Tunnetusprotsessid (3)

TARTU RAATUSE GÜMNAASIUM
Kristjan Saarniit
10. a klass
TUNNETUSPROTSESSID
Referaat
Juhendaja : Külli Muug
Tartu 2008
Tunnetusprotsessid e kognitiivsed protsessid
... on need psüühilised protsessid, mille käigus luuakse infotöötluse vahendusel pilt tegelikkusest. Siia kuuluvad aisting , taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine, kujutlus ja keel.
Aistingud

Aisting on vahetu tunnetusprotsess, mis peegeldab esemete, ja nähtuste üksikomadusi. Klassikaliselt eristatakse meelte järgi: nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompe- ehk puuteaistingut. Iga meeleelund reageerib teatud liiki ärritajatele. Räägitakse ka temperatuuri-, tasakaalu-, valu- jt aistingutest.

Aistingu teke

Kõik aistingud kujunevad analüsaatorite vahendusel. Analüsaator on ärritusi töötlev närvimehhanism, mis koosneb:
 retseptoritest e tundenärvilõpmetest – võtavad ärritusi vastu ja muundavad ärritusenergia närviimpulssideks;
 närvikiududest – mis toimetavad närviimpulsse edasi;
 vastavatest peaaju piirkondadest – kus toimub närviimpulssidena saabunud info töötlemine.
1. Nägemine
Inimese nägemisorganiks on silm. Silma abil eristame valgust ja värvusi, esemete kuju ja suurust ning ruumis liikumist. Nägemismeele kaudu saab inimene väliskeskkonnast kõige rohkem infot – erinevatel andmetel 80-90%.
Nägemisaistingu kujunemine: valguse mõjul tekib silma võrkkesta valgustundlikes rakkudes (kepikestes ja kolvikestes) erutus, mis liigub närviimpulssidena peaaju kuklasagara nägemiskeskusse, kus tekib nägemisaisting. Inimene näeb valgusena elektromagnetlaineid pikkusega 380-770nm (nanomeeter so miljardik meetrit). Madalamad lainepikkused on nähtavad lilla-sinisena ja kõrgemad lainepikkused kollase-punasena.
Silma ehitusest, valguse liikumisest ja kujutise moodustumisest: valgus pääseb silma vikerkesta keskel asuva pupilli kaudu. Pupilli taga paiknev lääts teravdab kujutist. Edasi liigub valgus silma tagaosas asetsevale võrkkestale, kus tekib vaadeldavast objektist ümberpööratud kujutis. Võrkkestast väljuv nägemisnärv viib info kuklasagara nägemiskeskusse, kus võrkkestal tekkinud pööratud kujutist tõlgendatakse õigetpidi.
 Vikerkest paikneb silmamuna soonkesta eesosas . Tema värvus sõltub pigmendi hulgast. Vikerkest neelab valgust ja mida vähem on pigmenti, seda rohkem pääseb valgus läbi, st seda halvemini kohanetakse ereda valgusega.
 Silmaava e pupill reguleerib valgusvoo tugevust. Hämaras valguses muutub ta suuremaks ja eredas valguses aheneb.
 Lääts koondab valgust nii, et vaadeldavast objektist tekib selge kujutis. Seda tagab läätse kumeruse muutlikkus. Nt kui inimene vaatab kaugel asetsevaid objekte, siis on lääts õhuke ( pingul ), lähedal paiknevate objektide vaatlemisel aga kumeram. Läätse kuju muutub teda ümbritseva ripskeha kokkutõmbumisel ja lõdvenemisel.
 Võrkkestas asuvad valgustundlikud rakud : umbes 120 miljonit kepikest ja umbes 6 miljonit kolvikest. Kepikesi on vaja hämaras nägemiseks ja kolvikesi värvuste nägemiseks. Valguse suhtes kõige tundlikumat võrkkesta osa nim kollatähniks. Võrkkestas asub valgustundlikkuseta pimetähn, mille juurest väljub nägemisnärv.
Värvinägemise häired: värvipimedus, daltonism . Värvinägemise häired on pärilikud või tekkinud haiguste/vigastuste tõttu. Pärilikud häired kanduvad edasi kromosoomidega, neid esineb sagedamini meestel. Täiesti värvipimedaid on ~0,01% inimese kogu populatsioonist. Näevad must-valge filmi või fotona. Füsioloogiliselt tähendab värvipimedus seda, et kolvikesed ei toimi.
