Muusikahariduse sai eraõpetjaalt. Peamiselt oli ooperihelilooja. Loosung ,,Viva Verdi,, e. ,,Viva Vittorio Emanuelle , Re D Italia,, Tuntumad oopeid: ,,Nabucco,, saavutas üleeuroopalise tuntuse ,,Aida,,-kirjutatud egiptlaste tellimisel ,,Travita,, ,,Othello,, ,,Rigoletto,, ,,Maskiball, ,,Trubadum,, Reekviem(1874)kirjanik A. Manzani mälestuseks. RICHARD WAGNER(1813-1883) Saksa helilooja. Elu oli väga spontaalne. Armastas luksust ning laenas raha. Oli dirigent, ooperite autor ja luuleuuendaja, muusika teoreetik, kriitik, kirjanik ja poliitik. 1834 avaldas mõjuka artikli selle kohta, et sakslastel puudub oma ooper,,Saksa ooper,, 1876 avati tema algatusel uus ooperiteater ,,Byreuth,, Tema seisukohad: Ooper peab olema kunstiline tervik. Liberetto ja muusika peavad olema kirjutatud ühe ja sama inimese poolt. Leit motiv igal tegelasel, hõlbustab arusaamist. Orkestril on väga suur roll info edastamisel. Wagneri orkestrid on tavaliselt 4x koosseisud
vahendajana (antoloogia ,,Kaksainus: maailma armastusluulet"). Veel on ta tõlkinud näiteks tsuktsi muinasjutte (,,Unesnõiduja"), Pu Songlingi ,,Libarebased" ning ,,Libarebased ja kooljad", koos abikaasa Ly Seppeliga ,,1001 ööd". Koos eestindasid nad türgi luule valimikud ,,Isahirve öö" ja ,,Lind tulemäe kohal" ning soome luule valimiku ,,Kaarsild". Andres Ehin on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid ning üks kõige radikaalsem luuleuuendaja Eestis viimasel neljakümnel aastal. Andres Ehinit peetakse Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürrealistlikuks luuletajaks. Tema sürrealism on harilikult ladusa keelega ja hõlpsasti visualiseeritav. Avaldub see unenäo ja reaalsuse ühtesulamises, absurdis. Kuigi tema tekstides leidub ka peidetud vihjeid, on need üldiselt loetavad suuremate eelteadmisteta. Enamasti on ta luuletused lapselikult mänglevad ja naljakad, neis on ulakust ja
Kõrgperiood teosega"judit 1921, 22"kõrboja peremees", ,,tõde ja õigus"arengu romaan,sai riigivanema auhinna selle teose eest.hilisem looming(,,kuningal on külm" ma armastan sakslast". Ernst enno-sund 1875,tartumaal,lapsepõlves kiindunud loodusesse ja kdukohta, ta hakkas luulet avaldama 1896a, tema esikogu oli"uued luuletused",kunstiliselt kõige kandvam on tema teine luulekogu"hallid laulud",viimased käsiraamtud"kadunud kodu" ja ,,valge öö", oli luuleuuendaja. Ridala sünd 1885 muhumaal,kuivastus, käis kuressaare gümn, omal käel õppis ta itaalia,soome,muid keeli,surmani oli eestikeele lektor.esimene luulekogu oli ,,villem-grünthali laulud", peale seda ,,kanged rannad".need sisaldasid tema kõige kandvamat osa lüürikas, tema aineallikaks on kodusaar,maastikud,raud,meri. Gailit-sündis valgamaal,hariduse sai tarus ja valgas, oli eesti kirjanik,vahepeal töötas riias ajakirjanikuna,tuli eestisse ja töötas ,,tallinna teatajas",tegid koos
Tõrjuv suhtumine kujundati enamasti uuendusmeelse ,,Noor-Eesti" poolt, kes rõhutas küll kirjaniku ja luuletaja individuaalsust, kuid seadsid siiski piirid neile, kes seisid väljaspool rühmitust. Ernst Enno alustas oma loominguga isegi enne nooreestlasi, kuid liigne isikupära ning sümbolism seadsid omad piirid. Eriti mahategev oli Friedebert Tuglase hinnang, millega läksid kaasa ka teised nooreestlased. Enno ei olnud nende arvates mingi intellektuaal ning teadlik luuleuuendaja, vaid kelle luule sisaldas vajakajäämisi. Esimesena mõistis Ennot Henrik Visnapuu, kes väitis, et Enno on Gustav Suitsu kõrval teise tee rajaja. Alles pärast surma, kui valgalane Bernard Kangro avaldas postuumselt Ernst Enno luulekogu ,,Valitud värsid" (1937), hakati mõistma Enno panust eesti luulesse. Enno luulele on isiskupärased rahvaluule eeskujule vihjavad sagedased kordused ja varieerimised, mida aga kritiseeris Gustav Suits: ,,Tüütavaks läheb neid
