Võrtsjärv (2)

referaat
VÕRTSJÄRVE MADALIK
SISUKORD
Sissejuhatus...............................................................................................................................2
Eesti pinnamood .........................................................................................................................2
Võrtsjärve madalik...................................................................................................................2
Kokkuvõte looduskeskkonnast Võrtsjärve ümber.................................................................8
Võrtsjärve probleem...............................................................................................................10
Taust
Probleemi kirjeldus
Kasutatud kirjandus...............................................................................................................13
2
SISSEJUHATUS
Eesti pinnamood
Eesti väiksemõõtkavalisel reljeefikaardil on selgelt eristatavad neli kõrgustikku.
Eesti on Ida-Euroopa lauskmaa osana madal ja tasane ala, mille pinnamoes ehk reljeefis
vahelduvad kõrgustikud, kõrgendikud ja lavamaad madalike, nõgude ja orunditega.
Eesti suured pinnavormid kujunesid üldjoontes enne jääaega maapinna pikaajalise kulumise
tagajärjel. Nüüdisaegse kuju on Eesti pinnamood saanud mandrijää kulutava ja kuhjava
tegevuse ning mitmesuguste jääajajärgsete geoloogiliste protsesside tagajärjel.
Eesti kõige suurejoonelisemaks pinnavormiks on Balti klint, mida Eesti piires nimetatakse ka
Põhja-Eesti paekaldaks.
Eestis on neli kõrgustikku: Pandivere kõrgustik, Sakala kõrgustik, Otepää kõrgustik ja Haanja
kõrgustik. Eesti kõrgeim punkt on Haanja kõrgustiku keskosas paiknev Suur Munamägi (317
m üle merepinna ). Ühtlasi on tegemist Baltimaade kõrgeima punktiga .
Eesti pinnamoe kõrgemate alade hulka kuuluvad ka lavamaad. Põhja-Eestis asub kaks suurt
lavamaad — Harju lavamaa ja Viru lavamaa.
Tasandikud hõlmavad suuri alasid Põhja-Eestis ja Kesk-Eestis. Lõuna-Eestis on tasandikke
vähem. Tasandike hulgas eristatakse nelja madalikku: Põhja-Eesti rannikumadalik, Lääne-
Eesti madalik, Võrtsjärve madalik ja Peipsi madalik.
Eesti on jaotatud kahekümne viieks maastikurajooniks. Neist ühte, Võrsjärve madaliku
maastikurajooni käsitlen lähemat käesolevas referaadis. Viimaseks peatükis teen lisaks
ülevaate Võrtsjärve madala veetaseme probleemistikust.
Võrtsjärve madalik (1747 km²).
See maastikurajoon on kujunenud Eesti keskosa suurimas kulutusnõos Holotseeni algul olnud
suure veekogu – nn Suur-Võrtsjärve asemel. Enam kui 10 000-aastase maakerke ja vee
väljavoolu tõttu on veekoguks jäänud selle kitsenev 270 km² suurune lõunaosa, mis kaldub
lõuna suunas.
Võrtsjärve madaliku pinnaehituse ja maastike arengut on mõjutanud vesi nii jääliustikuna kui
ka voolavana ja järvedes seisvana, lisaks veel kohati avanevate allikatena. Jääaegadel
kujunenud Kesk-Eesti aluspõhjalist nõgu kulutasid kümnete tuhandete aastate vältel
madalamaks mandrijäämassid (praegu küünib aluspõhja pealispind siin 20–30 meetri
vahemikku üle merepinna).
Viimase jääaja lõpul ja järel täitis nõo jääsulamisveest järv, mille kontuurid jääserva
kaugenedes ja veehulga muutudes üha koomale tõmbusid. Liustikujää kantud kivimmaterjali
välja sulades ja settides tekkisid järvesaared (praegused soosaared) ja rannavallid , nende
vahele jäid väiksemad nõod. Tõenäoliselt on liivaalad looduskaitseala edela- ja kaguosas
kujunenud jääjõgede deltadena taanduva jää serva lähedal.
3
Foto 1. Rüsijää Limnoloogia all. U. Rootsmaa foto
Kunagine Jää-Võrtsjärv jääserva ees ja Ürg-Võrtsjärv hilisjääaja lõpul (ligikaudu 12 600–10
200 aastat tagasi) toitusid jääsulamisvee sissevoolust. Nende põhja settisid algul peamiselt
viirsavid ja hiljem peeneteralised liivad ja aleuriidid, mida leidub paljudes kohtades kihiti
järvelubja ja järvemuda ning soosetete all.