Daltonism on puna-roheline värvipimedus. Nimetus avastaja – inglise loodusteadlase John Daltoni järgi. Inimene ei suuda eristada punast ja rohelist värvi, näivad ühtviisi hallikatena. Ka daltonismi puhul on häiritud kolvikeste töö. Värvipimedust uuritakse testide abil.
Kui on häiritud kepikeste töö, siis nõrgeneb kohanemine pimedusega – tekib kanapimedus. Inimene näeb hämaras ja pimedas äärmiselt halvasti.
Värvuste nägemine on ohutuse tagamiseks väga oluline lenduritel, autojuhtidel ja vedurijuhtidel.
2. Kuulmine
Kuulmine võimaldab eristada helilaineid (nende sageduse ja amplituudi alusel), kindlaks teha heliallika asukohta ja liikumist. Kuulmisorganiks on kõrv.
Kuulmisaistingu kujunemine: kõrvalest suunab sinna saabunud helilained kuulmekäiku. Kuulmekäik lõpeb trummikilega, mis hakkab helilainete toimel võnkuma. Edasi liiguvad helilained kuulmeluukestele ( vasar , alasi, jalus – asuvad keskkõrvas). Kuulmeluukesed võimendavad võnkeid ja edastavad need teole (sisekõrvas), kus asuvad heliretseptorid muundavad helivõnked närviimpulssideks. Närviimpulsid liiguvad mööda kuulmisnärvi peaaju oimusagara kuulmiskeskusse, kus tekib kuulmisaisting.
Sisekõrvas asub ka tasakaaluelund (vestibulaarorgan), mis aitab säilitada tasakaalu, orienteeruda ruumis ja sooritada liigutusi.
Helina kuuleb inimene õhuvõnkeid sagedusvahemikus 16-20 000 Hz. Inimene ei kuule infraheli (alla 16 Hz) ega ultraheli (üle 20 000 Hz). Infraheli põhjustab valu kõrvas, väsimust, hirmu. Infraheli tekitavad loodusnähtused: äike, tuul, maavärin. Plahvatused. Ultraheli abil orienteeruvad nahkhiired ja delfiinid .
Inimese kuulmine on hästi kohanenud helisagedusel 300- 3500 Hz. Inimese kuulmisteravus sõltub inimese vanusest . Lapsed ja noored kuulevad tavaliselt kõigil inimkõrvaga haaratavatel sagedustel . Vanemas eas langeb koos sensoorse tundlikkuse kahanemisega kuulmisteravus, rohkem probleeme kõrgete helide eristamisega.
Väga tugevad helid (vali pauk , põhjakeeratud muusika diskoteegis) ja pidev müra võivad põhjustada stressi ning kuulmiskahjustusi. Kõrvas tekitab valu ~120 dB (detsibelline) heli. Kuulmiskahjustused võivad kujuneda juba 80-90 dB juures.
3. Maitsmine ja haistmine
Maitsmine ja haistmine tähendavad maitsmis - ja haistmisrakkude reageerimist teatud keemiliste ühendite molekulidele. Maitsmisrakud (gustatoorsed rakud) asuvad peamiselt keelel. Haistmisrakud (olfaktoorsed rakud) asuvad peamiselt ninakoopas. Nii maitse- kui lõhnaaisting kujunevad lõplikult välja peaaju oimusagaras.
Maitsmine. Eristatakse nelja peamist maitset (maitsekvaliteeti), mille suhtes on keele eri piirkondadel erinev tundlikkus. Keele ots tunneb paremini magusat , servad haput, pära mõru (kibedat) maitset. Soolasetundlikkus on suurem keele otsas ja servades. Sageli võib mingi toiduaine söömisel tunda samaaegselt mitut maitset – tegemist segamaitsetega. Nt greip tekitab ühtaegu hapu, magusa ja mõru maitse.
