Filosoofia ja filosoofid (0)

Sokrates oli vanakreeka filosoof, elas ja õpetas Ateenas.
Sokrates tegeles kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi : õiglus, vaprus , vagadus, mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu.
Mis on teadmine ja kuidas see toimib ?
Platon oli vanakreeka filosoof Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ühtlasi ka Ateena Akadeemia rajaja.
Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi.
IDEEÕPETUS:
Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed . Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse – ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega , kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata – algkujud.
Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas . Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus. Sestap võib väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi. Ja seejuures elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Samas asub ülim tõelisus hoopis väljaspool koobast, puhta päikesevalguse käes, mis on meile kui koopas viibijatele pimestav, me ei suuda seda näha, kui meid selleks spetsiaalselt ei treenita. Koopast väljaspool asuvad tõelised asjad on samastatavad ideedega. Ideede haaramiseks on meie tavalised kogemuse hankimise viisid liiga puudulikud ja piiratud.
Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil, ei saa me neid mõtlemise abil tekitada, sest ideed pole mõisted tänapäevases mõttes, nad on olemas inimese mõtetest sõltumata. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ideedele, jäljendavad või kopeerivad neid nii palju kui võimalik.
Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis – meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem.
Ideid on väga palju, kuid neid on siiski lõplik hulk. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast , nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed.
Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed – nagu samasus , erinevus jms – allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist.
Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene , muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine – ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitte- olevast . Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult osaliselt ideedest, osaliselt aga mitte-olevast, mis on piiritu , täiesti muutlik , mitte-olev ja mitte-teaduslik. Mitte-olev on tühi ruum, mis on vormitu, oleva täielik negatsioon.
ÕPETUS HINGEST:
Keha on Platoni järgi aga noorem kui hing ega saa olla aluseks vanemale. Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala – taeva (ouranos), mis on paarituna iseenda armuke , s.t autarkne. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub.
Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne – olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist "elab" hing ideede riigis. Kehasse sündinuna pääseb hing ainult surma läbi teda aheldavaist köidikuist. Seepärast ei tule surma karta . Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on surematu, ideeline, keha aga tekkiv ja kaduv.
Nähtamatusse ideede maailma pääsevad tagasi ainult puhtad hinged , kes juba siinses elus on end vabastanud keha halbadest mõjudest. Seepärast ka need hinged, kes liigselt kiinduvad keha külge, ei pääse tagasi sinna, kust nad on tulnud, vaid siirduvad karistuseks inimeste või mitmesuguste loomade kehadesse. Väga rumalad siirduvad kaladesse. Need, kes hoolega on taotlenud tavalisi kodaniku hüvesid, olemata filosoofid , muutuvad mesilasteks või sipelgateks. Nii jätkab hing rändamist ühest kehast teise kuni ta on viimaks vabanenud keha halbadest mõjudest ja jõuab tagasi nähtamatusse ideede maailma.
Inimese hingel on kolm osa: mõistus (mõtlemine, tunnetus: nous), söakus ( julgus , vaprus: thymos) ja ihalus (himu, instinkt : epithymos). Ihaluse asukoht on niuetes. Niuded on pakitsev energiareservuaar, põhiliselt seksuaalne. Söakuse asukoht on südames, verevoolus ja jõus. Mõistuse ja teadmise asukoht on peas, mis on silmaks ihale ja lootsiks hingele. Nii on see inimese hinge kui ka kosmose hinge puhul.
ÕPETUS RIIGIST:
nimestes esinevad kõik kolm hinge osa, kuid erineval määral. Mõned inimesed on ainult kehastunud iha, rahutud ja omandamishimulised hinged, kes upuvad ainelistesse otsingutesse ja tülidesse. Need on mehed, kes valitsevad ja tegelevad tööstuses, käsitöös, põllumajanduses. Kuid on ka teisi, kes on tundmuste ja vapruse ning julguse templid, kes pole huvitatud niivõrd sellest, mille eest nad võitlevad, kui võidust võidu enda pärast. Nad on võitlushimulised. Need on mehed, kes moodustavad maailma sõjavägesid ja kaitsejõude. Ja lõpuks on need vähesed, kelle lõbuks on meditatsioon ja mõtlemine, kes ei ihka hüvesid, varasid ega võitu, vaid teadmisi, kelle taevaks pole varandus ega võim, vaid tõde. Need on tarkuseinimesed.
Platoni ideaalriigis on vastavalt kolmele hinge osale kolm ühiskondliku klassi: valvurid , sõdurid ja töölised. Igale klassile on määratud eri ülesanded. Valvurite ülesandeks on riigi kaitsmine ja tööliste ülesandeks varade loomine. Nii nagu mõjuka individuaalse teo juures iha, olgugi soojendatud emotsioonist, on juhitud teadmisest ja mõistusest, nii peaksid täiuslikus riigis tööstuslikud jõud tootma , mitte valitsema . Teadmise, teaduse ja filosoofia jõud peavad valitsema. Ilma teadmiste juhtimiseta on inimesed korratu hulk, on nagu segaduses ihad . Inimesed vajavad filosoofide juhtimist, nii nagu ihad vajavad teadmiste ja mõistuse valgustamist. Ainult filosoof on kohane rahvast juhtima .