Tõrjuv suhtumine kujundati enamasti uuendusmeelse ,,NoorEesti" poolt, kes rõhutas küll kirjaniku ja luuletaja individuaalsust, kuid seadsid siiski piirid neile, kes seisid väljaspool rühmitust. Ernst Enno alustas oma loominguga isegi enne nooreestlasi, kuid liigne isikupära ning sümbolism seadsid omad piirid. Eriti mahategev oli Friedebert Tuglase hinnang, millega läksid kaasa ka teised nooreestlased. Enno ei olnud nende arvates mingi intellektuaal ning teadlik luuleuuendaja, vaid kelle luule sisaldas vajakajäämisi. Esimesena mõistis Ennot Henrik Visnapuu, kes väitis, et Enno on Gustav Suitsu kõrval teise tee rajaja. Alles pärast surma, kui valgalane Bernard Kangro avaldas postuumselt Ernst Enno luulekogu ,,Valitud värsid" (1937), hakati mõistma Enno panust eesti luulesse. Kokkuvõte Enno lüürikat iseloomustavad pehmed toonid, kujutluspiltide sujuv
Ja ilmselt pole see võidukäik veel lõppenud. (Kull, 1998) 6 2.4. „Alliksaar armastusest“ Paul-Eerik Rummo on öelnud selle raamatu raames, et Alliksaar oli oma elus ja loomingus võimalik, et viimne tõeline romantik siin hallis Eestimaa kliimas. Luuletaja vaimne tase oli niivõrd kõrge, et madalsus ei läinud talle üldse korda. Tihti on väidetud, et Alliksaar on luuleuuendaja ning ilmselt seda ta ka oli. Kuid sellegipoolest oli ta sügavalt vanamoeline nii omas kui ka hilisemas ajas. (Rummo, 2002) 2.5. „Alliksaar mälestustes“ Henn-Kaarel Hellati koostatud mälestusteos eluajal mahatallatud ja pärast surma taevani tõstetud Artur Alliksaarest üritab täita üht suurt tühikut meie kirjandusloos. Koguteose esimeses veerandis pandud luuletajast kõnelema tema enese kirjad, millest enamik on sündinud vangilaagris ning asumisel
mõjutanud veel hispaania modernism, ekspressionism, imazinism ja vanaida luule. Andres Ehin on tõlkinud proosat ja luulet inglise, vene, soome, prantsuse, saksa ja sölkupi keelest ning väikese abiga ka türgi ja gruusia keelest. Ehini tekstidele on koorilaule kirjutanud koolivend Veljo Tormis. Tema luuletõlkemeetodiks on hingemaastiku edasiandmine. Andres Ehin on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid ning üks kõige radikaalsem luuleuuendaja Eestis viimasel neljakümnel aastal. Teda võib kõrvutada Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski (kelle sõprus avardas suuresti Andrese silmaringi), Hando Runneli ja Viivi Luigega. Ehinit peetakse eesti luule uuendajaks. Ka Juhan Liiv oli koos Gustav Suitsuga XX saj. alguses eesti luules suur uuendaja. Koos lõhkusid nad seni eesti luules valitsenud hilisromantilise ilutseva luulemalli ja lõid üliintensiivse moodsa euroopaliku eesti
hoida maailma oma ainukeses peeglis. *** (,,Ikka Liivist mõteldes") Kui Paul-Eerik Rummo pälvis 1966. aastal selle luuletuse eest Juhan Liivi nimelise luuleauhinna, arvas August Sang nägevat Liivi ja Rummo luuleolemises paralleele, kutsudes kirjandusteadlasi neid põhjalikumalt käsitlema. Ise söandas ta välja pakkuda ühe: kui Liiv oli sajandivahetuse luuleuuendaja, siis 1960. aastatel oli seda Rummo. 13 See luulekogu asub ühel kesksetest kohtadest meie 1960-ndate aastate kirjanduses ja on silmapaistvaks tähiseks kogu eesti luule arenguloos. Järsult suureneb selles kogumikus Rummo elamusesituse assotatiivsus. Luuletus muutub tal järjest rohkem mingi hingeseisundi lummuslikuks tervikväljaanduseks. Mõnigi kord jääb enamus luuletusse fikseeritud
annaabi.ee 
