Meeleelundid (0)

Sisukord.

1 Sissejuhatus. 2
2 Aistingud . 3
3 Nägemine 4
4 Maitsmine 5
5 Haistmine 5
6 Kompimine 5
7 Kuulmine 6
8 Taju 7
9 Tähelepanu 7

Sissejuhatus.

Meeleelundid .
Meeleelundid on selleks, et tajuda ümbrust:

• tunda valgust,
  
• maitset ,
  
• lõhna,
  
• heli,
  
• külma-kuuma;
  
• karedust jms.
  

Silm näeb, kõrvad kuulevad, nahk kombib. Kui mingi meeleelund inimesel ei talitle, suudab organism toime tulla, sest ülejäänud meeleelundid kompenseerivad st heastavad selle puudujäägi. Näiteks pimedatel on hästi arenenud kuulmine, kompimine ja haistmine. Kurtidel on teravnenud jällegi nägemine. Meeleelunditel on spetsiaalsed väliskeskkonnast informatsiooni vastuvõtvad tunderakud ehk retseptorid . Vastuseks ärritusele tekib meeleelundites närviimpulss, mis liigub närve mööda ajusse, kus seda analüüsitakse ja tõlgendatakse. Seejärel reageerib inimene vastavalt saadud ärritusele. Meeleelunditega saadud teabe analüüsi põhjal tekivad aistingud ja tajud . Meeleelundite talitlus võimaldab organismil keerukais keskkonnaoludes kohaneda.
Tunnetusprotsessid .
Tunnetusprotsessideks ehk kognitiivseteks protsessideks nimetatakse neid psüühilisi protsesse, mille käigus luuakse infotöötluse vahendusel pilt tegelikkusest. Tunnetusprotsesside hulka kuuluvad aisting , taju, tähelepanu, mõtlemine, kujutlus ja keel. Need kõik on omavahelt tihedalt seotud ja niisugune jaotus seega mõneti tinglik. Kuid neil on igalühel oma seaduspärasused.

Aistingud.

Aisting – tunnetusprotsess , mis annab informatsiooni nähtuste ja esemete üksikomaduste kohta ning tekib siis, kui mingi ärritaja mõjub otseselt meeleelundile.Aistingud on jaotatud meelte järgi nägemis-, kuulmis -,haistmis-,maitsmis- ja kompe- ehk puuteaistinguks.Tänapäeval eristatakse ka temperatuuri-,tasakaalu-,valu- jt aistinguid.Iga meeleelund on spetsialiseerunud kindlat liiki ärritajate vastuvõtuks ehk siis iga meeleelund reageerib teatud liiki ärritajatele.Silmal on põhiärritiks teatud sagedusega elktrolained, kõrval teatud sagedusega helilained.Mõlemad meeldeelundid võivad reageerida ka muudele ärritustele (puudutamisele).Aistingu laadi ei määra mitte ärritaja, vaid meeleelund, mida ärritatakse.
Aistingu teke
Aistinud tekivad anulüsaatorite vahendlusel.Anulüsaator-närvisüsteemi osa, mis võtab vastu väliskeskkonnast ja organismist tulevaid ärritusi ning selles toimub nende analüüs ja süntees. Analüsaator koosneb kolmest osast:

• retseptorid ehk tundenärvilõpmed-võtavad ärritusi vastu ning muudavad ärritusenergia närviimpulssideks;
  
• närvikiud-toimetavad närviimpulsse edasi
  
• peaaju piirkonnad-toimub närviimpulssidena saabunud info töötlemine.
  

