Kreeka filosoofid ja mõisted. (1)

Antiik-Kreeka

Homeros (8. sajandil eKr) oli vanakreeka pime laulik ( aoid ), kahe kuulsa eepose autor: " Ilias "-Ilioni linna lugu, aineseks Trooja sõjaga seotud müüdid, "Odüsseia"-vägilase Odysseuse kojuminek,(mõlemad koosnevad 24 laulust).
Hesiodos(VII saj algus) kirjutas õpetusliku eepilise teose „Tööd ja päevad” ning teose „ Theogonia ”-jutustab maailma ja jumalate tekkimise loo.
Tyrtaios oli Vana-Kreeka eleegiline luuletaja. Ta elas Spartas 7. sajandil eKr ja oli elukutselt sõjamees, kes innustas oma lauludega ka teisi. Meelisteemadeks olid tal kangelaslikkus , patriotism, vaprus , sõda ning ülimaks ideaaliks pidas ta langemist võitlusväljal oma riigi eest.
Sappho (630-612 ekr -570 ekr) oli Antiik-Kreeka luuletajanna ja pedagoog, kes sündis Lesbose saarel. Enamik tema kirjatööst on hävinenud. Arvatatakse, et Sappho oli Skamandronymose ja Cleïsi tütar ning Sapphol oli kolm venda. Oletatakse, et Sappho kirjutas ühtekokku 12 000 värssi, neist säilinud aga umbes 193 fragmenti, tervikuna ka luuletus " Palve Aphroditele", mida loetakse maailma vanimaks säilinud luuletuseks. Tema luuletustes kajastatakse sageli sügavaid tundeid ja elamusi. Tänapäeva luules kasutatakse ka Sappho stroofi.
Perikles (495 eKr – 429 eKr) oli Ateena riigimees.Perikles oli mitmete toonaste Vana-Kreeka suurkujude, näiteks Sophoklese, Sokratese ja Protagorase sõber.
Aristophanes (445 eKr – 385 eKr) oli vanakreeka (Atika) komöödiakirjanik, kes elas Peloponnesose sõja ajal. Ta oli sõja äge vastane ja pilkas oma näidendites poliitikuid, kes ei tahtnud rahu sõlmida.”Ahharnlased”,” Ratsanikud ”,” Pilved”,” Herilased ”,” Rahu”,” Lysistrate”,” Linnud”,” Naiste pidu”,” Konnad ”,” Naised rahvakoosolekul”,” Plutos”.
Herodotos (u 484 eKr – u 425 eKr) Halikarnassosest oli kreeka ajaloolane . Sõbrer Periklese ja Sophoklesega. Säilinud on Herodotose joonia murdes kirjutatud " Historia ". Aleksandria filoloogid jaotasid teose muusade arvu järgi 9 raamatuks ja need said 2. sajandil m.a.j. muusade järgi nimed. Cicero nimetas teda austavalt "ajaloo isaks".
Thukydides (umbes 460 eKr – 396 eKr) oli Vana-Kreeka klassikalise ajajärgu silmapaistvaim ajaloolane, kelle elutööks oli "Peloponnesose sõja ajaloo" kirjutamine.
Xenophon(u 430 eKr – 355 või 354 eKr) oli vanakreeka ajaloolane ja kirjanik, ateenlane, Sokratese õpilane. Ta kirjutas mitmeid teoseid ajaloost, poliitikast , filosoofiast, majandusest ja muudel teemadel , mis on säilinud(Memuaarteos „Anabasis” (Sõjaretk), „Hellenika” (Kreeka ajalugu), „Kyrupaideia” (Kyrose kasvatus), „Mälestusi Sokratesest”. Xenophoni hinnati eriti tema lihtsa ja selge stiili tõttu.
Diogenes Laertios oli vanakreeka biograaf ja doksograaf. „Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest” .
Menandros komöödiameister - „Pahurdaja”, „Vahekohus”.
