Ilmar Laaban (1)

Saaremaa Ühisgümnaasium
Ilmar Laabani elu ja looming
Referaat
Autor: Evelin Varris 12a
Juhendaja : Rita Ilves
Kuressaare 2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. ELULUGU 4
2. LOOMING 6
2.1. Üldiseloomustus 6
2.2. „Ankruketi lõpp on laulu algus. Luuletusi 1943-1945“ 6
2.3. „Rroosi Selaviste“ 10
2.4. „Oma luulet ja võõrast“ 13
2.5. „Magneetiline jõgi“ 14
2.6. „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid“ 14
2.7. „Eludrooge ego-ordule“ 15
3. TEKSTINÄITED 16
4. ISIKLIK ARVAMUS 21
KOKKUVÕTE 23
KASUTATUD KIRJANDUS 24

SISSEJUHATUS

Ilmar Laabanit Eesti luuleklassikuks nimetada oleks võib-olla kohatu , kuna tegemist on sürrealismi suuna esindajaga. Pigem on ta välis-eesti autor, kes peaaegu ainuisikuliselt pani eesti kirjanduses sürrealismile aluse. Tema elu ei ole küll lühike ja traagiline, kuid on siiski huvitav ja mitmekülgne. Autori sulest ilmunud luulet ei ole lehekülgi arvestades väga palju, kuid see on sügav ja mõtestatud ning võrreldav maailma tipptegijatega, keda Laaban ka päris palju eesti keelde tõlkinud on.
Käesolev referaat annab ülevaate Ilmar Laabani elust ja loomingust. Vaatluse all on tema luulekogud ja luuletused. Kasutatud on nii loomingut ennast, kui selle kohta kirjutatud retsensioone.

1. ELULUGU

Ilmar Laaban sündis 11. detsembril 1921 aastal Tallinnas. Ta oli eestlasest isa ja lätlannast ema ainuke laps. Ema suri kui poeg oli 13-aastane. Laabani enda sõnul avaldasid talle olulist mõju kaks lapsepõlves kuuldud keelt - koduse suhtlemise saksa keel ja sõtse kõneldud pool-murdeline keel. (Malin, 11.01.09)
Ta käis Westbergi eraalgkoolis ja aastatel 1934-40 Tallinna Reaalkoolis. Juba enne Reaalkooli lõpetamist hakkas Tallinna konservatooriumis klaverit õppima.(Malin,11.01.09) 1940 asus Tartu Ülikooli romaani kelli õppima, kuid õpingud kestsid vaid 1 aasta. Järgmisel sügisel tuli Laaban tagasi Tallinna Konservatooriumi, et õppida 1941-43 Heino Elleri juures kompositsiooni. Peale klassikalise muusika huvitas teda džäss ja dodekafoonia. Õpingute kõrvalt andis Laaban keeletunde ja tõlkis saksa ja prantsuse luulet. („Ilmar…“,11.01.09)
Mais 1943 pages Laaban Soome kaudu Rootsi. Ta jätkas romaani keelte ja filosoofia õppimist Stockholmi Ülikoolis, kus ta hiljem töötas lektorina. Rootsis elades tõlkis Laaban rootsi keelde prantsuse, saksa ja eesti luulet.(„Ilmar…“,11.01.09) Rootsi kirjanduselus oli märkimisväärne koos Erik Lindegreniga tõlgitud ja koostatud valimik "19 kaasaegset prantsuse luuletajat " (19 moderna franska poeter, 1948). Eesti luulet tõlkis Laaban veel saksa ja prantsuse keelde. Ühtlasi kirjutas ta kunsti-, muusika- ja kirjanduskriitikat rootsi, prantsuse, saksa ja eesti keeles ning esines loengutega Rootsi raadios.(Malin,11.01.09)
Aastail 1964 ja 1965 elas Ilmar Laaban mitu kuud Põhja-Ameerikas. Tal oli plaanis pidada seal loenguid, kuid päris mitmed nendest jäid ära pagulaseestlaste omavahelise kanakitkumise ja selle tõttu, et mõnedes ringkondades peeti Laabanit maailmavaatelises mõttes roosaks .(Malin,11.01.09)
1975 valiti Ilmar Laaban Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu (AICA) liikmeks.(„Ilmar…“,11.01.09)
Alates 1989. aastast oli Laaban Eesti Kirjanike Liidu välisliige.(„Ilmar…“,11.01.09)
Kirjanduse aastapreemia 1998.(EE 14,2000)
Eesti Rahvuskultuuri auhind 1999.(EE 14,2000)
Viimasel viiel eluaastal oli osaliselt halvatud ja kõnevõimetu. Ilmar Laaban suri Stockholmis 29. novembril 2000. aastal.(„Ilmar…“.11.01.09)

2. LOOMING

2.1. Üldiseloomustus

Ilmar Laabanit peetakse eesti luules esimeseks sürrealismi viljelejaks. Lisaks on ta avaldanud
sõnamängulisi aforisme ja tema sulest pärineb ka kõlaluulet, mida ta ise nimetab häälutusteks. Suurema enamuse moodustavad sürrealistlikud luuletused. Ta on ka väga palju luulet tõlkinud nii eesti kui ka rootsi keelde.

