Neljanda tunni filosoofia kodutöö (meditatsioonid) (0)

ESIMENE MEDITATSIOON

Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada.
Meie meeltes olevatel teadmisel on mingid alustalad, millega me oleme harjunud terve elu. Meile on loomulik, et teamised, mis me oleme omandanud on tõesed ja õiged. Me ei ole nende tõepärasuses kahelnud, kuna kõik tundub loogiline. Samas võib seda võtta kui kellegi tahet, et me nii mõtleksime. Meeled võivad meid petta . Kui me tahame kõigest aru saada, siis peame järelikult tegema maatasa kõik millesse me oleme terve elu uskunud, et mõista mis on õige. Autor toob näite unest ja ärkvelolekust. Inimene näeb unes tõeseid asju, kuna ei ole võimalik kujutleda seda, mida ei ole mõeldud. Seetõttu võib kogu meie reaalne maailm tegelikult tunduda unena. Võib väita, et me oleme ärkvel, kuid seda ei saa tõestada, jah hommikul tegime silmad lahti, käisime pesemas, sõime hommikusööki, aga ei saa välistada, et see on unes toimuv, mitte reaalsus . Kui saab kahelda asjade tõelisust, siis ei tohiks ju uni muuta arvamust , et 2+3 on ikka viis. See kas me magame või mitte ei muuda selle tehte õigsust. Autor toob kohe ka arvamuse, et on olemas jumal, kes on kõikvõimas ja on pannud meid nii mõtlema ja me mõtleme koguaeg valesti. Need, kes jumalat ei usu arvavad , et kõik mis siin ilmas toimub tänu juhusele, kokkusattumusele, saatusele või mingil muul viisil. Sellele ei saa vastu väita, aga saab sisestada arusaamu, mis algselt tunduvad valed. Võib mõelda, et Jumala asemel valitseb meid mingi paha vaim, kes meid nii mõtlema paneb. Võideldes taolise mõttemaailma vastu, on võimalik inimesel ära öelda vääratest arusaamadest, kuid sellist mõttemaailma on raske säilitada, kuna seda peab endale pidevalt sisestama ning vana süsteemi juurde naasmine tundub lihtsam, kui uut säilitada.
KUUES MEDITATSIOON
Materiaalsete asjade eksistentsist ning vaimu ja keha reaalsest erinevusest
Neljas osa
Jumala ja inimese hinge oleluse tõestuspõhjendid,
mis on metafüüsika põhialused
Keha ja vaim on omavahel tugevas seoses. Ilma kehata ei saa olla ka ideed. Keha on mingi jaotatav substants . Vaimu aga ei saa osadeks jaotada. Kõik mida me tunneme, mõtleme, teeme me seda ühe ja sama vaimuga. Näiteks kui inimene kaotab kehaosa ei tunne ta, et midagi oleks ta vaimust võetud. Keha tunnetamisel saame me selgemad ideed, kui ise mõeldes. Kunagi ei ole võimalik mõelda seda, mida ei ole aistitud. Aistingu teel saame me uusi ideid. Autori arvates tajume ja mõtleme me asju loomuse kaudu. Kuigi loomuses ei ole kaetud kõiki asju. Loomus aga ei õpeta meile midagi nii selgelt kui seda, et meil on keha, millel on halb, kui tuntakse valu, keha mis vajab toitu või jooki . Seetõttu pole vaja kahelda,et kehad on olemas. Loomus õpetab meile, ka, et valu,nälja, janu jm tajude kaudu on keha meiega tihedalt seotud. Samuti õpetab loomus meile, et meie tervikuna , niivõrd kui koosneme kehast ja vaimust, on ümbritsevate kehade poolt mitmeti mõjutatav, nii kasulikult kui kahjulikult. Kuigi on olemas ka ideed, mille keha me otseselt ei taju. Kui me läheme tühja ruumi, arvame, et see on ideedetühi, kuid tegelikult me ei suuda seda lihtsalt tajuda. Alati aitab keha tunnetamine kaasa sellest arusaamisele, sest vahel on nii, et tornid, mis kaugelt näisid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandiliseks, ja väga suured kujud nende otsas ei paista suured maa pealt vaadates. Sellest võib järeledada, et kaugelt vaadatud asjad on ideed ja lähedalt vaadates ja uurides aitab see inimestel palju rohkem mõista.
