Klassikaline osa koosneb lausearvutusest ja predikaatarvutusest ning peab kinni Aristotelese loogika kolmest põhiseadusest. Mitteklassikalised loogikad aga kas rikuvad mõnda neist kolmest põhiseadusest või siis tegelevad küsimustega, mida varem polnud põhjalikult uuritud. Seejuures on nii mõnegi mitteklassikalise loogika juuri leitud juba antiikajast, kaasaarvatud Aristotelese enda kirjutistest. Aristotelese loogika jaguneb kolmeks osaks: 1. Järeldusõpetus e. süllogistika 2. Otsustusõpetus 3. Õpetus kategooriatest Esimeseks sammuks loogiliselt korrektse mõtlemise teel võiks olla loogilise mõtlemise põhireeglite järgimine. Kokku on neid neli. Kolm esimest sõnastas Aristoteles ja neljanda saksa filosoof Leibniz. Aristoteles jagab oma loogika kolmele põhiseadusele: 1. Samasuse seadus 2. Vastuoluseadus 3. Välistatud kolmanda seadus Samasuse reegel 6
seetõttu kuulub tõestuse teema juurde. Otsustus on tõepoolest pisut kohmakas sõna ja pealegi tikub see sageli viimase silbi võrra lühenema "otsuseks", millel ei ole loogikaga vähimatki seost - seda esiteks. Ja teiseks - ka klassikalise õpetuse terminoloogias on õigustatud aeg-ajalt uuenemised, eriti kui on tegemist selle õpetuse moderniseerimise taotlusega. Kuid traditsioonilises e. klassikalises loogikas on selgelt väljakujunenud kolm osa: mõisteõpetus, otsustusõpetus ja järeldusõpetus. Uue termini kasutusele võtmisel tuleb arvestada ka selle sobivust olemasolevatega. "Väiteõpetus" otsustusõpetuse asemele oleks harjumatu ja tähenduslikult eksitav. Täpsem oleks: arutlusõpetus. Enam kui kolmveerand sajandit tagasi keelemehed ei pidanud seda otstarbekaks. Kas teha taas pakkumine? Teaduses keskse termini asendamine uuega on võrreldav tehnikas uuele standardile üleminekuga; see toob kaasa tohutult
ARISTOTELESE LOOGIKA Referaat Juhendaja: Tallinn 2012 SISUKORD 2 SISSEJUHATUS Logos, loogiline arutelu ulatub oma tähenduselt 'sõnast' kuni 'mõistuseni'. See on ratsionaalne hingeosa, millele vastandub alogon (mittearutlev). Loogika kuulub mõtlemisvõime ja intelligentsi juurde ning vastandub tundele. Selles töös räägin Aristotelesest, eelkõige tema käsitlusest loogikast. Loogika tähistab Aristotelesel pigem mõistuse omadust või võimet millegi juurde jõuda. Oma töös kasutan ma enamasti E. Salumaa ,,Filosoofia ajalugu I Antiikfilosoofia" raamatut, kus on minu arust kõige põhjalikumalt ja selgemalt kirjeldatud Aristotelsese loogika õpetust. Veel väga suureks abiks oli mulle W. Durant'i ,, Lood filosoofia ajaloost" raamat, sealt leidsin ka palju kasulikku ja huvitavat. Ülejäänud raamatudest, mis ma läbi töötlesin, sain võrreldes nende kahe raamatuga vähem mate...
Järelduseks nimetab Aristoteles uue otsuse tuletamist kahest juba olemasolevast ning kindlast otsusest. Kahe tõsiasja olemasolust võima me mõtlemise teel järeldada kolmanda olemasolu, saavutades uue tunnetuse, mille õigsuses ei saa olla mingit kahtlust. Loogikat kasutades võime teha järgmised skeemid: A = B B = AA = B B=CB=CC=B A= CA= CA= C Need süllogismi põhifiguurid kehtivad igas formaalses loogikas tänapäevani. 7. Otsustusõpetus. Iga süllogismis antud eeldused, äiteks, et A=B ja B=C, on tegelikult otsustused, tulenedes kas kogemuse või teoreetilise tunnetuse teel omandatud elementidest. Otsuses teostub kahe mõiste kõige elementaarsem seostamine. Niisugune seostamine on aga subjektiivne ja seega võib ta olla kas tõde või vale. Seepärast peabki uurima otsususte iseloomu. Seda tehes on Aristoteles esimesena kujundanud ulatusliku ja täpseotsustuste liigituse. Ta jagab kõik otsustused kolma pearühma: 1
annaabi.ee 