2.2. „Ankruketi lõpp on laulu algus. Luuletusi 1943-1945“

Teos ilmus 1946. aastal ja tegemist on tema ainsa luulekoguga, mis koosneb neljast osast „Kas tõesti?“, „Vesi ja tähed“, „ Mikrokosmos “ ja „Välkude varjud “. See tähistas juba pealkirjaga uusi algusi ja olemata lahendusi otsiva luule suunda(Aspel,1989). „Selles kogus avalduva kujutluse rajuline, järskude jõnksude ja lühisulgude kaudu pööritsev lend meenutas sürrealistliku lahtimõtestus innu hiilgeaega Prantsusmaal, kahekümnendail aastail. Ükski dissonants polnud küllalt pinev, ükski kukerpall küllalt spontaanselt vaba!“(Aspel,1989) „ Lauka ratsu rautet/ murdlainete sära ja kahjutulede/ käraga Lauka ratsu kanna/ ühe kivi sõnum/ mis toidab mardikaid…“(„Lauka ratsu“) Tundus nagu oleks Laaban tahtnud ihuüksi teostada eesti kirjanduses seda pööret, mida mujal taotlesid terved rühmitused. Eelnevate töö oli küll luuletaja eesmärgile jõudmist lihtsustanud, kuid tema enda rahuldamatuse raev ja sõnatulv näisid põhjatuna. Sellest teosest jääb lugejale meelde imelisi sümbolite tähekujusid ja nende metamorfoose: kalu tuultes ja naerus samastumas juustega, kaljusid tõusmas kergetena õhku, võtmeid ja valevõtmeid laotuses, kive sulamas viinaks, sünnitusveest salaaj tõusvaid terasmulle, sambaid, torne ja orgaaniliselt ainestatud pilvi.(Aspel,1989)
Olla pikem kui elu olla siruli raudahel
Aja logiseval sohval, jalad üle serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomustet lipule, pea ülel teise serva
pea surematuses koidu mõrk oopium
ruumi hääletu torm sammastik laual
„Kõigi nende alaliselt moonduvate sümbolite tagaplaanil näisid aga lumi ja liiv säilitavat mingi põhilise pidevuse. Kogu selles moondumises ja muutumises ja rahutuses tundusid paiguti lahendusena maailma pihustumine kargeks algaineks lumes ja liivas. See jahvatamise sümbol kordub ka autori hilisemas loomingus luuletegevuse vastena. Maailm ei lagunenud mitte ainult kildudeks, vaid jahvatus selles luules liivaks ja lumeks, mille külmus ja neutraalsus enam hinge ei solvanud. Mässulise fantastika all peitus puhtust nõudev vaim.(Aspel,1989)
Kord ammu haarasin ma tühja peekri
ja trotsisin ta kalki väljakutset
sestsaadik uhab lõppematu sõõm
mu raudset suud mis sirab tähistaeval
ja kui mõnd liiga sooja udukogu
näeb reostavat maailmaruumi ööd
sõnastab raskepäraselt ja selgelt
MA EITAN SURMA KUID MA JAATAN JÄÄD
(„ Vaikus ja vägivald“)
Selles protsessis kaotas oma identsuse ka traditsiooniline luuleline kujutelm ise. Pildil polnud enam ainult üks suund, ta võis viskuda igasse suunda, ta polnud mitte ainult ambivalentne vaid poivalentne. Pildimolekul kaotas selles atomiseerivas ringluses oma iseolemise . Luulelise kujustuse eesmärgiks sai kujutelmade liikumine, hingesööst, mis viib üle piltide, mitte kujutlus ega kujukus. Seda luulesüsteemi iseloomustavad ilmselt kõige paremini „Ankruketi lõpus…“ korduvad „ahelpoeemid“, milles pildid ja tähendused purskuvad otsekui raketist, et lõpuks tühjeneda või hajuda tundmatusse: “Pilkude valevõtmed/ tähtede lukkudes/ tähtede valevõtmed/ laotuse lukkudes/ laotuse valevõti/ millele lukku ei leidu“ (Mikrokosmos 34). Valevõtme ja luku püsiv sümbol on küll ühendavateks lülideks, kuid nende tähtsus muutub igal sammul järjest tühisemaks ja kogu poeemi tähendus on mõttesööstu sujuvas tõusus, mis haihtub olematusse. Pealekauba on irooniline luuletuse filosoofiline tähendus, mis eitab metafüüsikat valevõtmete paljastamise ja laotuse luku eitamisega. (Aspel,1989)
Kiired mõttevälgatused, iroonia subtiilsus, autori ilmne vormivirtuooslikkus osutasid tugevale intellektuaalsusele luulekogus. Ometi voolas see sama ilmselt ka instinktiivseist ja sensuaalseist allikaist.
Omapärane on veel tsükkel „Väike eesti antoloogia“, mis kirjutatud kuulsatest eesti luuleklassikutest. Juhan Liivist on
