Doris Kareva luuleanalüüs (0)

DORIS KAREVA
Luuleanalüüs
Doris Kareva on eesti luuletaja. Sündinud Tallinnas, 28. novembril 1958. Ta õppis 1966–1977 Tallinna 7. keskkoolis ning astus 1977 Tartu ülikooli filoloogiateaduskonda. 1979 asus ta tööle ajakirja Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Ta on praegugi ajalehe Sirp toimetuse kolleegiumis. Aastal 1982 sai Doris Kareva Kirjanike Liidu liikmeks. Alates aastast 1992–2008 oli ta ka UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär. Alates 2009. aasta algusest on ta ajakirja Meie Pere peatoimetaja.
Kareva on välja andnud mitmeid luulekogusid ja –raamatuid. Samuti ka tõlkeraamatuid. Ta on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid, koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele.
Minu analüüsitud luuletused pärinevad tema valikkogust „ Armuaeg “. 1991. aastal ilmunud „Armuaega“ on Andres Ehin võrrelnud Erose ja Thanatose kooslusega. „Iseäranis suurt huvi pakuvad luuletajale inimolukorrad, kus armu - ja surmataju langevad sedavõrd ühte, et neid pole võimalik käsitleda eraldi,“ kirjutab Ehin ja möönab, et „küllap on D. Kareva arvates hingeliselt täiuslik ainuüksi niisugune inimene, kes on taoliseks tajumiseks võimeline“. Veel osutab Ehin ühele joonele, mis näib läbivat kogu Kareva luulet – niisuguse täiusliku hetke saavutamise püüet, „mis koondades mineviku, oleviku ja tuleviku, lakkab olemast hetk“. ( http://hingetugi.onepagefree.co m)
Luuletus nr1
___________
Viib sünnieelsest unest surmaunne
meid vikerkaarevärviline kriis.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
Nüüd tean, et tegu – viibimise viis.
Sust hoian nagu ihu hoiab valust
veel kinni viimse tuimumise eel .
Ma aiman, see, mil maa pääl pole alust,
saab taevatrepiks uinumise eel.
Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
Ja hoian Sinust nagu vili puust.
Ma tean, et sel, kes tulvil teisest elust,
s i i n elus võetakse kõik sõnad suust .
Luuletuse teemaks on armastus, selles põrumine ning haiget saamine. Luuletaja arvates on armastus pigem koosviibimise viis. See paneb meid teisest inimesest sõltuma, millest järeldub, et inimesel pole enam oma mõtteid, sõnu, tegusid – ta on tulvil teisest elust. Luuletus on pärit Kareva valikkogust „Armuaeg“, kus puudub enamikel luuletustel pealkiri, küll aga loetakse sisukorras pealkirjaks luuletuse esimest rida: „Viib sünnieelsest unest surmaunne…“. Mina loeksin luuletuse meeleolu pigem kurvaks, kuna räägib sellest, et armastus ei olegi üks ilus tunne, vaid kõigest viibimise viis ning sellest, kuidas viimseni veel armastatust kinni hoitakse. Meeleolu on saavutatud sõnade ja fraasidega (nt „arvasin, et armastus on tunne“). Luuletaja püüab luuletusega edasi anda ilmselt seda, et armastuses ei ole kõik nii lihtne ning see ei tule alati nii kergelt ja ei pruugi olla vastastikune.
Luuletuses on kasutatud mõnda epiteeti nagu „sünnieelsest“ ja „vikerkaarevärviline“. On kasutatud võrdlusi: „Sust hoian nagu ihu hoiab valust“, „Ja hoian Sinust nagu vili puust“. Samuti võib fraasi „ihu hoiab valust“ paigutada ka isikustamise alla. Personifikatsiooni on kasutatud ka lauses „s i i n elus võetakse kõik sõnad suust“. Sõnu ei saa otseselt kelleltki suust välja võtta. Metafoori või sümboli alla paigutub sõna „taevatrepp“, millel oleks nagu teistsugune tähendus, kuid ei oska seda päris täpselt lahti seletada. Mõistan antud sõna selliselt , et on mõeldud, seda hetke, mil inimene teeb oma viimased hingetõmbed ning liigub nii-öelda taeva poole. Luuletust iseloomustab lõppriim , täpsemalt ristriim , skeemiga abab.
