonivõrku.
Langeb võrku häälekärbseid nõrku.
Ämblik-sekretär sööb hääle-kärbseid nõrku.
Ämblik-sekretär sööb kärbseid nõrku.
Üha langeb võrku kärbseid nõrku.
Võrku. Sekretär sööb nõrku.
Ei siit keegi välja põrku.
Sööb nõrku. Ei nad põrku.
Üha uusi langeb võrku.
See luuletus räägib ämblik-sekretärist ja nõrkadest hääle-kärbestest, kes vastavalt koovad võrku ja söövad nõrku ning langevad võrku. Luuletuse pealkirja “Bürokraatiat” nimetatakse sõnaraamatus kui teatud administratiivse korrastatuse mudelit, mis on ellu kutsutud õiguspäraste otsuste ühetaoliseks ellu viimiseks ja kehtestamiseks. Laiemalt mõistetakse bürokraatia all teatud kontseptsiooni kuidas ühiskonnas kehtestatakse seadusi ja viiakse neid ellu. Bürokraatlikku organisatsiooni iseloomustavad ennekõike selge hierarhia , impersonaalsed suhted, standardiseeritud protseduurid ning selge tööjaotus. Luuletuseski on täiesti selge tegevuse jaotus: sekretär koob võrku nõrkadele ning kärbsed muudkui langevad sinna. Ämblik-sekretär on kunagise Nõukogude Liidu sümbol, mis üritas enda sotsialistlikku riiki inimesi saada, võites neid enda poole tühiste lubadustega. Inimesed muukui tahtsid sinna vaba mehe maale, kus kõikidele jätkus tööd ja leiba, kuid langesid siiski lõksu. Nende unistused imeilusast elust pidid siiski purunema . Inimesi, kes langesid siis Nõukogude Liidu “võrku”, ongi luuletuses mõistetud kui nõrkade ämblikena.
Naiste mäss
Päike jookseb pilvede metsas kui kuldne hirv,
Aga pood on suletud, vaateaknal konutab sirm .
On lõunavaheaeg ja letil tukub isane kass,
Diektorgi magab, kõht punnis ja plass.
Viis naist on ukse taga sabas ,
Kui üks päikesekiir nende lagipäid tabas.
Ja kohe viirastub neile metsa haljas müür
Ning jõeäärse künka liivane küür,
Ja aasad, kus lõhnab lilli värilisi,
Kus pole autosid ja ametnikke närvilisi.
Naised piimapudelid taovad puruks vastu seina.
Kaotatud kopikad meeles ei tekita leina.
Maha jättes turukotid jooksevad nad metsa poole amokki.
Nii et käbilinnul jääb imestusest lahti nokkki.
Nad heidavad metsa maha ja kuulavad, kuis kukkuvad käod,
Ning rõõmsaks saavad taas nende näod.
Aga peagi on jälle sügis ja paljad oksaraod
Ning nende ümber põimitud on tuule hallid maod .
Läbi pori minnakse koju või poodi.
Igaühel oma töö või abieluvoodi.
Humoorikas luuletus “Naiste mäss” näitab, millised on inimesed, kui ei pea mõtlema argimuredele. Suvi, selles luuletuses, kujutabki puhkust või eemalepääsu tööst ja kurnavast rutiinsest ning vahel ka tüütavast abielust. Luuletuse ajastu on kindlasti vene aeg, kui pidi poodides pikkades järjekordades seisma, et midagi osta. Minule meenutab luulerida - direktorgi magab, kõht punnis ja plass – NSVL -i, kus töölised rügasid tööd ja laisad ülemused lasid leiba luusse. Luuletuse lõpp, kus jõuab kätte sügis, ongi märk rügamise alustamisest, tööaasta algusest, nagu seda tehakse igal aastal. Ehk on siin ka imepisike viide naiste muutlikust iseloomust, truudusetusest.
Süüdistus
Karud, kellega meelsasti einestan,
kellega heal meelel vestlen meepottide taga,
nägid kord laual aabitsat.
Nad vaatasid A-d ja
B-d ja
D-d.
Nad laiutasid üllatunult kämblaid.
Ütlesin neile, et need on
A-d ja
B-d ja
D-d.
Aga nemad mõmisesid kohkunult.
(Nad ütlesid hiljem häbelikult,
et peavad seda formalismiks.)
Vene formalism oli kirjandusteaduse koolkond, mis vaatles kirjandusteost kirjandusliku faktina ega tegelnud selle tõlgendamisega. “Formalism” oli Nõukogude Liidus sõimusõna sotsialistliku realismi kaanonitele mittevastava kunsti vastu.
