Andres Ehin (3)

Sisukord
Elu- ja loometee 2
Sügisene 1 7
Suitsuta õhtu. Liivatu rand. 7
Suvemälestus 7
Aknast sissevaatava kuuse laul 8
Õhtu. Virmalised . Öö. 8
*** ”lumi ammu ära sulas ...” 9
See on viimane luuletus 9
Kasutatud kirjandus: 10

Elu- ja loometee

Õige vähe on Eestis kirjanikke, kes ei ela Tallinnas või Tartus. Andres Ehin elab koos Ly Seppeliga Raplas, mis oleks justkui linn, aga Tallinna poolt vaadates väga maa moodi.
Ehin, 65-aastane mees, ütleb uhkusega, et on luuletanud juba üle neljakümne viie aasta. Ja alates esikkogust "Hunditamm" (1968) on ta harrastanud järjekindlalt sürrealistlikku luulet. Kas pole see tõeline haruldus meie muidu maalähedase ja üsna möödapääsmatult realistliku luule taustal? Kust on selline mees tulnud?
"Mina olen made in Schwitzerland," ütleb Andres Ehin seepeale uhkusevarjundiga. Ehini isa oli 1930ndatel Eesti majandusesindaja Rahvaste Liidu juures Šveitsis, ema õpetas aga Prantsusmaal Nantes'i linnas sealsetele preilidele inglise keelt. Teise maailmasõja hakul, kui teised katsusid Eestist välja pääseda, tulid Ehini vanemad koju tagasi, sest õde, vend ja vanaema olid siia jäänud. Andres sündis 1940. aasta 13. märtsil Tallinnas.
Kummalisel ja õnnelikul kombel jäid Andrese Ehini vanemad repressioonidest puutumata, sest ema õemees oli kommunist , endine poliitvang, rahanduse rahvakomissar ja prosaist Paul Keerdo. Eks kõige raskematel aegadel tulnud neil muidugi vaiksetel ja varjulistel kohtadel töötada, aga hiljem oli ema Pedagoogilise Instituudi võõrkeelte kateedri juhataja ja isa Kommunaalpanga asedirektor.
Andres Ehin lõpetas 1958. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna soome- ugri keelte erialal.
Ehin suundus pärast ülikooli lõpetamist sugurahva sölkuppide juurde ja oli õpetaja Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas. Ta õpetas saksa keelt ja kehalist kasvatust. "Seal koolis oli üks maadlusmatt ja mul mõned maadlusvõtted kooli ajast meeles, eks ma siis seda õpetasingi," meenutab ta. "Kooli direktor oli tatarlane ja kui tuli ajalooõpetajana hakata tatari-mongoli ikke õudusi jutustama, viskas tal närv nii üle, et sokutas ajalootunnid ka mulle ja hakkas ise kehalist kasvatust andma." Lääne-Siberis Krasnoselkupski rajoonis, mis oli Eestist kaks korda suurem, elasid lisaks sölkuppidele evengid, tatarlased ja volgasakslased. Lähim maantee asus 1000 kilomeetri kaugusel, lähima raudteejaamani oli 1500 kilomeetrit. Liikuda sai jõgesid mööda. Ehin leidis sealt ka oma esimese abikaasa, kes oli komitar.
1965.-1966. aastal töötas Andres Ehin toimetajana ajakirjas Küsimused ja Vastused, 1966.-1969. aastal ajalehe Sirp ja Vasar peatoimetajana, 1969.-1972. aastal ajakirja Kultuur ja Elu osakonnajuhatajana , 1972.-1974. aastal Eesti Nõukogude Entsüklopeedia peatoimetuses, aastast 1974 kutselise kirjanikuna ning aastast 1992 ajakirja Mana Eesti-poolse toimetajana.
Luuletamist alustas Ehin 1958. aastal, olles Tartu Ülikoolis esimesel kursusel. Enda sattumist sürrealismi juurde kirjeldab ta aga nii: "Mulle on meeldinud lapsest peale igasugu asju välja mõelda,". Eriti head inspiratsiooni pakkusid ülikooli tollaste ideoloogiaõpetajate loengud ja seminarid . Näiteks tavatses üks õppejõud, legendaarne kummikäsi Reimann , esitada üsna sürrealistliku maiguga küsimusi. Näiteks: "Kuhu tekkis (1917. aastal) mõra?" Vastata tuli Lenini tsitaadiga: "Imperialismi alusmüüri tekkis mõra." Või: "Milline vanker lendas uppi?" Taas tuli vastata Lenini tsitaadiga: " Romanovite dünastia vere ja poriga määritud vanker lendas uppi." Kui see pole sürrealismi kool, siis mis see on?
Sürrealistlikke nalju sai harrastada ka Küsimuste ja Vastuste toimetuses, kus Ehin pärast Sölkupimaalt tagasitulekut töötas. See väljaanne oli parteiajakirja Eesti Kommunist lisa. Sinna tööle pääsemise eelduseks oli male valdamine I järgu tasemel, sest põhiline tööülesanne oligi vanemtoimetaja Andres Vanapaga malet mängida. Vahel tuli ka otsida vastuseid rahva küsimustele. Mõistagi kasutati spetsialistide abi, aga küsimusele "Kas ajalooratast saab tagasi pöörata?" ei leidnud ka NSV Liidu Teaduste Akadeemia selget vastust. Veel taheti teada, miks on meestel rinnanibud ja kuhu on kadunud sitasitikad. Ja Kommunisti lisalehe tublid toimetajad tüütasid sääraste küsimustega asjaomaseid teadusasutusi!
Eesti luuletajatest on Andres Ehinit enim mõjutanud Jaan Kaplinski , Artur Alliksaar ja Ilmar Laaban . Kaplinski on Ehinist aasta noorem ning nendest said 1958. aasatl head tuttavad. Tänu Kaplinskile hakkas Ehin huvituma eesti luuletajate pagenduses kirjutatud luulest . Andrese sõprus Kaplinskiga avardas ka tema silmapiiri kultuuride ja uskude ajaloo ning lääne poliitika suhtes. Siiski pole Ehini luule võrreldav Kaplinski omaga . Nende huvid ja temperamendid on selleks liiga erinevad.
Artur Alliksaar oli Andes Ehini õpetaja ja üks lähimaid sõpru kuuekümnendatel aastatel. Alliksaare luuletustest leidis Ehin luulele omase atmosfääri.
Ilmar Laaban, Eesti kuulasim sürrealist, on Ehinit mõjutanud alates 1960. aastatest. Ta on avanud eesti luulesse tähtsaid väravaid ning Ehin on neist läbi kõndinud naudingu ja tänutundega.
Andres Ehinit on tema sõbrad elus rohkem mõjutanud kui näiteks akadeemilised filoloogiaõpingud.
Andres Ehin on esinenud kõigis žanrites. Ta on kirjutanud luulet, ilu- ja näitekirajnduslikke teoseid ning ajaleheartikleid, kuid enim on ta siiski kiindunud luulesse. Ehin on öelnud, et kuigi ta tahaks kirjutada ainult luulet, on tal siiski vaja tagaleda ka teiste aladega, sest luuletamine ei too raha sisse. Ta on töötanud ka tõlkijana. Ehin on tõlkinud inglise, vene, soome, saksa, prantsuse ja türgi keelest. Tõlkides püüab ta tabada ka teksti hingemaastikku ning eemalduda sõna-sõnalt tõlkimisest.
Nüüd on Ehin juba 31 aastat kutseline kirjanik ning ta on kogu aeg tööd vihtunud: kirjanikepaari Andres Ehini, Ly Seppeli kahasse tõlgitud "1001 öö" lugudest sai terve kuuldemängude sari. Ta on kirjutanud stsenaariume multifilmidele, tellimusluuletusi ajalehtedele ja hiljaaegu näidendi "Rapla Brüsseliks".
Andres Ehin ei ole mitmekülgne mitte üksnes žanrite, vaid ka ainete osas. Alustanud proosaloomingut kultuurilooliste müstifikatsioonidega, avaldas ta põneva "Rummu Jüri mälestused" (1996) ja juba päriselt kultuuriloolise "Seljatas sada meest" (1998). Praegu on kirjanikul käsil põnevusromaan Vietnami sõja aegadest . Tal on tuttavaid ja sugulasi olnud nii venelaste kui ameeriklaste poolel, nii et materjal jookseb ise kätte.
Andres Ehini luule liigub eesti kirjanduse üldpildi seisukohalt erandlikul rajal, kuid ta on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid. Teda võib kõrvutada Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Viivi Luigega . Ehini luule suurem ametlik tunnustamine on jäänud aga kõige hilisemaks. Aasta luuleauhinna pälvis ta oma koguga “Teadvus on ussinahk” (1995) natuke ootamatult ja tagantjärele alles 1996. aastal. 1998. aastal järgnes Honkala preemia Soomest luuletõlgete eest. 2000. aastal ilmunud suur valikkogu "Alateadvus on alatasa purjus" sai riikliku preemia. Ja veel korraldati 2000. aastal Saksamaal Kurt Schwittersi ülemaailmne luulevõistlus. Nimelt tuli kirjutada ja žüriile saata mõned selle dadaistist kirjaniku ja kunstniku laadis luuletused. Ehin saatis kaks ingliskeelset ja ühe saksakeelse luuletuse . Ega ta saksa keelt nii kole hästi oska, aga konstrueeris luuletuse sõnaraamatu abil ja Mati Sirkel aitas seda pärast pisut grammatiliselt lihvida. Igatahes võit tuli. Luuletaja arvati paarisaja osaleja seast tosina valitu sekka, tema luuletused läksid trükki ning mees kutsuti Saksamaale nädalasele turneele. Tema viimane suurem saavutus on aga olnud 2003. aastal Juhan Liivi luuleauhinna 25. laureaadiks saamine. Liivilikuks tunnustatud pealkirjata luuletus ***sügaval maa all elavad pälvib Andres Ehini loomes tähelepanu kahel põhjusel: esiteks on sürrealismimeister tänu sellele põlvinud tunnustust ka isamaaluule vallas, teiseks on see kirjutatud kodust kõige kaugemal – Lõuna-Ameerikas Kolumbias 2001. aastal toimunud rahvusvahelisel luulefestivalil.
