Antroopsusprintsiip. Stephen William Hawking. Antroopsusprintsiip on tees, mille kohaselt maailm on tekkinud selleks ja niisugusena, et seal saaks eksisteerida inimene, sest muidu ei oleks inimesel võimalik seda vaadelda ega kirjeldada. on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Päritolu Seda väljendit kasutas teadaolevalt esimesena 1973. aastal Cambridge'i Ülikooli professor kosmoloog Brandon Carter Mikolaj Koperniku 500. sünniaastapäevale pühendatud sümpoosionil "Confrontation of Cosmological Theories with Observational Data" (Kosmoloogiateooriate kõrvutamine vaatlusandmetega). Antroopsusprintsiibi sisu: maailm on selline, et seal saaks olla inimene Printsiip lähtub faktist, et maapealse
fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. PSÜHHOLOOGIA I.Kant jõudis oma mõtisklustes järeldusele, et teadusena on psühholoogia on võimatu: 1. Inimhinge mõistmine on inimesele võimatu, kuna kõik arutlused inimese kohta saavad alguse väitest "Mina olen", mis on empiiriline, mitte aga ratsionaalne väide. Mina olemasolu konstateerimisega aga ei tulene I.Kanti arvates mitte midagi olemuslikku
41. Selgitage Locke'i seisukohta primaarsete ja sekundaarsete omaduste probleemis. Locke'i arvates on asjadel olemas omadused, mis meis erinevaid aistinguid esile kutsuvad. Locke väitis, et on kahte sorti omadusi, primaarsed ja sekundaarsed. Primaarsed omadused on niisugused, mis mitte kunagi ei muutu st., et ei sõltu vaatlejast. Sekundaarsed omadused on need, mis sõltuvad olendist, kes neid tunnetab. 42. Selgitage, mille poolest erineb Locke'i arvates tunnetusvõime otsustusvõimest (ingl judgement). Locke'i arvates erineb tunnetusvõime otsustusvõimes seepärast, et tunnetusvõime annab vaid tõestatud ja õigeid ideid, kuid otsustusvõime puhul ei tea, kas sealt tulevad ideed on õiged või väärad. Otsustusvõime võib otsustada asju tegelikkusest erinevalt, samas tunnetusvõime toimib ainult tõestatud ideedel. 43. Selgitage Hegeli väidet: Orjal ei saa olla kohustusi; neid saab olla vaid vabal inimesel.
üldidee. 41. Selgitage Locke’i seisukohta primaarsete ja sekundaarsete omaduste probleemis. Locke’i arvates on asjadel olemas omadused, mis meis erinevaid aistinguid esile kutsuvad. Locke väitis, et on kahte sorti omadusi, primaarsed ja sekundaarsed. Primaarsed omadused on niisugused, mis mitte kunagi ei muutu st., et ei sõltu vaatlejast. Sekundaarsed omadused on need, mis sõltuvad olendist, kes neid tunnetab. 42. Selgitage, mille poolest erineb Locke’i arvates tunnetusvõime otsustusvõimest (ingl judgement). Locke’i arvates erineb tunnetusvõime otsustusvõimes seepärast, et tunnetusvõime annab vaid tõestatud ja õigeid ideid, kuid otsustusvõime puhul ei tea, kas sealt tulevad ideed on õiged või väärad. Otsustusvõime võib otsustada asju tegelikkusest erinevalt, samas tunnetusvõime toimib ainult tõestatud ideedel. 43. Selgitage Hegeli väidet: Orjal ei saa olla kohustusi; neid saab olla vaid vabal inimesel.
sellisteks apodiktilisteks tõestusteks nagu intuitiivne matemaatiline tunnetus. Niisuguse filosoofilised väited, mida püütaks tõestada “otse mõistetest” tuletamisega, oleksid pelgad “dogmad”, mis ei kannataks kriitikat ja mille vastu Kanti mõistusekriitika just suunatud ongi. Vt. “Prolegomena …” § 7, 12, märkus I. Meelelisus kui tunnetusallikas ja selle eripära arutegevusega võrreldes . Kanti teoreetiline filosoofia tahab eelkõige saavutada seda, et inimliku tunnetusvõime kriitika kaudu saaksid selgitatud teadusliku teadmise võimalikkuse tingimused. Kriitika tähendab siin esma- joones erinevate tunnetusvõimete üksteisest piiritlemist ja analüüsi. Kaheks peamiseks inimlikuks tunnetusvõimeks on Kanti järgi meelelisus ja mõtlemine. Meelelisuseks nimetab Kant “võimet (retseptiivsust) saada ettekujutusi nii nagu objektid meid afitseerivad” (B 33). Meelelisuse oluliseks tunnuseks, millele eespool toodud definitsioon
Sel põhjal on kergesti mõistetav, et kehale on loomulik, kui ta näiteks on vaevatud vesitõvest, et ta kannatab kurgu kõrbemist, mis toob tavaliselt vaimu janutunde, ja see korraldab tema närvid ja muud kehaosad nii, et ta joob, mistõttu haigus süveneb, ja samavõrd on loomulik, et ka kui tal mingit niisugust haigust ei ole. Paneb samasugune kurgukuivus ta kasutoovat jooki jooma. Poolt:Kujutlemist tähelepanelikult vaadeldes selgub, et ta pole midagi muud kui mingi tunnetusvõime rakendamine kehale, mis on selles võimes seesmiselt kohal ja seetõttu eksisteerib. Näiteks kui kutleda kolmnurka, ei mõista me seda kindlalt üksens kolme joonega haaratud figuurina, vaid ühtlasi kaeme oma vaimusilmaga neid kolme joont just kui kohalolevana, seda nimetamegi me kujutlemiseks. Kehal on täiesti selgesti aru saadav kui kuskilt on valus, kõht on tühi või on joogijanu. Kui tunnen jalas valu
