Hingring Doris Kareva Luulekogu analüüs, kolme luuletuse analüüs (1)

Juhan Liivi nimeline Alatskivi Keskkool
„Hingring“
Doris Kareva
Koostaja : Claudia
Juhendaja :
2013
Luulekogu analüüs
Valisin luuletaja Doris Kareva, sellepärast et olin Doris Karevast nii palju head kuulnud ja tahtsin tema loominguga rohkem kursis olla.
Doris Kareva on sündinud 28. novembril 1958. Ta on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Kareva esimene luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis „ Trükitähed“. Suurema lugejate hulgale ilmusid tema luuletused ajakirjas Noorus. Kui Kirjanike Liidu Tallina noortesektsioon ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetus kuulutasid välja konkursi “Noorte kirjandussündmus ‘76” oli osalejate hulgas ka abiturient Doris Kareva, kelle 11 luuletust valiti aasta hiljem kokku
pandud noorte autorite kogumikku “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”. Peagi järgnes ka
esikkogu “Päevapildid”. [1] „Päevapiltide“ puhul märkas kriitika nooruslikku ilu
ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. 1980. Aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest. See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes „Ööpildid“, „Puudutus“,
„Salateadvus“ ning „Vari ja viiv“. 1991. aastal ilmunud luulekkogu „ Armuaeg “ on Andres Ehin võrrelnud Erose ja Thantose kooslusega. „Iseäranis suurt huvi pakuvad luuletajale inimolukorrad, kus armu - ja surmataju langevad sedavõrd ühte, et neid pole võimalik käsitleda eraldi,“ kirjutab Ehin. Veel osutab Ehin ühele joonele, mis näib läbivat kogu Kareva luulet – niisuguse täiusliku hetke saavutamise püüet, „mis koondades mineviku, oleviku ja tuleviku, lakkab olemast hetk“. Ott Raun lisab sellele Kareva «Maailma asemel» (1992) arvustuses: «Ilmselt on õigus neil, et armastus on DK elamisviis , kuid kuna luuletaja on jõudnud mõistete nihutamises täiuslikkuseni, siis olevat võimalik, et Kareva on «jõudnud sinnamaale, kus «surm» kõige vähem surma ja «armastus» armastust tähendab». [2]
Eelkeel
2
Küll hellitas elu, küll hullutas,
lahtise käega lõi,
läbi tuisu ja libeda, kiusu ja kibeda
endasse tagasi tõi,
igast anumast ammutas -
kõigist
ta peekritest proovida sain -
iga magusust maitsesin,
mõrkjust
mõlema peoga jõin
mina, maailmalaps,
elu tõrges ja tujukas lemmik -
õlul kõikide võlgade öö,
silmis lunastusselge hommik.
Eelkeel - minevik , tagasivaatamine elule.
Luuletaja kirjutab, et elu on andnud ilu, on andnud armastust, on olnud elus ilusaid hetki , mis südames sädelevad ja tekitavad rahutust, ootavad tagasi seda hellust ja naeru . Kuid mitte ainult, elus on olnud ka tormiseid hetki, katsumusi, raskusi ja viletsust. Ehk siis ilu ja valu käivad käsikäes. Elu on väntsutanud, kibedust toonud , kukkumisi, kuid oleme ikkagi üles tõusnud. Mured on need kukkumised, elu keerdkäigud. Kõike on elus tulnud maitsta - nii head kui halba (kõigist ta peekreist proovida sain). Ta on üks inimene kõikidest vaid, üks paljudest, nagu me kõik, saame tunda erilisi hetki, proovime, katsetame erinevaid asju, tegemisi, et leida oma tee. Unistame, usume, loodame elult nii palju. Tahame saada kõike, kuid kõik ei laabu alati nii ilusasti, vahel on elu nii kibe ja pöörab meile selja, et läheb vaja jõudu, tõusmaks üles ja ikka ja jälle edasi liikudes kindlal pinnal. Ta