***sügaval maa all elavad
sügaval maa all elavad
linnud
mullased linnud
kui nad puhtaks pesta
lööb särama
rukkilille karva sulestik
need linnud on
põdrapõrnikpääsukesed
ja sügavsinised muttkotkad
nende lindudega mängib
eestlane indiaanlast
ja indiaanlane eestlast
need linnud lubavad vaid
põlisrahvastel
oma siniseid sulgi näppida
meie eestlased ja indiaanlased tuleme
kolmevärviliste koerte
ja maa-aluste lindude maalt
aga kuhu me läheme
(Looming, 4/2002)
Andres Ehini luuletus “sügaval maa all elavad ...” on rahvusliku temaatika kaasaegne ja omapärane arendus. Luuletus on inspireeritud Eesti lipu värvidest, sini-must- valgest . Luuletust kannavad just nendest kolmest värvist kantud assotsiatsioonid , luuletaja püüab ühendada musta mullapinna ja sini-valge taeva asukaid. Ta kasutab oma kujunditena ka Eesti rahvussümboleid rukkilille ja pääsukest. Samas on eesti pääsukeselt luuletaja mõte jõudnud kohe ka vene kotkani. Luuletuse teine pool on pühendatud põlisrahvuste ja eestlaste saatuse teemale. Eestlasi on ju nimetatud poeetiliselt ka Euroopa indiaanlasteks, nii võrdleb ka Ehin eestlasi indiaanlastega. Maa-aluse kujundiga võib ta vihjata ka eestlaste ja indiaanlaste kinnisele varjatud hingeelule. Luuletus lõpeb aga praegu väga olulise küsimusega kõigile eestlastele: “aga kuhu me läheme”, millise tee ja saatuse me valime?
Ehini läbimurdeks ja ühtlasi eesti kirjanduse üheks stiilipuhtamaks sürrealistlikuks koguks sai „Uks lagendikul“ ( 1971 ), sama suunda jätkas ka „Luba linnukesel väljas jaurata“ (1977). Niisiis projitseerub Ehini looming 20. sajandi mõjukale kirjandusvoolule, mis aga on eesti kirjanduses leidnud vähe järjekindlat järgimist, olgugi et inspireerivaid mõjusid jagub . Ehin saab teiseks silmapaistvamaks eesti keeles kirjutavaks sürrealistiks pärast Ilmar Laabanit. Mõlema luuletaja keeletunnetus jääb sügavalt individuaalseks, seega võib Ehini tunnistusi Laabani mõjudest pidada eelkõige vaid tõenduseks viljastavast tõukest meetodi leidmisel.
Ehin, keda on nimetatud ka absurdimeistriks, ei tagane hilisemaski luules sürrealistlikust liinist, kuid siiski tekib teatav põige ta loomingusse 1970. ja 1980. aastate vahetusel – eriti luulekogus „Vaimusõõrmed“ (1978), kus Ehin harrastab mänge klassikaliste vormidega ja kus muuski mõttes võib näha väikest lähenemist traditsioonilisele mallile. See lähedus muutub aga taas illusoorseks 1990. aastatel kirjutatud tekstides, samal ajal tähtsustub Ehini looming juba ka muutunud kirjanduslikus ümbruses. Uuemas kirjanduses on väljapaistev Ehini kogu „Teadvus on ussinahk“ (1995), suuremat osa aastakümnete jooksul kirjutatud luulest koondab raamat „Alateadvus on alatasa purjus“ (2000).
Luule kõrval on Ehin avaldanud proosat ning koos Enn Mikkeri ja Rein Siimuga kirjutanud ulmenäidendi „Karske õhtupoolik“ (1972) koondime Lembit Vahak all. Särava lõbuga ignoreerib dokumentaal- ja ilukirjanduse piire lühijuttude raamat „ Ajaviite peerud lähevad lausa lõkendama“ (1980), mis on ka eesti kultuuriloo paroodiline ümberkirjutus. Tõsielulise aine ja kultuurimüütidega mängivad samuti tema hilisemad romaanid – „Rummu Jüri mälestused“ (1996) ja „Seljatas sada meest“ (1998).
Andres Ehinil on palju lapsi. Paremate eesti luuletajate traditsiooni kohaselt on tal viis last. Tema lapsed esimesest abielust Ivar (35) ja Anne (33) tegutsevad ettevõtluse alal. Ly Seppeli ja Ehini ühised lapsed on Piret (25), kes kirjutab USAs doktoriväitekirja politoloogia alal, Kristiina (23), kes lõpetab Tartus eesti filoloogiat, luuletab, tõlgib ja Eliisa (18), kes lõpetab Tartus kunstikooli .
Rapla poeet on eesti kirjandust esindamas käinud üle kogu maailma: Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Hollandis, Türgis, Makedoonias, Tshehhis, Lätis, Leedus, Venes, Prantsusmaal, Kolumbias.