ka teiste osade meenutamiseni Eksperdid · Kulutavad probleemi analüüsimiseks ja esitamiseks rohkem aega kui algajad · Defineerivad uudse probleemi oma eelnevate mõistete struktuurist lähtudes · Lihtsamate probleemide esitused sisaldavad ka infot lahenduse kohta (strateegiate kohta) · Keerukamate probleemide korral kulutavad eksperdid rohkem aega ka lahendusstrateegiate peale mõtlemiseks · Arenenud metateadmine teadmine omaenda tunnetusvõime ja teadmiste kohta Suudavad ennustada probleemi lahendamisel ette tulevaid raskusi, muuta paindlikumalt strateegiat Algajad · Kulutavad probleemi määratlemisele ja esitamisele vähe aega · Tihti töötavad tagurpidi: tundmatult infolt (mida ma pean leidma?) ülesandes toodud andmete suunas (missugune info on antud, missuguseid strateegiaid ma tean, et puuduvat infot leida?) Kogenud arst vs arstitudeng: sümptomite rida
Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed - nagu samasus, erinevus jms, allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee , mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi, mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine - ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise
vabatõlge oleks "inimkeskne Universum". Printsiip lähtub faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants (füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemik) on samade parameetrite võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Antroopsusprintsiibi sisu: maailm on selline, et seal saaks olla inimene. Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes läbi tunnetuse raske tee on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust. Muidugi võib antroopsusprintsiibile anda ka tavapärasema seletuse. Kujutame ette, et tõepoolest eksisteerib selline ürgsubstants, mille nimi on vaakum (loobume hetkeks tema samastamisest tühjusega), mis on võimeline "polariseeruma", tekitades "universumeid". Ja veel oletame, et kõik
meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on ,,transtsendentne" see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, see tähendab tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis
Sellepärast uurib Kant kõigepealt, kuidas matemaatika üldse võimalik on. Seda teeb ta „Puhta mõistuse kriitika“ esimeses osas, mille pealkiri on „Transtsendentaalne esteetika“. „Esteetika“ all mõistab Kant õpetust tajumusest ehk, nagu ta ise ütleb, „kaemusest“. “Puhta mõistuse kriitika” (1781) uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindla koha tunnetuses. Kant leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda). Tunnetuse aprioorse osana leiab ta: 1. Kaemuse aprioorsed vormid on ruuma ja aeg. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis-ajaliseks ühtsuses. Tänu neile on võimalikud sellised teadused nagu matemaatika ja füüsika. 2. Mõistuse vormid on kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad kaemused mõistete alla ja seovad mõisted otsusteks
Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis
võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed -- nagu samasus, erinevus jms -- allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Mida on teadusele andnud hellenismi aja filosoofid Archimedes, Eratosthenes ja Aristarchos? Arcimedes : Archimedes on matemaatilise füüsika, eriti staatikateaduse, isa; tema leidis kangiseaduse, leiutas nn
füüsika seadustega ja neis sisalduvate parameetrite väärtustega. Et see mudel viiks eluks vajalike tingimuste kujunemiseni, peavad füüsika seadused ja -konstandid olema just täpselt sellised, nagu nad on. Aga see ongi antroopsusprintsiibi sisu: maailm on selline, et seal saaks olla inimene. Ärgem püüdkemgi seda lõpuni mõista. Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes läbi tunnetuse raske tee on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust. Muidugi võib antroopsusprintsiibile anda ka tavapärasema seletuse. Kujutame ette, et tõepoolest eksisteerib selline ürgsubstants, mille nimi on vaakum (loobume hetkeks tema samastamisest tühjusega), mis on võimeline "polariseeruma", tekitades "universumeid". Ja veel oletame, et
Võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st. tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad
Kanti järgi on sellel puhul otsustavaks asjaolu, et heameele põhjuseks poleks mingi privaatne tingimus ja et seetõttu võiks eeldada "igaühel sarnast heameelt". Otsustused meeldiva üle on privaatsed: mis ühele pakub meeldivaid aistinguid, ei pruugi seda teha teise puhul. Seda asjaolu ei saa ka argumentatsiooniga muuta, reeglina ei ole mingit otsustavat argumenti, mis muudaks ebameeldiva asja meeldivaks. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis.