Seitseteist ja sada neli…
Kõik on kadunud.
Ütle, väike kipsist veli,
kuhu lendas hunt?
Ja Marie Underist on kirjutatud järgmised read samanimelises luuletuses :
Ah! tollikaalul te mu süsirinnad
ah! Ametnik , kes tõmbad kriidijoone
neil üle nibude: nood kraanavinnad
nii kauneid lossivad sääl koerakoone!
Üksikasjalikul vaatlusel võib märgata, et Laabanil on oma lemmiksõnad, mis korduvad luuletusest luuletusse, kuid on alati erineva sisuvarjundiga, osake uuest ja ennenägematust maailmast. Sõnad on asetatud nii, et kontekst nihestab nende tähenduse, ümbritsevad sõnad mõjutavad ühte ja vastupidi. Lisaks võib märgata, et luuletaja täidab oma maailma sinna sobivate inimasukatega. Neil on sõrmed, varbad , jalad, käed, niuded, õlad, häbemed või meheliikmed, rind või rinnad, pea, juuksed ja karvad. Samas pole keegi neist tavaline, iga nende kehaosa või keha on erakorraline sündmus. Kord on need demiurglikud „sõrmed“, mis „vormivad pilves laotuse hammasratastesüsteemiks“. Mõnel teisel juhul „sõrmed lagunevad koost / ja saavad kõik saledaiks sõrmituiks käteks“. Luules on alatine liikumine, maailmad ja nende asukad tekivad, muutuvad ja hävivad. Mõnikord võivad sõrmed olla ka „ lille sõrmed“, millel on „natuke verd“.( Ehin ,1996)
Laaban on oma teoreetilistes sõnavõttudes tavatsenud rõhutada teesi, mille kohaselt sürrealism tahab tühja maailma täita ja on seetõttu vastuolus müstikaga, mis tahab täis maailma tühjendada. Luuletaja täidab maailmu kas inimolevustega või inimtaoliste olevustega.(Ehin,1996) Sobivaks näiteks järgmine luulekatkend:
Ning ehkki külm suitsu imbus seintest
Oli sel hetkel teempel tõeline
sest tühjus polnud eales veel nii täis
terendavaid kodukäijaid kes naersid
ja laulsid otsekui merelik iil
Maagilise ja erootilise vahel on sürrealismis tugev side. Vahel väljendub see väga selgelt („Üle asustamata saare levib naisehäbeme lõhn“ ja „ prants -prants pudeneb meheliikmeid“). Teinekord on side peidetud („kuhu on jäänud õrnuse nüri pliiats“, „päikese röökeist püstitus eetris/ üha tihenev sammastik“). See erogeenne maailm on pidevas tõmblemises, purskumises, paisumises, valgumises, tuksumises. Ikka ja jälle võib kohata vulkaane või „vahul ejakulaati“, mis „valgub julmalt vilkudes üle linnutee/ mahajäetud embuse kohal“.(Ehin,1996)
Laabani luules puutuvad alatasa kokku loomine ja häving, armastus ja surm.
Me armastame teineteist kaua
aastate pihlad punetamas teeveerel
kaua kaua
mäletamaks
sel väga kaunil ja päikesepaistelisel talvepäeval
mil kägistame teineteise
et oleme olnud inimesed
Unenäoliseks teeb luule inimhäälte ja helide puudus. Inimesed on olemas, aga nad ei räägi ega laula . On linnud, aga pole teada, mis häält nad teevad. Olemas on isegi pillid, aga flööt ei helise , vaid „väänleb tuule südames. Puudub jutt, kuid on naeru ja nuttu. See sarnanebki unenägudega, me ei mäleta sageli, mida unes rääkisime, kuid mäletame, mida tundsime. Laabani luules võib laulda aga see, kes ärkvelolijate maailmas ei laula-nimelt liblikas . Hääletus maailmas saab surmast kergesti unenägu ja unenäoliseks muutub isegi armastus.(Ehin,1996)
Oluliseks märksõnaks selles luulekogus on ka meri. See pole enamasti mürisev meri, see on selline meri, millest „tõuseb aeglaselt metsasarv“. See on täiesti unenäoline meri, sest ainult unes „kummipall põrkab vastu merepõhja“. Seal elavad unenäolised kalad , üks vaiksem ja unenäolisem kui teine, on kalad, kes „rändasid trepest üles-alla/ magasid heinakujade all/ nad sündisid päikese unustushetkist/ nende surm oli kerge iil/ mis sasis kristallide juukseid/ naeratustekaevu pilkases õõnes“.(Ehin,1996)
Teos on mitmekülgne ja laiaulatuslik ning hõlmab sürrealismi selles kõigis vormides, olles eesti luule üks hinnatumaid teoseid selles žanris.

