Aristotelese elulugu, loogika, õpetused (1)

VANALINNA HARIDUSKOLLEEGIUM
Erle Maido
XI kl.
ARISTOTELES
Referaat
Tallinn 2012
Sisukord
Aristotelese elulugu ................................................................................................................ 2
Aristotelese loogika ................................................................................................................ 5
Aristotelese õpetused .............................................................................................................. 8
Aristoteles
Elulugu
Aristoteles sündis 384.a eKr arsti perekonnas Stageira linnas Makedoonias . 18 aastasena läks ta Ateenasse ja asus õppima Platoni Akadeemias , kus ta viibis 20 aastat. Aristoteles paistis teiste õpilaste seast silma ning kuigi tal tekkis Platoniga lahkarvamusi, jäid nende suhted sõbralikuks. Hiljem sai temast Aleksander Suure õpetaja, kui Aleksander oli 12 aastane. 335 eKr rajas Aristoteles oma filosoofiakooli. Pärast Aleksander Suure surma süüdistati teda jumalasalgamises ja ta otsustas põgeneda Euboiale Chalkisesse, kus ta ka 322.a eKr suri. Aristoteles ei olnud üksnes antiikaja silmapaistvaim filosoof vaid ka zooloog , füüsik, arstiteadlane ja kirjandusteoreetik.
Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, Platon ning  Sokrates . Nemad muundasid Sokratese- eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma.
Aristoteles tähtsustas meelte rolli tunnetuses. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge , kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul. Seetõttu kipuvad nad olema eklektilised, kokkusurutud esituslaadiga ja raskesti loetavad. 
Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule nagu psüholoogia, bioloogia , ideeõpetus. Keskajal usuti , et Aristotelese kirjutistes on kirjas peaaegu kogu tõde, mida inimkonnal tarvis läheb. Ta on kirjutanud üle 400 teose.
Mõtlemise vorme uurides rajas ta formaalse loogika, mis oli ainus formaalloogiline õpetus 19.saj. keskpaigani. Keele- ja loogikavorme pidas ta ühtlasi olemise vormideks ning seepärast seondub tema loogika tihedasti tunnetusteooria ja elamisõpetusega. Aristoteles näitas, kuidas kahest väitest võib vältimatult järelduda kolmas. See polnud kreeklastele muidugi varemgi tundmatu, kuid Aristoteles oli esimene, kes need reeglid selgelt sõnastas ja kirja pani.
Aristotelese filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Ta arvustas Platoni ideedeõpetust, eitades, et ideed saavad olemas olla meeleliselt tajutavaist asjust eraldi ja sõltumatult. Filosoofia uurimisaineks pidas ta reaalset olemist ja selle peegeldumist mõisteis. Aristotelese järgi moodustuvad asjad vormist ja mateeriast. Mateeria on igavene, kuid inertne, üksnes passiivne alge. Kogu aktiivsuse omastas Aristoteles vormile. Vorm kui struktuursus moodustab asjade liigikvaliteedi ning on asjade lõpp-põhjus ja eesmärk. Liikumine on vormi realiseerumine, võime teostatus ja toimimine. Igasuguse liikumise lõppallikaks on Aristotelesel jumal. Suur mõju filosoofia arengule oli Aristotelese õpetusel kategooriatest. Tunnetuses omistas Aristoteles suurt tähtsust kogemusele, kuid pidas veel olulisemaks mõistust, sest see põhjendab kogemuse andmeid. Filosoofias eristas Aristoteles:
1. Teoreetilist osa – olemise, selle osade, põhjuste ja algete küsimused
2. Praktilist osa – inimtegevuse küsimused
3. Poeetilist osa – loomingu küsimused