Pärast mandrijää taandumist alanud neotektooniline maakerge muutis suurema osa kunagisest
veekogust maismaaks, vee alla jäi vaid selle lõunaosa – Suur-Võrtsjärv, mille rannajoon oli
loodeosas praegusest umbes 4–5 m kõrgemal ning ühtis ligikaudu nüüdse Võrtsjärve
madaliku piiriga. Veepinna järkjärgulisel alanemisel kujunes suure nõo piires mitu n.-ö.
vahepealset järve. Neid kohti tähistavad nüüd Põltsamaa, Laeva, Sangla ja Umbusi soo.
Laugete veerudega Võrtsjärve nõgu madaldub üldjoontes lõuna-kagu suunas: see peaaegu
ideaalne tasandik ulatub oma põhjaservas 44–46 m kõrgusele üle merepinna, lõunaosas
(Emajõe ääres) 33–35 m. Kui mitte arvestada ligikaudu 7000 aasta jooksul ladestunud 8–9 m
paksusi järve-, jõe- ja soosetete kihte, siis ilmneb, et Suur-Võrtsjärve alune pinnamood on
üldjoontes vägagi sarnane praeguse Võrtsjärve nõoga, mis kujutab endast kunagise suurjärve
lõunapoolset lahte.
Tänapäeva soomaastikesse toovad vaheldust Suur-Võrtsjärve kunagised liivased rannavallid
neil kasvavate palu- ja nõmmemännikutega. Rannavallid on madalad, küünivad enamasti vaid
paari meetrini, sest laugel rannal oli lainetus liiva kuhjamiseks liig nõrk. Liivatasandikud
nüüdsete soode vahel tähistavad kunagisi järvesaari.
Osa rannavalle, mis jäid maapinna kallakutelt valguva pinnavee teele, soodustasid ja
kiirendasid soostumist. Mõned neist, näiteks Põltsamaa ja teistes rabades on nüüd juba
mattunud või mattumas turba alla. Võrtsjärve madaliku piirile (38–40 m kõrgusel üle
4
merepinna) jääb ligi 12 km pikkune loode-kagusuunaline Laeva jõe üleujutusest mõjutatud
soine vöönd, kus põhjavesi kohati allikatena välja kiildub.
Maastikustruktuuri eripära ja seal toimuvate looduse arengunähtuste erinevuste alusel võib
madalikul eristada kolme vesikonna paikkonda: lääne-, ida- ja põhjarannik.
Joonis 1. Võrtsjärve vesikond . A.Järvet
Lääneranniku paikkond (159 km²)on suuremas ulatuses madal 3-4 km laiune Sakala
kõrgustiku ja Võrtsjärve vahele jääv ala. Selle maastik on kujunenud valdavalt märgadel
liivastel ja saviliivastel jääjärve- ning järvetasandikel. Veepiiri ääristab peaaegu kogu ulatuses
roostik .
Turvastunud huumushorisondiga muldadel kasvavad enamasti sõnajala- kaasikud , kohati ka –
männikud. Happelistel liigniisketel muldadel kasvavad rabastunud metsad – sinika- ja
karusamblamännikud. Tarvastu jõe alamjooksule on rajatud polder, sest järve üleujutused ei
lase muidu maad kultuuristada. Lääneranniku sood on enamsti järve taandumisel tekkinud
metsased madalsood , kus turvas on ladestunud järvemudale ja –lubjale.
Idaranniku paikkond (96 km²) on lõunaosas kuni Nooni neemeni üsna sarnane samal laiusel
oleva lääneranniku soise maastikuga , sest mõlemale avaldab mõju lõunasse kalduv järv.
Mõlemapoolset randa ääristab roostike ja kõrkjastike vöönd.
Väikse-Emajõe suudmest Vallapaluni Võrtsjärve idakaldal on valdavalt soiste metsade vöönd.
Madalsoodes on ülekaalus kase -kuuse segametsad , nendevahelistel liivaaladel aga männikud.
Rõngu jõest põhja poole jääb Valguta soo, mille kohati enam kui 5 m paksune turbalasund on
tekkinud järvemuda ja –lubja peale. Soo lõunaossa on polderkuivandusega rajatud
kultuurkarjamaad, aga keskossa Mustjärve äärsesse rabasse freesturbaväli. Mustjärv ise
(23ha) on koos lähima ümbrusega võetud kaitse alla.
