kihelkonnakoolis ning lõpuks õppis ühe aasta H. Treffneri gümnaasiumis Tartus, ta oli siis 22.aastane. Juhan Liivi saatis läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Juhan Liiv suri tuberkuloosi 1. detsembril 1913. a Tartumaal Koosa külas. Ta oli siis 49. aastane. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. Huvi luuletamise vastu tekkis Juhan Liivil, kui ta oli 18.aastane. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Ta muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. 1887 aasta lõpus koostas Liiv luuletuskogu "Õied ja okkad", mis aga trükkijat ei leidnud. Juhan Liivi eluajal ilmus vaid üks kogumik tema luuletustega: Luuletused (1909). Juhan Liivi luule põhiteemad olid: Isamaa ( "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole") Loodus (,,Järv")
........................................................................... 7 Kasutatud kirjandus................................................................................................ 8 Lisad....................................................................................................................... 9 Sissejuhatus 2 Minevikus on olnud mitmeid kirjanike, kes on mõjutanud kultuuri kujunemist, üheks neist on olnud Juhan Liiv, kes elas 19.sajandi lõpul ja 20.sajandi algul. Minu referaat on põgus pilguheide tema elule ja loomingule, mis annab ülevaate selle kirjaniku olulisusest. On olnud päris põnev otsida informatsiooni tema kohta. Alguses tundus see raskem, kuna ma leidsin suhteliselt vähe materjali. Lõpuks, aga otsisin hoolikamalt ja leidsin palju põnevat. Arvan, et Juhan Liiv on olnud olulise väärtusega Eesti kirjanik, kes on väärt lugemist. 1. Üldinfo 3
jälitusmaaniaid.Kurb tõsiasi on seegi ,et kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski.Kirjanikku on püütud mõista , lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse , kuid vaevalt leidub inimesi,kes suudaks mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses.Ja kui keegi teda mõistakski ,peaks teda kindlasti omamoodi hulluks ,isegi nõdrameelseks oma piiritus isamaa ja loodusarmastuses ja isegi enesehaletsemises. On olnud vaid üks Juhan Liiv ja vaevalt ,et tuleb teist temasugust inimest kunagi veel. Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi –1.detsember 1913 Kavastu- Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.Juhan oli pere seitsmest lapsest noorim. Peres võrsus veel teinegi luuletaja – vanem vend Jakob Liiv. Õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Ühiskonnaelu ei jätnud teda ükskõikseks. Koolipoisi esimene trükki jõudnud ajalehekirjutis oli Ado Grenzsteini
Juhan Liiv Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur
1927 kirjutab Tuglas monograafia Juhan Liivist. Kirjutanud kõikidest aastaaegadest aga põhiliselt sügisest. Sellest omakorda eriti hilissügisest. Taustaks on oluline venestusaeg. Kirjutamisstiil on väga napp. Näited teostest: "Sügis", "Sügise", "Oh kanarbik, oh lilleke", "Tühja pesa ees" Isamaa lüürika:"Mitte igaühele", "Ma lillesideme võtaks", "Eile nägin ma Eestimaad", Armastusluule: "Üks suu", "Sa tulid". Küll on lainte hiilgus ilus Juhan Liiv Küll on lainehiilgus ilus, ilus hiilgus mere veel. Küll on tähehiilgus ilus, ilus hiilgus ülevel. Minu kullakese silmad ilusamad enam veel kui see tähehiilgus kõrgel, kui see hiilgus mere teel. Aga kullakene kaugel, kaugel ilma otsata. Tuhat merd on meie vahel, tuhat lainet lõpmata.
Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukus ja isikupärane vaatenurk. Luuletusi : Mets kohas ; Helin ; Isamaale ; minu luule ; lauliku talveüksindus ; must lagi on meie toal ; noor eestile ; kui tume veel kauaks ka sinu maa ; ta lendab mesipuu poole ; malillesideme võtaks. KUI TUME VEEL KAUAKS KA SINU MAA JUHAN LIIV KUI TUME VEEL KAUAKS KA SINU MAA JA RASKE SU KOOREM KANDA KUI ENAM EI JÕUAKSKI, EI JÕUAKSKI SA SU SOOVIDE SINIRANDA TÄHT SÜTTIB EHK TAEVAS SU ÜLE VEEL. LILL TÄRKAB SU HAUA PINNAST JA SINU MÕTE JA SINU MEEL KORD TUKSUB SU RAHVA RINNAST JA LIIGUB JA LOOB JA LEHVITAB JA KAUNEID RADASID RAJAB SU RAHVA KODA SEE EHITAB JA PÕLVEST PÕLVENI KAJAB
aastal.Juhan Liiv töötas ajalehtede Virulane, Sakala ja Olevik toimetuses.Aastatel 18871888 töötas Liiv Viljandis Sakala toimetuses ajakirjanikuna. Sakala lisa 1. numbris ilmus 1888. aastal Liivi esikjutustus "Päästetud".1902 ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, külastades Tartut ja Tallinna. 1903 kogusid "Noor-Eesti" liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma tuttava Mihkel Neumanni juures, kes toimetas Tallinnas ajalehte Uus Aeg, mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid.Aastail 19041905 võimaldas arst Juhan Luiga Liivil elada Tartu närvikliinikus. Elu lõpul Liivi tervis halvenes, tal esinesid suurusluulud kuninglikust päritolust, kutsest Poola troonile, samuti pidas ta end Vene keisri Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks. 1. detsembril 1913, pärast ränka külmetust, suri Juhan Liiv 49-aastaselt tiisikusse
Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal. Paljudes luuletustes oli Juhan Liiv kirjutanud oma muredest ja igapäevasest kurbusest. Kodus, pere ja sugulaste juures elades ning haiguse käes vaeveldes kirjutas Juhan Liiv oma elu parimad luuletused. Juhan Liiv kasutas oma luuletustes palju kordusi ning rahvaluulepärast algriimi ning tema sõnavara oli väga rikkalik. Näiteks: „Oh kanarbik, oh lilleke!“ Oh kanarbik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! „Eile nägin ma Eestimaad“
annaabi.ee 
50 punkti
~ 3 lehte
18 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid