Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest. (0)

Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
7. teema: Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
Ontoloogia ja epistemoloogia vahekord . Nii nagu varasele kreeka mõtlemisele, nii oli ka Platoni filosoofiale enesestmõistetavaks eelduseks lähtekoht, et teada saab seda, mis on. Olemine ise kas võimaldab teadmist enda kohta või ei võimalda, võimaldab kas täielikku või ebatäielikku teadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis peavad neile epistemoloogilisel tasandil vastama ka erinevad tunnetusvormid. Platoni poolt “ Politeia ”`as (477a-479d) antud kirjelduse kohaselt võiks see vastavus välja näha järgmiselt:
(epistemoloogiline tasand) teadmatus arvamus teadmine
agnoia doxa episteme
(ontoloogiline tasand) olematus “nähtav maailm” olev ise
Niisiis ranges tähenduses teadmist saavat omada üksnes päriselt oleva, ideedevaldkonna kohta. Meeleliselt tajutavast maailmast saab meil olla mitte teadmine selle sõna ranges tähenduses, vaid üksnes arvamus. Ja seda mitte tunnetuse küündimatuse, vaid vastava valdkonna ontoloogilise eripära tõttu. Erinevate olemisvaldkondade ontoloogilise eripära üheks tunnuseks on ka nende võimelisus olla vastavate spetsiifiliste tunnetusvormide esemeks. Olemine domineerib antiikse arusaama kohaselt teadmise üle ja limiteerib teadmise võimalusi. Nii peab ka filosoofias ontoloogia olema epistemoloogia suhtes domineerival positsioonil – teadmise võimalikkuse, vormide ja piiride kohta käivate epistemoloogiliste küsimuste käsitlemine peab sel juhul paratamatult viima ontoloogilise temaatika juurde. Epistemoloogiline problemaatika ei ole veel iseseisvunud, vaid esineb olemisküsimusega läbipõimunult.
Teadmise mõiste. Tunnetus, mis ühe või teise valdkonna kohta välja kujundatakse, peegeldab endas antud valdkonna karakteristikuid. Kuna ideed kujutavad endast nähtuste olemusi ja põhjuseid, siis on teadmine neist mõistagi niisugune teadmine nähtuste olemustest, mis seletab nähtusi põhjuslikult. Ainult selline kõnelemine, mis suudab nähtuse juures esile tuua olemuslikku ning anda sellele põhjuslikku seletust, võib Platoni käsituse kohaselt pretendeerida ranges mõttes teadmise staatusele. Platon iseloomustas ideid ühtsete, paljudele üksikutele nähtustele ühiste/üldiste olemustena, seetõttu on teadmine, mis käib ideede kohta, universaalne teadmine, st. see ütleb midagi mitte pelgalt mõne üksiku asja kohta kindlal ajal ja kohas, vaid fikseerib seda, mis kehtib kõigi antud liiki kuuluvate asjade kohta igalpool ja igal ajal. Nii nagu ideed on tekkimatud, hävimatud ja muutumatud, nii on ka teadmine nenda kohta paratamatu teadmine, st. fikseerib asja juures midagi sellist, mis on üksnes kindlakstehtud viisil ja ei saa olla teisiti. Kui selline muutumatu olemine on kord adekvaatselt tabatud, peab vastav teadmine jääma sama muutumatult kehtima nagu tema esegi, st. kujutab endast igavest tõde. Teadmise tõesus tähendab Platonil tõeselt oleva (ontoloogilise tõesuse) adekvaatset tabamist teadmises – tõesus epistemoloogilises tähenduses on seatud sõltuvusse tõesusest ontoloogilises mõttes.
Platonist peale jäi kogu traditsioonilise filosoofia ajaloo vältel inimteadmise ja teaduse ideaaliks rangelt universaalse ja paratamatu kehtivusega teadmine. See kujunes teadmise teaduslikkuse normatiivseks mõisteks. Kuna sellise teadmise esemeks sai Platoni järgi olla üksnes idee, viimane on aga tunnetatav vaid puhtas mõistustunnetuses, siis sai Platoni järgi teadmine ranges tähenduses olla ka üksnes puhta mõistustunnetuse resultaat .
Arvamused, mis inimestel kujunevad meeleliselt tajutavast maailmast, peegeldavad vastavalt selle tegelikkuse valdkonna karakteristikuid. Kõigepealt on meeleliselt tajutav maailm Platoni järgi mitte tõelisus, vaid paistvuse valdkond . Seetõttu fikseerivad meeltekogemusele toetuvad arvamused ka üksnes seda, kuidas asjad paistavad, mitte aga seda, mis nad tõeliselt, olemuslikult on. Meelte kaudu kogetud asjad on alati üksikud, individuaalsed nähtused. Järelikult kehtivad arvamused samuti nende üksiknähtuste kohta sellisena ja niivõrd kui kogemus neid inimestele esitab. Arvamused ei saa seega omada sellist ranget universaalsust, mis iseloomustab ideedeteadmist. Meeltega tabatava maailma põhiliseks karakteristikumiks on Platoni ontoloogia järgi selle pidev muutlikkus – asjad saavad kogu aeg teistsugusteks, teisenevad, muutuvad, hävivad. Nii on ka arvamused muutlikud ja ebapüsivad, neil ei saa olla sellist rangelt paratamatut ja igavest kehtivust nagu on ideede-teadmisel. Arvamused on relatiivsed kunagise kogemussituatsiooni suhtes, mille alusel nad kujunesid või kujundati. Kogemused on seejuures alati mõjutatud ka kunatise individuaalse kogeja, konkreetse isiku, kogemushorisondi avarusest või piiratusest. Seetõttu on inimeste arvamused samade asjade suhteski lahkuminevad ja tihtipeale vastandlikud, nii et sõna “arvamus” tulekski kasutada pigem mitmuses – arvamus kui inimlik tunnetusvorm esineb arvamuste paljususe ja vastuolulisusena. Platoni veendumuse kohaselt on ühisele arvamusele jõudmine meeleliselt tajutavate nähtuste kohta seni, kuni inimeste tunnetustegevus jääb üksnes meeletunnetuse tasandile, ülimalt problemaatiline.
Teadmine seevastu on tema arusaama kohaselt üks ja ühtne. Seetõttu usub Platon , et üksnes mõistustunnetuse kaudu on inimestel võimalik jõuda tõelisele ja püsivale konsensuslikule arusaamisele maailmast. Mõistustunnetuse poolt vahendatud ideede-teadmine aitab tema järgi ületada seda relatiivsust, mis iseloomustab kogemusele toetuva tunnetuse kaudu kujunenud arvamusi . Meelte vahendusel meil kujunevad muljed maailmast on igal inimesel individuaalsed. Mõistus on inimese avatus maailma universaalsele olemus-struktuurile, mis eksisteerib temast sõltumatult. Seetõttu on inimesel mõistustunnetuse tasandil võimalik ületada enda individuaalne piiratus ja omada iga teise mõistustunnetuse kandjaga kokkulangevat teadmispotentsiaali. Nagu edaspidi selgub on sellel tõdemusel oluline roll ka Platoni poliitilises õpetuses.
Samas kirjutas Platon ka nn “õigetest arvamustest”, orthe doxa. Algse vastandava kirjelduse kohaselt peaks see väljendus näima sisemiselt vastuolulisena. Et olla “õige” peaks tunnetus tabama ideid, siis ei oleks see aga enam mitte arvamus, vaid teadmine. Kui see aga on arvamus, siis fikseeriks see nähtuste meeltele avatud paistvust ega saaks olla õige. Kuid niisugune käsitlus jätaks Platoni mõistestikku lünga. Meelekogemus võib ju meeleliselt kogetavat nähtust ka ikka kas adekvaatselt tabada või meelepette ohvriks langeda. Platon paistabki “õige arvamuse” mõiste sisse toovat selleks, et eristada adekvaatset meeletunnetust meelepettest. Teadmisest eristab õiget arvamust aga see, et esitades meeltega tajutavat küll adekvaatselt pole see siiski põhjendatud.
Senine Platoni epistemoloogiliste vaadete esitus on osutanud meelekogemusliku tunnetuse – arvamuse – ja mõistustunnetuse – teadmise – vastandlikkusele. Oleks aga eksitus siit järeldada, et Platoni järgi polegi teadmisel üldse midagi pistmist meeltega tajutava maailmaga. Vastupidi – teadmine oli Platoni jaoks enesestmõistetavalt ikka orienteerumise vahendiks maailmas, kus inimene elab. Pöördumine ideedemaailma poole oli ju Platonil algselt motiveeritud just sellega, et tema hinnangul ei olnud meeltega tajutavasse maailma kätketud inimese jaoks piisavalt usaldusväärseid ja kandejõulisi orientatsiooni-aluseid. Seetõttu tuligi leida meelemuljetele tugi valdkonnast, mis jäi väljapoole meeltega tajutavat tegelikkust . Kui aga oli jõutud asjade mõistuspäraste olemuste teadmiseni, siis sai selle teadmise kaudu põhjendada ka oma arusaamu, mis olid kujundatud meeltetunnetusele toetudes, ehk Platoni terminoloogias – arvamusi. Olid ju meeltega tajutavad nähtused Platoni ontoloogia kohaselt oma ideede jäljendused. Nii määratles Platon vahel teadmist ka põhjendatud arvamusena. ( Menon 97e-98a) Põhjendus eeldab tema käsituse kohaselt aga vastavale nähtusele aluseks oleva idee teadmist, st. nähtuse mõistmist tema olemuspõhjuse kaudu. Ilma selleta võib inimene küll õigesti ütelda, kuidas asjad meeltega tajutavas maailmas on, aga ta ei oskaks ütelda, miks nad nii on, kas see on hea, et nad nii on, ja kas nad peaks nii olema ja kui mitte, siis kuidas oleks asjadel hea olla ja kuidas nad peaksid olema.
Teadmise kujunemise probleem; mõtlemine kui anamnesis. Antud alateema puhul on küsimus selles, kuidas on inimindiviidil võimalik omandada teadmist eelpool kirjeldatud tähenduses. Tunnetusvõimeteks, mis inimesel loomupäraselt kõige varasemalt välja kujunevad, on meeled. Nende kaudu hakkavad inimlapsel ka justkui iseenesest välja kujunema arvamused. Seevastu mõistuslikuks olemustunnetuseks pole lapsed peale sündi veel pikka aega võimelised. Nii peavad inimese esmaseks tunnetusvormiks jääma tema arvamused, mida ta enda kogemuste najal omandab või ka täiskasvanute käest kuuleb ja heas usus, see tähendab aga kriitikavabalt, omaks võtab. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele.
Miks mitte? Milliseid teoreetilisi raskusi kätkeb endas püüdlus tuletada kogemusele toetuvast tunnetusest teadmisi selle sõna platonlikus tähenduses? Oli ju Platoni ontoloogias juttu sellest, et ideed/ olemused on igas üksikus nähtuses kohalolevad ning nende kohalolu ilmneb sama liiki nähtuste sarnasusena, ühiste omaduste olemasoluna ühte liiki kuuluvatel nähtustel. Miks ei võiks inimene üksikuid meeltega tajutavaid nähtusi omavahel võrreldes nende juures sarnast tähele panna ja nii leida kogu liiki iseloomustavad üldised omadused, teadmine millest olekski universaalne ja paratamatu teadmine, millest Platongi kõneleb?
Paraku on selle uurimisprogrammi teostamine seotud mitmete raskustega. Esiteks on inimese jaoks olulisi nähtusi, mis moodustavad vastavaid liike, enamasti lõputult palju. Inimene kui piiratud kogemusvõimetega olend ei suudaks kunagi neid kõiki omavahel võrrelda – selline võrdlus ei oleks võrreldavate suure arvu tõttu lõpuleviidav. Pealegi hõlmab liik olevikus olemasolevate nähtuste kõrval ka minevikus ja tulevikus eksisteerinud või eksisteerivaid nähtusi. Minevikus olnute võrdlemine omavahel ja olevikus olevate nähtustega võib olla üsna komplitseeritud ettevõtmine. Kuid alles tulevate nähtuste võrdlemine on hoopis teostamatu. Teiseks eeldab võrdlemine võrdluse alust – teadmist sellisest tunnusest, mille alusel nähtusi omavahel võrdlema hakata. Kuid nähtustel on potentsiaalselt lõpmatu hulk tunnuseid. Protagoras osutas sellele, et erinevates kogemussituatsioonides kerkivad asjade juures esile erinevad omadused. Neid erinevaid kogemussituatsioone, milles me mõnda nähtust võime kogeda, on aga ettenähtamatult palju. Lisaks pole teadmine platonlikus tähenduses ükskõik millise ühise tunnuse avastamine, vaid teadmine ideest, st. nähtuse olemusest. Seega tuleb selleks, et kujundada nähtuste kohta teadmisi nende võrdlemise abil, suuta eristada olemuslikud tunnused mitteolemuslikest. Kuid kust saab inimene üksikuid nähtusi omavahel võrdlema asudes teada, milline võrreldavate nähtuste omadus on olemuslik ja milline juhuslik? See peaks ju selguma alles võrdluse lõpus, kui on jõutud olemusteadmisele antud nähtuse kohta, mis oligi võrdluse eesmärk. Niisiis, selleks, et üldse võrdlema hakata, peaks juba teadma seda, mis saab selguda alles võrdluse lõpus ning milleks võrdlemist üldse vaja lähebki! Kolmas raskus tuleneb Platoni järgi sellest, et ideed kujutavad endast nähtuse täiuslikku olemiskuju, sel ajal kui ideede ilmnemine meeltega tajutavas maailmas on alati ebatäielik ja asjale kuuluvate teiste omadustega ära varjatud. Nagu Platon osutab, on inimesel, kes tunneb täiuslikult olevat, tänu sellele küll võimalik ära tunda oleva vähemtäiuslikku ilmingut, mitte aga vastupidi. Niisiis peab jällegi tunnistama, et meeltega tajutavates nähtustes olemusliku ülesleidmine eeldab, et inimene juba omab mingit eelnevat olemuse-tundmist.
Seda probleemsituatsiooni kirjeldab Platon oma varasemas dialoogis “Menon” (80d-81e). Varastele dialoogidele iseloomulikult on selleski kõneluse all eetiline temaatika, nimelt küsimus “Mis on voorus?”. Sokrates palub siin oma vestluskaaslasel Menonil anda vooruse olemusmääratlus, seejärel aga kummutab sokraatilise dialektika vaimus partneri poolt väljapakutud määratlusi. Kui nii on läbianalüüsitud paar Menoni katset antud probleemi lahendada ja nagu tavaliselt osutub, et ükski vastus pole mittekritiseeritav, ütleb Menon, et see ettevõtmine – jõuda teadmisele selle kohta, mis on voorus – pole üldse teostatav. Ta võrdleb mõtlemist teadmise otsimisega ja osutab sellele, et otsimine saab sihile viia vaid siis, kui teatakse , mida otsitakse. Kui inimene üldse ei tea, mida ta otsib, siis ei leiaks ta otsitavat asja üles ka sel juhul, kui ta peaks juhuslikult selle asja peale sattuma – asja äratundmine eeldab ju teadmist selle kohta, mida otsitakse. Kui inimene otsib midagi sellist, mis asub ruumis, siis oleks tal muidugi mõistlik otsimine esialgu seisma jätta, püüda meelde tuletada, mida ta otsib, ja kui see on õnnestunud, siis ringi vaadata, kus see asi ruumis asub. Kuid mõtlemises otsitakse teadmist, mis ei ole ju ruumiline ega saa asuda kusagil väljaspool hinge ennast. Seetõttu siin kas juba teatakse ja järelikult pole midagi otsida või siis ei teata ja sel juhul ei teataks ka mida otsida, st. mõtlemine antud tähenduses on võimatu. Aristoteles nimetab seda arutluskäiku hiljem Menoni paradoksiks.
Sokrates, kes antud dialoogis on juba dialoogi-osaline, kes väljendab Platoni vaateid, püüab nüüd näidata, kuidas vaatamata osutatud raskustele saaks mõtelda mõtlemisest kui ettevõtmisest, mida on võimalik teoks teha. Ta kasutab oma arutluskäigus kreeka mütoloogiast pärit kujutlusi hauatagusest maailmast ja hinge surematusest, kuid arutluskäigu tähendus on nendest sõltumatult filosoofiline (ja mitte müütiline). Ta osutab sellele, et kui hing on surematu, nagu paljud preestrid kõnelevad, siis pidi inimese hing olemas olema ka enne konkreetse inimese sündi ja juba eelnevalt mitmeid sünde läbi elanud. Seetõttu peab ta olema näinud kõike nii Hadeses, hauataguses maailmas, kui ka siinses maailmas. Tegemist on Platoni varasemasse loomingu perioodi kuuluva teosega, kus ei ole veel ideedevaldkonna terminit, kuid antud juhul võib tema vaadete hilisemat evolutsiooni silmas pidades samastada Hadest ideedevaldkonnaga.
Niisiis on hinges sünni- eelne teadmine ideedest, mis aga sünni momendil “ununeb”. Sünd tähendab antud juhul surematu hinge ühinemist kehaga . Kehaga koos omandab hing ka meeleorganid. “Unustust”, millest siin kõneldakse, võiks seetõttu interpreteerida selliselt , et sünni-eelne ideede-teadmine mattub kehastumise järel hinge tulvavate meelemuljete alla – kuid ei kao. See on hinges kadumatult olemas, kuigi mitte selgelt teadvustatud. Sellisena on see “teadmine” sarnane unustatud teadmisele, mis on ka justnagu midagi vahepealset teadmise ja teadmatuse vahel.