räägib läbi tuisu ja libeda, mis tähendabki, et elu tee on olnud vahel nutune, lausa katki, vahel enam ei jõua seista, kukud ja komistad selle koorma all, aga ikka jääd iseendaks, tõused püsti ja lähed edasi, mured seljataha jättes ja õnne edasi otsides . Et leida iseennast üles kogu selle võlu ja valu alt. Kuid elu ei hooli, ise pead elust hoolima , hoidma õiget rada ja läbi pimeda leidma oma tee. Mis sest, et õlgadel on juba elatud aastad, raske koorem , mured, vahel magamata ööd, pinged (kõikide võlgade öö), silmis terendamas ometi lootus - nii selge nii ilus ja puhas, jõudmaks lõpuks kohale. See ongi see lunastusselge hommik - unistus , mis karastatud inimloomuse vaid tugevamaks teeb. Et mis on olnud, see on olnud, ära vaata enam tagasi. Vaata ette, seal on elu. Minevik maksab kätte, kui selles kinni oled. Ela tänases hetkes, õpi vigadest, sest elu on ees, mitte taga. See luuletus on jõudu sisendav ja väljendab tõelisust.
Vormiline analüüs- Luuletuses ''Eelkeel'' on kasutatud algriimi ja kui ka lõppriimi.
Alliteratsiooni näitena tooks värsi:ta peekritest proovida sain; mina maailmalaps. Kasutatud on ka täisriimi värsireas: iga magusust maitsesin.
Kõik värsiread ei riimu lõppriimiga, aga mõni siiski riimub. Näiteks lõi – tõi; ammutas – hullutas, lemmik – hommik.
Luuletuses on ainult üks stroof . Värsid on väga ebaühtlased. Kõik värsiread on väga erineva silpide arvuga. Rõhutatud on rohkem algriimile ja ka lõppriimile, et luuletus oleks laulvam ja kõlavam.
Tasakaalutera
Läbi su elava näo jookseb iga
elamusjälg
-värin, võpatus, vagu , vaikus -
kõik salvestub.
Iga su salamõte
ja- liigutus, loobumus,
iga nope ja nälg
on selgesti näha- ja miks.
Nii lihtne kõik ongi.
Nii ehtne
nii ilmne, ühtne ja üks:
maailm, milleks sa valmistund,
saabub.
Võta siis vastu, eks.
Sisuline analüüs
Luuletuse Tasakaalutera tahab öelda, et elus on vaja tasakaalu, mitte kõikuda elus siia-sinna. Luuletus annab nõu, kuidas seda saada. Igal näol on näha oma elu. Mõnel on murekortsud, mõnel sile puhas nägu. Nägu on inimese peegeldus tema tegudest, teostusest, võimalustest, varingutest, unistustest . Inimese näol on näha tema minevik, elatud elujooned. Kõik, mis sa teed, jääb su näole kui raamatusse. Me nägu ongi raamat, mille kirjutame endale sõna otseses mõttes näkku. Oma raskused, kurbused, mured, haavad, läbikukkumised, tõusmised, ärkamised, kõik kirjutame endale näkku ja see nägu on nagu raamat, mida saad ise lugeda ja loevad teised. Asi pole selles, kui ilus on nägu, ka inetus on ilus. Asi on selles, kui sile ja puhas ja klaar see nägu on. Kõik, mis sa teed, joonistub sinu näole kui vagu, murekortsud. Iga mõte, millest unistad, iga tegemine, iga igatsus , loobumine, iga patt jätab su näole armid või sõnad (ehk kortsud ). Kõik jääb mällu. Ja eriti see, millest unistad, igatsed, tahad, ihaldad (Doris Kareva nimetab seda näljaks). Aga nii peabki olema, sest see, mida sa teed, kuidas sa elad, mida sa endale annad ja teistele, kui palju on sinus võimu, valu, võimalusi, unistusi , kui palju sa end teostada suudad, kõik on enda teha. Ainult sinu kätes. Ja sa nagu kirjutad endale elulugu ise, kuid see on paista ka väljapoole. Sinu tegevused, andmised, jagamised, sa annad oma võimust suure osa teistele, seda on näha su näost. Samas, kui oled elu hammasrataste vahele jäänud, siis ka seda on näha ja ühiskond kas võtab su vastu või hukutab. Sa ise lood oma maailma. Mida lood, seda ka saad. Ehk nagu vanasõna ütleb: mida külvad, seda lõikad. Kui oled laisk ega viitsi töötada, siis võta vastu see tulevik, mis pole just helge . Kui oled julge ja avatud meelega, võitlema. Ja veel kokkuvõtteks: kõik, mida teed, teed endale, võta siis see vastu, mida endale teed ja lood. Hiljem pole aega vigu parandada ega kahetseda, vaid võtta kõik see vastu, mida ise külvasid.