5
Foto 2. Vaade Võrtsjärve lõunatipust Vooremäelt. J. Kaljuvee foto
Põhjaranniku ehk Kolga -Jaani paikkond jaguneb pinnaehitusest tulenevalt kaheks erineva
maastikustruktuuriga osaks: idakirdes on Kolga-Jaani voorestiku ning lääneedelas Parika
soode ning järvetasandike maastik.
Foto 3. Kevadene üleujutus Võrtsjärve põhjarannikul Alam- Pedja kaitsealal. Foto autor teadmata.
Kesk-Eestis asuv Kolga-Jaani kihelkond jääb laugele üleminekualale, kus aluspõhja paekivid
tasapisi laskuvad lõuna pool tüseneva liivakivilademe alla. Kolga-Jaani ümbrust ilmestav
voorestik koosneb loode-kagusuunalistest 1-3 km pikkustest ja 100-300 m laiustest madalatest
künnistest ja seljakutest, mida kokku on 200 ringis .
6
Valdavalt moreenist koosnevad väikevoored on enamasti põllustatud. Nende vahele jäävad
samuti loode-kagusuunalised moldjad, sageli liigniisked avalohud, kus asuvad metsad, niidud
ja sood. Voorte ala ulatub Võrtsjärve põhjakaldani ning jätkub isegi järves kivivaredena.
Foto 4. Punavare kivivare Võrtsjärve põhjakaldal. U. Rootsmaa foto
Voorestiku kõige kõrgem ja selgekujulisem piirkond jääb Soosaare asula ja Kolga-Jaani
kiriku ümbrusse. Soosaare lähedal asub ka voorestiku kõrgeim koht, mis küünib 56 m üle
merepinna. Maastik paneb paika inimesed – piklikele voortele on kujunenud ahel- ja
hagukülad.
Võrtsjärve põhjaots on kõige laugem ja liivasem tänu jääliustikele, mis kunagi siitkaudu
Võrtsjärve nõkku suundusid. Oiu ja Vaibla vahelisele lõigule kandsid jääaegsed liustikujõed
kihiti lubjarikast liiva ja kruusa, sekka suuremaid kivirahne ja munakaid. Väga tüsedad jäävee
setted ei ole, liiva- ja kruusakihi paksus Vaibla voorel on ehk meeter või paar.
7
Joonis 2. Võrtsjärve vesikonna maakasutus. A.Järvet
8
Kokkuvõte looduskeskkonnast Võrtsjärve ümber
Võrtsjärv asub ulatuslikus Kesk-Eesti ehk Võrtsjärve nõos, mida piiravad suured kõrgustikud.
Võrtsjärve nõgu sarnaneb hiiglaslikule liuale, kuhu ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt
vooluveed kokku jooksevad. Nõgu on põhjaosas lai, lõuna suunas aga kitseneb ja liitub
Väikse-Emajõe orundiga. Absoluutkõrgused vähenevad Võrtsjärve suunas. Peamiselt on
tegemist lainja moreentasandikuga, mida liigestavad mitmel pool voored.
Üsna suurel osal, peamiselt järve lähistel muistse Võrtsjärve alal, on levinud sootasandikud
(need on endised jääjärvede kuhjetasandikud, millele on jääajajärgsel ajal kuhjunud
soosetted ). Seoses muistse Võrtsjärve praegusest suurema ulatusega leidub mõnel pool,
peamiselt järvest idas (Vehendi ümbruses), endisi rannamoodustusi ( luited ). Jääjärvede
kuhjetasandikke leidub ka Võrtsjärvest põhja pool (Väikese Emajõe orundis). Kuigi
Võrtsjärve ase on tüüpiline liustikukündenõgu, kus kõikide jäätumiste ajal valdas kulutus ,
paljandub aluspõhi siiski vaid vähestes kohtades (Tammel, Trepimäel, Limnoloogiajaama
juures).
Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade , mida iseloomustab punakas-
kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine .
Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive
(7-25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise
geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen.
Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine
ja karbonaadirikas ning see lasub enamasti otse devoni setetel ning selle paksus varieerub
üsna suurtes piirides ( Raukas , Tavast 1995). Järve ääres ja ka kaugemal leidub mitmel pool
madalamatel aladel soosetteid, mis on peamiselt madalsooturvas, järvest kaugemal on ka
siirdesoo - ja rabaturvast. Järvest lõunas esineb mitmel pool jääjärvede setteid, mõnel pool ka
järvesetteid, need koosnevad peamiselt mitmesuguse terasuurusega liivadest ning ka savidest.
Väikese Emajõe ja Tänassilma jõgede orgudes esineb jõesetteid (peamiselt alluviaalsed
liivad). Mõnel pool esineb ka jääjõelisi liivasid ja kruusasid.
Piirkonna mullastikku iseloomustab suur muldade kirjusus. Levinumateks mullatüüpideks on
leede - ja leetunud liivmullad , leostunud ja leetjad liivsavimullad, kahkjad leetunud ehk
näivleetunud saviliivmullad liivsavil ja liivsavimullad (kõik eelmaimitud mullad on
madalamatel kõrgema põhjaveetasemega aladel gleistunud ), mitmesuguse lõimisega
gleimullad, madalsoomullad , siirdesoomullad ja rabamullad . Mullad on Võrtsjärve nõos
valdavalt väheviljakad, võrdlemisi viljakad on suurema kõrgusega moreentasandike ja voorte
mullad (Raukas, Tavast 1992). Liigniiskuse tõttu on madalamate alade muldade kasutamine
põllumajanduslikuks tegevuseks võimalik peale kuivendamist . Võrdlemisi viljakad on ainult
suurema kõrgusega moreenitasandike ja voorte kamar -lettmullad ning turvasmullad soode
serva-aladel.
Taimkate on vahelduv ja mitmekesine . Kuusemetsi ning rohumaid kohtab siin väikeste
kõlvikutena ning enamasti tasandike servaaladel . Suur-Emajõe suudmest loodes , paiguti ka
järve läänekaldal on laialt levinud soometsad, idakalda lõunaosas palumetsad . Suur-Emajõe
ülemjooksul ja ka teiste jõgede ümbruses on luha- ja sooniidud. Idakaldas ulatuvad
põllustatud alad järveni.
Euroopa tasandil on suurimaks loodusväärtuseks haruldased kuivendamata sood, märjad
metsad ja poollooduslikud lammikooslused. Kolga-Jaani vald kuulub ühte Eesti enam
9
soostunud piirkonda. Põltsamaa jõe alamjooksu ning Pedja jõe (Pedja jõe osa alates
Põltsamaa jõe suubumisest) mosaiiksed lammialad on märkimisväärsed kõrge loodusliku
mitmekesisuse poolest. Pärandkultuurmaastikud, nagu puisniidud ning luhaalad koos
veekogude veekaitsevöönditega, on olulised mitte ainult loodusliku mitmekesisuse
säilitamiseks vaid ka piirkonna elanike rekreatsiooniliste vajaduste rahuldamiseks. Nimetatud
maastike kaitse ja hoolduse seisukohalt on üheks kõige efektiivsemaks meetmeks osutunud
nende alade jätkuv kasutamine heina- ja karjamaadena.
Teatumatest linnupaikadest on Võrtsjarve ümbruses Tamme polder ning Võrtsjarve lõunaosa
koos Väike Emajõe suudmealaga. Tamme poldril peatub rände ajal raba - ja suur-laukhanesid
(kuni 5000 isendit, pesitsejatena on seal registreeritud välja-loorkulli (2-3 paari), suurkoovitajat
(ca 10 p), punajalg-tildrit (ca 10 p), massiliselt lambahänilast ja põldlõokest (EOÜ
andmebaas, 1993). Tamme polder on antud piirkonnas oluline rändepeatusala paljudele
liikidele ning ka sealkandis pesitsejatele ilmselt oluline toitumisala. Linnustiku seisukohast
oleks tähtis sellel alal põllumajandusliku tegevuse jätkumine võimalikult mitmekesisena
(heinamaad, viljapõllud, karjamaad). Näiteks on ka roolõikus, kui majanduslik tegevus ning
kohalike elanike sissetuleku allikas seotud mitmete, sh Euroopa mastaabis ohustatud
linnuliikide, nt hüüp, käekaiguga. Lisaks pesitsevatele lindudele on Võrtsjarv ilmselt väga
oluline ka just läbirändavatele linnuliikide, tänu põhja-lõuna suunalisele asendile, suurusele,
ümbritsevatele põllumajandusmaastikele ning vee-elustikule.
Maavarad
Piirkonna tähtsaim maavara on turvas. Turbaliikidest on enam levinud keskmiselt ja hästi
lagunenud puu- ja pillirooturvas, kaasnevateks maavaradeks on järvelubi ja järvemuda.
Sapropeeli tüüpi põhjamuda on Võrtsjärves 200 milj m3, järvelupja 160 milj m3 (Haberman,
1995). Territooriumil esineb maavaradest, ka suurel hulgal liiva ja kruusa.
Põhja ja pinnavesi
Põhjavesi esineb pinnakattes ja aluspõhjakivimeis. Devoni põhjaveeladestu vesi paikneb
100...200 m sügavusel. Pinnakattes on veerikkad moreeni peal ja vahekihtidena paiknevad
liustikujõe tekkega kruusad ja liivad. Nõlvadel ja orgudes avaneb põhjavesi allikatena ja
nendesse kohtadesse on moodustunud liigirikka taimestikuga allikasood (madalsood).
Võrtsjärve valgalasse kuulub kokku 154 vooluveekogu. Olulisemateks sissevooludeks
Võrtsjärve on Väike-Emajõgi, Õhne ja Tänassilma jõed. Järve läänekaldalt on veel olulisemad
vooluveekogud Tarvastu, Väluste ja Leie jõed, idakaldalt aga Rannu , Rõngu ja Purtsi jõed.
Välja voolab Suur-Emajõgi, mis "ülearuse" vee Peipsisse viib. Enamuse jõgede/ojade
vooluhulgad on väikesed, ainult Väike-Emajõel, Õhne ja Tänassilma jõel ületab vooluhulk
2 m3/s. Seoses toimunud maaparandustöödega on paljude vooluveekogude sänge õgvendatud
ja süvendatud, kuid peamised sissevoolud on siiski säilinud looduslikena.
Viimasel paarikümnel aastal on olnud inimese mõju kasv suur ja veekaitselised meetmed nii
vähetulemuslikud, et Võrtsjärve vesikonna jõgede vee omadused on halvenenud ja seni
kahjuks pöördumatult (Järvet, Laanemets , 1995). Vooluveega järve kanduvatest ainetest
langeb 70-80% kolme suurema jõe – Väike-Emajõe, Õhne ja Tänassilma arvele. Võrtsjärve
suurim biogeenidega rikastaja on Tänassilma jõgi. Tänassilma jõe suured saastajad on
Viljandi linna reovesi ja seakombinaadi jäätmed, mida laotatakse põldudele (Järvet, 1983).
10
Väiksematest jõgedest on kõige suurema reostuskoormusega – Tarvastu, Purtsi, Rõngu ja
Rannu kanal . Tarvastu ja Rõngu jõevee nitraatide sisaladus on samuti üle keskmise nende
jõgikondade suurema põllustatuse tõttu.
Võrtsjärve valgalas on kokku üle 120 loodusliku- ja tehisjärve (Eesti järved, 1968; Mäemets,
1977). Enamik järvi on madalaveelised, ainult mõni on sügavam kui 10 m. Paljud järvedest
on eutrofeerunud.
Võrtsjärve probleem
Taust
Madal häguse veega eutroofne Võrtsjärv (270 km2) on Baltimaade suuruselt teine järv.
Väikese keskmise sügavuse (2,7 m) kõrval on Võrtsjärvele iseloomulik veetaseme suur
muutlikkus nii sesoonselt kui aastati. Aasta keskmine ja suurim veetaseme muutumise ulatus
on vastavalt 1,38 ja 2,20 m; absoluutvahemik 3,20 m. Veerikaste ja veevaeste aastate
keskmiste veeseisude vahe võib erineda rohkem kui meetri võrra. Veetaseme pikaajaliste
mõõtmiste tulemused näitavad ligikaudu 30-aastase tsükli olemasolu kõrge- ja madalaveeliste
aastate vaheldumises. Veevaeseid aastaid iseloomustab sinivetikate massiline areng, järve
kinnikasvamine, haugi kudealade piiratus ning tihti ka kalade suremine.