Kuna nägemisorganid, nagu muudki meeleorganid, omandab hing alles kehastumisega, siis “nägi” hing Hadeses mittemeelelise tunnetusvõimega ehk mõistusega. Mõistustunnetus on seega prioriteetne meelelise tunnetusega võrreldes. Kogu inimesele saavutatav teadmine on kirjeldatud viisil sünnist peale hinges olemas ja seda ei ole vaja väljast meelte abil leida. Nii pole ka filosoofial vaja vaeva näha sellega, et teadmise võimalikkust välistest meelemuljetest tuletada. Teadmise kujunemine inimindiviidi hinges, mõtlemine, on “taasmeenutamine”, anamnesis – selle teadmise taasmeenutamine, mida hing justkui sünni-eelselt omas ja kehastudes “unustas”.
Teisiti üteldes on Platoni järgi inimese hinges teatud teadmise potentsiaal ja mõtlemist tõlgitseb ta selle teadmispotentsiaali aktualiseerimisena. Hing ei ole niisiis sünni momendil mitte “puhas tahvel”, tabula rasa, millele hilisem kogemus alles sisu “kirjutab”, vaid ta kätkeb endas juba mingil kujul teadmist või teadmise algeid.
Lisaks lähtub Sokrates siin eeldusest, et kogu physis tervikuna on suguluslikus seoses. Sõna physis tähendus võiks antud juhul olla “loomus” ning antud seisukohta võiks mõista selliselt, et asjade loomused, olemused/ideed, kujutavad endast terviklikku seost. Selle eelduse tõttu on Sokratesel võimalik väita, et hingele , kes seda seost on kord tundma õppinud, piisab ühest “meenutusest”, et ka kõigi muude asjade kohta kogu teadmine üles leida.
Et oma väiteid põhjendada, korraldab Sokrates selles Platoni dialoogis ühe “eksperimendi”. Ta kutsub endaga vestlema orjapoisi, kelle kohta on kindlalt teada, et ta ei ole matemaatikat õppinud ja järelikult matemaatilistest asjadest midagi teadma ei peaks. Ometigi suudab Sokrates järgnevas vestluses viia poisi teda küsitledes ühe matemaatilise teoreemi avastamisele. See peaks nüüd tõendama seda, et too teadmine oli poisis juba varjatult olemas ning Sokratese küsitlus aitab tal seda teadmist iseendast üles leida. Antud juhul oleks siis tegemist dialektikaga maieutika tähenduses. Kuid kui poiss ei olnud matemaatikat õppinud, siis kust oli see temas varjatult olnud teadmine pärit? Dialoogis tehakse järeldus, et ta pidi selle teadmise omandama varem – enne seda kui ta inimesena sündis.
Teine Platoni teos, kus anamnesis`e teemat ulatuslikumalt käsitletakse, on tema keskmisest loominguperioodist pärit dialoog “Phaidon” (Platon, Teosed I, lk. 71-77). See aines võetakse antud juhul üles arutluste kontekstis, mis püüavad näidata hinge surematust tõenäolisena. Arutluskäik ise koosneb neljast sammust:

Kus iganes mõne kahe asja A ning B (näiteks kahe puutüki või kahe kivi) vahel on sarnasus, ja inimene, kes neid kahte asja vaatleb, seostab selle sarnasuse põhjal oma hinges ettekujutuse ühest neist asjadest (näiteks A-st) ettekujutusega teisest asjast (näiteks B-st), seal meenub vaatlejale ühe asja (A ) puhul ka teine (B) üksnes siis, kui ta nende kahe asja sarnasuse kõrval on teadlik ka nende erinevusest (74a 2-3).

Kuid peale osutatud laadi sarnasuse on ka veel midagi sellist nagu võrdsus ise (võrdsus kui selline), ja me teame, mis see on (74b 2). Ebaselge on üksnes see, kust me selle teadmise võtame (74b 4). Teatud mõttes pärineb see teadmine kindlasti võrdsete füüsikaliste objektide (näiteks puutükkide või kivide) vaatlemisest; siiski pole võrdsus kui selline mitte seesama mis võrdsed asjad (74c 5-6).

Kuna võrdsed füüsikalised objektid on siiski vähem võrdsed kui “võrdsus ise” ja jäävad võrdsuselt sellest kaugele maha (74d 6-8), ei saa vaatleja ammutada oma teadmist “võrdsusest endast” pelgalt ühel või teisel määral võrdsetest üksiknähtustest; ta peab olema seda võrdsust puhtal kujul varasemalt kord juba tabanud (alates 74e 1).Teadmine “võrdsusest endast” peab niisiis omama meeltest sõltumatut allikat.

Kuna võrdsuse enda tundmine , nagu ka selle teadmine, et võrdsed asjad jäävad võrdsuselt võrdsusele endale tugevasti alla, on meid saatnud kogu elu, peab “võrdsuse enda” tundmine pärinema ajast, kui me ei olnud veel meeleorganitega varustatud (75a 11 – b 6). Sama kehtib ka selle teadmise kohta, mida võiks nimetatada ilu ise, õiglane ise, hüveline ise jne. (75c-d; 76d).
Niisiis tahab Platon oma anamnesis`e- õpetusega ütelda, et inimene omab oma tunnetusvõimes sünni- ehk loomupäraseid eeldusi niisuguste filosoofiliste, või üldisemalt, teoreetiliste tõdede mõistmiseks, mis vastavad tema teadmise-mõistele. Ilma selle eelduseta ei oleks teoreetilise teadmise olemasolu tema järgi võimalik ja sellise teadmise faktiline olemasolu inimkultuuris tuleks tunnistada seletamatuks. Nende eelduste abil on aga Platoni õpetuse kohaselt inimesel ilma meelteandmetele toetumata võimalik puhta mõistustunnetuse kaudu jõuda maailma olemus-struktuuri teadmiseni.
Selles mõttes oli Platoni epistemoloogia optimistlik. Ta pidas maailma olemus-struktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi üldiselt enam nii optimistlikult ei hinda.
Epistemoloogilisi õpetusi, mille kohaselt teadmise allikaks on meelelisest kogemusest sõltumatu mõistustunnetus, on filosoofias tavaks nimetada ratsionalistlikeks. Enamasti märgitakse selle nimetusega küll ühte suunda just uusaegses filosoofias. Uusajal oli kombeks nimetada sedalaadi meeltekogemusest sõltumatuid teadmise allikaid “sünnipärasteks ideedeks” (vrdl Descartes ). Tänapäeval on enamlevinud nimetuseks sellise inimteadmise komponendi kohta Immanuel Kantilt pärit termin – teadmine a priori.
Kuigi anamnesis`e-võimeline mõtlemine on põhimõtteliselt meelelisest kogemusest sõltumatu, võivad meelemuljed olla algtõukeks, mis aitab mõtlemisel hinge kätketud teadmispotentsiaali aktualiseerida – on ju Platoni sõnul igas üksikus nähtuses selle idee teatud viisil kohalolev. Idee kohalolu meeltega tajutavates asjades ilmneb kõige eredamalt viimaste ilus, mis saab ühtlasi olla ka tõukeks “meenutamaks” enda päritolu. Selleks ei ole aga vaja mitte kõiki liiki moodustavaid asju ükshaaval vaadelda – nagu öeldud oleks see enamasti võimatu – vaid piisab mõnest üksikust vaatlusest, mis võib osutuda impulsiks järgnevale mõistustunnetusele antud nähtuse täiusliku olemuskuju kohta.
Kui selle tulemusena on vastav idee “meenutatud”, siis näeb inimene ka meeltega tajutavat maailma järgnevalt antud idee perspektiivist, nö. idee valguses. Mis sellest muutub? Seni kuni inimene maailma üksnes silmitseb, on ta võimeline märkama pelgalt üksikuid üksteisest lahusseisvaid nähtusi koos nende omaduste lõputu mitmekesisusega, suutmata selles eristada olemuslikku juhuslikust. Maailma “nägemine” idee valguses võimaldabki selle tähelepanemist, mis on üksikutele nähtustele olemuslikuna ühine ning mille alusel nad ühte liiki kuuluvad ja üksteisega seonduvad. Selles tähenduses on mõtlemine nähtuste olemuslikul alusel üldistamine ja seostamine. Ühtlasi aitab anamnesis`e-õpetus ületada neid teadmise kujunemise seletamisega seotud teoreetilisi raskusi, millele eespool osutati.
Päikese võrdpilt. “Politeia”`s illustreerib Platon oma õpetust kolme kuulsaks saanud võrdpildiga (507c-517c). Vaatleme esimesena neist päikese-võrdpilti. Selles võrdpildis võrreldakse hüvelisuse ideed päikesega – hüvelisuse idee ideedevaldkonnas omavat analoogilist staatust sellele, mida omab päike “nähtavas maailmas”. Analoogia on muidugi vahekord, mis kõrvuti sarnasusega kätkeb endas ka mittesarnasust. Seetõttu on ideedevaldkonna käsitlemine analoogiate/võrdpiltide abil üksnes ebatäiuslik mõistmisvahend. Kuid kui selle vahendi piire tunda ja arvestada, siis on neil oma pedagoogiline väärtus.
Analoogia ise seisneb selles, et nii nagu päike kiirgab valgust ning teeb seeläbi asjad nähtavaks, nii jagavat ka hüvelisuse idee teadmise esemetele osaks tõde ja tunnetatavust (508e – 509b). Nii nagu päikese valgus võimaldab silmadel teoks teha oma nägemisvõimet, nii mõistab mõistus tõe “valguses”, mis mõistusele hüvelisuse ideelt osaks langeb, ja nii võimaldab hüvelisuse idee mõistusel tema mõistmisvõimet teoks teha (508e). Mõistus on inimlik tunnetusvõime, mis võimaldab meil hüvelisuse ideega suhet omada, niisamuti nagu silmad on meeleorganid, mis meid päikesega seostavad. Kuid silmad või nägemisvõime ei ole identsed päikesega, ja niisamavähe on mõistus identne hüvelisuse ideega. Tunnetuse ja tõe võimalikkuse tingimus on midagi muud ja enamat kui tunnetus ja tõde.
Tunnetus ja tõde on küll hüve vormid, kuid mitte hüve ise. Küll on aga hüvelisuse idee kui tunnetuse võimalikkuse tingimus ühtlasi ka tunnetuse ja tõe hüvelisuse tingimus. See aga põhjendab eetilist teesi, mille Platon Sokrateselt üle võtab, nimelt et teadmine on voorus. Niisiis on õpetus hüvelisuse ideest kui teadmise võimalikkuse tingimusest ühtlasi ka eetilise intellektualismi õigustus.
Platon ei seleta lähemalt, kuidas niisugune võimaldamine teostub, kuid filosoofiliselt oluline on tema osutus, et teadmine toetub alati teadmist võimaldavatele tingimustele ja et filosoofia ülesandeks on nende tingimuste esiletoomine ja kriitiline kontrollimine. Küsimusasetus teadmiselt teadmise “võimalikkuse tingimustele” on filosoofias tuntud transtsendentaalse küsimuseasetuse nime all. See nimetus pärineb Immanuel Kantilt, kelle filosoofia lähtubki just sellisest küsimuseasetusest ja kannab seetõttu ka nimetust transtsendentaalfilosoofia. Platoni “päikese võrdpildis” võib näha sedalaadi küsimuseasetuse esmakordset püstitamist filosoofia ajaloos. Kuid seejuures on Platoni filosoofilised eeldused selle küsimuse püstitamisel muidugi oluliselt erinevad Kanti filosoofilise õpetuse lähte-eeldustest.
Joonte võrdpilt; “hüpoteetiline” ja dialektiline mõtlemine. Siin võrdleb Platon tunnetuse valdkonda joonega, mis on kahekordselt jagatud. Esimese jagamise järel tekkivad joonefragmendid tähistavad vastavalt doxa ja noesis`e, arvamuste ja mõistusmõtlemise, valdkonda. Need on omakorda jagatud veel kaheks.