Maitsmismeel on väga tähtis – saame hinnata toidu ja joogi kvaliteeti. Maitse võib hoiatada ohu eest. Paljusid mürgiseid aineid iseloomustab mõrudus. Inimene on mõruainete suhtes väga maitsetundlik, märkab neid juba väikese koguse korral. Vanuse lisandudes jääb inimese maitsetundlikkus nõrgemaks. Selle vähenemisele aitavad kaasa suitsetamine , mõningad haigused ( nohu ) ja ravimid .
Haistmine. Haistmismeele abil saab hinnata ka sissehingatava õhu kvaliteeti. Õhus lendlevad lõhnaained satuvad organismi peamiselt sissehingamisel – ninasõõrmete ja suuõõne kaudu – seepärast segunevad maitsmis- ja haistmisaisting. Nohuse ninaga inimesele on toit maitsetu , sest toidu lõhn ei pääse ninna.
Ehkki inimene võib eristada tuhandeid lõhnu, on tema haistmine loomadest tunduvalt nõrgem. Inimesel on ~107 haistmisrakku, saksa lambakoeral on 2,2x108 haistmisrakku.
Lõhnade klassifitseerimisel pole teadlaste seas üksmeelt. Lõhnadel pole spetsiaalseid nimetusi, neid määratletakse mingite objektide või protsesside kaudu. Nt loodud lõhnade klassifikatsioon, milles eristatakse 6 lõhnaklassi ja 6 nn objekti:
LÕHNAKLASS
LÕHNAB NAGU
Lillelõhnad
Roos
Eeterlikud lõhnad
Pirn
Muskuslõhnad
Muskus
Kamprilaadsed lõhnad
Eukalüpt
Roisulõhnalised lõhnad
Mädamuna
Teravad lõhnad
Äädikas
Haistmisaistingud on seotud emotsioonidega, nad võivad tekitada nii naudingu- kui ka tülgastustunnet.
Maitse- ja haistmisaistingud on väga tähtsad toiduainete sensoorse analüüsi tegijatel (toiduainete hindajad), uute parfüümide väljatöötajatel jms.
4. Kompimine ehk puudutamine
Kompimisega võime kindlaks teha esemete kuju ja suuruse, nende materjali. Kompimis- e puuteaisting tekib, kui mingi ärritaja mõjub vastavatele nahas, lihastes ja liigestes asuvatele retseptoritele (puute-, temperatuuri- ja mehhanoretseptorid).
Puutetundlikkuse tugevus sõltub suuresti retseptorite tihedusest. Kõige rohkem on kompe- e puuteretseptoreid sõrmeotstes, keeles ja huultes (illustreerib sensoorne homunkulus ). Puuteaistingud on väga olulised kirurgidele, viiuldajatele. Pimedatel on peale kuulmise just kompimine üks tähtsamaid maailma tunnetamise viise.
Puuteaistingule lisaks seostuvad nahatundlikkusega valu- ja temperatuuriaistingud.
Aistingute põhidimensioonid ja üldseaduspärasused
Aistingutel on neli põhidimensiooni: intensiivsus, kvaliteet, aeg ja ruum. Intensiivsus – aistingu tekkeks on vaja, et ärritaja oleks küllalt tugev. Intensiivsusega on seotud kolm mõistet: tundlikkuse alumine ja ülemine absoluutne lävi ning eristuslävi. Ärrituse minimaalset toimivat tugevust nim tundlikkuses alumiseks absoluutseks läveks. Nt kuulmise alumine absoluutne lävi on 16 Hz (alla selle võnkesagedusi me ei kuule). Ärrituse maksimaalset intensiivsust, mille korral tekib adekvaatne aisting nim tundlikkuse ülemiseks absoluutseks läveks. Läve kõrgus ja tundlikkus on omavahel pöördvõrdelises seoses: mida madalam lävi, seda suurem tundlikkus ja vastupidi. Tundlikkust saab harjutamise ja treeninguga suurendada. Nt suudavad muusikud eristada märksa rohkem kõlavarjundeid kui teised inimesed. Kahe samalaadse ärritaja vahelist väikseimat erinevust, mida inimene märkab, nim eristusläveks. Nt inimest torgatakse nahale samaaegselt kahe nõelaga. Inimene eristab kahte torget teatud vahekaugusteni, edasi tuntakse neid ühe torkena. Eristuslävi on kõige madalam keeleotsas (1mm) ja sõrmeotsas (2mm) ning kõrgeim selja- ja õlapiirkonnas ( 70mm ).