Järve keskmise sügavuse suurenemisel väheneb tunduvalt resuspensioonikiirus. Vaatamata
toiteainete (N, P) suuremale koormusele veerikastel aastatel, on veetaseme tõusul positiivne
mõju järve ökoloogilisele seisundile. Väheneb füto- ja bakterplanktoni biomass ning sestoni
üldhulk. Troofsustaseme näiline alanemine seostub eelkõige fütoplanktoni produktsiooni
vähenemisega teravnenud valguslimitatsiooni tõttu. Väikese läbipaistvusega Võrtsjärve puhul
põhjustab veetaseme tõus nii järve põhja kui ka veekeha keskmise valgustatuse vähenemist.
Võrtsjärve reguleerimine on kerkinud päevakorrale hüdroloogiliselt kuivadel perioodidel kui
veetase järves on pikemat aega langenud allapoole tavapärast madalveetaset. Viimastel
talvedel on olnud iseloomulik ebasoodsate tingimuste kujunemine järve elustikule jääkatte
tingimustes ja on esinenud mitmel korral kalade massilist suremist. Aastakümnete jooksul
akumuleerunud reostus avaldub ebasoodsalt just madalvee ajal. Viimane keskmisest
veevaesem madalveeperiood algas 1993. aastal ja kestab praeguseni. Suure valgla, halbade
väljavoolutingimuste ja madalate kallaste tõttu on Võrtsjärv reguleerimise seisukohalt
keerukas objekt, mida tõendavad 1970-ndatel aastatel tehtud sellealased uuringud ja tollal
valminud reguleerimise projektlahendus.
Probleemi kirjeldus
Võrtsjärve vee-elustiku suurim mõjutaja on veetase. Kui vett on järves vähe, siis on see
tavalisest soojem. Kui vesi on ka öösiti soe, hakkavad vetikad öösel vees olevat hapnikku
tarbima ja löövad selle tulemusel vohama, tekib vee õitsemine. Tekkinud hapnikupuudus
tapab kalad . Analoog kehtib ka talve kohta: kui vesi on madal, külmub järv põhjani. Koos
paksu jääkihiga tähendab see kaladele väga piiratud liikumisruumikui, kalad jäävad
hapnikupuudusse ning surevad.
11
Teadlased, ning nende poolt avaldatud teadustööd kinnitavad probleemi olemasolu
ökoloogilisest seisukohast. Lisaks tunnetavad probleemi kohalikud elanikud, kelle
elatusallikaks järv on, samuti turismiettevõtjad, kelle pakkumine sõltub tegevustest järvel.
Angerjas on kohaliku kaluri peamine sissetulek. Talve tulles siuglevad angerjad saba ees
põhjamutta ja langevad seal, vaid pead välja jättes, talveunesarnasesse letargiasse. Sellises
olekus ei suuda angerjas külmumist hästi ära tabada. Hapnikuvaesust talub angerjas muidu
üsna hästi, aga ühel hetkel jääb veekiht liiga õhukeseks ja siis saab hapnik seal kiiresti otsa.
On väga raske hinnata, kui suur osa angerjatest põhjani külmuval alal talvitudes hukkub.
Ainsa pidepunkti leiab selles osas kümne aasta tagusest ajast, mil Võrtsjärve jää- ja veeolud
olid peaaegu samasugused kui 2006nda aasta suvel. Limnoloogiakeskuse teadlaste hinnangul
hulpis tol kevadel Võrtsjärves ligi 20 tonni angerjalaipu, mis oli kolm tonni rohkem, kui oli
kogu tunamullune ametlik angerjasaak. Sellised seigad pole kaluritele meeltmööda.
Kuigi suurim oht ähvardab praegu just angerjaid, pole teised kalaliigid kaugeltki
kaitstud. Mida aeg edasi, seda vähemaks jääb ahtakeses veevahes niigi defitsiitset hapnikku.
Kui angerjate hukk mõjutab peamiselt kalurite käekäiku, siis mõne teise liigi suur suremus
võib ökosüsteemis isegi laiemat mõju avaldada.
Foto 5. Angerja asustamine . J. Kaljuvee foto
Väga paljuski on seni järve seni seostatud vaid angerjaga, kuid viimastel aastatel on järve
kasutatud ka aktiivseks puhkamiseks. Võrtsjärve äärseile elanikele on kujunenud tõsiseks
probleemiks Võrtsjärve täiskasvamisest tulenevad muutused ning kaasnevad kahjud:
roostumine, randade mudastumine, järvelepääsu võimaluste vähenemine, vee kvaliteedi
halvenemine jne. Võrtsjärve äärsed ettevõtjad on järve problemaatika kokku koondanud ja
12
tõdenud, et järve seisund on kokkuvõttes halb kõigile – linnustikule, kalastikule, vee
kvaliteedile ja inimesele.
Ettevõtjad on leidnud, et Võrtsjärve puhkemajandusliku potentsiaali realiseerimiseks ei piisa
ainuüksi ettevõtjate heast tahtest ega rahalistest võimalustest. Lahendamist vajavad mitmed
üldisemad üleriigilise ja piirkondliku tähtsusega probleemid. Ilma nendeta jääks
puhkemajanduse areng Võrtsjärve ääres pikemas perspektiivis kiratsema ja hääbuks ka senine
entusiastide tegevus.
Üheks kõige väljakutsuvamaks ettepanekuks on kohalike kalurite ja ettevõtjate poolt olnud
Võrtsjärve veetaseme reguleerimine laevalüüsiga. See võimaldaks tõsta keskmisi veeseise,
vähendada järve ummuksisse jäämist, kalade massilist suremist ning tagada laevade ja paatide
liikumine Võrtsjärvel. Samuti on ettevõtjate hinnangul veetaseme reguleerimine oluline vee-
ja loodusturismi arendamisel ning elanike motiveerimisel piirkonda elama jäämiseks.
Foto 6. Võrtsjärve laevastik Tondisaare kaldal . J. Kaljuvee foto
Kolm aastat tagasi valmis Võrtjärve veetaseme reguleerimise keskkonnamõju hindamise
programmi koostamiseks vajalik eeltöö, mida rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Nüüdseks on aga uuringud seiskunud enne sisulise analüüsini jõudmist. Põhjuseid miks töid
enam ei rahastata on keskkonnaministeeriumil mitmeid.
Kui keskkonnamõju hindamist lõpule ei viida, siis konkreetset vastust ei saagi ning keegi ei
saa ka dokumentaalselt tõestatult väita, kas reguleerimine on mõistlik tegevus või mitte.
Teadlaste ja tavaelanike suhtumine probleemi on teada: viimased pooldavad reguleerimist,
esimestel lihtsalt põnev jälgida teaduslikust aspektist nii madal- kui kõrgveeseise. Võrtsjärve
äärsed vallad pooldavad järve looduslikku staatust, samuti keskkonnaametnikud, kes toovad
põhjuseks Natura 2000 seadustiku.
Meedia (põhiliselt Sakala ja Postimees ) on käinud probleemiga alati kaasas ning ühtviisi
kajastatakse nii kõrg- kui madalveeseise ja sellega kaasnevaid probleeme. Intervjueeritavateks
13
on reeglina kas kalurid või teadlased. Keskkonnaametnikud või valdade esindajad siin eriti
kaasa ei räägi. Aga ehk ka sellepärast, et nende jaoks probleemi pole ja loodus elab ning
peabki elama ainult oma elu ja sinna sekkumine on pühaduserikkumine.
Kuna aga lõpuni uuritud argumente pole, siis on seni mõlemal poolel õigus. Ühed tahavad
näha ja tulevaste põlvedele pärandada avarat vetevälja, kus inimesed ja linnu- loomariik koos
eksisteerivad, teised aga teavad (kuigi nende enda silmad seda enam ei näe), et
mittesekkumine toob kaasa järve kinnikasvamise ehk kadumise. Pole järve, pole
probleemi.....................
KASUTATUD KIRJANDUS:
Soo- ja jõemaastikud, arengulugu, Ivar Arold, Arvo Järvet, Eesti Loodus 9/10 2001
Ümber Võrtsjärve, Merike Mäemets
Võrtsjärve monograafia, Eesti Entsüklopeediakirjastus
Võrtsjärve veetaseme reguleerimise KMH aruanne, autorid Arvo Järvet, Ain Järvalt, Arvo
Tuvikene, Peeter Nõges ja Tiina Nõges
Võrtsjärve piirkonna üldplaneering, Entec AS
Võrtsjärv pole vaid angerjapüük, A. Raukas, J. Leetsar , Äripäev
http://sakala.ajaleht.ee/090206/esileht/artiklid/5019743.php
http://sakala.ajaleht.ee/090206/esileht/artiklid/5019742.php
http://www.postimees.ee/050706/esileht/siseuudised/208193.php