Need kohastumused ja otstarbekused, olendite omavaheline seos, nende rafineeritus jne võib äratada imetlust ja vaimustust ning kutsuda esile umbes sellise mõttekäigu: Maailm on täiuslik. Täiuslik maailm võib tekkida ainult täiusliku olendi loomeakti tagajärjel. On olemas täiuslik olend maailma looja Veel kolmas variant. Teleoloogiline argument võib rõhutada niisugust aspekti: maailmas on kõigi imeliste asjade seas olemas üks eriti hämmastav asi teadvus (vaim, mõistus, tunnetusvõime). Teadvus, mis on looduse enese osa, on ühtlasi võimeline loodust tunnetama. Loodus tunnetab loodust. Kui loodus on võimeline iseennast tunnetama, siis peab loodus ise olema mingil moel vaimne, tunnetav olend. Sest kuidas muidu oleks see võimalik? Kuidas saab nii hämmastavat asja nagu teadvus või vaim seletada ilma aluseksoleva vaimsuseta? Teiste sõnadega, tõsiasjast, et tunnetus on võimalik, järeldub jumala olemasolu. )/ 1) Hume: mis on Jumala põhjus
ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed nagu samasus, erinevus jms allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest
kogemusele eelnevat, seda alles võimaldavat". Filosoofia jagunemine aisteetikaks ja loogikaks rajaneb sellel, et inimlikul tunnetusel on kaks allikat: meeleline ja mõistuslik. Mõlemaid tuleb uurida kuivõrd nad sisaldavad a priori elemente. Aistetika ei tohi ära segada mitte "esteetikaga" - "õpetusega ilusast " vaid see on "õpetus meelelistest tajudest". 2. TRANSTSENDENTAALNE AISTEETIKA Selle pealkirja all mõistetakse: Meelelise tunnetusvõime transtsendentaalset uurimust. Meelelisus on meis asuv võime, millestki, mis väljaspool meid mõjutab, olla mõjutatud (afitseeritud). Meeled ja üksnes need, vahendavad meile aistinguid , s.t. vahetuid kaemusi üksikutest objektidest. Esimesel silmapilgul näib selline üksikkaemus , ütleme näiteks roos, edasi mitteanalüüsitav viimane olevat, milleni me oma tunnetusprotsessi jaotamise teel jõuame. Kriitiline uurimus aga näitab, et see ei ole nii, juba selle kujutluse tekkel on mängus
Sõnastas ka küllaldase aluse printsiibi. Empirism- esimene suur metafüüsika vastane programm. Seab kahtluse alla metafüüsika kui kõikehõlmava teaduste süsteemi mõtekuse. John Locke- empirismi rajaja. Teeb ettepaneku uurida üksned inimlikku kogemust. Meie eesmärk on teada saada seda, millel on tähendus meie tegevuse seisukohalt. Berkley- väidabet ideed ongi asjad, materiaalset substantsi ei ole olemas. Olla tähendab olla tajutud. 12. Kant- enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Tunnetuse mõistuslikalge- aprioorsed, meeleline aposterioorne. Otsustused jagunevad: 1) analüütilised- ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid. Kõik analüülitilsed otsustused on apriioorsed, nende tõestus lähtb üksned vasturääkivuse seadusest. 2) sünteetilised- laiendavad meie teadmisi. Jag aposterioorsed-
9. Looduskeskkond ja eetika · Ühiskond kui tarbija alus keskkonnaeetilisetele konfliktidele. Ideaalsel juhul peaks kapitalistlik ühiskond toimima väga vastutustundlikult, s.t kui keegi tahab midagi teistele kahjulikku tarbida, peaks ta hüvitama ka teistele tehtava kahju, nii et kahjud peaksid kajastuma toote hinnas. Tegelikkuses valitseb aga olukord, kus esiteks ei osata hinnata ega ette näha kõiki võimalikke kahjusid, mis tuleneb meie inimliku tunnetusvõime paratamatust puudulikkusest ja mida võiks nimetada keskkonna kahjustamise objektiivseks teguriks, teiseks aga ei tahetagi võimalikke kahjusid näha. Niisuguses n-ö tahtlikus teadmatuses ei ole süüdi mitte ainult tootjad, vaid ka tarbijad. 10. Eetikakoodeks · Kas eetikakoodeksit on vaja? Ettevõtte sotsiaalsed kohustused ühiskonna ees on kombeks jagada kolmeks: 1) filantstroopilised- mida ühiksond ettevõttelt sooviks, 2) eetilised- mida ühiskond ettevõttelt ootab,
Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed - nagu samasus, erinevus jms, allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee , mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi, mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine - ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse
See saab olla üksnes aktiivse ideid korrastava Jumala teene! (nt laud jääb alles ka siis kui me toast väljume). 6 12. Kanti tunnetusteooria pöördelisus, tunnetuse aktiivsus. Analüütilised ja sünteetilised otsustused, aprioorsed ja aposterioorsed otsustused. Kant (1724-1804) asub vaagima küsimust, kas metafüüsika on ülepea võimalik. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid (kogemusest sõltumatud). Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö (mõlemad alged on esindatud). Mõtlemine: (1) mõistus (kogemusest sõltumatu, aprioorne, aluseks ideedele); (2) aru (paneb
Aisteetika ja loogika - Filosoofia jaguneb aisteetikaks ja loogikaks, kuna inimlikul tunnetusel on kaks allikat: meeleline ja mõistuslik. mõistuslik. - Mõlemat tuleb uurida, kuna nad sisaldavad a priori elemente. - Aisteetikat ei tohi siin ära segada "esteetikaga". - Aisteetika on õpetus meelelistest tajudest. Transtsendentaalne aisteetika - S.o. Meelelise tunnetusvõime transtsendentaalne uurimine. - Meelelisus on meis asuv võime, millestki, mis väljaspool meid mõjub, olla mõjutatud (afitseeritud). - Üksnes meeled vahendavad meile aistinguid s.o. vahetuid kaemusi üksikutest objektidest. Meeleline taju - Meeleline taju "roosist" näib olevat mitteanalüüsitav. Ometi on see meie erinevate meelte poolt antud tooraine kujutlusele "roos".
Antroopsusprintsiip on füüsikalise kosmoloogia mudel mis tähendab "inimkeskset universumi". 1970. aastal formuleeris Cambridge'i Ülikooli professor B. Carter printsiibi, millel on tänaseni kosmoloogide seas suur populaarsus: Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene (vaatleja). Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust. Ärgem püüdkemgi seda lõpuni mõista. Elupiirkonna põhiparameetrid on piiratud kolme tingimusega: vedel vesi, valkude eksisteerimiseks sobiv temperatuur ning *ioniseeriva kiirguse väga madal tase. Siit tuleneb omakorda terve hulk nõudeid planeedi massi, atmosfääri rõhu ja koostise, magnetvälja jne. kohta
3. Tunnetuslik kontiinum Kanti tunnetusteooriast subjektiivse idealismini (I.Kanti ja G.Berkeley tunnetusteooria) I.Kanti teooria: Eristatakse radikaalselt olemust (asi iseeneses ehk noumenon Ding an sich ) ja nähtumust (asi meie jaoks ehk fenomenon). Aistingud annavad tunnetuse sisu, mõistus annab aga vormi "taju ilma mõistuseta on pime, mõistus ilma tajuta on tühi". Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2. Aru -Aru tasemel on inimestel kaasaündinud 12 mõtlemise aprioorset kategooriat. 3. Mõistus- leiame lahendamatud vastuolud ehk puhta mõistuse antinoomiad Subjektiivne idealism: George Berkeley 18. sajandil väitis, et ainus, mida võime kindlalt teada, on meie tajud ja tajude poolt tekitatud ideed. Välismaailm meie meelte
"Ma näen seda kirssi, ma puudutan seda, ma maitsen seda: ja ma olen kindel, et eimiskit ei saa näha või puudutada või maitsta: seega on see tõeline. Kui me kõrvaldame pehmuse, niiskuse, punase ja magushapu aistingud, kõrvaldame me ka kirsi enda. Sest see ei ole miski neist aistingutest eraldi seisev asi." Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud. 11. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö. 12. oluline pole mõtlemine, vaid materiaalsed suhted. Marx arvas, et filosoofia saab muuta konstruktiivseks metafüüsika materialistliku ümberpööramise läbi
kriitikale puhta mõistuse analüüsi tähenduses ning olid seetõttu isoleerinud ühe tunnetus- võime inimeste tunnetusvõimete tervikseosest ja selle absolutiseerinud. Tema silmis ei saa selline käsitlus anda adekvaatset seletust teadusliku teadmise võimalikkusele, sealhulgas ka metafüüsika võimalikkusele. Kriitika peab esile tooma meelelisuse ja mõtlemise omavahelise seose tunnetuses ning avastama ka kummagi tunnetusvõime struktuuri, mis seni oli jäänud filosoofilisele refleksioonile (nii ratsionalistlikule kui ka empiristlikule) varjatuks. 3. Seetõttu kujutab mõistuse kriitika endast ka mõistuse enesetunnetust, iseenda loomuses selgusele jõudmist, valgustatud-saamist selle üle, milline on puhta mõistuse struktuur ja õiguspärase toimimise mehhanism. Iseendast teadlikuks saanud mõistuse põhihoiakuks on
Keha ja hinge dualism kõik on lõplik. Meeled on eksitatavad, mõtlemine on inimese keskseim ja olulisim osa. Kõik algab mõtlemisest. Inimeses on teinedesest selgelt erinevad AINE(keha) ja HINGE (vaimu) tasandid, mis on tunnetusteoreetiiselt ja metafüüsiliselt lahus. Hing on erinev kehast ja seda on kergem tunnetada, sest hing on ikkagi, kui keha ei ole. 7) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Kantil (loeng; Saarinen, 198- 213) Tunnetusvõime harud: MEELELISUS / SINNLICHKEIT Vastasese on antud hinge afitseerimise läbi. Hinge võime saada afitseeritud on meelelisus, retseptiivsus. Vastaseseme toime, meelelisuse aine on taju. Suhe vastasesemele läbi taju on empiiriline (a posteriori). Empiirilise kaemuse (mõisteliselt) määratlemata vastasese on nähtumus Puhtad kaemusvormid on ruum ja aeg. ARU / VERSTAND Vastaseset, umbmäärast kaemusmitmekesisust mõteldakse, s.t määratletakse.
retseptiivne, passiivne võime afektsioone vastu võtta. Mitmekesisuse seostamine ei saa olla antud meelte kaudu, sest isegi kui miski on antud ruumis ja ajas, siis vajavad ühtne ruum ja ühtne aeg ise veel sünteesi-sooritust, et erinevad ettekujutused pelgalt ruumis üksteise kõrval ja ajas üksteise järel antud tajudest seostada ühtseks ettekujutuseks objektist. Seetõttu tuleb mitmekesisuse ühtsust pidada lõpliku subjekti teise tunnetusvõime, spontaanse arutunnetuse tulemuseks. Kanti enda sõnadega: “… igasugune seos, teadvustame me seda endale või mitte …, on arutoiming, mida me tähistame üldise nimetusega süntees, osutamaks sellega ühtlasi ka, et me ei saa mittemidagi ettekujutada seostatuna objektis, ilma et me poleks seda eelnevalt ise seostanud; kõigist ettekujutustest on seos ainus, mida ei anta objektiga, vaid saab olla loodud üksnes subjekti poolt, kuivõrd see on subjekti spontaansuse akt” (B 130).
Elupiirkonna põhiparameetrid on piiratud kolme tingimusega: vedel vesi, valkude eksisteeimiseks sobiv temperatuur ning ioniseeriva liirguse väga madal tase.Ning kõige lõpuks on vaja nende parameetrite väga täpselt hoidmist miljardite aastate vältel.Antroopsusprintsiibi sisu:Maailm on selline, et seal saaks olla inimene.Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes läbi tunnetuse raske tee on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest.Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust.Ainus Universum, mida me näeme kuuleme, on meie oma.Ta on täpselt selline, et me teda näha saaksime.Seda ja ainult seda väidab antroopsusprintiip. 24.Mis tähtsus on supernoovadel Universumis? Suure massiga tähtede plahvatus, milles vabaneb tohutu hulk valgust nimetatakse noovadeks (uus täht) või supernoovadeks
Sinine on omadussõna, viidates referendi värvile, ja seega ka omadusmärk. 5)Kommunikatsioon -- märgid ja signaalid: Lähtub pragmaatikast -uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Et õigesti suhelda, on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette. Süntaktika vald uurib reeglite järgimist, semantikas on oluline mõtestatus. Pragmaatikas seevastu edukus või ebaedukus suhtlemisel. Tunnetusvõime puudulikkus muudab kommunikatsiooni vahelduvaks jadaks, kus vaheldub see, mida me teame, sellega, mida me ei tea. Et teada saada midagi tundmatut, selleks on vaja vastandusi ja eristusi, mis aitavad tundmatut teadvustada. Uexküll 3 semioosi: informatsiooni või signifikatsiooni. Elutu keskkond, mis tegutseb kui ,,kvaasi- saatja" ilma semiootilise funktsioonita. Vastuvõtja, st elusühik, elussüsteem, peab omama kõiki semiootilisi funktsioone sümptomatisatsiooni
3. Seminar, 38 lk- … Transtsendentaalne filosoofia tähendab, et kuidas on võimalik ja kuidas toimib tunnetus(aprioorne tunnetus). Võimalikkuse tingimused välja tuua transtsendentaalse filosoofiaga. Neid võimalikkuse tingimuste leidmine vajab puhast mõistust. Mõistuse kriitiline ehk kriitiline filosoofia ehk mõistusest kriitiline võimalikkuse tingimuste leidmine. Mõistus laias tähenduses on kõigi inimvõimete kogum, mis omakorda jagunevad: tunnetusvõime(meelelisus, aru, kujutlusvõime, otsustusvõime, apertseptsioon, mõistus kitsamas tähenduses)[neid tuleb veel edasi analüüsida, et leida võimalikkuse tingimused], ihalusvõime, võime tunda lõbu ja vastumeelsust[analüüsitud mõistust kriitiliselt]. Kui teeme kindlaks võimalikkuse tingimused, siis saab selgeks, mis on võimatu. Mis on võimalik ja mis on võimatu nendel tingimustel? Tehes kindlaks tunnetusvõime võimalikkuse ehk tema piirid.
Analoogia ise seisneb selles, et nii nagu päike kiirgab valgust ning teeb seeläbi asjad nähtavaks, nii jagavat ka hüvelisuse idee teadmise esemetele osaks tõde ja tunnetatavust (508e – 509b). Nii nagu päikese valgus võimaldab silmadel teoks teha oma nägemisvõimet, nii mõistab mõistus tõe “valguses”, mis mõistusele hüvelisuse ideelt osaks langeb, ja nii võimaldab hüvelisuse idee mõistusel tema mõistmisvõimet teoks teha (508e). Mõistus on inimlik tunnetusvõime, mis võimaldab meil hüvelisuse ideega suhet omada, niisamuti nagu silmad on meeleorganid, mis meid päikesega seostavad. Kuid silmad või nägemisvõime ei ole identsed päikesega, ja niisamavähe on mõistus identne hüvelisuse ideega. Tunnetuse ja tõe võimalikkuse tingimus on midagi muud ja enamat kui tunnetus ja tõde. Tunnetus ja tõde on küll hüve vormid, kuid mitte hüve ise. Küll on aga hüvelisuse idee kui
· Pierre Abaelard · Reaalne on üksnes üksik. 1079 -1142 · Kõik üldine eksisteerib vaid vaimus (in mente). · Esindab universaalide küsimuses nominalismile sugulaslikku KONTSEPTUALISMI · Üldised mõisted on tunnetusvõime saavutus. · Universaaliad on enne inimesi ja asjad ideedena Mõisted on märgid, mis viitavad millelegi muule. jumaliku Vaimu sisuks. · Intuitiivne ja abstraktne tunnetus · Asjades on nad üldjoonte olemasoluna esindatud. · Occam eristab intuitiivset ja abstraktset tunnetust. · Pierre Abaelard · Intuitiivne tunnetus haarab ilma kahtluseta mingi
Asja püütakse tihti parandada oma teate sõnasõnalise või varieeritud ülekordamisel, hale valjuse ja ekspressiivsuse suurendamisega. Kui see ei vii soovitud tulemuseni, tuleb ainekäsitlust tahtmatult lihtsustada ja lahjendada. Juhul kui inimene ei arenda endas välja võimet oma keerukamaid ja isikupärasemaid mõtteid teisteni viia, jääb tal tihti puudu mõtteselgusest iseendale. Kommunikatsioon on seega ühtlasi tunnetusvõime treening, probleemide selgeksmõtlemise kool. III Teate vastuvõtja poolt loodud suhtlustõkked. · Tähelepanu hälbib, mõttelaiskusest ei vaevuta pikemaks ajaks jääma kuulaja rolli. · Lähtutakse jäigast ootusmudelist ning pannakse tähele vaid ootuspärase alateemana, probleemi või asjaga seotud infot. Samal ajal jääb naaberteemade või probleemide kohta antav väärtuslik teave tarviliku tähelepanuta või unustatakse kohe
Otsustavaks eeltingimuseks oli Platoni järgi tarkus, olgu eeldused selleks siis naisel või mehel. Ettekujutus, et naistel võiksid olla meestega võrdne roll poliitilises elus, oli tolle aja jaoks üsna ekstravagantne. Kreeka tolleaegses poliitilises tegelikkuses seda kusagil ei eksisteerinud. Kuid faktiline poliitiline tegelikkus ei olnud Platoni jaoks argumendiks. See kuulus meeltega tajutava, “ebaoleva” valdkonda. Kui aga Platon kaalutles seda küsimust selle tunnetusvõime abil, millele avanevad asjade olemused, st mõistustunnetusega, siis ei leidnud ta argumente selle vastu, et naised võiksid poliitilises elus osaleda. Võim ja seadus: korruptsiooni probleem. “Politeia”`s esitatud “hästikorraldatud riigi” projektis ei ole äsjakirjeldatud viisil ettevalmistatud valitsejate tegevus mitte mingil viisil reglementeeritud seadustega, mis seda tegevust sisuliselt piiritleksid või võimu kuritarvitusi keelaksid. Platon võrdleb
Probleem tekib siis, kui inimesel on vastuse leidmisel või eesmärgi saavutamisel tekkinud takistused. - Eksperdid - inimesed, kes konkreetses valdkonnas töötavad; and peavad vastavaid teadmisi ja oskusi päevast päeva kasutama. 25 Känkimise moodustatakse omavahel tihedalt seotud teadmisest suuremaid teadmiste ühikuid. Algajate (без опыта) ja eksperdite vahe on känkide suuruses. - Metateadmine - teadmine omaenda tunnetusvõime ja teadmise kohta. Kokkuvõtte: - Üks teooria => mõisteid esitatakse tarvilike ja piisavate tunnuste abil. - Teine teooria => mõisted esitatakse prototüüpidena. Inimese vaimse arenguprotsessid: 1) assimilatsioon (sarnastumine) - inimene muudab väliskeskkonnast saabuvat infot niiviisi, et see sobiks tema olemasolevasse tunnetusstruktuuri. 2) akommodatsioon (kohandamine) - inimesed muudavad oma tunnetusstruktuure nii, et need oleksid kooskõlas uute kogemustega.
isik minus suure ja tõsise aukartuse ja pieteedi tunde." Samas iseloomustab Saar oma õpetajat rahuliku ja sõbraliku inimesena, kes aga oli paindumatu ja kindel. Rimski-Korsakov soovitanud mängida palju fuugasid ja analüüsida neid. Näib aga, et Saarele said eriti omaseks sellised õpetaja mõtteid, nagu näiteks: "...tähtsam, kui akordide teoreetiline tundmine, on nende õige kuulmine ja mõistmine", et lubatud võimalikkuse piirid määrab muusikas "iga helilooja sügavaim muusikaline tunnetusvõime, tema realiteeditunne". Rimski-Korsakoviga arutati paljusid loomingulisi probleeme. Neist huvitas Saart kahtlemata eri muusika rahvusliku omapära küsimus. Selles küsimuses ühtisid õpetaja ja õpilase seisukohad täiesti. Saar ei saa jätta oma kirjutises märkimata Rimski-Korsakovi hinnangut "Võimsale rühmale". See koolkond baseerus rahvuslikul muusikal, viljeles rahvaviiside ja rahvamuusika sööti jäänud nurmi, luues muusika, mis on rahvuslik ja omapärane
· Looduse mitmekesiduses on hingejõud üha kasvav: Kreekast imporditud. taimedel toitumis ja reproduktsioonijõud; loomadel taju · Roomalsed ise polnud neist ühtegi loonud, nad püüdsid ja võime ennast liigutada; inimesel olemuste ja teha neist parima valiku. põhitõdede tunnetusvõime /NOUS/. · EKLEKTIK "VÄLJAVALIJA". · Eetika · Rooma eklektitsism Kui Sokratest võib pidada "eetika isaks", siis Aristotelest · Roomlased olid praktilise kallakuga. Filosoofiline mõttetöö eetika kui teaduse loojaks. polnud neile kunagi omaette eesmärgiks.
13 Oletatav võime, mis seostab viie meele andmed. Esmakordselt postuleeritud Aristotelese poolt. 14 Prantsuse versioonis: "selgema ja selgepiirilisemana"; lauses allpool "evidentsemalt, selgepiirilisemalt ja selgemait". 15 Prantsuse versioonis: "...erinevusest inimese hinge ja keha vabel". 7 tähelepanelikumalt vaadelda, siis selgub, et ta pole midagi muud kui mingi tunnetusvõime rakendamine kehale, mis on selles võimes seesmiselt kohal ja seetõttu eksisteerib. Et seda täiesti selgeks teha, uurin kõigepealt kujutlemise ja puhta mõistmise [intellectio] vahet. Näiteks kui ma kujutlen kolmnurka, ei mõista ma seda kindlasti üksnes kolme joonega haaratud figuurina, vaid ma ühtlasi kaen [intueor) oma vaimusilmaga [acies mentis] neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda ma nimetangi kujutlemiseks. Kui aga tahaksin mõtelda tuhatnurgast, siis
filosoofilistes otsingutes pole ainult objekt, mida uuritakse, vaid ka keegi subjekt, kes uurib. Plotinos rajas ise filosoofia, filosoofia ise`st, selle astmetest ja liikuvusest, selle juurtest mõtlemisprotsessis, mille inimene välistest asjadest hõivatuna unustab. Plotinos tegeles intensiivselt keele ja mõtlemise piiridega. Erinevalt varasematest mõtlejatest oli talle väga selge, et inimese ratsionaalsus ja selle väljendamine on piiratud mõnede uuritavate realiteetide suhtes; et tunnetusvõime ja sõnaline väljendusvõime ei ole korrelatsioonis ja ei saagi olla. TECHNE PIIRITLUS JA LIIGID Nii nagu Platonil, esineb ka Plotinosel techne mitlmel korral lihtsalt kõnekeelse käsitöö tähenduses, ilma igasuguse kontseptuaalse taustata. Linna kodanikke jaotatakse varanduse ja techne järgi millist tööd keegi teha oskab. Plotinose techne liigid ei erine Platoni omadest. Plotinos lisab küll maagide ja armastuse
Tunnetuse jaoks on olulised mõlemad nii maailma tajumine kui ka mõtlemine. Kant: ,,Tajupildid ilma mõisteteta on pimedadm nii nagu mõisted ilma tajupiltideta on tühjad". · Kanti tunnetusteooria skeemi (meie võimaliku tunnetuse maailm fenomenaalne maailm (transtsendentaalne) vs asjad iseeneses noumenaalne maailm, millele inimtunnetusel ei ole ligipääsu (transtsendentne) · Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt. Filosoofia ei ole võimeline kirjeldama transtsendentseid fenomene · Nb! Meie teadmine ja arusaamine maailmast on subjektiivne. · Kanti ilu- ja kunstiteooria on õpetus otsustest/hinnangutest ja maitsetest, mille Kant töötas välja oma teoses ,,Otsustusvõime kriitika" · Inimese otsustusvõime on omamoodi sild või vahenduslüli meelte ja moraaliõpetuse vahel; otsustusvõime on inimese võime langetada otsuseid looduse mitmekesisuse üle,
Peaküsimus - kuidas on a priori sünteetilised väited võimalikud. Kuidas on matemaatika üldse võimalik? Kuidas on metafüüsika võimalik? Teaduse, mida ta nimetab puhta mõistuse kriteeriumiks, ülesandeks on nendele küsimustele vastus leida. Transtsendentne - igasugune tunnetus, mis ei tegele objektidega, vaid meie tunnetusviisiga nende objektide suhtes, kui see on a priori võimalik. Kanti lähtepunkt: kuidas on puhas matemaatika võimalik? Transendentaalne aiesteetika. Meelelise tunnetusvõime transtsendentne uurimus. Meelelisus on meis arenev võime millestki, mis väljaspoolt meid mõjutab (afitseerima). Meeled vahendavad aistinguid, vahetud kaemused üksikutest objektidest (N: roosist, svammist). Üksik kaemus pole edasi analüüsitav. Kujutluse tekkel on kahesugused asjaolud: erinevad meeled. Meeled vahendavad vaid tajusid, mis moodustavad tooraine kujutlusele. Meis on veel midagi, mis taju teatud viisil korrastab, see ei pärine meie tajudest.