2.3. „Rroosi Selaviste“

Tegemist on 1957. aastal ilmunud pisiformaadilise keelemänguliste aforismide koguga. Lühivormile omaselt on energia keskendatud üksiklausetele, mida autor nimetab „mitte-teradeks“, et neid ei segataks ära tavaliste mõtteteradega. Mitte- teri täiendavad kogus epigrammiline „Väike Eesti luule ajalugu“ ja „Sümpoosion Rroosi Selaviste juures“, kus antakse viimase sümboolne menüü ja rida kõlavaid luuleteri.(Aspel,1989)
Teose eessõnas on olemas Rroosi kirjanduslooline sugupuu. Marcel Duchamp tõi Rose Sélavy kuju ja nime esimest korda avalikkuse ette 1917. aastal. Nimi on paragramm prantsusekeelsetest fraasidest „c’est la vie“ ja „arroser la vie“( Krull ,1996). Rroosi on eriline, tema eeskoste all hakkasid igapäevased esemed nagu riidenagid, labidad , jalgrattad, turukorvid ja suhkrutoosid elama kunstiesemetena fantastilist iseelu. (Aspel,1989) Rroosi Selaviste nime all sai temast Stockholmi pagulaseestlanna, kes mõnikord räägib võõrast keelt nagu pagulasele paratamatu. Ta elab diskreetselt ilma silmnähtava tuluta teistele või iseendale ja kõneleb veelgi diskreetsemalt, kuid ühe ausa eesmärgiga: mõelda oma keelega rangemalt, loogilisemalt, pahatahtlikumalt, kui tavaliselt mõeldakse ajudega. Eestistudes on Rroosi ühtlasi kosmopoliitselt paljundunud. Ta mäletab oma varasemat eksistentsi ja nii mõnedki mitte- terad on sõnastatud prantsuse keeles. Ta on olnud ka Rrose Sellaway ning üllatab meid vihjetega Briti sõdurilaulule ja USA poliitilisele mütoloogiale. Teda leidub ka paljudes teistes keeltes, näiteks saksa Rrose Selawey, rootsi Rrosa Selavsdotter ja vene Rroza Selova. Need kõik osutavad Laabani Rroosi Selaviste mitmekesisusele, panevad aluse kosmopoliitsele mitmekesisusele. Rroosi peatunnuseks on tema liikuvus ja elevus ja valmisolek iga juhust kasutama. Tema pahatahtlikkus on eelkõige eetiline põlastus mõistliku elu ja mugavate tõdede vastu. Tema sõnavarast toodud näited (arenema - aremaks muutuma, imetlema - pidevalt imetama, pühitsema - väikestviisi pühkima) paljastavad tavapärastes väärtustes ainult väikestviisi hingitseva keskpärasuse avaldusi või koguni kõlvatust ( liiderlik - liidrile omane). Samas vääristavad nad meie traditsioonilisi kõlvatusi: „Lirvad ise ongi virmalised“, kusjuures Rroosi jaoks on virmalised ehtsa elevuse väärtuseks. Tänapäeva administratiivse ja bürokraatliku maailma esindajatele heidab ta näkku oma „Küll ma sind masendan, sa külmalt masindav asendaja .“(Aspel,1989)
Rahvatarkuse mõistlikud mõtted pöörab Rroosi pea peale: ““Tänasida“ toimetusi viskab „ Homse “ ära varna“, mida täiendab „Lebavaim ebavaim on ühtlasi elavaim“(Aspel,1989).
Rroosi elu sool ja tõde on tema jaoks mürkjais vastuoludes ja sadistlikes ihades: „R.S. mõtete külmuse põhjuseks on tema ajujää, nende kuivuse põhjuseks tema ajuliiv; tapalavust ammutab ta palavust.“ Sama teemaga on ühenduses Rroosi Selaviste sisikondlikud nägemused: „Maotud on maod R.S. maos; peensool lisab neile peent soola, jämesool jämedat soola ja pärasool soola pära“, või ta seedimise ja selle vastupidise toimingu väärtustused: „Ööde haukumise vastu aitab vaid hauda öökimine.“ Oluline on ka see, et aforismide kogu lõpus osutub Rroosi rahulikult tapetuks, jättes endast järele hunniku konte . Nii vastandab ta maailma kurjusele ja kõlvatusele oma kurjuse ja kõlvatuse moraali, kuulutades sõnu kulutamata: „Maksad kätte!“(Aspel,1989)
Esteetikaga tegelevad aforismid on veidi taltsama või irdunuma irooniaga. Rroosi põlastab peaaegu sõralikult ajaluulet: „Luuletaja, ära aja peale oma ajaluulet!“ või mõnitab vennalikult pihtimusluulet: „Oh need huku- poed , kuhu sa poed, poeet!“ Mis talle kohe üldse ei meeldi, on esteetiline lohakus: „Lohede konarlus on koledaim lohakus.“ Oma eelistused võtab ta kokku järgmiselt: „Stilne nafta on enam kui fantastiline “, millele kajab muusika alal järg: „R.S. atemaatilises muusikas sünnib ka maasikaist uusi matemaatkaid.“ Väärtuste ülimal astmel istutab Rroosi puhta fantaasia ilusümbolina: „ Oleviste torni tippu olematu roosi .“(Aspel,1989)
Kolmanda põhiteema moodustavad eetika ja esteetika kõrval Rroosi usu- ja metafüüsikavaenulikud sähvatused. Ta õhutab puht inimlikku fantaasiat ja ihade käärimist, kuid samas keeldub tunnustamast usulisi ja eriti kristlikke lohutusi. Ta näeb isegi Kristuse kujus okkaid ja tunnustab teda vahest ainult märtripiina sümbolina: „R.S. stiilis krutsifiksil on Kristuse stiili ja stigmadel ∑ kuju“, „Istus kirstus ja karastus Kristuse karistus.“ Sürrealistlikus mõttes on õnnestunud ka „Issameie“ palve alguse paroodia . Kõla- ja süntaksi-sidevusi mõnevõrra moonutades väljendab see ühtlasi usust keeldumist ja metafüüsilist irooniat: „Meie ei saa! Kes sa oled taevas? Pühitsegu Saag? Usin Nimi?“ Sallimatult usklik lugeja peaks selliseid paroodiaid kindlasti räpasteks mõnitusteks, kuid pigem tuleks siiski hinnata autori diskreetsust. Tema toon on teadagi mõnitavam Kristuse kulul õndsuse leidnute suhtes: „Paradiisis rabasid parasiidid endile siidipärasid.“ Metafüüsiliste otsingute aluseks olevate surma- ja öömüstika suhtes on Rroosi otseselt irooniline: „ Sirmi taga on surmahirmu hurm kõige suurem.“ Lisaks köidab ta kõik oma teema lahtised otsad sõlme täiesti ühemõttelisse tabavasse lausesse: „ Sure , matus!“, mille tagaplaanil viirastub ainult „surematuse“ poolitatud laip. Tegemist on küll isegi liiga lihtsa lahendusega, kuid ta on sürrealistlikus mõttes järjekindel, sest piirdub inimesele tajutava ja inimese loodud maailmaga. Rroosi ülirealism on puhtalt kujutluse vallast ega otsi üleloomulikke õigustusi.(Aspel,1989)
Tegelikult oleks ekslik järeldada, et Rroosi Selaviste aforismide kogu on temaatiliselt üles ehitatud. Nad kostavad üksteise vastu ainult laialipillutatult ja niivõrd läbisegi igasse suunda hüplevate mitte-teradega. Teose kompositsioon on atemaatiline just nagu atemaatilises muusikas. „R.S. mälestustahvel on mõeldud plaanita plaatinaplaadina“, ütleb autorgi. Tal on ka õigus kui väidab, et „R.S. imesina paneb inimese inisema“, kuna heidutatud lugeja ei saa kuidagi jätta inisemata.(Aspel,1989)
Teoses mängivad väga suurt rolli kõlateemad, mis jagunevad kohati aladeks. On tugevate sulghäälikute alad, mis annavad ruumi pehmemate kaashäälikute aladele, kuni looklev l võtab juhtmotiivi osa, et siis jälle järsumate kõladega vahelduda. Vahelduvad ka vokaalid , on laiaregistrilisi a’de ja o’de alasid, tumedamaid u ning helkivate e, i, ü mõjualasid. Laabanile kõige iseloomulikumad on foneetiliste äärmuste, a-i, i-a, u-i, i-u, elavakõlalised kombinatsioonid: „Pilaatus lapitud palitus tulistab uulitsal tulpi“, „Rinnanibude asemel on Rroosi Selavistel rubiin -ninad“. Rroosi sümpoosionis antud lühiluuletustest on pooled ehitatud neile kõlateemadele. Mõnel korral läheb autor ka ekstreemsustesse, kõla muutub siis hambakrigistamiseks: „R.S. ekstra-kreemiks on ekstraktne ekstrakt ekstreemset ekseemist.“(Aspel,1989)
Üliklassilist vormitihedust iseloomustavad kõige kujukamalt teose teises osas antud „Väike Eesti luule ajaloo“ ja Rroosi sümpoosioni lühiluuletused, mis on loodud kõige rangema häälikuseaduse kohaselt: esimeses värsis antud häälikud on anagrammina varieeritud järgmistes värssides, ilma et neile lisanduks ühtki uut häälikut ja ilma et ükski oleks vahele jäetud:
Kihte valiti,
vilet hakiti.
Lihviti kate
leiti vahtki.
-Vihat kleiti
lehvita, tiik!
Tulemuseks on epigrammiliselt lihvitud kõlateemandid. Kõladel on selles teoses esikoht ja autori mõtted on irooniliselt nende varjus . Laabani sõnamängud kuuluvad ehtsale humoristile.( Aspe ,1989)
Rroosi tegeleb meelsamini välismaailmaga, teiste ja enda tegude ja ihadega. Seetõttu jääb ka tema isiksuse tuum tabamatuks. Oma mitte-terade kogu lõpul osutub ta tapetuks, ta jäljetuks hauaks on ainult ta vaimukad luud , mida autor seab viimases aforismis kokku „luuaks“, millega pühkida Rroosi olematut kalmu . Nii jääb Rroosi paljalt fantaasia tooteks.(Aspel,1989)

2.4. „Oma luulet ja võõrast“

1990. aastal ilmus kogumik, mis sisaldab endas „Ankruketi…“ ja „Roosi Selavistet“ ning suure hulga seni kogumata toodangut luuletaja ja luuletõlkijana läbi aastakümnete. Teoses avaldab autor tsükli „Loomingut käsikirjadest“, kus on luuletus „Äkki seisad sa alasti minu ees“, mis võtab psühhoanalüütiliselt kokku tema sürrealistliku loomingu ( Merilai ,1994)
Ning äkki seisad sa alasti minu ees
ema
Ma põrutan
jalaga vastu põrandat
väga kõvasti
Raginal
hakkab ahel liikuma
aeg veel enam kui aeg ise
Sa heidad mulle viimase pilgu
Kauss trükimustaga minu ees
ma niisutan oma sõrmeotsi
nuusutan neid
Aknast mu kukla taga
hakkab nõrguma aoeelset ilma
Ma karjatan

2.5. „Magneetiline jõgi“

2001. aastal ilmunud kogu sisaldab värsitõlkeid prantsuse ja rootsi luulest . Autoritest on esindatud Charles Baudelaire , Arthur Rimbaud, Paul Eluard, Jean Cocteau, Gunnar Ekelöf, Ragnar Thoursie, Karl Vennberg ja Erik Lindegren. („Ilmar…“,18.01.09)

2.6. „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid“

2004. aastal ilmunud koondkogu. Teos annab Laabanist terviklikuma pildi kui kunagi varem. Klassikalisele „Ankruketi“ kogule eelneb seekord tsükkel algusaastate luulest ja „Rroosi Selaviste“ mitte-terad, eesti luule ajalugu, anagramm-portreed ja, limerikud ja nastiksõnad on saanud tublisti täiendust. Ent põhimõtteliselt on kõik samaks jäänud.( Vaiksoo ,2005)
Kogus avaldub ka Laabanile nii omane erk loodusetunnetus, mis sageli seotud sürrealistliku esteetikaga. Kuid loodus ise pole kunagi sürrealistlik, loodus ise on alati realistlik, ehkki võib mõjuda muinasjutuliselt, luuleliselt, sürrealistlikult. Tsivilisatsioon ja inimsuhete maailm on sürrealistlikud ja muinasjutulised, ehkki enamasti peegeldub see meie teadvuses argise ja proosalise realismina.(Vaiksoo,2005) Laabanil on üks tore limerik:
Üks talueit Vana-Kuustes
kandis hauduvat kana juustes;
kui munast ilmus tibu ,
oli eidest saanud libu
pudsajatega juuksetuustes

2.7. „Eludrooge ego-ordule“

2008. aastal ilmunud kogu on pühendatud puhtalt palindroomidele. Neis on kohati “satanismi” hõngu selle väljendi parimas mõttes, sellist noort kõhetavat rõõmu, mis valdab , kui altariornamendist tipul seisva viisnurga avastad. Näiteks proovige aduda: „Ropu urinaga lapsi tootis palagani ruupor; Liitperssest nirp, ilutu, tulutu, tuli printsess-reptiil; Neeger, usu! Sure, geen!; Sirel , tihene Vene Hitleris!; See aval laip asugu sugusapi all-ava ees.“(Ilves, 18.01.09)

3. TEKSTINÄITED

Ma armastan teid
Tapeedi põlismetsas eksleva suu
ei suure ega väikese
on minkind põleva kuseloigu kuma
mille tagant
paistab kehitavaid õlgu ja õlgu ja veelkord õlgu
iga järgmine paar kehitamas pisut vähem kui eelmine
kõige lõpuks liikumatuna
roosa veidi sadistlik kolmnurk
Keedusoolast sõdurite vaikus
keda pedantne äike
on rivistand üles taevaservale
kuna laualamp
ketrab meeleheitlikult vilkudes
oma naeruväärselt pikka lõnga
ja miljonid jalad trambivad mere pehkinud
tantsupõrandal
ah liblikate huumorgi
ei suuda peatada uut
ujedat päikesesüsteemi
Tütarlapseakt
Reied magav merehädalistepaar
vraki härmatand aurukatlas
kümne varba -ämbliku varjud
laskumas läbi säärte kergete
ulmasõelaga sõelut pilvede
mööda kuunähteist kerdat niiti
taldade tuulesele kiltmaale
Peopesad muruga kaetud peeglid
läbistet sõrmin-ojaden
kus hüpleb lutsukivena pilke
küüned linnusulised tootemid
vastu õhtutaevast mis toetub
õlgade petlikule kaljuseinale
tuikuva pimedusrongi tuleku eel
piki selgroo siksakset raudteed
Puusad klaasist haavalehed
rüütuvad uduste tähtedega
liblikatiibu ujumas kraatreis
mis on avand rindades-vulkaanes
hetkete kihav kivirahe
Naba sulguv ning avanev puri
tuuletul minestusjärvel
tõugata kuristikku horisont
lennuk sulamas keevas vihmas
maandub metsa habetet maski all
sosistavale kaevandusesuule
haljusesooni kumab käikude
seintes, naeratusega peatub süda
Juuli 1941 Tartus
Tolmusele taevale
silmavee vikerkaar
ilmunud ühendama
surijaid joobnuiga
Kivi taldrikul
akna taga näljane sangar
Mitte-teri
Rroosi Selaviste lipukiri: KÕIK ÜHE ÜKSKÕIKSE EEST!
Mõrvarite märatsemine on vaid kõrvaline käratsemine.
Der Siegel des Zaubserers: ein sauberer Ziegel.
Rroosi Selaviste laseb süütenööri abil õhku süütu sütenööri.
Rroosi Selaviste muudab Narvas kõik viinanired Nirvaanadeks ja laob nad virna.
Väike Eesti luule ajalugu
Kunagi mus
nugis kuma,
kuna mugis
munka siug.
Trühlina arg,
trügin harval
trahvirüngal,
lühtriga varn.
Rroosi Selaviste kannatus, surm ja ülestõusmine
Rroosi Selaviste
sai valest rroosi,
suri, risu,
alustas siis taas alustassis,
ajal uuemal Luu-Ema aia
rroosis elav vist .
Charles Baudelaire
Tsüklist Spliin ja paleus
Mu vaim sind kummardab, öist võlvi sinus nägev,
oo astjat kurbust täis, oo vaikijatar vägev,
ja seda hardamalt minul armastab hing
sind, minu ööde hund, mida armutum ning
pilkavam paljundad veel penikoormaid sina
vahel mu käte ja oma lõpmatussina.
Su poole ronin ma, mind rooskab armuind,
nagu tõugujõuk laipa ründan mina sind,
kuna, oh murdja loom, su kahe silmapilu
külmuski ainult ülendab veel sinu ilu!
Juan Ramon Jimenez
Klassikaline idüll
Oi, kuidas otsa mull’ vaatasid!
Just
nagu oleks laud sinul lõiganud
silmilt
minu julmus.
Ja ma sammusin, must
- nii kaugelt tulnud sinu käe-
Kõrval, naine! –
su elava hinge poole kui ralkunu
-jääva tuletorni poole! – üle
su ranna
ihu, igavesti võõrastevõstliku.
Häda mulle
Häda mulle
olen vabamüürlane
keda reedab mansetinööp
Häda sulle
oled paaristiibvaablane
keda tabas Caesari mõõk
Ma hakkan kõndima mööda merepõhja
kalad riivavad mind
Mul ees istub hunt
kelle kadunud portselankepp
Olen uks
mille kuuliaukudest läbi niriseb
vein

4. ISIKLIK ARVAMUS

Sürrealism on üks kõige mõistatuslikumaid luuležanre üldse. See on nii mitmeti mõistetav, kõik peitub oskuses sümbolitest tõde välja lugeda. Laabani luuletusi on väga raske mõista. Neid võib lugeda kui humoorikaid ja absurdseid lugusid ning nende üle naerda või seda absurdsust nautida. Tõsisema idee leidmine on palju keerulisem, selleks peaks teadma palju sürrealismi olemusest ja taustast ning oskama lugeda luulesse peidetud vihjeid. Hea näide mõnusast absurdist on luuletus „Koer“:
Koeral on jõuluõhtul kompvekikarpidest keha
ja lapsed jõulupuu ümber naeravad
kui ta kargab ringi lagunedes oma osadeks
aga vanaastaõhtul
kui karbid on söödud tühjaks
koguneb neist uuesti koer
kes neelab ainsa suutäiega kogu järgneva aasta
Tema luuletuste pikkused on samuti väga varieeruvad on mõnerealisi ja mitme lehekülje pikkusi. Mulle meeldivad lühemad rohkem, kuna seal jõuab asi kiiremini püandini. Üks kõige paremaid asju Laabani loomingus ongi see, et igas üksikus luuletuses on olemas mingi ootamatu pööre, mis asjade kulgu mõjutab. Neid on raske lugeda kuna mõtelõpp ja realõpp enamasti ei ühti ja seetõttu peab lausa mitu korda ühte luuletust lugema, enne kui mõttest on võimalik aru saada.
Kõige põnevam osa loomingust on „Rroosi Selaviste“ aforismid. Need on lühikesed ja löövad ning lisades veel põneva kõlamängu on need tohutult ainulaadsed . Näiteks see:
Rroosi Selaviste garderoob :
läkiläk
ülikuubist ülikuub
pikk fragment pigmenteeri frakist
puu-särk
(ka sukas asub tal kasutu kasukas)
Selles kummalise nimega naises on midagi ääretult salapärast ja kaasakiskuvat, mida ei ole isegi võimalik määratleda. Laaban ise on kirjutanud: „Rroosi Selaviste menu põhjuseks on vähem tema ahvatlemise jõud kui tema jahvatlemise õud.“
Kuigi Laaban on sürrealist, peitub ka tema loomingus parasjagu realismi. Kohati ongi sürrealism ülirealism. Rroosi abil tulevad esile kõiksugu inimkonna ja ühiskonna kõlvatused ja pahed, pole oluline millises vormis nad esitatud on. Luuletustes leidub ka realistlikke looduskirjeldusi „Pimedad lilleaiad…“, mis aga kohe vastanduvad „pehmetele kaljudele“. Kogu Laabani looming koosnebki põnevatest võrdlustest, ootamatutest pööretest ja tugevatest kontrastidest.

KOKKUVÕTE

Ilmar Laaban kuulub kaasaaegsete eesti luuletajate hulka. Tema panus on olnud hindamatu ja kuigi teda enam elavate kirjas pole, ei unusta eesti kirjanduslugu teda kunagi. Luuletaja tegi ära üksinda töö, mida näiteks Prantsusmaal tegid terved rühmitused ja samas pole ta millegi poolest kehvem kui välismaised autorid. Kuna ta elas suure osa oma elust Rootsis ei ole ta Eestis nii tuntud kui nii mõnigi teine, kellest ta luuletanud on , kuid samas on ta väärt samasugust tunnustust. Nagu luuletaja on enda kohta kirjutanud „Kalendrilehes“: „Piuks! ikka sina Ilmar Laaban/ su püksid ulatuvad lõpmatuseni/ ahelda ruttu oma jalad/ enne kui nad seda märkavad“. Laaban on väärt, et tema loomingut Eestis au sees hoitaks.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aspel, A. 1989. Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste“. Vikerkaar, 3, 56-64
Laaban, Ilmar. 2000. Eesti entsüklopeedia 14. köide : Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
Ehin, A. 1996. Ankruketis kinni. Looming, 12, 1682-1686
Ilves, A. Ilmar Laaban "Eludrooge ego-ordule“
URL= http://195.250.160.49/viewdoc/F1F87197E953F739C225749700499030 . 18. jaanuar 2009
Krull, H. 1996. Paragramm ja tämber. Looming, 12, 1687- 1697
Laaban, I. 1990. Oma luulet ja võõrast. Tallinn: Eesti Raamat
Malin, J. Loomulik Ilmar Laaban
URL= http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/12/11/kultuur.ht m. 11. jaanuar 2009
2000. Eesti entsüklopeedia 14. köide : Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
Merilai, A. 1994. Luule 1944-1992. Tallinn: Eesti Teadusteakadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
Vaiksoo, J. 2005. Udu küpsetab kõigil koldeil oma külma leiba. Vikerkaar, 6, 103-105
Ilmar Laaban. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Ilmar_Laaban . 11. jaanuar 2009
24