Arvamuste valdkond jaguneb usu (pistis) ja sarnasuse (eikasia) valdkonnaks. Usk tähendab siin mitte religioosset usku, vaid usaldust meeleandmete ja teiste inimeste poolt üteldu suhtes, mis on üks peamisi allikaid, kust pärinevad inimeste arvamused. Sarnasust kui arvamuste allikat võib tõlgitseda arusaamade kujundamisena analoogia põhjal. Kohates midagi senitundmatut, otsime sellele midagi sarnast oma varasemast kogemusest ja kanname tuntu tõenäosuse alusel üle tundmatule. Selline sarnasus võib aidata asja paremini mõista, mis võib olla ka õigustuseks võrdpiltidele, mida Platon oma teostes oma õpetuse selgituseks ohtralt kasutab.
Mõtlemise valdkond jaotub samuti kaheks. Seda vastavalt mõtlemisvõimele, mis teadmise kujundamisel kunati tegev on. Madalamaks mõtlemisvõimeks on dianoia, kõrgemaks nous kitsamas mõttes, kus tema tegevuse tulemuseks on episteme – teadmine ranges tähenduses. Kasutan dianoia eestikeelse vastena sõna “aru” ja nous`i vastena sõna “mõistus”. Niisiis võivad inimlikud teadmised Platoni järgi pärineda kahest mittevõrdväärsest allikast: arupärasest mõtlemisest ja mõistuspärasest mõtlemisest. Nende mittevõrdväärsus ilmneb Platoni silmis kahes asjaolus.
Esiteks, arupärane mõtlemine toetub meeleliselt kogetavatele abivahenditele, sel ajal kui mõistuspärane mõtlemine on nö. puhas mõtlemine, st. mõtlemine, mis toetub üksnes iseendale, ning millesse ei ole segatud midagi meelelist. Arupärase mõtlemise näitena käsitleb Platon matemaatikat, eelkõige geomeetriat. Geomeetria toetumine meelelisele kogemusele ilmneb selles, et geomeetrilisi figuure saab joonisel kujutada ja matemaatilises arutluses kasutatakse väga tihti sellist abivahendit. Platon osutab aga sellele, et geomeetria väited kehtivad sel juhul mitte jooniste, vaid geomeetriliste kujundite kohta. Viimaste kohta ütleme me tänapäeval, et need on “idealiseeritud objektid”. See tähendab, et nad kujutavad endast selliseid objekte, millel on niisugused omadused, mida meeltega tajutavatel objektidel olla ei saa. Näiteks jooned ja punktid, mis ei oma läbimõõtu, absoluutselt sirged jooned jne. Need on omadused, millele geomeetriliste figuuride joonised saavad üksnes läheneda, jäädes samal ajal paratamatult ebatäpseteks. Matemaatilised väited kehtivad aga ranges tähenduses üksnes idealiseeritud objektide kohta – nagu me tänapäeval Platonilt alguse saanud terminoloogias ütleme. Platon ütleb muidugi, et matemaatika kehtib matemaatiliste objektide ideede kohta. Ideid saab tabada aga üksnes puhta mõtlemise abil, mitte meelte kaudu. Siiski võib mõtlemine teatud juhtudel kasutada “nähtavast maailmast” pärit abivahendeid, et hõlbustada teed selle mõistmisele, mis adekvaatselt on mõistetav üksnes puhta mõistustunnetuse kaudu.
Niisuguste abivahenditena võib käsitada ka Platoni kasutatud võrdpilte ning sel juhul langeks võrdpilte kasutav filosofeerimine veel arupärase mõtlemise valdkonda. Filosoofia ehtsaks olemasolukeskkonnaks on Platoni veendumuse kohaselt aga üksnes puhas mõistusmõtlemine.
Teiseks tunnuseks, mis eristab arupärast ja mõistuspärast mõtlemist, on nende erinev suhe sellesse, mida Platon nimetab hypotheseis. Siit tuleneb meie poolt tänapäeval kasutatav sõna “ hüpotees ”, kuid Platon peab silmas midagi muud kui kaasaegne hüpoteesi mõiste. Kui see sõna tähttähelt ära tõlkida, siis hypo- tähendab all, thesis aga tähendab seadma, asetama; hypothesis on seega “alla-asetatu”. Jutt on nendest eeldustest, millele mõtlemine toetub. Platon on arusaamisel, et igasugune mõtlemine lähtub alati teatud eeldustest, lähtekohtadest. Arupärast ja mõistuspärast mõtlemist eristab see, kuidas kumbki neist endale “aluseks-asetatusse” suhtub.
Arupärane mõtlemine käsitleb oma hypothesis`eid enesestmõistetavalt selgete ja mitteproblemaatilistena. Jällegi on näiteks matemaatika. Matemaatika aluseks on arvu, geomeetriliste objektide jne. mõisted. Platoni järgi on näiteks matemaatikule probleemiks mitte see, mis on arv, vaid millised on arvude vahelised suhted. Arupärane mõtlemine käsitab oma lähtemõisteid selgitamist mittevajavatena ja lihtsalt kasutab neid selleks, et lahendada oma probleeme, näiteks matemaatilisi probleeme.
Mõistuspärane mõtlemine seevastu ei tunnista mitte mingeid “enesestmõistetavaid” lähtemõisteid. See erineb arupärasest mõtlemisest just oma küsimuse suunaga. Küsimus on siin suunatud mõtlemise enda eelduste selgitamisele ja kontrollimisele. Mõistuspärane mõtlemine on ka spetsiifiliselt filosoofiline mõtlemine, mille üheks eripäraks on taotlus oma eeldusi eksplitsiitselt fikseerida ja kriitiliselt õigustada.
Sellist filosoofilist mõtlemise eelduste uurimist nimetab Platon dialektikaks. Viimane algab “Mis on X?”-küsimuse seadmisega mõne mõiste suhtes, millest maailmamõistmine lähtub. Selline küsimus nõuab vastuseks olemusdefinitsiooni küsitava kohta. Niisuguse definitsiooni leidmiseks tuleb aga paratamatult tunnetada vastavat ideed ja selle idee vahekorda teiste ideedega. Viimane eeldab aga antud idee koha määratlemist “ideedepüramiidis”. Ühe idee definitsioon peab nimelt paratamatult viitama ka sellele kõrgemale ideele, mille liigiks antud idee on. Ühtlasi ei tohi definitsioon sisaldada selgitamata mõisteid ja nii tuleb seada olemusdefinitsiooni-küsimus ka antud kõrgema idee kohta. See omakorda tähendab aga seda, et tuleb leida idee, mis oleks tema jaoks soo-määratluseks. Nii peab dialektiline mõtlemine liikuma üha kõrgemate ideede tunnetamise poole, mistõttu Platon nimetab seda ka “teeks üles”.
Selle liikumise sihiks on seega kõrgeim idee, mida Platon antud aspektis nimetab arche anhypothesis – “mittehüpoteetiline” alge (Politeia, 510b). See kujutab endast sellist alust, millele endale pole enam midagi aluseks seatud ja mis selles tähenduses on absoluutselt esimene ja millestki tingimatu alge. Niisugune idee peaks sisaldama endas kogu ideedevaldkonna tervikut ja selle idee tunnetamine peaks tähendama kogu võimaliku teadmise saavutamist, lõpuleviidud tarkust. Midagi niisugust on inimesele ilmselt ülejõukäiv ja pigem jumalate päralt. Inimesele loomukohaseks maailmamõistmiseks peab jääma filosoofia, “tarkuse armastus”, mis antud juhul tähendaks püüet üha enam läheneda arche anhypothetos`e tunnetamisele. Kuna iga kõrgem idee kätkeb endas madalamaid kui enda liike, siis peaks niisuguse püüdluse tulemuseks olema üha hõlmavam ja seostatum teadmisetervik.
Dialektilist mõtlemist iseloomustab Platon aga ka kahe tee ühtsusena, nimelt “tee üles” ja “tee alla” ühtsusena. Dialektika tähendab ju otseses tõlkes “läbi- ja lahtikõnelemine”. Lahtikõnelemine tähendakski siin seda, et arutluse alla võetud idee liigendatakse lahti tema liikideks, st. olemuslikeks komponentideks. Läbikõnelemine võiks tähendada seda, et niisugune lahtikõnelemine peaks taotlema kõne alla võetud asja kõigi olemuslike aspektide käsitlemist. Seda võiks siis nimetada “teeks alla”. Kuid sellele ei tohi peatuma jääda – lahtiliigendatu tuleb nüüd taas tervikuks kokku koondada. Seda võiks nimetada “teeks üles”. Viimane hõlmab aga endas muidugi ka taotlust liikuda arutluse all olnud idee soomääratlusele, mis seejärel tuleks omakorda lahti- ja läbikõnelda. Selline on filosoofia lõputu ülesanne.
Ühtlasi on dialektika teatud laadi kõnelemine. Seetõttu ei ole see, et Platoni teosed on dialoogid, üleskirjutud kõnelused, mitte väline kirjanduslik vorm, vaid mõtlemise enda loomuse kujutamine. Mõtlemine ongi mõtlemise eseme lahti- ja läbikõnelemine. Ja selline kõnelemine peab oma loomusest tulenevalt omama teatud distsipliini . Siin ei saa meelevaldselt teemalt teemale libiseda – asjaolu, mis teeb nii meeldivaks tavalise kõneluse. Dialektilises kõneluses tuleb kinni hoida kõne alla võetud teemast ning see kavakindlalt ja täielikkuse taotlusega läbikõnelda. Seetõttu võib filosoofil olla raskusi endale “dialektika-kaaslaste” leidmisega. Kuid see pole takistuseks filosofeerimisele. Dialektikale saab pühenduda ka üksi. Platon defineeribki mõtlemist ka kui vaikivat kahekõne iseendaga iseendale.
Koopa võrdpilt. Jutt on Platoni kõige kuulsamast ja kokkuvõtlikumast võrdpildist, millega ta piltlikustab oma õpetuse mitmeid olulisi külgi. [Vt. “Akadeemia” 1997 Nr. 9, lk. 1819-1828]. Siin kirjeldatakse üksteisele järgnevaid olukordi, mille üksikasjad modelleerivad piltlikult ettekujutatavas vormis Platoni õpetuse erinevaid aspekte.
I situatsioon. Sokrates, kes, nagu tavaliselt Platoni teostes, on ka siin autori vaadete esitaja, palub oma kaasvestlejatel endale ettekujutada koobast, kus istuvad selliselt aheldatud inimesed, et nad on sunnitud vaatama koopa tagaseina poole ilma võimaluseta pead keerata ja pilku selja taha heita. Aheldatute selja taga asub lõke , mis valgustab koobast. Lõkke ja aheldatute vahel on aga sirm, mille kohal liigutatakse erinevaid asju, nii et tagant langev valgus jätab liigutatavatest asjadest koopa seinale varjud . Sokrates küsib nüüd kaasvestlejatelt, kas ei pea need koopas-viibijad paratamatult pidama varje tegelikkuseks, kui nad on kogu oma elu olnud sel viisil aheldatud. Ja kaasvestlejad nõustuvad temaga – on tõepoolest loomulik, et niisuguste aheldatute jaoks saavad varjud koopa seinal tegelikkuseks endaks.