Nägemine

Nägemine, valgustatud või valgust väljasaatvate esemete ja keskkonna tajumine nägemisanalüsaatori abil optilise kujutisena.
Nägemiselundiks on silm. Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva looma või inimese silmas ilmub, nagu läätsega fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Valguse mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes fotokeemilise protsessi tagajärjel erutus, see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks. Nägemisaistingul põhineb meelelise tunnetuse protsess - nägemistaju, mis sõltub nt. varaseimaist kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest. Nägemistajul on võrreldes teiste meeltega suurim tunnetuslik tähtsus. Silma võrkkestal asuva kollatähni keskkoha varal toimub otsene e. tsentraalne nägemine, mis on selgeim; silmaläätse kumerus muutub vastavalt vaadeldava eseme kaugusele. Tsentraalne nägemine tehakse kindlaks nägemisteravust hinnates. Võrkkesta ääre e. perifeerses osas toimub perifeerne nägemine; see pole selge, kuid võimaldab ruumis orienteeruda. Monokulaarne nägemine on nägemiskujutise saamine ühe silma abil. Binokulaarne nägemine on nägemiskujutise saamine kahe silma abil nii, et tekib ainult üks kujutis. Sel juhul langevad vaadeldava eseme kujutised mõlema silma võrkkestale täpselt samastes e. korrespondeerivais kohtades, nt. kollatähnil.

Maitsmine

Maitsmine, lahustunud ainete mõnesuguste keemiliste omaduste tajumine maitsmiselundite abil. Maitsmiselundite ärritus põhjustab nelja põhilist maitsmisaistingut: soolast, magusat, mõru ja haput; terviklikus maitsmistajus osalevad peale nende haiste-, temperatuuri, puute- jmt aisting. Maitsmine on vajalik toidu ja joogi kõlblikkuse hindamiseks ja seedimise ettevalmistamiseks.

Haistmine

Haistmine on lõhnade tajumine ja eristamine selleks kohastunud kemoretseptori, s.o. haistmiselundi abil. Oletatavasti põhineb haistmine haistmiselundile sattunud molekulide füüsikalisel toimel. Eriti tugev lõhn on aineil, mis tekivad kas organismi ainevahetuses või orgaanilise aine lagunedes. Haistmismeel on väga tundlik ja eristamisvõimeline, loomaliigiti ja isenditi on suuri erinevusi. Kestva ärritusega kohanetakse kiiresti. Eriti hea haistmisvõimega loomade(näiteks koera ) haistmine on tuhandeid kordi teravam kui mikrosmaatikute (sealhulgas inimese) haistmine.

Kompimine

Kompimisega võime kindlaks teha esemete suuruse, kuju, materjali jne.Kompimis- ehk puuteaisting tekib, kui mingi ärritaja mõjub vastavatele nahas, lihastes ja liigestes asuvatele retseptoritele. Nende aistingute tugevus sõltub retseptorite tihedusest. Kõige rohkem on kompe- ehk puuteretseptoreid sõrmeotstes, huultes ja keeles. Puuteaistingud on olulised mõne elukutse puhul. Pimedatel on peale kuulmise tähtsaim kompmine kuidas tunnetada asju.Puuteaistingutele lisaks seostuvad nahatundlikkusega valu- ja temperatuuriaistingud.

Kuulmine

Helide tajumine, võime eristada helilaineid nende amplituudi ja sageduse alusel ning teha kindlaks heliallika asukoht ja liikumine ruumis. Kuulmiselundid on suure tundlikkuse ja kiire reageerimise tõttu võimelised vastu võtma ja eristama rohket informatsiooni. Kuulmiselundi ja närvikeskuste koostalitlus võimaldab loomadel kasutada liigikaaslastega suhtlemiseks signaalse tähenduse häälitsusi. Kuigi inimühiskonnas on suhtlemisvormide mitmekesistudes suurenenud nägemismeele osatähtsus, saab kõne abil suhelda põhiliselt kuulmise vahendusel. Inimese kõrvaga helina tajutav madalaim võnkesagedus - alumine kuulmispiir - on u. 16-20 Hz, ülemine kuulmis piir ulatub noortel 20 000 Hz-ni, vanaduses alaneb (isegi 5000 Hz-ni). Suurim kuulmisteravus on inimesel 1000 - 5000 Hz piires, see näitab kohastumist kõnehääles domineerivate helisagedustega ( ~ 300 - 3500 Hz). Inimese kuulmis teravuse uurimiseks kasutatakse kliinilises diagnostikas lihtsaimal juhul erikõrguse ja muudetava tugevusega helisignaale (sosinkõne, helihargiga tekitatud toon). Üksikasjalisemaid andmeid kuulmise kohta võib saada audiomeetri abil. Kui diagnoosiks ei piisa uuritava isiku enda otsustest ( kuulen , ei kuule), rakendatakse lisaks elektrofüsioloogilisi jm. uurimis meetodeid. Heliärrituse füsioloogilise toime tugevuse määramiseks kasutatakse detsibellskaalat; 1-kilohertsise sagedusega helide puhul on kuuldelävele vastav helirõhu tase u. 0.2 mikropaskalit, helid, mille tugevus ületab 130 dB, tekitavad kõrvas valu, eriti kestva toime korral.

