Kõik eetikast (1)

Kutsekool - Filosoofia - Eetika

3 HALB

Esitatud küsimused

Missugune on õige inimväärne elu ?
Kuidas peaks inimene käituma ?

Eetika olemus ja kultuur.

Eetika mõiste. Eetika, moraal , kõlblus.

Eetika on filosoofia haru, mis õpetab tegema valikuid õige-vale, hea-halva vahel.
Mõistel eetika on mitu tähendust. Laiemas tähenduses on ta samane mõistega moraal ja kõlblus (sünonüümid). Nii on see kinnistunud argiteadvuses ja leiab kasutamist argises kõnepruugis. Kitsamas tähenduses mõistetakse aga eetika all teadust moraalist, s.t eetika kui moraalifilosoofia uurimisobjektiks on moraal ehk kõlblus. Seisukoht, mis küllalt levinud ka paljude uurijate juures. Et siin võib tekkida loogika viga – eetika uurib iseennast , ei näi kedagi huvitavat. Ilmselt on tava surve liiga tugev. Mõneti võib mõiste eetika mitmetähenduslikkus tuleneda ka sellest, et uurijad ei suuda kokku leppida, kuidas eetikat täpsemalt määratleda.
Eetika uurimisvaldkonnaks on traditsioonilised maraali probleemid: mis on hea ja mis on halb; mis on kõlbeline ja mis kõlbluseta; mida tähistavad sellised mõisted nagu õnn, armastus, sõprus, õiglus, au, südametunnistus, kohus jt.

Tänapäeval

On mitu moodust klassifitseerida eetikakateooriaid, Vaatleme R.H. Ropkini ja A. Strolli moodust. Kõik nad on olulised, sest viitavad erisustele. Kõige lihtsam on ajalooline klassifikatsioon . Siis saame nn klassikalised teooriad ja süüdisaja teooriad. Mõlemad on omakorda võimalik jaotada. Nii püüavad klassikalised teooriad vastata kahele küsimusele:

missugune on õige inimväärne elu?
Kuidas peaks inimene käituma?

Enamik klassikalisi teooriaid ei tee nende küsimuste vahel olulist vahet. Need teooriad lähtuvad postulaadist , et kui me teame, mis on õige elu, siis püüame loomulikult ka nii elada.
Nüüdisaja eetikateooriaid on klassifitseeritud peamiselt kolmel viisil:

subjektivistlikud ja objektivistlikud;
- eristamise aluseks subjekti otsustus . Selle järgi on subjektivistlikud need lihtsad eetilised otsused (varastada on pahe ), mis ei pretendeeri õigsusele ega ebaõigsusele, aga ka need, mis tulenevad subjekti seisundist ning mida peetakse kas tõesteks või vääraiks.

naturalistlikud, mittenaturalistlikud ja emotivistlikud;
- lähtuvad sellest, et rõhutavad eraldi teadust ja tundeid (emotsioone). Nii on naturalistlikud teooriad, mis uurivad inimese eetilistt loomust, taandatavad mõnele teadusele ( bioloogia , psühholoogia). Mittenaturalistlikel see eelis puudub. Emotivitlikud teooriad aga uurivad tunnetest lähtuvaid otsuseid.

motivatiivsed, deontoloogilised ja konsekventalistlikud.
- rohkem levinud, mistõttu tuntakse just seda alajaotust. Motivatsiooniteooria väidab, et teo headus (õigsus) või ebaõigsus (väärus) tuleneb motiivist ( ettekavatsemata kuritegu pole ebaeetiline ) Konsekvetistliku teooria järgi määrab tegevuse (teo) kõlbelise kvaliteedi ainuüksi tagajärg. Deontoloogilised teooriad lükkavad ümber nii motivistlikud kui konsekventalistlikud doktriinid. Nad väidavad et tegevuse õigsus (hea) tuleneb tegevuse enda seesmisest väärtusest. Need teooriad rõhutavad selliste mõistete nagu kohus, vastutus jt tähtsust. Sageli nimetatakse neid ka kohuse eetikaks.
Nüüdisaja eetikateooriaid on jagatud ka autonoomseteks ja heteronoomseteks. Viimane põhjendab moraali moraalist väljaspool asuvate tegurite abil. Eristatud on ka teole või vastupidi tegutsejatele keskenduvaid teooriaid. Siin tahetakse rõhutada, et oluline on see, mida teeme (teole orienteeruv) või mis sorti inimesed me oleme (kas tegutseja isik on ikka kõlbeline isik).
2. Eetika ajaloost.

Eetika algusest

Eetika e moraalifilosoofia e normatiivne filosoofia pärineb vanadelt kreeklastelt, täpsemini, Sokrateselt (469-399 eKr), kes pühendus moraalse vooruse loomuse uurimisele – s.t ta uuris just asja, mille olemasolus tänapäeva teaduskäsitluse seisukohalt peaks enam kui kahtlema.
Sokratese põhiväite olid: õnn on võimatu ilma moraalse puhtuseta (vooruseta); ebaeetiline tegu kahjustab rohkem tegijat kui ohvrit; moraalne puhtus on hinge tervis; pahe tõeline (sügavaim) põhjus on võhiklikkus.
Platoni (Sokratese õpilane) arvates põhineb moraalne puhtus intellektil, s.o hingelise tasakkalu ja harmoonia võib saavutada intellektuaalse arutluse ja enesearendamise kaudu. Moraali aluseks on objektiivne idee voorustest ja inimese hing on võimeline tunnetama seda sisemise uurimise ja püüdluse kaudu, lülitades välja teda segavad meelelised tajud.
Aristoteles (Platoni õpilane) sidus moraalsust vähem intellektiga, rohkem isiksuse iseloomu ja selle kujundamisega. Eetika oli tema jaoks praktiline teadus. Tema väitel on moraalne voorus arendatav pideva harjutamise teel. Lisaks väitis ta, et vooruslik tegu ei ole see, mida me teeme vooruslikuna, vaid kui me käitume vooruslikuna oma sisemise harjumuse (tahte) tõttu (s.t kui inimene vägivaldselt, nt karistuse kartusel, käitub eetiliselt, ei ole ta

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla