Kristiina Ehin - Luulereferaat (8)

Kristiina Ehin
Luulereferaat
Koostaja :
Klass:
2008
Luuletaja elu
Kristiina Ehin sündis 18. juulil 1977 Raplas ning on eesti luuletaja ja tõlkija. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist".
Ta on töötanud loovtantsuõpetajana ja looduskaitseala valvurina. Kristiina on kuulunud ka Erakkonda, kus ta hakkas koos kaaskondlastega avaldama luuletusi.
Vabal ajal tegeleb ta tai-chi, kung -fu ja puidutööga.
Luuletaja looming
Luulekogud :
"Kevad Astrahanis : luuletusi 1992–1999" (Tallinn 2000)
"Simunapäev" (Tallinn 2003)
" Luigeluulinn " (Tallinn 2004)
" Kaitseala " (2005)
"The Drums of Silence" (Oleander Press, 2007)
Kristiina Ehin on Raplast sirgunud luuletaja, kes on omandanud märkimisväärse ja üsnagi ainulaadse rolli eesti kirjanduses. Põhiliselt kirjutab ta isamaaluulet ja loodusluulet. Luuleread on enamasti kirjutatud vabavärsis.
Luulekogu analüüs
Tema “Luigeluulinna” nime all ilmunud värsked värsid väärivad kindlasti tähelepanu. “Luigeluulinnas” on eelkõige kaks keskset ja läbivat teemat, mida Kristiina vaatleb. Esimene neist on naise roll ja tunded, mida ta arutleb võrreldes minevikku ja olevikku . Ehkki luigeluulinna kontseptsioon hõlmab iseenesest ka ebareaalsuse, millegi teostamatu hõngu, näib selle kujundi suurem rõhk asetuvat siiski rääkimisele naise igatsusest keskkonna järele, mis hoiaks koos “elavaid, vaime ja unistusi ”, nagu autor tagakaanel vestab. Tagakaane jutustusest enamgi avavad luigeluulinna kontseptsiooni selles valguses luuletuse “ Kuldnaine ” lõpuread: ära ehita naist/ parem tee talle maja/ laastudest ja luigeluust/ tee kõigest, mis sul on/ ja siis/ sae sisse sügavad aknad/ et päike pääseks ligi. Kristiina on üsna kriitiline niinimetatud modernse naise elunägemuse suhtes, kes on eemaldunud naise traditsioonilistest väärtustest. Niisamuti on ta jätkuvalt kriitiline kaasaja tasakaalutult maskuliinse ühiskonna suhtes. Pealkirjaga näib ta ühtlasi küsivat, kas naise jaoks loomulik roll ja elu on muutunud juba millekski peaaegu müütiliseks.
See on temaatika , millega raamat algab. “Luigeluulinn” koosneb neljast eristatust ja eristuvast osast, mis on siiski üksteisega seotud ja üksteist täiendavad. Raamatu esimeses osas arutleb Kristiina selle üle, kuidas kaotatakse iseolemine (näiteks luuletustes “olin seltskonnas, kus üks tüdruk” või “mida teha nukkudega”). Tegelikud tunded asenduvad libatunnetega, ehedus mattub komplekside ja propagandatulva alla.
Kristiina räägib siin tüdrukust, kes naeratab pagana normaalselt, räägib beibedest pargipingil “Annabellat” lappamas ja laskmas ajakirjal nende eest otsustada, millised nad peaksid olema või välja nägema, ja ka naistest, kes pole oma eluga õppinud muud kui muutumist “magusaks igavaks ja nägusaks nukuks”. Neile vastandina räägib ta tüdrukust “mitte ajakirja kaanelt, mitte telekast, mitte lavalaudadelt” – ühest tavalisest tüdrukust, kes kasvab ja areneb omal loomupärasel moel ja kes on just oma loomulikkuses “kõige ilusam kogu maal”. Ta pole loodud kullast , ta pole võrsunud kividest ja betoonist, on ebatäiuslik, ent seevastu ehe ja tõeline.