Luuletus nr 2
VARI
Ka Pelgulinnas polnud pelgupaika,
nii nagu rahu polnud Rahumäel.
Mis teha siis, kui ükski nõu ei aita?
Ta süütab suitsu väriseval käel.
Ööudus selja taga vangimajad
ja Noa ning Köie, Võrgu tänavad.
Peenkurba rõskust kontidesse sajab
ja raskelt ringutavad Rannaväravad,
kus vettind hoove pidi kasse hiilib.
Ei ole armastusel asu vist .
Ta õlgu vapustavad tuuleiilid.
Ta tuleb armukese juurest agulist.
Antud luuletusel on sügavam tähendus, kui eelmisel. Räägib küll üldiselt armastusest, kuid mitte mehe ja naise vahelisest, vaid üleüldse üksteisest hoolimisest, armastamisest, reaalsusest. Pealkiri „Vari“ sobib luuletuse tekstiga väga hästi, kuna luuletuses tuleb ilmekalt välja see, et Pelgulinnas polnud pelgupaika ning rahu polnud ka Rahumäel. Teisisõnu tuleb välja nende kohtade tegelikkus ehk vari, mis jääb tihti peale märkamata. Jällegi loeksin ma luuletuse meeleolu kurvaks just seetõttu, et see reaalsus , mis luuletuses väljendub on kurb. Meeleolu on saavutatud kõigi sõnade ja fraasidega („ööudus selja taga vangimajad“, „ta süütab suitsu väriseval käel“). Väga tabavalt on välja toodud ka tänavate nimed (Noa, Köie, Võrgu), mis tekitavad samuti kergelt kõhedust ning seega pigem sellist nii-öelda musta meeleolu. Leian, et luuletuse teema või millises suunas üritab luuletaja lugejat mõtlema panna on see, et elu ei ole must ja valge. Armastusel ei ole asu, sest nagu luuletuses on välja toodud võib see tulla ka armukese juurest agulist. Siinkohal saab jällegi mõelda antud luuletuse pealkirjale „Vari“ ehk teisisõnu kõigel ning kõigil võib olla vari, inimesel on küll keegi, kellega ta koos elab ja abielus on, kuid armastuse leiab ta ikkagi kusagilt armukese juurest agulist. Armuke on ta mustaks varjuks.
Luuletuses ei ole palju epiteete, kuid neid leidub. Näiteks „väriseval“, „peenkurba“, „raskelt“, „vettind“. Luuletuses on ka kaks personifikatsiooni: „peenkurba rõskust kontidesse sajab“ ja „raskelt ringutavad Rannaväravad“. Ka siin on kasutatud lõppriimi, täpsemalt ristriimi , skeemiga abab.
Luuletus nr 3
___________
Kuid mis siis saab,
kui ütlen: ma ei usu seda?
Jäi sadam selja taha.
Ikka jätkub jooks .
Sa ütled: aeg.
Ent ega aeg ei anna häbeneda.
Ta riivab seda tõtt,
mis saab me elulooks.
Müts põleb varga peas
ja teised saavad sooja.
Kõik võrdselt või?
Need eriti, kel pikemad on käed.
Rütm kiireneb .
Ei julge enam silma lasta looja.
Oh kuusepuu , oh kuusepuu.
Ja järsku jaanipäev .