Kvaliteet – igal aistingul on oma kvaliteet, mida saab võrrelda. Nt kollane värvus on üks nägemisaistingu kvaliteet; heli valjus on kuulmisaistingu kvaliteet. Me ei saa omavahel võrrelda erinevaid aistinguid, saame võrrelda erinevaid aistingute kvaliteete. Nt võrdleme helide kvaliteeti: helisageduse muutmisel saab kindlaks määrata läve, millest alates kuuleme kõrgemat heli.
Aeg – aistingu kujunemiseks kuluv aeg. Aistingud kujunevad suhteliselt kiiresti, nt puuteaisting ~130 millisekundiga.
Ruum – teatud aistingud (nägemine, kuulmine ja haistmine) võimaldavad kindlaks määrata ärritaja asukohta.
Aistingute seaduspärasused on:
 adaptatsioon e ärritajaga kohanemine;
 kompensatsioon e ühe aistinguliigi korvamine teisega ;
 sünesteesia e ühele meeleelundile iseloomuliku aistingu teke teise meelelundi ärritamisel.
Adaptatsiooni nt satume ereda päikesevalguse käest hämarasse tuppa , algul ei näe midagi. Mõne aja pärast silmad harjuvad hämarusega, hakkame nägema nagu tavaliselt. Kompensatsiooni nt pimedatel ja vaegnägijatel on hästi arenenud kuulmine ja kompimine. Sünesteesia nt kuulmismeele ärritamisel võib tekkida nägemisaisting; Vene heliloojal Nikolai Rimski-Korsakovil olevat olnud võime “kuulda värve”.
Taju
… peegeldab meid ümbritsevaid esemeid ja nähtusi terviklikult. Taju töötleb meelte kaudu saadud infot põhjalikumalt. Välismaailmast meelte kaudu saadav info on katkendlik ja lünklik, alles teadvus loob sellest tervikstruktuuri. Tervikliku tajukujundi tekkeks on olulised lähedus, suletus, sarnasus ja hea jätk.
 Lähedus – ühe tervikuna tajutakse üksteisele lähemal asetsevaid objekte.
 Suletus – tervikuna tajutakse objekte, mis moodustavad suletud kontuuri. Subjektiivsed kontuurid – kujundi moodustamisel tajume selliseid kontuure, mida tegelikult pole.
 Sarnasus – ühesuguseid objekte eristatakse teistest tavaliselt värvi, suuruse ja paiknemise alusel.
 Hea jätk – kui joone kõverus teatud punktis ei muutu (nt ei katke) või muutub vähe, siis tajutakse kujutatut ühtse tervikuna.
Samalaadsel põhimõttel toimub looma maskeerumine looduses – kaitsevärvusega sulandub loom taustaga ühte.

Taju peamised omadused:

… on püsivus, valivus ja mõtestatus. Tajumisel on olulised ka kogemused, hoiakud ja emotsioonid .
 Püsivus e konstantsus – inimene tajub objekti (või selle omadusi) muutumatuna sõltumata sellest, et kontekst on muutunud. Nt tajume järve ikka veekoguna, olgu ta jääs või mitte.
 Valivus e selektiivsus – objektide või nähtuste eri omadustel on tajumisel erinev tähtsus. Mõni omadus on inimesele olulisem ja sellele pöörame rohkem tähelepanu. Nt inimnäo puhul suundub meie tähelepanu enam silmadele ja suule. Valivus võib oleneda ka tajuja vanusest või soost.
 Mõtestatus – inimene tajub üldjuhul selgemini neid objekte/nähtusi, millel on tema silmis mingi tähendus või mõte. Kui tajutava objektiga pole varem kokku puututud ega teata selle kohta midagi, siis ei suudeta tavaliselt seda objekti ka määratleda ega kasutada.
Kogemuste, hoiakute ja emotsioonide mõju. Kogemuste osa tajumises nim. apertseptsiooniks. Võivad tajumist hõlbustada või pärssida. Nt ei pea me tänu lugemisvilumusele lugema tekste tähthaaval. Siin võib ilmneda varasema kogemuse negatiivne mõju. Me ei pruugi kirjavigu märgata. Võime asendada harvem esineva sõna tuttavamaga. Taju sõltub suuresti ka hoiakutest ja ootustest, mis omakorda olenevad tajuja isiksuseomadustest ja emotsioonidest. Nt vaatame heas tujus olles kogu maailma läbi roosade prillide – kõik näib kaunis ja kena.

Taju liigid

Isikutaju tähendab teise inimese tajumist, mõistmist ja hindamist. Isikutaju mehhanismid on:
 Stereotüpiseerimine – teatud inimrühma harjumuslike tunnuste ülekandumine. Tajutav isik asetatakse mingisse kategooriasse, seejärel omistatakse talle selle kategooria iseloomulikke jooni. Nt noorukid on mässajad, targad on nohikud, blondid on rumalad , õpetajad on tähenärijad. Stereotüpiseerimine on väga ennatlik viis inimesest arvamuse loomiseks.
 Identifitseerimine – samastamine. Teise inimese mõistmiseks üritatakse ennast temaga samastada, võttes omaks tema seisukohad ja mõtted.
 Empaatia – kaasaelamine. Teist inimest püütakse mõista tema tundemaailma sisseelamise teel.
 Projitseerimine – ülekandumine. Teisele inimesele kantakse üle alateadlikult iseenda iseloomujooni või omadusi. Tavaliselt kantakse meeldivale inimesele üle oma teadvustatud häid omadusi (nt ausus), ebameeldivatele oma teadvustamata halbu omadusi (nt kadedus).
Isikutajus ilmneb seaduspärasus –igapäevaelus levinud oreooliefekt e inimese hindamine mingi eelteadmise põhjal. Kui meil on isikust eelnevalt hea mulje, siis kaldume tema juures märkama positiivset ja negatiivne jääb tähelepanuta – so positiivne oreool . Vastupidiselt näeme pigem halba ja positiivse jätame kahe silma vahele – negatiivse oreool.
Ruumitaju võimaldab hinnata ruumisuhteid ja orienteeruda ruumis, inimene tajub maailma kolmemõõtmeliselt e ruumilise pildina. Ruumilisust tajub inimene sügavustunnuste abil:
 binokulaarne nägemine – kahe silmaga nägemine. Vaatame mõnd objekti, siis tekib kummagi silma võrkkestale kujutis, mis erineb veidi teise silma omast, kuid me näeme ikkagi ainult üht objekti. Erinevad kujutised võrkkestal tulenevad sellest, et kaks silma ei asetse täpselt ühes kohas. Ühe objektina näeme neid kujutisi seetõttu, et aju liidab nad üheks tervikuks. Katse: vaata väljasirutatud käes olevat pliiatsit vaheldumisi vasaku ja parema silmaga. Kuigi hoiad kätt paigal, siis näib et pliiatsi asukoht muutub.
 tausta struktuur – taust koosneb paljudest osistest, millel on oma asend, paiknemistihedus jne. Tihedus näib muutuvat kauguse suunas (mida kaugemal, seda tihedam).
 lineaarne perspektiiv – kaugemal asuvad objektid paistavad üksteisele palju ligemal kui lähedal asuvad objektid.
 kattumine – lähemal asetsevad objektid katavad/varjavad osaliselt või täielikult kaugemal asetsevaid objekte.
Kolme viimast sügavustunnust tajume samaväärselt ka ühe silmaga, ruumitajuks pole ilmtingimata vaja kahte silma.
Liikumistaju annab infot objektide liikumise kohta. Inimene ei taju liikumist, mis on väga kiire (nt püssikuuli liikumine, filmikaadrite vahetumine ) ja väga aeglane (nt kellaosutite liikumine, taimede kasvamine). Peale reaalse liikumise on olemas ka näiv e stroboskoopiline liikumine (nt kui üksteise kõrval asetsevaid elektripirne kordamööda teatud vaheaegadega sisse lülitada, siis näib, nagu liiguks mööda pirnirida üks valguspunkt – sellist näiva liikumise efekti kasutatakse vaateakendel) ja esilekutsutud e indutseeritud liikumine (nt kui vaadelda liikumatut objekti liikuval taustal, siis tundub, et just see objekt liigub – ütleme vastavalt oma tajule, et päike läks pilve taha).