Sellest järeldan, et Andres Ehin üritab luuletusega näidata inimeste mõtlemissuutmatust ja –tahtmatust vene ajal. Inimesed (karud, kes mõmisesid) uskusid ja teadsid ainult seda, mida neile nõukogude võim oli rääkinud ja koolis õpetatud. Teati, et ei tohi teha ega uskuda midagi, mis NSVL ei luba, milles oleks tegelikult väheke tarkust ja õigustki sees. Need tähed sümboliseerivadki tarkust ja teadmisi, milles oleks tõde ja tegelikkus.
Vaiksed mehed
Justkui tähekogusid on liivakstidesse puistatud lapsi.
Pargiserval aga papid trimpavad napsi .
Liivakastidest helgib kilkekiiri.
papid aga otsivad kadund silmapiiri.
Söödud on mõnisada grammi vorsti.
Viinapudel saab tühjaks varsti.
Ei keegi haista, kuis lõhnavad lehed ja muld .
Neil päädes uitab tükike tahmast tuld.
Veel enne, kui hinge haarab enesejälestus,
käib sealt läbi mõnigi muistne mälestus.
Üks neist kunagi laulis ja vahvsti lõõtsa mängis.
Pärast kaisutas ilusaid plikasid sängis.
Teine võimsalt jooksis ja purustas rekordeid.
Tribüünilt kõlasid rahva hurraad ja hei- heid .
Kolmas pidas omaks kindlat maailmavaadet
ja veel mõnda sehukest peenikest aadet.
Aga möödusid kihud ja aated ja ootamata
end leidsid nad hallise päevade oravarattas.
Ninas lämbusid lõhnad, maitse tumenes suus .
Päev-päeval läks päälael hõredamaks juus.
Silmis tuhmiks jäid värvid, kasvas ette vats
ja rühikast sammust sai tatsadi-tats.
Nüüd jäänd neile töö + kodune igavus . Elu on
leige supp.
Hea on seegi, et täna neil mekib viru valge
ja vorstijupp.
“Vaiksed mehed” räägib jällegi vene ajast, kui lapsed olid päeval üksi (nt. Liivakastis mängimas), sest vanemad olid tööl. Vanema põlvkonna esindajad veetsid sageli päevi viinapudeli taga ja määratud kogust “vorstijuppi” järades, kuna süüa sai igaüks, teed tööd või ei tee (kolhoosides oli lihtne töötada, palju ei pidanud tegema). Need inimesed seal ei tahnud oma tegelikust olukorrast kuuldagi, elasid vaid oma unistustes ja unenägudes, kus olid nii edukad bändimehed kui ka spordisangarid. Nõnda nad vananesid, elades iga päev samamoodi igavalt ja leigelt, olles rahul oma pisikese vorstijupi ja viinapudeliga.
Eks luuletuses on ka õpetust tänapäevaks, kus ei tohi käed rüppe lasta ja niisama unistada , vaid midagi ette võtta, eesmärgid seada ja parema elu poole püüelda.
Kolmas
Kui jooksin su juurde tulisi jalu,
jooksis jalutu mulle vastu.
Kui ma kiskusin su käsi,
kiskus kätetu mu juukseid.
ja kui ma karjusin kõigest kõrist,
karjus kõritu mulle vastu
katusekambrist,
kus kedagi polnud.
Kättemaksumõõk jääb seinale roostetama .
Kõik, mida teed teistele, tuleb sulle tagasi - see on karma . Usun, et luuletus “Kolmas” just sellest räägibki. Kättemaksumõõk, karma, mis tuleb sulle tagasi, kas kohe või hiljem või hoopiski aastate pärast. Luuletuses ütleb Ehin, et kuivõrd uskumatu see ei tundu ja isegi kui sa seda ei näe, ei saa sellest aru, siis tuleb sulle kõik tagasi, justkui kättemaksuks.
See on üks minu lemmik luuletus Andres Ehini loomingust. “Kolmas” võiks olla Eesti rahva seas tuntud luuletus, kuna sellel on palju öelda. Ehk see muudaks ühiskonda, teeks selle paremaks ning kurjust ja pahelisust oleks vähem.
Piiblimaa ja Eesti mets
Jõhvikate vahel roomavad rästikud.
Jõhvikate kohal liiguvad pilved .
Jõhvikate all on turbane rabamuld.
Jõhvikatest paremal kõrguvad männid.
Jõhvikatest vasemal lösutavad laukad.
Nemad, kes lähenevad isekallutajal,
tõstavad turbatolmu.
Oliivipuude vahel sammub pühak.
Oliivipuude kohal ripuvad pilved.
Oliivipuude all on oaasipind.
Oliivipuudest paremal on kõrb.
Oliivipuudest vasemal on palju vagu mehi ja naisi.
Jeesus Kristus, kes ratsutab eeslil, tõstab oma käed.
Ja siis lähevad nad segi.
Pühakud tapavad rästikuid.