Varjud koopa seinal sümboliseerivad antud juhul meeltega tajutava maailma nähtusi. Platoni kujund annab väga hästi edasi seda, kuidas tema kujutab ette nähtuste ontoloogilist staatust. Nii nagu varju puhul ei saa ütelda, et seda pole olemas, ei eita Platongi meeltega tajutava maailma olemasolu. Kuid varjud pole muidugi tegelikud asjad, ja nii pole Platoni hinnangul meeltega tajutavad nähtused samuti asjade tõelised kujud. Nii nagu vari sõltub kogu oma olemasoluga sellest, mis varju jätab, nii on ka meeltega tajutavad nähtused oma olemasolus ja olemuses täielikult sõltuvad oma ideedest, olemuspõhjustest. Nii nagu vari jäljendab seda, mis varju jätab, nii on ka meeltega tajutavad asjad oma ideede jäljendused. Kuid nii nagu vari esitab alati kas vähem või rohkem moonutatud kujutise sellest, mis varju jätab, nii on Platoni järgi ka meeltega tajutavad asjad oma ideede ebatäiuslikud koopiad ning üksnes varju tundes on väga raske teada, milline on see, mis tegelikult on varju põhjuseks. Ahelad sümboliseerivad antud juhul meeli ja inimeste arvamusi, mis justkui aheldavad meid meeltaga tajutava maailma ning üldaktsepteeritud tegelikkusekujutluse külge ja sunnivad seda tõelisuseks pidama.
II situatsioon. Sokrates palub nüüd ette kujutada olukorda, kus ühel neist aheldatutest õnnestub ahelatest vabaneda ja ta pöörab pilgu enda selja taha. Sel juhul vaatab ta suhteliselt eredasse lõkkevalgusesse, mis tekitab valgusega harjumatutele silmadele ebameeldivuse tunde. Nii on ahelatest vabanenu esmaseks reaktsiooniks pöörata pilk tagasi sellele, millega silmad on harjunud , varjudele koopa seinal, ning hiljem hoiduda selja taha vaatamisest.
Antud kirjeldus sümboliseerib situatsiooni, millesse satub mõtlemise teele asunud inimene. Mõtlemine seisneb selles, et harjumuspärane maailmamõistmine seatakse küsimuse alla: võib olla pole see, mida ma ise ja kõik minu lähedased ning tuttavad on seni pidanud tegelikuks maailmaks, midagi muud kui vaid varjude mäng. See kogemus võib olla inimesele üsna valuline – tegu pole ju mitte sellega, et mõni üksik arvamus osutub ekslikuks, vaid sellega, et küsimuse alla satub inimese senist identiteeti kujundav maailmamõistmine. Samuti võib see tuua kaasa mittemõistmist nende lähedaste inimeste poolt, kellega ta on seni jaganud ühist maailmamõistmist, kes on aga selle maailmamõistmise külge aheldatuks jäänudki. Seetõttu võib inimese esmaseks reaktsiooniks ollagi püüe pöörduda tagasi harjumuspäraste ja teistega jagatud vaadete juurde. Kuid nüüd ei saa ta enam pidada seda maailmamõistmist enesestmõistetavalt ainuvõimalikuks.
III situatsioon. Järgnevalt palub Sokrates ette kujutada olukorda, mis tekib siis, kui ahelast vabanenud inimene kas ise tõuseb mööda libedat kiviklibust käiku koopast välja või tuuakse ta sealt välja kellegi teise jõul. Esmalt oleks sellise inimese päikese valgusega harjumatud silmad muidugi täiesti pimestatud. Tal tuleb oma silmi pikkamööda harjutada – alguses öösel kuuvalguses, hiljem juba päevavalgel – enne kui ta suudab siin kõiki asju näha. Ning alles peale pikka treeningut võib ta ehk tõsta pilgu ka selleks, et avastada päike kui kõige nähtava nähtavuse tingimus.
Maailm koopast väljas sümboliseerib antud juhul ideede valdkonda ning päike hüvelisuse ideed. Koopast välja tõusmine sümboliseerib haridust (paideia) ja filosoofiat. Raskused, millega see koopast välja jõudmine seotud on, sümboliseerivad seda, et filosoofia ei ole kerge ega pelgalt lõbu pakkuv ettevõtmine, vaid eeldab enda pingutamist ja pikaajalist pühendumist mõtlemise harjutamisele sedalaadi maailmamõistmisega.
IV situatsioon. Lõpuks palub Sokrates kaasvestlejatel endale ettekujutada seda, kuidas koopast väljas käinu laskub tagasi koopasse ning asub oma algsele kohale teiste aheldatute kõrval. Esialgu on silmad jällegi hämara koopaga harjumatud, nii et alguses ei näe tagasipöördunu midagi. Neile, kes pole kunagi olnud ahelatest vabad, võib seetõttu paista, et koopast lahkumine kahjustab inimese silmi ja arusaamisvõimet. Kui nüüd selline inimene hakkab neile seletama , et see, mida nemad peavad tõelisuseks, seda pole, ja tõelisus on midagi hoopis muud, siis vaevalt saavad tema sõnad aheldatute silmis väga veenvad olla. Kui koopast väljaskäinu aga peaks oma katsetes teisi asjade tõelises seisus veenda olema väga järjekindel, siis võib see tema vastu meelepaha tekitada ja “koopaelanikud” võivad ta ka tappa.
See viimane situatsioon sümboliseerib seda, et inimene ei saa muidugi ka filosofeerides katkestada oma sidemeid meeltega tajutava kehalise maailmaga. Ta jääb kehaliseks ning meeleorganeid omavaks olendiks. Filosoofia ei pruugi kehalis-meelelise maailma üksikasjades orienteerumiseks vahetult kasulik olla, pigemini võib inimene pikaajaliselt mõisteliste aruteludega tegeledes eluvõõras paista (silmad on hämara koopaga harjumatud). Samuti võib filosofeerimine tekitada võõrastust mitte-filosofeerijate seas. See, et selline võõrastus võib üle kasvada ka vaenuks ja koguni valmiduseks tappa, on muidugi ilmne viide Sokratese surmamõistmisele ateenlaste poolt. Teiselt poolt pakub filosoofia aga just tõelise aluse meeltega tajutavas maailmas orienteerumiseks. Nii nagu see, kes on koopast väljaskäinuna võimeline iga varju hindama kas tõelähedase või moonutavana selle alusel, milline on varju jättev asi ise, nii omab ka see, kes tunneb ideid, tõeliseid aluseid meeltega tajutavate asjade üle otsustamiseks toetudes teadmisele nende olemusest. Ja selline teadmine annab muidugi võrreldamatult tõesema ja püsivama orientatsiooni, kui asjade pelkade nähtumisvormide tundmine.
9