Kristiina täheldab, kuidas paljude inimeste elu on muutunud mõtestamata kaasaminekuks kaasajaga, mille poolt esile tõstetud “vajadustel” ja väärtustel pole kuigi suurt seost ei inimese sügavama tahte ega ka teadvustatud soovimisega. Selle tulemus on aga trööstitu: lapsed sünnivad emaüsadest “kivilinna kandilistesse korteritesse”, “liivakasti nelja nurka”, “kärusse kile alla”, mitte aga ema-isa soojade ja kaitsvate käte vahele, armastusse, mis paneks neid ka sisemiselt kasvama.
Raamatu teises luuletuses , kus Kristiina arutleb oma juurte üle, jõuab ta järelduseni, et pole midagi, mis teda sellises ühiskonnas kinni hoiaks ja et sõltumata sellest, kas tema juured kuuluvad paikkondlikult rohkem Läänemaale, Võrumaale, Liivimaale või hoopiski Kesk-Eestisse, “oled tähtkujult ikkagi karu ja mina laanepüü.” Ta on tavaline luust ja lihast naine.
Sellest luuletusest avaneb ühtlasi raamatu teine keskse tähtsusega teema – oma juurte leidmine ja nende mõistmine. “Luigeluulinn” viitab juba oma pealkirjaga eestlaste rahvuseeposele ning rahvaluulelikkust ja viiteid meie pärimusele leidub ka kaante vahelt. Poleks ilmselt liialdus öelda, et see raamat räägib muuhulgas rahvuslusest. Ometigi mitte oma rahvale vaid majandusliku heaolu ihkamise või poliitilist identiteeti säilitama kutsuvate plakatite paatoslikus laadis. Kristiina Ehin on vist üks väheseid, kes on eestluse teema enda jaoks palju sügavamalt lahti mõtestanud. Tema räägib rahvuslusest, mis on päris elu pärisosa, mis on inimese elu sisemine ja lahutamatu laad ning mil pole muid sihte peale iseendaks olemise.
Selline lähenemine rahvuslusele ja kultuuripidevusele ulatub kaugemale ühest rahvusest ja on ühtlasi mõistetav laiemalt kui ühe rahvuse piires. Kristiina räägib rahvuslusest oma juurte äratundmise ja teadvustamise ning loomuliku – looduslähedase ja tervendava – elukeskkonna tähenduses. Ta soovib, et oskaksime õppida esivanematelt mitte ainult keelt ja kombeid, vaid tarkust.
Kõige Eesti-kesksem ja kõige pärimuslikum osa “Luigeluulinnast” on teine neljandik. Kristiina räägib siin me unustatud uskumustest (“…kantslid ikka veel voolavad valatud verest/ verest mis/ puujumalatel puudus”) ning murest ja igatsusest unustatud ja uneneva küla pärast:
rehetoas kasvavad puud
lehised ladvad rebivad eest
katuselaudu
juured on keerdunud
läbi keldri
/---/
Ja seda kõike ikka läbi naise ja tema ajas muutumise prisma:
ja pääsukestest on saanud
selle maja ainukesed noorikud
Kristiina ütleb kurvalt , et sellest laulda tähendab tema jaoks kanda kive, “raskeid paekivipoolikuid” oma südamel. Ta nendib, et lihtne maalähedane kodu on muutunud maa ja ilma äärel kõikuvaks ja kõdunevaks majaks, ent kinnitab, et see on ometigi ainus, mis tema hingele võiks sobida (luuletuses “käia ja käia oma teed”).
Kohati kõlavad Kristiina Ehini luuletused peaaegu kui rahvaluule või rahvalik veste (näiteks “põletusmatus”, “hobune läheb” ja eriti “sõtta mu vend”), mis on üsna harv ja vägagi meeldiv saavutus tänapäeva eesti luules. Sagedasemad on tabavad ja meeldesöövivad rahvaluulelikud kujundid .
Raamatu viimased kaks osa enam täiesti uut temaatikat sisse ei too. “Linnalaps oled ikkagi” on “Luigeluulinna” kõige vähem järjepidev neljandik ja sisaldab ka luuletusi, mis oleksid saanud tõenäoliselt ilmuda ka teistsuguses koosluses peale “Luigeluulinna”. Ometigi lisab “Linnalaps…” raamatule teatud täiendava mõõtme, põimides jõuliselt minevikku olevikuga ( luuletus “ tuhat inimest kutsuti kord pulma”), pärimuslikkust tänapäevasusega (“ei usu mina muinasjuttu muud”), üldist argisega (“kuidas küll sisustada oma eluaset”).