Kosmoloogias arendas Aristoteles geotsentrilist maailmasüsteemi. Tema järgi on universum lõplik ning maad ümbritsevad kontsentrilised taevasfäärid. Bioloogias kirjeldas Aristoteles ning püüdis klassifitseerida taimi ja loomi, uuris nende arengut ja eluviise. Tema käsitlustes leidub võrdleva meetodi algeid. Oma pedagoogikas jagas Aristoteles kasvatuse kehaliseks, kõlbeliseks ja vaimseks , tähtsustades eriti kaht viimast. Aristotelese eetika on eudaimonistlik. Selles on keskne voorusõpetus. Voorused jagas ta vaimseteks ja tahtelisteks. Õigluse sidus Aristoteles võrdsuspõhimõttega, kuid orjanduse pooldajana taotles ta võrdsust olemasolevate klasside ja ühiskonnakihtide piires. Esteetikas käsitas Aristoteles kunsti jäljendamisega. Ta püüdis kunste liigitada ja määrata kunstiliikide ühiskondlikku tähendust. Riigiõpetuses pooldas ta niisugust riigivormi, mis ei luba võimu kasutada omakasupüüdlikul eesmärgil, vaid milles riigivõim teenib kogu ühiskonda. Selliseks pidas ta monarhiat, aristokraatiat ja demokraatiat.
Aristoteles eristab kahesugust olemasolu: tegelikkusena ja võimalikkusena. Tekkimine on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele ehk võimalikkuse teostumine. Mõni asi tekib ise, mõni mitte. Aristoteles eristas kahesuguseid asju:
1. Loomulikud on need asjad, milles endis on liikumise allikas. Sellised on näiteks taimed. Taimed kasvavad ise. Näiteks kasvab tammetõrust iseeneslikult tamm.
2. Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise allikat. Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid , skulptuurid jne. Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest.
Millegi seletamiseks ehk küsimusele “Miks?” vastamiseks on Aristotelese arvates neli võimalust. Seletada saab:
1. Mateeria iseärasusega
2. Olemusest lähtudes
3. Välise toimega
4. Seatud eesmärgiga
Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus.
Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta . Kui aga inimene liiga palju kardab , siis ta on arg.
Aristotelese loogika
Aristotelest peetakse loogikateaduse rajajaks. Kindlasti tunti ja kasutati mõningaid loogikareegleid juba enne Aristotelest. Kuid Aristoteles oli esimene, kes rajas loogika süsteemse teadusena. Sõna “loogika” pärineb samuti kreeka keelest, kuid Aristoteles ise oma õpetust veel selle nimega ei kutsunud.
Osa Aristotelese loogikaalastest mõtetest olid üldarusaadavamad ning need muutusid populaarseks, jäädes aastatuhandeiks loogikaõpetuse nurgakiviks. Seda osa Aristotelese loogikaalastest uurimustest tuntaksegi nime all Aristotelese loogika.
Aristotelese loogikat ning selle edasiarendusi tuntakse ka nime all traditsiooniline loogika. Kuni XIX sajandi keskpaigani oligi see pea ainus loogika, mida üldiselt tunti. XIX sajandi teisel poolel hakkas arenema kaasaegne loogika, mis tunneb rohkem loogikareegleid kui Aristotelese loogika. Kaasaegset loogikat tuntakse ka nime all matemaatiline loogika.
Kaasaegse loogika jaotatakse klassikaliseks loogikaks ja arvukateks mitteklassikalisteks loogikateks. Klassikaline osa koosneb lausearvutusest ja predikaatarvutusest ning peab kinni Aristotelese loogika kolmest põhiseadusest. Mitteklassikalised loogikad aga kas rikuvad mõnda neist kolmest põhiseadusest või siis tegelevad küsimustega, mida varem polnud põhjalikult uuritud. Seejuures on nii mõnegi mitteklassikalise loogika juuri leitud juba antiikajast, kaasaarvatud Aristotelese enda kirjutistest.
Aristotelese loogika jaguneb kolmeks osaks:

Järeldusõpetus e. süllogistika

Otsustusõpetus

Õpetus kategooriatest
Esimeseks sammuks loogiliselt korrektse mõtlemise teel võiks olla loogilise mõtlemise põhireeglite järgimine. Kokku on neid neli. Kolm esimest sõnastas Aristoteles ja neljanda saksa filosoof Leibniz . Aristoteles jagab oma loogika kolmele põhiseadusele:

Samasuse seadus

Vastuoluseadus

Välistatud kolmanda seadus
Samasuse reegel
Samasuse reegel nõuab, et ühte ja sama sõna väljendit tuleb ühe ja sama arutluse kestel kasutada ühes ja samas tähenduses. Selleks tuleb eelkõige muidugi selgusele jõuda, millises tähenduses seda või teist väljendit kasutada ning see polegi nii lihtne. Samasuse reegli rikkumist on peetud näiteks poliitilise demagoogia üheks põhivõtteks.
Näide:
“Kõik eestlased elavad Eestis. Väliseestlased on samuti eestlased. Mõned eestlased elavad
Kanadas. Seega mõned eestlased elavad nii Eestis kui Kanadas.”
Selles arutluses tähistab väljend “eestlane” kaht erinevat asja: eesti rahvusest isikut ja Eestis elavat isikut.
Kui ühel sõnal on mitu erinevat tähendust, siis soovitab Aristoteles kasutusele võtta mitu erinevat sõna, et neid tähendusi omavahel mitte segi ajada. Antud näites sobiks kasutada sõna “eestlane”, tähistamaks rahvust ja sõna “eestimaalane”, tähistamaks alalist elukohta.
Samasuse reeglit on rikutud ka siis, kui kaks erinevat fraasi on loetud samatähenduslikuks, kuigi nad seda pole. Samuti on samasuse reeglit rikutud, kui kõneleja mõtleb oma sõnadega üht asja, kuulajad aga teist asja. See võib viia vääritimõistmisele või muuta suhtlemise üldse võimatuks. Kindlasti on samasuse reegel väga oluline juuras, seadusloomes ja seaduste rakendamisel.
Vastuoluseadus
Arutlustes ei tohi olla vasturääkivusi, see tähendab, et ei tohi iseendale vastu rääkida. Mõnikord ei olegi seda nii lihtne märgata.
Vastuoluseadus ütleb, et kõik vastuolulised laused on väärad. Vastuoluline lause ehk vastuolu jaatab ja eitab üht ja sama asja korraga.
Kõige lihtsam vastuolu on eksplitsiitne ehk ilmutatud vastuolu. Viimane on säärase kujuga lause, mille lausekujust endast on kohe näha, et tegemist on vastuoluga. Ilmutatud vastuolu on kujul: “A ja mitte-A”, kus A on mingi väide ja mitte-A selle väite eitus . Seejuures pole oluline, millest räägib väide A. Säärase kujuga lause on nii kui nii väär ja seda olenemata sellest, milline on maailm.
Aristoteles ise sõnastab vastuoluseaduse mitte seadusena väidete kohta, vaid seadusena maailma kohta: “Ükski asi ei saa korraga olla ja samas mitte olla.” Kohati sõnastab Aristoteles samasuse seaduse ja vastuoluseaduse samas lauses : “Ükski asi ei saa ühel ja samal ajal ühes ja selles samas tähenduses olla ja mitte olla.” Tõepoolest: lause “A ja mitte-A” pole vastuolu, kui esimene A selles lauses tähendab midagi muud kui teine A samas lauses. Vastuoluseadust on paljud autorid pidanud loogika nurgakiviks.
Välistatud kolmanda seadus
Tõene on kas väide või väite eitus, kolmandat võimalust ei ole. Välistatud on olukord, kus väide ja väite eitus on mõlemad tõesed või mõlemad väärad. Tunnistades seda reeglit, saame lausetest kõrvaldada topelteituse.See seadus on vähemtuntud ja sellele seadusele on ka erandeid , mida avastas juba Aristoteles ise (näiteks väited tuleviku kohta). Just see seadus teeb klassikalise loogika kahevalentseks ja võimaldab seda, mida nüüd nimetatakse digitaalsüsteemiks. Kui lause pole läbinisti õige, siis loetakse see lause vääraks. Vääras lauses võib olla kas vähe või ka palju tõest informatsiooni, kuid kindlasti sisaldab väär lause mingi koguse väärinformatsiooni. Seega on vahepealsed võimalused küll olemas, kuid mitte lause tõesuse või vääruse seisukohalt.
Aristotelese õpetused
Süllogistika
Oma kolmele põhiseadusele rajab Aristoteles oma süsteemi loogilistest järeldustest, mida kutsutakse süllogismideks. Süllogisme on palju. Nendega tegelev teooria on süllogistika. Kõik süllogismid on kehtivad järeldused, nad on loogiliselt ranged. Klassikaline näide süllogismist nimega BARBARA :
Kõik inimesed on surelikud .
Sokrates on inimene.
Sokrates on surelik.
Joone peal on järelduse eeldused ning joone all on järelduse tulem. Kõikidel süllogismidel on kaks eeldust. Tulem on see, mis eeldustest järeldub. Kui kõik inimesed on surelikud ja kui Sokrates on inimene, siis järelikult on Sokrates surelik. Antud eelduste korral ei saa me seda tulemit eitada, sattumata vastuollu juba eeldatuga. Igal süllogismil on vähemalt üks eeldus kas üldjaatav või siis üldeitav lause. Kui süllogismi üks eeldus ütleb midagi üksiku objekti kohta, teeb seda ka tulem. Kui süllogismi üks eeldus on väljendiga “mõned”, on seda ka tulem. Kui süllogismi mõlemad eeldused on üldised on seda ka tulem. Kui süllogismi mõlemad eeldused on jaatavad, on seda ka tulem. Kui süllogismi mõni eeldus on eitav , on seda ka tulem.
Kõikidel süllogismidel on nn kesktermin. See on omadus, mõiste, liik või hulk, mida mainitakse mõlemas eelduses. Süllogismis BARBARA on selleks terminiks inimene, järelduse tulemis seda terminit enam ei esine.
Süllogistika, nii nagu Aristoteles ja tema järgijad seda esitasid, on väga keeruline teooria. Süllogisme jaotatakse mitmesugustesse rühmadesse (nt. hüpoteetiline, hierarhiline, kategooriline süllogism) ja seejärel veel alamrühmadesse. Aristoteles eeldas, et süllogismides võib rääkida vaid sellistest liikidest, millel on olemas vähemalt üks esindaja. Näiteks ei saa kasutada eeldust kentauride kohta, kuna ühtki kentauri ei eksisteeri. Tänapäeval pole eksistentsi eeldus aga kohustuslik. Nüüd eristatakse faktitõdesid loogikatõdedest, nõnda, et järelduse kehtivust saab uurida ka siis, kui selle eeldused pole faktiliselt tõesed. Kui eksisteerimise eeldus aga teha, siis tuleb see ka eraldi välja kirjutada. Nii võib aga juhtuda, et mõnel Aristotelese süllogismil on siiski mitte kaks, vaid kolm eeldust.
Otsustusõpetus
On olemas kolme liiki otsuseid ja nende abiga saab tervet maailma kirjeldada.
1.otsused kvantiteedi järgi
2.otsused kvaliteedi järgi
3.modaliteedi järgi tehtud otsused.
Õpetus kategooriatest
Maailmas olevat 10 põhilist kategooriat (tähtsuse langemise järjekorras):
1. substans (nimisõna)
2. kvantiteet (asjade ulatuvus, kuju, maht)
3. kvaliteet (asjade sisu-om.s)
4. relatsioon (võrdlus, küsimus missugune?)
5. asukoht (kohamäärus)
6. aeg (küsimus millal?)
7. tegevus (tegusõna)
8. tehtavus (mida antud asjaga tehakse)
9. asend (küsimus kuidas?)
10. omamine (millega on isik või ese varustatud)
Kasutatud kirjandus
Peter J. King „Sada filosoofi: maailma suurimate mõtlejateelu ja töö”, Sinisukk 2005
Edmund Jacoby „50 klassikut : filosoofid , Mõtlejad antiigist tänapäevani”, Tea 2003
Jüri Eintalu „Loogika näidisülesanded ja harjutused“ lk.3-10, 2006
http://wiki.zzz.ee/index.php/Aristotelese_loogika
http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles
10