Pilved põrkuvad pilvedega kokku ja raksatab välk.
Rabamuld ja oaasipind.
Männid kõrguvad kõrbes.
Vagad mehed ja naised suplevad laukas.
Jeesus Kristus tõstab käed roolile
ja kaugeneb isekallutajal.
Oliivipuudel kasvavad jõhvikad.
Usk on iga inimese era asi ja seda ei tohi alavääristada ega halvustada. Uske on maailmas mitmesuguseid, nende hulgas ka ristiusk . Kristluse järgi oli Jeesus judaismis oodatud messias (Kristus) ja Jumala Poeg, kes tõi oma surma ja ülestõusmise läbi inimkonnale lunastuse ning rajab pärast taastulekut õigluse- ja rahuriigi. Kõik mida tema tegi ja ütles oli usklikele puhas kuld . Nõnda tegid, käitusid ja rääkisid ka nemad (siiamaani).
Jeesus Kristus on sümbol, mis väljendab elusolendit, kelle tahtmise korral “hüpatakse kasvõi peadpidi ahju”. Nõnda nagu tema teeb, nii peab juhtuma.
Luuletuses on kaks poolt: jõhvikate ümbrus kui Eesti ja oliivipuude ümbrus kui hoopis teistsugune kauge maa, usklike maa. Mõlemal maal on erinevad väärtused ja hoiakud, tavad ja kombed, kuid kui juttu tuleb usust ja Jeesus Kristusest, siis teevad mõlemad riigid, mõlemad rahvad nii, nagu Kristus õigeks peab. Ja kui Jeesus külvab segadust , sõda, viha, ükskõik mida, kaugeneb ta, läheb probleemist eemale, jätab selle teistele. Ning ega keegi teda süüdistagi. Või kui süüdistab, siis ei saa midagi teha.
Kas kahe poole all saaks mõista ka Venemaad ja Eestit, mida mõlemat ühendas Nõukogude Liit ja kommunistlik valitsus oma vägivaldse võimuga. Või hirmsat Hitleri Saksamaad, kus inimesed tegid jubedusi, jälestavaid tegusid , mida ükski (normaalne) inimene tegelikult ei teeks. Kuid siiski nõnda juhtus ja ühiskond pöörati tagurpidi: juute tapeti , maa hävitati, sõda jne.
Varielu
Patiche ´a la Chamisso
Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.
Tema tumedad sõõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must.
Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest
on puudus,
või vaevleb kui lootsikus siputav silk .
Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.
Üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud .
Mu keha on kõdunud. Alles on vari.
See vari on suur ja pehme kui samet .
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.
Vari on inimese varjupool. See, mida inimene tunnistada ei taha. See, kuhu peidetud kõik kuritööd. See, mida kutsutakse paheks või suisa häbiväärseks teoks. See, millest inimesed rääkida ei taha. Seda ei saa nii lihtsalt puhtaks, need teod ei saa nii ruttu andestatud. Ja kui hommik on käes, kui inimene ärkab, jätab maha oma varju, unustab ta, tõukab kõige sügavamasse hingesoppi, et keegi seda ei näeks ning endalgi poleks tunda.
Kui jällegi saabub öö, kui inimene unustab end (joob purju või midagi muud), saab ta vari ta jällegi kätte ning vallutab enese, näiliselt hea inimese, kellest ei võiks kunagi arvata midagi halba.
Jah, igal inimesel on pahem pool- pahupool , sellest ongi Andres Ehini luuletus “Vari”.
Aknast sissevaatava kuuse laul
Üha vaatan ma seda maja,
seal lauad ja toolid ja voodid.
Seal elavad inimesed,
nad lähevad tööle ja poodi.
Mõned lähevad, päikene kannul,
tulles jooksevad vastu kuud.
Mõed laulavad laua ääres,
teised vaikivad , toitu täis suud.
Mõned vaikivad viimaks sootuks,
puises kastis nad viiakse ära.
Koju tuuakse väikene uus, kes
kätkis karjub ja rusikaid järab.
Luuletus on ühest leibkonnast, kus tehakse oma igapäevaseid toimetusi: minnakse tööle, poodi, minnakse hommikul vara ja tullakse õhtul hilja . Söögilauas räägib mõni oma päevast, teine jällegi, kõht tühi, sööb nii agaralt, et rääkida ei jõua. Nõnda veereb elu edasi ja lõpuks me kõik sureme. Kuid alati sünnib keegi uus, kes kätkis karjub ja rusikaid järab (sündimus ja suremus peavad olema tasakaalus). Elu algab sünnist ja lõppeb surmaga. Selle reegli vastu ei saa keegi.
Kasutatud kirjandus:
Wikipedia
“Hunditamm” Andres Ehin
Sirp
Eesti Päevaleht