Taju

Peegeldab meid ümbritsevaid esemeid ja nähtusi terviklikult. Taju töötleb meelte kaudu saadud infot põhjalikumalt. Välismaailmast meelte kaudu saadav info on katkendlik ja lünklik, alles teadvus loob sellest tervikstruktuuri. Tervikliku tajukujundi tekkeks on olulised lähedus, suletus , sarnasus ja hea jätk.

• Lähedus-ühe tervikuna tajutakse üksteisele lähemal asetsevaid objekte.
  
• Suletus-tervikuna tajutakse objekte, mis moodustavad suletud kontuuri. Subjektiivsed kontuuri kujundi moodustamisel tajume selliseid kontuure, mida tegelikult pole.
  
• Sarnasus-ühesuguseid objekte eristatakse teistest tavaliselt värvi, suuruse ja paiknemise alusel.
  
• Hea jätk – kui joone kõverus teatud punktis ei muutu (nt ei katke) või muutub vähe, siis tajutakse kujutatut ühtse tervikuna.
  

Samalaadsel põhimõttel toimub looma maskeerumine looduses – kaitsevärvusega sulandub loom taustaga ühte.

Tähelepanu

… filtreerib kogu meelte kaudu tuleva info ja keskendub teadvuse mingile objektile või tegevusele. Tähelepanu jaotab tajuvälja figuuriks (see mida tajutakse väga täpselt) ja fooniks (see, mida tajutakse üsna ähmaselt). Tähelepanu on väga oluline igas inimese tegevuses. Mõne elukutse puhul kuulub määravate tegurite hulka: lenduri või kirurgi tähelepanematus võib kaasa tuua parandamatuid tagajärgi.
Tähelepanu liigid
Tähelepanu võib olla tahtmatu või tahtlik .
Tahtmatult tõmbavad tähelepanu ärritaja…:

• tugevus – valjud helid, ere valgus, intensiivsed värvid;
  
• suurus – suur plakat, pealkirjad raamatutes, ajakirjades ja ajalehtedes;
  
• kontrast – pikakasvuline inimene lühikasvuliste seas või vastupidi;
  
• liikumine – liikuvad reklaamid ;
  
• kordumine – kedagi pidevalt nähes hakkame talle tähelepanu pöörama;
  
• uudsus – õpetaja uus soeng .
  

Nimetatud tegureid kasutatakse reklaamis, teabelevikanalites, valimiskampaanias jne. Tahtmatu tähelepanu on sünnipärane.
Tahtlik tähelepanu nõuab tahtepingutust ning kujuneb õpetuse ja kasvatuse käigus. Eriti oluline on tahtlik tähelepanu millegi uue õppimisel. Kui on tekkinud vilumused, siis tema osatähtsus väheneb. Tahtlik tähelepanu võib üle minna tahtmatuks ja vastupidi.
10 Kasutatud kirjandus:
Psühholoogia GÜMNAASIUMIÕPIK Jüri Uljas , Thea Rumberg Tallinn 2002
http://www.colleduc.ee/klassid/tyybel/silm.html
http://www.colleduc.ee/klassid/tyybel/kuulmine.html
http://www.colleduc.ee/klassid/tyybel/maitsmine.html
http://www.colleduc.ee/klassid/tyybel/haist.html
9