Iga valitsemisvorm püüab iseennast hävitada oma põhiprintsiipidega liialdamisega. Aristokraatia ruineerib end, piirates liiga kitsalt seda ringi, kelle päralt on võim. Oligarhia hävitab end ettevaatamatus rüseluses kiireks rikastumiseks. Mõlemal puhul on tagajärjeks revolutsioon . Siis tuleb demokraatia. Kuid ka demokraatia hävitab end demokraatia liialdamise tõttu. Tema põhiprintsiibiks on kõigi samaväärne õigus olla ametis ja määrata riigi poliitikat. Esimesel pilgul näib see olevat kena korraldus. Kuid ta muutub hävitavaks sellepärast, et inimesed pole kasvatuse abil ette valmistatud selleks, et valida parimaid juhte. Platon kaebab, et lihtsate ülesannete- nagu kingategemise- puhul me arvestame, et ainult eriliselt ettevalmistatud isik võib teenida oma eesmärki, poliitikas ja riigijuhtimises aga oletame, et igaüks teab, kuidas riiki valitseda. Poliitilise filosoofia probleemiks on leida meetod, mille abil saaks eemaldada oskamatuse ja kelmuse avalikest ameteist ja ette valmistada parimaid valitsemiseks üldsuse hüvanguks.
Aristoteles oli vanakreeka filosoof Platoni õpilane.
Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele.
Mateeria ja vorm
Üldjuhul vaatleb Aristoteles erinevalt Platonist vormi (eidost) füüsilises maailmas eneses kätkevana. Igal füüsilisel asjal on vorm (ehitus) ja mateeria, mis on vastavuses aktuaalsuse (tegelikkuse) ja potentsiaalsuse (võimalikkusega). Mateerial on potents võtta vorme. Mateeria ei saa eksisteerida ilma elementide vormideta. Elemendid on tuli, õhk, vesi ja maa. Need elemendid kujutavad endast algmateeriat (vormita mateeriat), mille vormiks on üks alg-kvaliteedivormide kombinatsioonidest (vastavalt kuum-kuiv, kuum-niiske, külm-niiske ja külm-kuiv). Asjal kui mateeria ja vormi kombinatsioonil on võime (potents) võtta omakorda teatud vorme. Et see teoks saaks, on tarvis mõnd asja, millel see vorm juba tegelikult (aktuaalselt) on. (Tõsi küll, see ei ole päris alati nii. Erandiks on näiteks alamate loomade isetärkamine.) Põhjus meenutab alati tagajärge; tagajärg eeldab sama vormiga põhjuse toimet.
Põhjuslikkus
Aristotelese põhjuslikkuseprintsiibil on kaks alust. Esiteks leidis Aristoteles koos varasemate vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki (ex nihilo nihil fit). Eelnevalt olemasolev materiaalne substraat (mateeria) muutub. Kõik neli muutumise liiki (kvalitatiivne muutumine, kvantitatiivne muutumine (kasvamine ja kahanemine), kohavahetus ning tekkimine ja hävimine) nõuavad mateeriat, mis jääb muutumatuks. Vormid, mille mateeria võtab, peavad aga tulenema asjadest, millel selline vorm juba on. Elusolenditel eristas Aristoteles kahesugust tegelikkust (aktuaalsust): vorm on esimene tegelikkus ja toimimine on teine tegelikkus. Toimimine järgneb vormile (on vormi suhtes sekundaarne). Teiseks lähtus Aristoteles analoogiast sellega, kuidas käsitööline loob mingist materjalist mingi eseme. Vorm, mille käsitööline materjalile annab, peab tema arus juba eelnevalt olemas olema. Looduse toimimine on samamoodi teleoloogiline: alati kui põhjused toimivad, realiseeruvad kavandid.
Jumal
Aristotelese üldine kontseptsioon ei jäta kohta loovale ega kavandavale jumalusele. Loomulike liikide fikseeritus ja füüsilise maailma igavene olemasolu tulenevad tema põhjuslikkuseprintsiibist ning mateeria ja vormi lahutamatust ühtsusest. Kui mateeria ei saa kunagi eksisteerida nii, et tal poleks mingit vormi, ning vormid on mateeria staatilised ja dünaamilised tunnused ning kui mateeria omandab vormi üksnes tänu materiaalsele asjale, millel juba on see vorm, siis ei saa olla loomist ega esimest antud liiki vormi. Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed.
Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust. Et iga tagajärg nõuab põhjust, mis on temast numeeriliselt erinev ning antud tagajärje põhjuste lõputu regress seda tagajärge esile ei kutsuks, siis peab olema põhjuseta algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit võimalikkust (potentsiaalsust), mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Aristotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. Jumal (Esmane Liikumapanija) naudib igavest õnne, mõeldes kõige väärilisemast mõtlemise objektist – omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat.
Tunnetus
Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda ja toimed ei ole takistuste või muude sekkumiste tõttu alati seaduspärased, tuleneb looduslike protsesside üldine ühetaolisus mateerias immanentselt kätkevatest vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima.
Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt ) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid välja abstraheerida ning mõelda väliste asjade vorme ilma nende asjade materiaalse aspektita. Mateeriast ei ole võimalik otseselt mõelda (aru saada), sest teadvuses ei saa tekitada selle teisikut. Aristotelese järgi on see teada analoogia põhjal. Tõepoolest, substraat (mateeria) peab olema, sest
esiteks, kui mitu predikaati omavahel ühendatakse, siis peab olema subjekt: ühte predikaati saab teise kohta preditseerida ainult juhul, kui tegemist on ühe ja sama asja predikaatidega;
teiseks, kui leiab aset muutumine, siis peab olema miski, mis samaks jääb.
Et inimaru suudab neid vorme asjadest abstraheerida ning passiivse aruna (passiivse intellektina) neid säilitada, siis puudub vajadus meenutamise (anamnesise) ja hinge eeleksistentsi teooria järele.
Hing
Hing on kõikidel elusolenditel lihtsalt keha vorm ehk esimene tegelikkus (aktuaalsus). Sellisena ta pärast taime, looma või inimese surma ei säili. Ent aktiivne intellekt on kehalisusest vaba ning seetõttu kehalised muutused teda ei mõjuta, nii et ta on hinge ainus osa, mis on igavene. Ilma aktiivse intellektita ei ole mõtlemine võimalik. Nii et mõtlemisvõime sõltub hinge osast, mis elab keha üle. Aktiivne intellekt peab olema kas Jumal või mõni muu mittemateriaalne Jumala-taoline olend. Aristoteles ei ütle kuskil, nagu oleks igal inimesel isiklik aktiivne intellekt, mis tema keha üle elab.
Teadus
Abstraheerimise ja induktsiooni teel jõutakse lõpuks teaduse baaseelduste teadmiseni. Tõelise teadmise omandamine printsiipide ja baaseelduste kohta on sageli uurimistöö staadium, milleni jõutakse kõige viimasena. See, mis on eelnev loomuse või olemasolu järjekorras, on järgnev nii muutuste järjekorras kui ka teadmise järjekorras. Me alustame sellest, mis on meile ilmsem tajus , ja kui teaduslik uurimistöö on lõppenud, jõuame lõpuks selleni , mis on paremini teada iseenesest. Seega on avastamine regressiivne. Me alustame segastest tajumuste massidest, analüüsime need osadeks ning jõuame lõpuks nende kogemusmasside koostisosade ja põhjusteni, millest me alustasime. Siis saab teaduse täielikult esitada tõestavate süllogismidena, mis esitavad meeltega tajutavate faktide põhjused. Nii et avastuseni jõutakse kogemuse, induktsiooni ja dialektika abil, asjade põhjuste mõistuspärane esitus kasutab aga tõestusi. Tõestus on Aristotelese järgi kehtiv arutlus, mille eeldused on tõesed, paratamatud ja paremini teada kui järeldus. Sellisele ideaalile on kõige lähedasem matemaatika.
Maailm
Maailm on Aristotelese järgi Maa kui fikseeritud keskme ümber tiirlevate taevakehade suletud süsteem. Taevakehade liikumised leiavad aset paratamatute printsiipide kohaselt, kuid meie teadmine nendest liikumistest ei ole täpne, sest nad on meist liiga kaugel. Kuualused sündmused aga on teataval määral muutlikud (pole selge, kas mängus on ka objektiivne juhuslikkus), kuid meie teadmine neist on täpsem, sest nad on meile lähedal. Seetõttu saame substantside arengust ja käitumisest aru, kui vaatleme , kuidas asjad enamasti on. Kuualuste asjade kohta on võimalik mingi objektiivne teadmine.
Universumi keskmes on liikumatu Maa, mida ümbritseb vee, õhu ja tule kiht. Taevakehad asuvad kontsentrilistes sfäärides ning liiguvad koos nende sfääride liikumisega. Ka Maa ise on sfäär, seda tõestas see, et laevad kadusid horisondi taha. Kuu, päike, planeedid ja kinnistähed on tehtud viiendast elemendist, millel erinevalt õhust, maast, tulest ja veest ei ole muud muutumist peale kohavahetuse. Kõige välimine sfäär sisaldab kinnistähti. Väljaspool universumit ei ole midagi, ei tühja ruumi ega täidetud ruumi, kuid kogu universum on täidetud mingi mateeriaga, nii et tühja ruumi ta ei sisalda. Igal elemendil on oma loomulik koht. Maiste asjade koht on maakera keskmes, mispärast kõik kehad kukuvad sinnapoole. Vee loomulik koht on maapinna peal, õhul ümber maa ja tule loomulik koht on kõrgel õhus, sellepärast põleb ta alati ülespoole. Asjad universumis moodustavad hierarhia, mis algab elementidest, mille loomulik liikumine viib neid kas alla (vett ja maad) või üles (õhku ja tuld ). Edasi tulevad elementide segud , siis elusolendid. Taevasfääride liikumise põhjustavad vaimsed substantsid. Nende liikumise põhjus on lõppkokkuvõttes nende vaimsete substantside iha olla nii sarnane Esmaliigutajale kui võimalik.