Luuletuse keskmeks teemaks on aeg ning see, kuidas aeg aina kiiremini mööduma hakkab. Nagu Kareva luulekogule „Armuaeg“ iseloomulik on, puudub ka sellel luuletusel pealkiri. Luuletuse meeleolu on pigem sünge, kuna räägib jällegi reaalsusest ning tuletab lugejale meelde seda, mida ta ilmselt isegi teab, kuid ei soovi sellest pikalt heietada – aeg libiseb käest. Luuletuse sõnumiks ongi aja kiirus, mille luuletaja on väga tabavalt välja toonud – „Oh kuusepuu, oh kuusepuu. Ja järsku jaanipäev“. Kui mõelda antud lausetele , siis haarabki meid see tegelikkus, et nii ongi. Märkamatult mööduvad kõik need pühad, mis algselt nii kaugel näisid.
Luuletuses leidub mõningaid epiteete nagu „võrdselt“ ja „pikemad“. Personifikatsiooni alla kuulub lause „Ent ega aeg ei anna häbeneda“. Luuletust iseloomustab lõppriim
Luuletus nr 4
___________
Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi –
see puudub elavas.
Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
ainulisest imest
saab hinguse
su surelikus suus .
Luuletus räägib reaalsest elust, sellest, et meil ei ole elus võimalik kirjutada nii-öelda puhtandit ehk me ei saa teha olematuks asju, mis on juhtunud ning korda saadetud . Meil ei ole võimalik minevikus tehtud vigu parandada, kuid me saame neid olevikus ja tulevikus vältida. Samuti räägib luuletus sellest, et silm ei seleta seda, mida näeb süda ehk me ei suuda silmadega näha seda, mida tunneme südames. Luuetaja mõte, et viimane selgus elus puudub, võib mõtestada sellega, et me ei pruugi kunagi kõigis asjades selgusele jõuda, kõiges selgust saada, sest me ei tea kunagi ette, kui pikk elutee meil on. Luuletuse meeleolu ei ole otseselt kurb, kuid kisub siiski süngema poole just seetõttu, et tuletab jällegi meelde reaalsust. See kõik on sõnadega väga tabavalt edasi antud – „Ei jõua kirjutada puhtandit me selles elus“. Luuletuse sõnumiks on see, et teadvustada inimestele, et meile on antud vaid üks elu ning me ei tea iial, millal see lõppeb, seega tuleb oma tegudele ja sõnadele alati mõelda, sest mis kord tehtud saab, seda enam tagasi võtta pole võimalik.
Luuletuses on epiteedid , nagu „mitmekordne“, „pelk“, „ainulisest“ ja „surelikus“. Personifikatsiooni alla kuulub fraas „mis süda näeb“. Luuletuses on tegu valgevärsiga, kuna puuduvad riimid, see eest on luuletus aga rütmiliselt üsna korrapärane.
Minu enda lugemismuljed luuletuste kohapealt on väga minimaalsed. Luuletusi olen lugenud ning õppinud vaid nii palju, kui koolis on vaja olnud. Kuid antud luulekogu meeldis mulle väga, luuletused olid väga mõjuvad ja reaalsust puudutavad. Kuna raamatus oli üle 240ne lehekülje, siis päris kõiki luuletusi ma läbi ei lugenud, kuid ülevaatlikult heitsin pilgu enamustele peale. Mulle jäi neid luuletusi lugedes pigem kurvem ja süngem meeleolu, sest nagu ka juba eelnevalt oli välja toodud, olid luuletused enamasti reaalsest maailmast või armastusest/armastatust, kes on kaugel või kellega sooviks koos olla, kuid ei saa. Luuletustes märkasingi pigem nende sisu, kui stiili, sest lugedes ei pööra kohe tähelepanu sellele, kas ja kui palju võrdlusi või metafoore vms seal leidub, neid vaatasin alles hiljem analüüsides. See-eest puudutasid sõnad aga koheselt ning panid mõtlema.
Kuigi luulekogusid polnud ma varem lugenud, siis antud luulekogu meeldis mulle väga. Oli väga huvitav ja uus kogemus.
Kasutatud allikad
Kareva, Doris 1991. Armuaeg. Tallinn: Eesti raamat.
http://hingetugi.onepagefree.com/?id=13661&onepagefree=b1a25c08db44276c65e17f4413d05259