Psühholoogia poolt käsitletavate probleemide mitmekesisus Psühholoogia on välja kasvanud inimese uudishimust iseenda ja teda ümbritseva maailma nähtuste vastu. Allpool on toodud üks võimalik kogum küsimusi, mida uudishimulik inimene psühholoogia poolt käsitletavate probleemide ja valdkondade kohta esitada võiks: 1. Kuidas seostuvad minu keha ja minu hing (teadvus, psüühika)? Kuidas ma suudan tunnetada ümbritsevat maailma ja iseennast? Millised on minu tunnetusvõime piirid? 2. Millised on need meid ümbritseva maailma üksikkvaliteedid, mida me tunnetada suudame? Kuidas neid kvaliteete üksteisest eristada ja omavahel võrrelda või hinnata? Kuidas meil tekib tervikkujund ("pilt") meid ümbritsevast maailmast? Millise panuse annavad sellesse tervikkujundisse erinevad meeled? 3. Kuidas me reageerime meid mõjutavatele nähtustele? Milliste seaduspärasuste järgi kujunevad meie suhted meile täiesti uute ja juba tuttavate nähtustega
ȱ Westman,ȱA.S.ȱ(1992).ȱExistentialȱanxietyȱasȱrelatedȱtoȱconceptualizationȱofȱselfȱandȱofȱdeath,ȱdenialȱofȱ death,ȱandȱreligiosity.ȱPsychologicalȱReports,ȱ71(3ȱPtȱ2),ȱ1064–1066.ȱ 2. klass: toimetuleku reaktsioonid 359 Täiskasvanu taandareng (00101) (1998) 9. valdkond: toimetulek/pingetaluvus 2. klass: toimetuleku reaktsioonid Definitsioon Füüsise ja tunnetusvõime progresseeruv halvenemine. Märkimisväärselt on vähenenud inimese suutlikkus elada mitme haigusega ning toime tulla kaasu- vate probleemide ja enesehooldusega. Määravad tunnused Meeleoluȱmuutusȱȱ Vähenenudȱsotsiaalsedȱoskusedȱ Isutusȱ(anoreksia)ȱ Kroonilisteȱterviseprobleemideȱsageȱ Tuimusȱ(apaatia)ȱ ägenemineȱ
Maailm on täpselt selline, et seal saaks olla inimene. Seda väidabki meile antroopsusprintsiip. Paljud inimesed ei viitsigi seda lõpuni mõista. Mõned teadlased on isegi sellisel arvamusel, et selline antroopsusprintsiip on füüsika kui loodus-filosoofia tipp. Arvatakse seda, et inimene suudab tunnetada ainult iseennast seega tunnetatakse enda kaudu ka loodust, sest inimene on ka ju looduse osa. Saadakse aru inimese tunnetusvõime piiratusest. Antroopsusprintsiibile on võimalik anda ka tavapärasema seletuse. Oletame seda, et eksisteeris selline ürgsubstants, mis ei ole tühjus, kuid nimetame seda siiski vaakumiks. See on võimeline polariseeruma, tekitades niiviisi Universumeid. Kuid oletame seda, et need Universumid on oma füüsikaseaduste poolest väga erinevad. Oletame seda, et mõnes neis Universumites ei teki kunagi elu ja seega ka mõistust. Nii ongi osa neist Universumitest viljatud
Maailm on täpselt selline, et seal saaks olla inimene. Seda väidabki meile antroopsusprintsiip. Paljud inimesed ei viitsigi seda lõpuni mõista. Mõned teadlased on isegi sellisel arvamusel, et selline antroopsusprintsiip on füüsika kui loodus-filosoofia tipp. Arvatakse seda, et inimene suudab tunnetada ainult iseennast seega tunnetatakse enda kaudu ka loodust, sest inimene on ka ju looduse osa. Saadakse aru inimese tunnetusvõime piiratusest. Antroopsusprintsiibile on võimalik anda ka tavapärasema seletuse. Oletame seda, et eksisteeris 30 selline ürgsubstants, mis ei ole tühjus, kuid nimetame seda siiski vaakumiks. See on võimeline polariseeruma, tekitades niiviisi Universumeid. Kuid oletame seda, et need Universumid on oma füüsikaseaduste poolest väga erinevad. Oletame seda, et mõnes neis Universumites ei teki kunagi elu ja seega ka mõistust
Maailm on täpselt selline, et seal saaks olla inimene. Seda väidabki meile antroopsusprintsiip. Paljud inimesed ei viitsigi seda lõpuni mõista. Mõned teadlased on isegi sellisel arvamusel, et selline antroopsusprintsiip on füüsika kui loodus-filosoofia tipp. Arvatakse seda, et inimene suudab tunnetada ainult iseennast – seega tunnetatakse enda kaudu ka loodust, sest inimene on ka ju looduse osa. Saadakse aru inimese tunnetusvõime piiratusest. Antroopsusprintsiibile on võimalik anda ka tavapärasema seletuse. Oletame seda, et eksisteeris selline ürgsubstants, mis ei ole tühjus, kuid nimetame seda siiski vaakumiks. See on võimeline polariseeruma, tekitades niiviisi Universumeid. Kuid oletame seda, et need Universumid on oma füüsikaseaduste poolest väga erinevad. Oletame seda, et mõnes neis Universumites ei teki kunagi elu ja seega ka mõistust. Nii ongi osa neist Universumitest viljatud
annaabi.ee 