Sügisene 1

Suvi möödus.
Kui jahe tilk
mu kuumale seljale kukkus sügis.
Suvi möödus
kui silmapilk .
Tuul keerutab lehti ja prügi.
Oktoober, mu külmasilmne tädi,
koob jälle kirendavat sukka.
Lillelõhnad ja linnulaul
üheskoos lähevad hukka.
1961

Suitsuta õhtu. Liivatu rand.

Kord purjetasin ma maerel, kus polnud ainumat paati.
Ma purjetasin seal merel küll juba poisikesest saati.
Ma ise olin seks paadiks. Maise olin see puri .
Ehk ise olin ka meri? See polnud ju võõraste turi.
Ehk ise olin ka kallas, kuhu ei pääsenud paat ?
Ehk ise ma otsisin merest ennast kui oma saart ?
Kõik oli ja on nõnda ise. Nii isekas on mu sõud.
Kord kõigele isetu otsa teeb kõiksuse isetu jõud.
1975

Suvemälestus

See augustiöö suurte pärnade all
on raske ja tume ja lõhnav.
Ürgrohelist rohtu näeb unes üks tall
sel augustiööl suurte pärnade all.
Maast pilvini kerkib öö lõhnade vall -
paks puukoorgi õhkub ja õhkab.
See augustiöö suurte pärnade all
on raske ja tume ja lõhnav.
1977

Aknast sissevaatava kuuse laul

Üha vaatan ma seda maja,
Seal lauad ja toolid ja voodid .
Seal elevad inimesed,
vahel lähevad tööle ja poodi.
Mõned lähevad, päikene kannul.
Tulles jooksevad vastu kuud.
Mõned laulavad laua ääres,
Teised vaikivad , toitu täis suud .
Mõned vaikivad viimaks sootuks,
Puise kasti sees viiakse ära.
Koju tuuakse väikene uus, kes
Karjub kätkis ja rusikaid järab.

Õhtu. Virmalised. Öö.

Valgeid hobuseid jookseb
üle sinise põllu.
Kukub kerget lund
üle karge talve.
Kusagilt kõlavad kellad
üle kauge künka.
Väriseb vari.
Taevas rebaseid jookseb,
tuli neil sabas.
Välguvad hännad vilkalt
ööga rütmis.
Akna all tütarlaps istub
tumedas kleidis.
Muusika sulgub.
1962

*** ”lumi ammu ära sulas...”

Lumi ammu ära sulas
metsa veeres palju sinilolli
kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle
tänulikult selle eest suud sa andsid mulle.

See on viimane luuletus

See on viimane luuletus,
kus
luule tolmab nagu põuapäike,
kus
luule undab nagu rehepeksumasin,
kus
luule tõukleb nagu higine reisija tipptunni trammis ,
kus
ööluule istub augustipärna pimeduses,
kus
aoluule supleb põuamõõnases jões pajude all,
imedes endasse viimast leitsaeelset värskust.
1976

Kasutatud kirjandus:

• “Eesti Kirjanduslugu” E. Annus , L. Epner, A. Järv, S. Olesk , E. Süvalep, M. Velsker , 2001, Tallinn
  
• “Tumedusi rüübatan” Andres Ehin, 1988, Tallinn
  
• “Eesti luulet 5”, koostanud R. Jõesaar ja K. Muru, 1982, Tallinn
  
• http://www.estlit.ee/index.php?id=1152
  
• http://www.hot.ee/trinz/luule/ehin.ht m
  
• http://www.estlit.ee/index.php?id=1258
  
• http://www.kambja.ee/portaal/modules.php?op=modload&name=News&file=article&sid=141
  
• http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/22/Areen/kaanelugu1.html
  

10