Siin küsimustatakse ka veel kord (suur)linna kui kestva keskkonna tehislikkust (mida hakkaksime siis peale/selles kivihunnikus?), linnast räägitakse kui põdevast (Helsingi on täna haige/ta silmad on fookusest väljas) ja lagunevast nähtusest (suurlinna soomusrüü mureneb/Anttilate ja CityMarketite all avaneb maa/raputab ennast linna alt lahti ja/Vantaa lennuvälja üha laienevatest asfaldipragudest/poevad välja need/kes tahavad tagasi oma maad – / nii ammu linna alla maetut/nii kõvasti kiviplaatidega kaetut).
Raamatu viimane jaotus, “Mees ja lind”, on käsitleb eelkõige armastuse (ma olin koos õega ja ei/ rääkinud sinust) ja selle mõrade teemat (me möödarääkimiste naerune lootsik/ triivib omasoodu). Siin tuleb esiplaanile naise sisemaailma ja tundeelu temaatika, naise suhestumine ja suhe mehega. Raamat lõpeb, võiks vist öelda ehinliku romantikaga, uuesti argisest eemalduva looga linnamehest boeingu ja metsaneiust haigru armumisest.
Lisaks isikupärasele ja mõtlema ajendavale teemakäsitlusele on Kristiina Ehin kindlasti tähelepanuväärne oma oskuse poolest olla vaheldumisi (ja kohati koguni samaaegselt) nii jõuline ja terav kui ka õrn ja südamlik. Ta on siin eksimatult naiselik nagu ennegi, ent samas lihtsam ja mitmekülgsem.
Helsingi on täna haige
mu lapsepõlvejuttudes on Läänemaa
aga kusagil kapillaarides
kobrutab Võrumaa maastik
ja see kummaline keel on mu kõrvale armas
Võrtsjärve loksuvast emaüsast pressiti mind välja
ühe jalaga Eesti- teisega Liivimaal
kanti mind ilmale
põlvkondade kaupa kiikusin keskmaa kesal
kahe kase vahel
ja kihutasin pruuskavas pulmarongis
kirikusse ja koju
pargipingil beibed lappasid annabellat
seda õhukest ja libedat ajakirja
mis käsib keelab ja müüb
müüb lõhnaõli
ilma milleta polevat kevadel lõhna
müüb põsepuna
ilma milleta peaks olema häbi
kanda oma nooruse
odavat ohakaõit
mina loen meie alla kolmekümneste
valgeid ja vallalisi käejooni –
oled tähtkujult ikkagi karu
ja mina laanepüü
mis peaks meid siin kinni hoidma?
Luuletus räägib sellest, et tänapäeval inimesed ei mõtle enam naturaalsusele. Üha enam tahetakse saavutada kaanetüdruku figuuri, asju ostetakse märgi järgi ja tahetakse näidata oma rahalist seisu sellega. Inimesed ei taha eriti üksteisest erineda, sest kardetakse, et neid hakatakse siis imelikeks pidama . Selle vältimiseks, tehakse kõik nii nagu teised. Tegelikud tunded asenduvad libatunnetega, ehedus mattub komplekside ja propagandatulva alla. Need beibed, kes lappasid pargipingil Annabellat, lasevad ajakirja eest ära otsustada, millised nad võiksid välja näha. Liiga palju on rõhutud välimusele, mistõttu tarkuse poole püüdlemine jääb tahaplaanile. Kirjaniku arvates on ilusam hoopiski see, kes on naturaalne ja areneb loomupärasel moel.
End laanepüüks nimetades ütleb autor, et pole vahet, kus sa oled sündinud. See ei muuda sinu isiksust, sest sa oled ikkagi samamoodi lihast ja luust naine. Kodumaa juured ei pea ahistama ja igavesti kinni hoidma.
Kasutatud kirjandus ja materjalid
Luulekogu „Luigeluulinn“ (2004)
http://et.wikipedia.org/wiki/Kristiina_Ehin
http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=83&id=1430&op=lugu (pilt 1)
www. sirp .ee/2003/ 29.08.03/Images/5a.jpg (pilt 2)
www.estlit.ee/failid/ EHINV_IKEKOLM.JPG