Vormiline analüüs- Luuletuses on 5 stroofi. Värsse on stroofides ebaühtlaselt. Esimeses ja teises salmis on 4 värssi ja siis hakkab ükshaaval kahanema ja viiendasse jääb ainult 1 värss. Silpide arv on stfoofides sarnane. Näiteks esimeses stroofis on kahes esimeses värsis 15 silpi ja kahes viimases värsis on 13 silpi. Järgmises stroofis on silpide arv jaotatud võrdselt. Esimeses värsis 7, teises samuti 7, kolmandas 6 ja viimases 8 silpi.
Kolmas stroof on kolmerealine ja esimeses ja kolmandas värsis on silpe umbes võrdselt, ainult keskmises värsis on tunduvalt vähem silpe. Kahes viimases stroofis on vastavalt: 8, 2, 6 silpi.
Luuletuses on kasutatud alliteratsiooni. Värin, võpatus, vagu, va ikus . Ja -liigutus, loobumus. Maailm, milleks sa valmistund. Kasutatud on ka assonantsi. Nii ilmne, ühtne ja üks.
Luuletus on kirjutatud vabavärsis.
Võluaeg
Meelega, meeletult
vajutan valupunkti,
kaevan välja Su nägu
mälu pimedast mõõtmest
öövööndist
See röögatus, vägivaldvalu
ei kaldu, ei kao -
mööda kalliskivide kilde,
ma rooman haav- haaval ja selgeks
meelepimedust palun.
Ainult nõnda saab sõlmida
usku ja lunastust,
lootust ja lohutust,
ainult nii -
võib kunagi tulla veel kevad.
Sisuline analüüs
Luuletuse teema on armastus ja sellega kaasnev valu. Kui lahti võtta, siis tahab öelda järgnevat. Sa oled minu unistus, aga mitte reaalsuses , oled mu peas, südames, aga mitte mu elus. Unistan sinust, vaevan ja valutan end sinuga, aga teisiti ka ei saa. Valutada on vist kergem, sest selles valus oled sina. Kui üldse mitte mõelda, polekski sind. Mis iganes valu ma tunda olen saanud, hoolimata sellest armastan sind. Pigem elada unistustes kui reaalsuses, sest viimane ei too mulle unistust. Ainult siis tuleb õnn, kui elada oma unelmad reaalsuseks. Teiseks võimaluseks võib tegelikult olla oma unistustest ellu saabumine. Et kõik, mis ma olen valutanud, kõik haavad, kui palju valu olen ma kandnud oma unistuste pärast, nende unistuste pärast, mis olen eneses kandnud, ometi on need lahkunud. Aga ma valust hoolimata rühin oma unistuste poole ja saan selle, millest unistan. Valust ja armidest hoolimata. Ja see meelepimedus, see tähistab, et ma ei taha näha seda, mis muret teeb. Et elan oma kullast ehitatud lossis edasi unistades, märkamata, et tegelikult elan osmikus ehk reaalsuses. Et ainult unistustes elades saab oodata uut õnne, uut eluetappi, lahti lastes vanast minevikust. Kevad tuleb siis, kui oled enese eluga rahul, õnnelik ja küps. Valmis uueks eluetapiks. Lõpetuseks seda, et luuletus on kurb ja mõtlik.
Vormiline analüüs
Luuletuses pole kasutatud lõppriimi. Algriimi on kasutatud küll. Näiteks: mee lega , meeletult, vajutan valupunkti, lootust ja lohutust. Luuletus on kirjutatud vabavärsis.
Stroofe on 3 ja igas salmis 5 värssi. Salmides on umbes võrdselt silpe.
Kõnekujundi analüüs