Ajataju annab teavet aja kulgemise kohta. Saame eristada sündmuste kestust, kiirust ja järgnevust. Ajataju on isikuti erinev ega pruugi olla kooskõlas tegeliku aja kulgemisega. Nt kulub meeldivate sõpradega koosveedetav aeg kiiresti, ebameeldivas olukorras leiame, et aeg venib . Kui laste meelest on aega laialt käes, siis vanadel inimestel kaob aeg kiiresti.
Illusioon on eksitaju e tegelikkuses eksisteerivate objektide või nähtuste moonutatud tajumine . Kõige sagedamini esineb nägemisillusioone: pikkuseillusioonid, suuruseillusioonid ja vormiillusioonid. Et tekiksid illusioonid, peavad elemendid olema mingis kindlas seoses.
Tähelepanu
… filtreerib kogu meelte kaudu tuleva info ja keskendub teadvuse mingile objektile või tegevusele. Tähelepanu jaotab tajuvälja figuuriks (see mida tajutakse väga täpselt) ja fooniks (see, mida tajutakse üsna ähmaselt). Tähelepanu on väga oluline igas inimese tegevuses. Mõne elukutse puhul kuulub määravate tegurite hulka: lenduri või kirurgi tähelepanematus võib kaasa tuua parandamatuid tagajärgi.

Tähelepanu omadused on:

 maht – objektide hulk, mida tähelepanu jõuab haarata mingi aja jooksul. Tähelepanu pole piiramatu mahuga, sekundi murdosa vältel võib ta hõlmata vaid 5-9 objekti. Seetõttu ei saagi me kõike korraga märgata.
 jaotuvus – tähelepanu saab samaaegselt jaotada mitme objekti või tegevuse vahel, see võib olla edukas juhul kui need objektid/tegevused on omavahel seotud. Nt kui autojuhtimine on selge, siis võime vabalt jälgida ka liiklust . Seostumatute tegevuste korraga sooritamine osutub raskeks või isegi võimatuks. Nt ei suuda me autot juhtides ajalehte lugeda.
 koondamine – mõeldakse tähelepanu keskendumist ühele objektile/tegevusele. Eri tegevused eeldavad seda erineval määral. Nt nõuab matemaatikaülesannete lahendamine ilmselt suuremat keskendumist kui telereklaamide vaatamine.
 püsivus – täiskasvanu suudab hoida tähelepanu antud objektil/tegevusel tavaliselt 15-20 minutit, siis kaldub see kõrvale. Väikelastel püsib tähelepanu ~5min. kui on käsil huvitav tegevus, püsib tähelepanu kauem.
 ümberlülitatavus – me saame tahtlikult oma tähelepanu ühelt objektilt /tegevuselt teisele üle kanda. Kergemini lülitub tähelepanu uutele ja huvitavatele asjadele. Kui käsilolev tegevus meid väga köidab, on ümber lülituda raskem.
Tähelepanu liigid
Tähelepanu võib olla tahtmatu või tahtlik .
Tahtmatult tõmbavad tähelepanu ärritaja…:
 tugevus – valjud helid, ere valgus, intensiivsed värvid;
 suurus – suur plakat, pealkirjad raamatutes, ajakirjades ja ajalehtedes;
 kontrast – pikakasvuline inimene lühikasvuliste seas või vastupidi;
 liikumine – liikuvad reklaamid ;
 kordumine – kedagi pidevalt nähes hakkame talle tähelepanu pöörama;
 uudsus – õpetaja uus soeng .
Nimetatud tegureid kasutatakse reklaamis, teabelevikanalites, valimiskampaanias jne. Tahtmatu tähelepanu on sünnipärane.
Tahtlik tähelepanu nõuab tahtepingutust ning kujuneb õpetuse ja kasvatuse käigus. Eriti oluline on tahtlik tähelepanu millegi uue õppimisel. Kui on tekkinud vilumused, siis tema osatähtsus väheneb. Tahtlik tähelepanu võib üle minna tahtmatuks ja vastupidi.
Kasutatud kirjandus: Juhan Sõerd “Psühholoogia alused”
http://www.tmk.ee/index.php?id=289