Immanuel Kant (1)

Immanuel Kant
Immanuel kant sündis 22. aprillil 1724 .aastal Ida- Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulsepa peres. Ristimisel anti tulevasele Saksa filosoofile nimeks Emanuel . Immanueliks muutis ta oma nime ise, olles õppinud Heebrea keelt. Kanti ema oli vaga kristlane, kes nõudis usulises elus ja kõiges muus täpsust ja rangust. Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd.
Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 1740 . aastal asus ta õppima Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat kohalikus ülikoolis Martin Knutseni juhendamise all. 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof , kes töötas ülikoolis õppejõuna.
Kanti peateos on „Puhta mõistuse kriitika“. Kohe peale ilmumist sai väga kuulsaks . Kant oli lühikese ajaga saavutanud tuntuse üle kogu Saksamaa, sealjuures ei olnud ta oma kodulinnast lahkunud kordagi . Tema peateos oli u. 1000 leheküljeline ning seda peetakse üheks raskemaks filosoofiliseks teoseks.
Praktiliselt kogu Kanti elu möödus kodulinnas. Lugupeetud professor oli kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks.
Kant suri oma kodulinnas 1804.a.
Kanti Filosoofia
Teadmised
Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti (see, mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad)
Kanti järgi on olemas 3-e sorti otsustusi:

sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked");

analüütilised aprioorsed , mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt " ruudul on neli nurka");

sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").
Kanti eelsed empiirikud ( Locke , Hume, Berkeley ) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid ( Spinoza , Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses .
Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda.
TUNNETUS
Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" , kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks". Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis.
Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele.
PSÜHHOLOOGIA
I.Kant jõudis oma mõtisklustes järeldusele, et teadusena on psühholoogia on võimatu:

Inimhinge mõistmine on inimesele võimatu, kuna kõik arutlused inimese kohta saavad alguse väitest "Mina olen", mis on empiiriline , mitte aga ratsionaalne väide. Mina olemasolu konstateerimisega aga ei tulene I.Kanti arvates mitte midagi olemuslikku või paratamatut, mistõttu psühholoogiat ei saa käsitleda "päris" teadusena, vaid empiirilise teadusena.

Kanti arvates ei saa psühholoogiast teadust kunagi selle pärast, et psühholoogias ei ole võimalik rakendada matemaatikat, kuna andmetel, millega manipuleerib psühholoogia, ei ole ruumilist mõõdet.

Psühholoogiat ei saa vaadelda eksperimentaalse teadusena, kuna psühholoogia ei suuda kontrollida nähtusi, mida ta uurib. Kant oli veendunud, et sisevaatlusakt ise juba mõjutab ning moonutab vaimseid seisundeid, mida psühholoogia üritab uurida.
Kokkuvõte/Arvamus
Väljendab kõike väga keeruliselt, sellele viitab ka tema ülikeeruline peateos. Nõus olen ma tema psühholoogia käsitlusega, millest järeldub, et teadusena on psühholoogia võimatu.