Epiteet - hella käega; närlendav nöör; helkpilklev tulekaar.

Võrdlus- tõusis kui tõemeel; kaardus kui karjatus vaikusse; armastus, mis kerge nagu surm.

Metafoor - klaasajastu koridor; nooljas leekkeel; küsimussammastik;

Isikustamine ehk personifitseerimine- linn, mis ühel hetkel ärkab, möirgab, lööb kui kohisema; süü seisis , selge ja sale , ta ees ning sirutas käsi; pimedus embab ta keha.

Sümbol- loorber - kuulsus; kõrb- tühi ja lootusetu; ma mõtlesin maast, kuhu janunen jõuda- mõeldakse surma.

Allegooria - metsloom, sa oled olnud mulle vend, kui kilgates mu peale peeti jahti, su kiskjakoopas kodus tundsin end;

Vastandväljendus- pime päev; tõeluse südamikku sügavalt, lähedalt;

Metonüümia- Süü seisis selge ja sale, ta ees;
Lausekujundid

Kordus- anafoor ilmneb luuletuses „Unelõhe“, kus kordub sõna linn.
Linn,
mida olen põhjanud ja põland,
linn põhjamaine, põletav karm
ja pime, pilklik, armukade -
epifoor - korratakse „kaua veel“ Korratakse sõna sõudma:
karjatust kuulsin, mis tasa ja kaua veel pean sõlmedest päästma paadi ja sõudma
kaikus kaljude vahel ja sõudma.
võnkus kui katkenud lauluviis kaua veel

Refrään- korratakse lauset „ Valgus, millest me võetud, ei hävi“
Valgus, millest me võetud, ei hävi.
Algkujude lõputult liikuv ja lehviv,
lainetav, liblendav rida-
valgus, millest me võetud, ei hävi
korratakse lauset „Su süda on saladus / sädelus“ Iga salm algab sõnaga „sulle“
Su süda on sädelus, sulle, kelle
... ...
Su süda on saladus, sulle, salgajale
...
Su süda on sädelus, saladus.

Parallelism -
Linnusulega liivale, õitsva oksaga õhku, Ma magasin mineraalide und,
sõrmega sinu paljale seljale Ma magasin nagu magma .
kirjutan salasõna.

Antitees- uinuv tõelus on ärgand; kaotades end, end leiab;

Retooriline küsimus- Mismoodi kõnetada võpatust?

Retooriline pöördumine- vend, sa võta kokku end.

Retooriline hüüatus-
joobnustava augustikuu all
tsitrusmuusikasse nõrgub
-Margarita, Margarita!-

Sõnamäng- anduja, saab andeks, rändajast saab randuja; see liist oli viiamane laast;

Paradoks -Kõnele valgust – ja jää sulab ära; sandi selga selgeks ei löö;

Astendus-Sest armastus on kõiges, kõikjal, kõik;
Järjest täpsemalt ütleb, kuhu läheb:
Kesk tundmatut linna
mööda kõrvaltänavaid käin,
mööda keerukaid tagahoove
aina otsin , kus asub see õu.

Väljajätt- helkiv tuul tõusis, ähvardav, mägede taga; allikas kivikõrbes, kõigeväeline sõna naisekehas- ses templis mõnigi põlvitand;

Siire -
siin sadamas mu süda ähvardas Ta on tulnud. Ma ei tunne veel
kord lõhkeda- kuid kõigest lõhenes tema kehakuju , silmakulmu alt
su lahkumisest- kõikjal laius kõrb. Välgatavat valgust.
Kõlakujundid

Algriim - alliteratsioon: võimisvisand, vise vastu viimset.
Läbi lootusetuse lumma.
Assonants : ülemmustri ühtsusesse

Lõppriim- Need on ristriimid.
Su kahvatul käevarrel tuksub Mark langes, kirjale kleepus,
peen sõnatusinine veen, jah, paraku, nõnda on lood:
mis sinusse süüvima kutsub. mis ühes elus on eepos,
Ma tõotan, et seda ma teen. on teisele episood .
Hiidpäevad! Hiilgavad ööd!
Maailm vormub ja väreleb.
Süda, saatuskelluke, lööb
Sulle sadakord järele.

Häälikusümboolika- õ- häälik sisendab õudust ja hirmu.
Kõik lõhestavad lootused,
hirmking, mis hõljub õhus õhus- kõik
kõik, mis mind rõhus.
Kasutatud palju täpitähti ja annab natuke õudset ja lootusetut tunnet .
Kui, nõder, üksi ääretumas kõrbes
ma lõpuks taeva poole tõstsin näo,
mu pääle halastasid tõesti mulle uue jõu -
ning uue koorma: ääretasa nõu.

Helimaalingud - purpurkõrguseni tõusev veretuks, tuks , tuks; süda ta järel tuks-tukselt.
Kasutatud kirjandus
1. http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva
2. http://www.postimees.ee/52607/doris-kareva-50-eesti-luule-ophelia