KUUES MEDITATSIOON
Empirismi kriitika
Vastu: Meelelise tunnetusega ei kujutle värve, helisid , maitseid, valu ja muud sellelaadset nii täpselt ja selgelt kui keha tajudes. Näiteks tornid, mis kaugelt näisid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandiliseks, ja väga suured kujud nende otsas ei paista suured maa pealt vaadates, sellest tulenevalt märgatakse, et meelte otsused on ekslikud. Sel põhjal on kergesti mõistetav, et kehale on loomulik, kui ta näiteks on vaevatud vesitõvest, et ta kannatab kurgu kõrbemist, mis toob tavaliselt vaimu janutunde, ja see korraldab tema närvid ja muud kehaosad nii, et ta joob, mistõttu haigus süveneb, ja samavõrd on loomulik, et ka kui tal mingit niisugust haigust ei ole. Paneb samasugune kurgukuivus ta kasutoovat jooki jooma.
Poolt:Kujutlemist tähelepanelikult vaadeldes selgub , et ta pole midagi muud kui mingi tunnetusvõime rakendamine kehale, mis on selles võimes seesmiselt kohal ja seetõttu eksisteerib. Näiteks kui kutleda kolmnurka, ei mõista me seda kindlalt üksens kolme joonega haaratud figuurina, vaid ühtlasi kaeme oma vaimusilmaga neid kolme joont just kui kohalolevana, seda nimetamegi me kujutlemiseks. Kehal on täiesti selgesti aru saadav kui kuskilt on valus, kõht on tühi või on joogijanu. Kui tunnen jalas valu on füüsika õpetanud, et see taju sünnib närvide abil, mis paiknevad üle kogu jala, ulatudes sealt justkui nööridena ajuni. Kui neid tõmmatakse jalas, tõmbavad ka nemad aju sisimaid osi, milleni nad ulatuvad, kutsudes seal esile teatava liikumise, mis on loomuse poolt säetud selleks, et mõjutada vaimu valuaistinguga, mis justkui eksisteeriks jalas. Kuna need närvid peavad aga jalast ajuni jõudmiseks läbima sääreluu, reieluu , nimme , selja ja kaela, võib juhtuda, et isegi kui ei puudutata närvide osa, mis on jalas, vaid üksnes mõnd vahepealset osa, võib sündida ajus täpselt samasugune liikumine nagu siis, kui jalg saab haiget, nii et vaim tunneb paratamatult sedasama valu. Olemasolevad asjad võivad olla meelepetted ning nendest saab ainult siis aru, kui mõelda nende eksistentsi peale. Mõeldes on alati keha ja vaim koos, eraldi ei saa nad eksisteerida, ilma kehata ei ole võimalik mõelda ja hingeta ei ole võimalik kehal eksisteerida.
ARUTLUS MEETODIST
Neljas osa
TEINE MEDITATSIOON
Descartes väidab,et kui ta leiab et mingi asi on väär, siis ta mõtleb ja kui ta mõtleb siis järelekult on ta olemas. Edasi ta järeldas, et ta on substants, millest kogu olemus ehk loomus sisaldub ainult mõtlemises ja mis oma oleluseks ei vaja mingit kohta, ega sõltu ühestki materiaalsest asjast . Niisiis hing, mille tõttu ta on selline nagu ta on, on täieasti erinev kehast, sest kui ei oleks keha, siis hing oleks ikkagi olemas. Descartesi arvates ei eksisteeri keha ilma hingeta. Kõikidel meie uskumustel on autori arvates mingi alus, kuna Jumal, kes on täiuslik, ei sisestaks meile midagi, mis oleks vale. Inimene , kes mõtleb peab olemas olema, kuna kui ta ei mõtleks siis teda ei eksisteeriks.