Aischylos (525 eKr Eleusis – 456 eKr Gela) oli vanakreeka tragöödiakirjanik, kes sai kuulsaks varsti pärast Kreeka-Pärsia sõda. Nooruses oli ta osa võtnud Salamise lahingust ja seda kirjeldas ta hiljem ka ühes oma näidendis. Aischylos oli esimene, kes tõi teatrilavale kaks näitlejat - enne teda oli koori kõrval esinenud vaid üks näitleja. Ta kirjutas umbes 90 näidendit, millest tervikuna on säilinud 7(tragöödiat). „Pärslased”- teemaks on Salamise lahing 480.a pärslaste silmade läbi; „Oresteia”- aineks Mükeene valitseja Atreuse järglastel lasuv veresüü; „Aheldatud Prometheus”- tragöödia titaanist, kes varastas jumalatelt inimestele tule ning päästis sellega inimkonna hukkumisest.
Sophokles (496–406 eKr) oli üks tuntumaid vanakreeka näitekirjanikke. Sophokles on tuntud oma tragöödiate ("Kuningas Oidipus"-ainestik on pärit teeba linnaga seotud müütidest; „ Antigone ”-nimikangelannaks Oidipuse tütar) poolest. Ta elas Ateenas ja oli Periklese sõber. Esimest korda astus ta avalikkuse ette pärast Kreeka-Pärsia sõdu, kui ta noorukina esines võidupidustustel.
Euripides( u 485-406) traagik , kelle näidendid olid eluajal vähem edukad kui peale surma. Säilinud on 18 tragöödiat ja ainus tervikuna säilinud saatürdraama „Kükloop”. „Medeia”- nimikangelanna Medeia päästab Iasoni hukust, kuid peagi maksab viimasele kätte reetmise ja mahajätmise eest tappes nende pojad. „Hippolytos”- kangelanna Phaidra armub oma võõraspoega ning tapab end häbist samal ajal võõraspojale ka kätte makstes. „Elektra”- ematapu lugu; „Hekabe” ja „Troojalannad” kirjeldas Trooja sõjakoledusi ja väljendas suhtumist Peloponnesuse sõtta.
Plutarchos (u 46-120)-kirjutas kogumiku „Paralleelsed elulood”, milles kirjeldas kreeka ja rooma müütiliste ja ajalooliste tegelaste elukäike. Tema biograafiatele toetus W. Shakespeare tragöödiates „ Julius Caesar”, „ Antonius ja Kleopatra” ning „Coriolanus”.
Lukianos (u120-180)-Rooma perioodi kirjanik, retoorik ja satiirik, kelle tostel oli suur mõju renessansiaja kirjanikele ja ka satiirilistele ulmekirjandusteostele.
Kallimachos(u 310-240)-hellenismiaja luuletaja,meister epigrammides ja õpetlikes eleegiates.
Apollonios-hellenismiaja luuletaja, kuiva geograafiaga täidetud, kuid samas tundeelamusi edastava lühieepose argonautide sõidust kuldvillaku järele-„Argonautika”.
Theokritos -hellenismiaja luuletaja, kes tõi luulesse idülli ja pastoraalse teema, kirjeldades karjuseluulet.
Longos (2/3 saj. pKr)-hellenismiaja kirjanik, kes oli pastoraalse armastusromaani, kauni looduse taustal, autor-„ Daphnis ja Chloe”.
Aristoteles (384 eKr – 7. märts 322 eKr)-vanakreeka filosoof , Aleksander Suure õpetaja. „Hingest” autor. Tema õpetus toetus Platoni õpetusele. Aristotelese õpetus: Hing, Mateeria ja vorm, Põhjuslikkus, Jumal, Tunnetus, Täiuslikkus, Maailm, Teadus. Kirjandusajaloo tähtsaimaks teoseks tema poolt on „ Poeetika ”, milleks lahati kirjanduse elemente. „Poeetika” sai aluseks klassitsismi kunstiteoreetikutele. Aristotelese arvates pidi tragöödia tekitama inimestes ängi ja kaastunnet ning tooma esile katarsise.
Sokrates(470-399)-filosoof, kes ise oma filosoofilisi väljavaateid kirja ei pannud , kuid pärast tema hukkamist pandi tema vestlusi kirja, mis sisaldasid küll väljamõeldisi või siis mida kasutati omaenese ideede väljendamiseks.
Platon(427-347)- Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ta polnud üksnes filosoof, vaid ka suur sõnameister, kes varieeris oskuslikult oma dialoogides erinevaid stiile, visandas vestluspaiku ja vestlejanatuure ning kujundas kreeka kõnekeele varal filosoofilise sõnavara.
Lysias(u 459-380)-kõnemees, kelle kõned toovad meieni ilmekaid pilte Ateena argielust.
Demosthenes (384-322)-poliitiline kõnemees, kes üritas veenda kreeklasi ühinema Makedoonia kuninga Philippose vastu, muu hulgas ka oma „Kõnedes Philippose vastu” ehk nn filipikates. Suri ise mürki võttes.
Isokrates(436-338)-kõnekunsti teoreetik, poliitilistelt vaadetelt Demosthenese vastane, koostas õpetuslikke ja kirjanduslikke otseses tähenduses ilukõnelisi teoseid.
Archilochos(7.saj eKr)-vanakreeka luuletaja, rändlaulik ja sõjamees. Teda peetakse uue luulevormi jambograafia rajajaks, ent lisaks jambidele on ta kirjutanud ka valme ja eleegiaid. Eiras traditsioonilisi reegleid, ei olnud tavapäraselt sõjapatrioot ega ülistanud surma.
Pindaros oli Vana-Kreeka aristokraat ja suurim lüürik. Viljeles mitmesuguseid koorilüürika žanre, loomingut on kokku säilinud 12 raamatut. Kirjutanud palju ülistus- ja võidulaule. Pindarose eesmärgiks oli säilitada luules inimese surematus. Tema stiil oli raskepärane, seal oli sees palju metafoore, võrdlusi, uut sõnavara. Keskajal loeti tema loomingut pigem kui proosat .
Bukooliline-ladinapärane nimetus
Satiiri- terav pilge isiku või ühiskonna pahede, nõrkuste ja puuduste aadressil.
Retoorika - hõlmab suulise ja kirjaliku kõne oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti.
Mimesis-jäljendamine
Epideiktiline-otsene
Naturalism- 19. saj lõpp, kirjandus- ja kunstivool, täpsus ja erapooletus üksikasju valimata
Stoiline -eluraskustes vankumatu , kindlameelne; filosoofide eluviis
Apaatia -emotsionaalse reaktsiooni puudumine
Heeros -kangelane
Küünilisus-filosoofiaga seotud mõiste, mis väljendab kriitilist väljendust
Skeptilisus- filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas.
Katarsis -puhastus
Miim -matkija, kes esitab lühikesi steene igapäevaelust-monolooge, dialooge ning enamasti improviseeriti
Müüt-jutustav pärimus, mis seletab traditsionaalse kultuuri teadmiste ja kogemuste baasil kujundilisel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust; uskumus, mille tegelasteks jumalad või muud kangelased-heerosed
Heksameeter -antiikkirjanduse luulevorm , koosneb kuuest(kuus-hex) värsijalast
Eepiline rahvalaul -jutustab jumalatest, heerostest
Aoid-kutseline laulik, improviseerib, tema esitatud lood on eepose eelkäijad
Rapsood -Vana-Kreeka arhailisel ajajärgul tegutsenud rändlaulik, kes polnud ise laulude looja, vaid esitas valmis tekste(nt Homerose „Odüsseia” ja „Ilias”
Treenid- nutulaul
Kultuslaulud-õnne ja viljakuse jaoks, vastavalt jumalusele, hümnid
Genealoogia-suguvõsa ajalugu
Kataloogid -mitmesugused loetelud
Riitus- rituaal , komme
Hümenaios-pulmalaul
Hetäär-mehe sõbratar
Eleegia -nutulaul, kurb lugu
Arhailine-vana
Epigrammm-algselt hauakivil olev värsivormis pealkiri, hiljem lühike lüüriline luuletus
Agoon - peategelaste sõnasõda
Parabaas -väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest