Marie Under - elulugu, faktid, luuletused ja analüüs (0)

...

Marie Under

Luuleraamat
Tallinn 2015

EESSÕNA

„... kas olen mina kunagi midagi muud
luuletand, kui ennast! Elus olen õppinud
vaikima - enesekaitseks.”
Marie Under
Selles raamatus on minu eesmärgiks anda lugejale ettekujutus Marie Underi isiksusest ja loomingust. Marie Underit tuntakse, kui romantilist ja naiselikku luuletajat , kelle teosed on kõrgelt hinnatud ka tänpäeval. Teda on nimetatud eesti luule hingeks. Under toob eesti luulesse õnneliku armastuse ning hinge- ja meelterõõmud. Luuletaja kuulutab eluküllust, armastust, õitsemist kogu oma olekuga . Seni polnud veel keegi kirjeldanud selliseid looduse värve, lõhnu ja helisid , mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega. Marie Underi pikk dramaatiline elu ja vastuoluline loomingulugu tõestavad, kuivõrd tihedalt on ühe erakordse eesti naise elu seotud mitte ainult eesti kirjanduse ja ajalooga, vaid kogu Euroopa kultuuri ja maailmapoliitikaga.

NOPPEID ELUST

Marie Under sündis 27. märtsil 1883 Allmanni tänava kodus (praegune Koidu tänav).
Esivanemate kodu oli Hiiumaal, kuid Marie veetis suurema osa lapsepõlvest ja koolieast Tallinna äärelinnas.
Linnalapse elamustevaesed suved tekitasid Marie Underis terava looduse- ja ilunälja, mis hiljem väljendus ta luules jõuliste loodusekstaasidena.
Marie Underit on nimetatud eesti luule hingeks, eesti suurtest naisluuletajatest on temaga võrreldav Betti Alver.
Marie õppis 4-aastaselt isa juhendamisel soravalt lugema ning hakkas 14-aastaselt luuletama .
Mariele meeldis klaverit mängida ja uisutada.
Aastatel 1893– 1898 õppis ta Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkoolis, kus lõputunnistus jäi saamata arvatavasti raha puudusel. Marie on hiljem öelnud , et teda kui väga andekat tütarlast arvati ikkagi lõpetajate hulka.
Underi lühikesest kooliajast on suhteliselt vähe andemid, ühtki dokumenti ega koolitunnistust ei ole säilinud.
Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina.
Lühikest aega töötas ta Viru tänava paberikaupade poes kassapreilina.
Ta kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse Siuru rühmitusse ja pahempoolsesse poliitilisse väljaastumisse Tarapita .
Maria Under oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeid ning mitme kodu- ja välismaise organisatsiooni auliige.
1902 . aasta 10. veebruaril abiellus Marie Under hiidlasest raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga (ka Karl Hakker), kes parema teenistuse otsimise tõttu otsustas kolida Moskvasse. Nii veetis ka Under järgmised aastad Venemaa keskel, kus temal ja Karlil sündis kaks tütart : Dagmar ja Hedda .
Abikaasa Karli töö Venemaal lõppes ning 1906. aasta lõpus naases Hackerite pere Tallinnasse. Tehti suured ostud ja sisustati pere esimene kodu Eestis. Esimesel ühisel jõuluõhtul 1906. aastal kaeti uues kodus ilus jõululaud. Ei saadud veel lauda istuda, kui teisel korrusel puhkes tulekahju ning puumaja põles kiiresti maani maha.
Marie Underil oli Karl Hackeriga erimeelsusi nii vaimsetes huvides kui ka lastekasvatuse küsimustes. Lisaks hingelisele üksindusele kannatas Under oma esimeses abielus ka füüsilise vägivalla all.
Vaatamata sellele, et lapsed olid veel teismelised, otsustas Under 1915. aastal siiski astuda toonase aja kohta väga julge sammu ning algatas oma uue armastuse Artur Adsoni moraalsel toel abielulahutuse. Kohtuprotsess kujunes pikaks ja piinarikkaks ning lõppes fiaskoga: kirikuvõimud ei andnud Mariele lahtutust.
Marie Underi ja Karl Hackeri ametlik lahutus sai teoks alles 1923. aastal Eesti Vabariigi seaduste alusel, seekord juba tsiviilasjana.
Marie ja Artur kohtusid Estonia teatri avapidustustel 1913. Under oli 30-aastane abielus naine ja Artur Adson 24-aastane vallaline noormees, kultuurihuviline maamõõtja, kellel enesel polnud esialgu mingeid kirjanduslikke ambitsioone. Artur Adson armus Marie Underisse ja hakkas armastuse mõjul esmakordselt luuletama.
Tunded Adsoni vastu andsid inspireerisid Underit sedavõrd, et ta kirjutas valmis suure osa luulekogu " Sonetid " lüürikast.
1932. aastal ostsid Under ja Adson omale krundi ja ehitasid maja Nõmme linnaossa Tallinnas.
Marie ja Adson reisisid palju.
Eestis algas tsensuur. Kirjanikel ei lastud avaldada oma töid. Okupatsiooni ajal oli Underi ainus töö tõlkimine.
1944. aastal põgenes Marie Under koos Artur Adsoniga Rootsi.
Marie Under suri 25.septembril 1980. aastal Stockholmis.
Ta on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule.
Marie Underi järgi on nimetatud roosisort.

LOOMING

Underi looming on romantiline ja elamusterikas. Tema eluajal peeti tema luulet vägagi julgeks.
Oma esimesed koolitüdrukuvärsid kirjutas Marie Under saksa keeles. Murranguliseks kujunes töötamine ajalehe "Teataja" talituses, kus ta tutvus Ants Laikmaa , Eduard Vilde jt eesti säravate loojatega saades nendelt innustust tegelemiseks emakeelse luuleloominguga.
Esimesed ilmunud luuletused pälvisid tähelepanu Noor–Eesti väljaannetes, luuletaja ise pühendus sel ajal oma tütarde kasvatamisele, tema kodust Tallinnas kujunes eesti kultuuriavalikkuse esimesi salonge. Underi tõeline luuletajadebüüt oli seotud kirjandusliku rühmituse Siuru esilekerkimisega (1917) olles seotud 20. sajandi eesti luule teise tõuslainega. Marie Underi esimene avalik esinemine, oma luuletuste ettekandmine Estonia laval Siuru avaõhtul, valmistas pettumuse nii autorile kui publikule, sest luuletaja nõrk hääl ei kandnud suures saalis ning kaasaegsed arvustajad ei halastanud. "Marie Underi laulud on pärlid. Neid hindame hiljem ta sonettide kogu puhul. Kuid oli kahju, et ettekandes puudusid kõik eeldused, nii meeldiv ka kui oli idee näha autori seotud pidulaual oma riimidega," kirjutas Hugo Raudsepp ajalehes Teataja. Ehkki Siuru avaõhtu esinemine ei jäänud tal viimaseks , hoidus luuletaja edaspidi oma luuletuste ettekandmisest.
Aastatel 1917–1918 ilmusid Underilt luulekogud "Sonetid", "Eelõitseng" ja "Sinine puri ", mis tegid ta tuntuks üle Eesti, äratades nii vaimustust kui protesti .
Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast". Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse " Õnnevarjutus ". Ilmunud on ka Paul Rummo poolt koostatud tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab ".
Luulekogud:
1917 – SONETID. Luuletusi 1912–1917
1918 – EELÕITSENG. Luuletusi 1904 –1913
1918 – SININE PURI. Luuletusi 1917–1918
1920 – VERIVALLA. Luuletusi 1919–1920
1923 – PÄRISOSA. Luuletusi 1920–1922
1928 – HÄÄL VARJUST. Luuletusi 1923–1927
1928 – RÕÕM ÜHEST ILUSAST PÄEVAST. Luuletusi 1923–1927
1929 – ÕNNEVARJUTUS. Ballaadid 1927–1929
1930 – LAGEDA TAEVA ALL. Luuletusi 1927–1930
1935 – KIVI SÜDAMELT. Luuletusi 1930–1935
1943 – MURELIKU SUUGA. Luuletusi 1935–1942
1954 – SÄDEMED TUHAS. Luuletusi 1943–1954
1963 – ÄÄREMAIL . 10 algupärast luuletust ja 36 tõlget
1981 – MU SÜDA LAULAB.

PÕGENIK

Murede keskel ma magasin ,
vahel vaevade,
Kord veel tahaksin tagasi...
ära lõigat on tee.
Kahlasin kaelani ohakais,
orjavits veristas käed,
paremal ahistas laini pais,
vasemal surusid mäed.
Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav –
varju ei vähimat.
Valutas südames lahtine haav ,
leinates lähimat.
Kord veel tagasi tahaksin
leida kodutee ,
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.
Marie Under kirjedab selles luuletuses põgenikku. Kirjeldades ennast tolle põgenikuna, väljendab ta kurba ja rusuvat meeleolu, mis teda läbib. Ta kirjeldab halba tunnet , mis on pagulasena, et oma kodust pead ära minema ning olude sunnil mujal elama hakkama. Kirjeldatud on meeletut igatsust koju, kodupinnale, kuhu aga minna ei saa. Under kirjeldab sõjakurbust ja kaotusi näiteks läbi sõnade: ''Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat.'' Kohas, kus ta praegu põgenikuna on, rõhutakse teda sellepärast, et ta pole kohalik, kuid koju ei saa ta minna, sest seal on sõda ja kurbus . Ta ainus tõeline järele jäänud soov on lihtsalt, et saaks kodumullas magada välja kõik silmavee.

VALGE LEHT

Ta laual ahvatlev ja vastuvõtlik ,
just nagu ootaks sigitavat sulge :
Oo tundepakitsused, kired, tulge,
mu rüppe lasku, sõna hell ja mõtlik ! ahvatlev ja vastuvõtlik (leht) – epiteedid
hell ja mõtlik (sõna) – epiteedid
Pea peatudes, pea kärsitu ja tõtlik,
sulg jookseb , väike loom, ja poetab ulge,
pea vaikse ohke, võitlushüüu julge
mu lehele, mis anduv, vastuvõtlik. kärsitu ja tõtlik (pea) – epiteedid
sulg jookseb – isikustamine; sulg jookseb, väike loom – võrdlus
vaikne (ohe); julge (võitlushüüe) – epiteedid
anduv, vastuvõtlik (leht) – epiteedid
Kant hingeaurust, surub läikes niiskes
end vererütmis tähe külge täht,
read helisema löövad – alles soojad . niiske (läige) – epiteet
surub end tähe külge täht – isikustamine;
vererütmis – epiteet
read helisema löövad – isikustamine; soojad (read) – epiteet, isikustamine
Need väiksed märgid, sõnumitetoojad –
neis äkki elu nagu verepiiskes:
Näe, luuletuseks saanud see valge leht.
Marie Under kirjeldab antud luuletuses ühe luuletuse kirjutamist. Ta illustreerib sõnadega, kuidas tühjast valgest paberist laua peal saab paber, kus on justkui võluväel sulega sõnad tekkinud mis on loovad luuletuse. Ta samuti kirjeldab ka luuletajatöö raskust. Helgel toonil kirjeldab ta, kuidas millestki nii väheütlevast, nagu seda on tavaline valge paber lauanurgal, võib saada midagi kunstilist ja olulist kellegi jaoks. Kirjeldatud on kuidas luuletuse kirjutamisel saabub mõte nagu välgusähvatus ja sõnad hakkavad paberile jooksma ning nii valmibki luuletus.

EESTI LUULE

Eestlastele on kodumaa kirjanduses olnud alati luule olulisel kohal. Tagasihoidlik ja pelglik eestlane on läbi aegade luulest leidnud väljendust oma seespool leegitsevale väljendusrikkale inimesele.
Esimesena tänapäeval tuntud eesti luuletajatest oli Kristjan Jaak Peterson 19. ajandi alguses. Temale järgnes rahvusromantilise luule õitseaeg, ning selle tuntuimaks esindajaks on Lydia Koidula. Rahvusromantismiaegne luule on eestlastele väga südamelähedane, sest seda iseloomustab rahva ajaloost ja mütoloogiast võetud eeskuju. Mitmekesisus eesti luules kasvas aga märgatavalt 20. sajandi algul, kui Eestisse saabusid Lääne-Euroopa uudsed kirjandusvoolud. Just 1900.- 1910 . aastatel avaldasid oma esimesed teosed mitmed eesti luuleklassikud nagu Gustav Suits, Marie Under ja Henrik Visnapuu. Oluliselt paistsid silma 1930-ndate aastate luules arbujate rühmitus , kelle liikmeiks olid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing , Kersti Merilaas , Mart Raud, August Sang , Heiti Talvik ja Paul Viiding .
Teine Maailmasõda jaotas Eesti kirjanikud pagulaskirjanikeks ja rahvuskirjanikeks, kuid kummastki ei võinud keegi luuleoskustega silma paista allasurutuse olukorra tõttu. Sõjajärgsete aastate Eestis tehti palju Nõukogude Liidu ideoloogiat kiitvat luulet, mis ei olnud kirjanduslikult alati silmapaistev. Toonaste tuntumate teoste sekka kuuluvad Juhan Smuuli "Poeem Stalinist" ja "Järvesuu poiste brigaad". Ideoloogilise surve leevenedes teisel sajandipoolel kogus kiirelt populaarust vabavärss . Tuntuimad eesti vabavärsi kirjutajad teiste seas olid Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Andres Ehin jpt.
Järgmine uuenemislaine tabas eesti luulet 1980.-90. aastate vahetusel mil katsetati uusi vorme ja ortograafiat. Arvukate noorautorite hulgas olid Tõnu Trubetsky, Liisi Ojamaa, Triin Soomets, Merle Jääger. Tugevaid ja omanäolisi luuletajaid on eesti luulesse jõudnud ka 1990. aastate keskel ja lõpus. 21. sajandi luulet iseloomustab sotsiaalsus ja ühiskonnakriitika. Silmapaistavaimad 21. sajandi luuletajad on teiste seas Contra , Kristiina Ehin, Jürgen Rooste , Wimberg.
Kui eestlane tunneb, et ta ei tea kes ta on, peaks ta võtma lahti mõne eesti kirjaniku luuleraamatu ja sealt mõned read vaikuses lugema. Sealt leiab ta oma vastuse sellepärast, et iga stereotüüpiliselt vaikse ja tagasihoidliku eestlase põues peitub luuletaja, kunstnik, patrioot.

SISUKORD

Marie Under 1
EESSÕNA 1
NOPPEID ELUST 2
LOOMING 4
PÕGENIK 7
VALGE LEHT 8
EESTI LUULE 9
SISUKORD 10