Teater ja ühiskond: ühiskondlikud protsessid teatrielu mõjutajana (0)

Tartu Ülikool
Teater ja ühiskond: ühiskondlikud protsessid teatrielu mõjutajana
Essee
Tartu 2013
Sisukord

Sissejuhatus 2
Enne okupatsiooni 4
Okupatsiooni esimesed aastad 5
Saksa okupatsioon Eestis 7
Pagulasteatrid 8
Nõukogude okupatsioon 9
„Sulaaeg” 10
Nõukogude okupatsiooni lõpp 12
Kirjandus 15

Sissejuhatus

Kultuur on üks osa iga rahvuse ning ka üksikisiku identiteedist. Läbi kultuuri saab indiviid määratleda enda ühtekuuluvust teatud sotsiaalsesse gruppi ning riigi tasandil annab see võimaluse ennast eristada teistest. Väikeriigi kontekstis on enda identiteedi säilitamine ja arendamine ülimalt oluline. Samuti tekitab kultuur ühtekuuluvust ning on ühiskonnas edasiviiv jõud, millest lähtuvalt tuleneb meie arusaam, kombestik ning üldine elu.
Kuid kultuuri areng ning olemus sõltub omakorda üldistest ühiskondlikest protsessidest, võimalustest ja arusaamadest. Saab ju kultuur areneda oma loomulikku rada pidi ainult siis, kui selleks on loodud võimalused ja tingimused.
Teater, kui üks oluline osa kultuurist, peegeldab väga selgelt ka laiemat kultuurilist pinda. On ju teater olnud läbi aegade üks oluline osa meelelahutusest ja kunstist, oluline osa inimeste igapäevaelust. Kuid nagu ka muud valdkonnad on teater pidanud kannatama ühiskondlike protsesside hammasrataste vahele jäämist.
Kõige olulisemaks ühiskonnas toimunud muutuseks oli 1939. aastal puhkenud sõda, mille järel Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Sellest tulenevalt korraldati ümber terve poliitiline olukord ning kõige suuremaks kaotajateks olidki kunstiga tegelevad valdkonnad. Varasemat vabadust hakati piirama ning loomuline areng justkui katkestati. Selle töö eesmärk ongi vaadelda okupatsiooniaegset ajajärku Eesti teatris ning selgitada ühiskondlike protsesside mõju teatrielule.

Enne okupatsiooni

Selleks, et mõista okupatsiooniajal toimunut , tuleks vaadelda ka iseseisvusajal olnud seisukorda. „1920. Aastaid iseloomustas ühiskonnagruppide erihuvide lahknevus. 1924. aasta 1. detsembri putši läbikukkumise järel vähenes kommunistide mõju, juhtkohale asusid sotsialistid . 1930ndate alguses hoogustus vabadussõjalaste liikumine, mis viis 1934. Aastal võimu haaramisele K. Pätsi poolt ja edasisele „kõva käe” poliitikale. Sündmused poliitika- ja majanduselus (järjestikused majanduskriisid) mõjutasid teatud määral ka teatritegevust.” ( Epner jt 2006: 56)
Seega ei sõltunud kunsti ja sealhulgas ka teatrikunst mitte ainult üldistest arusaamadest ja muudest välistest mõjutajatest vaid ka konkreetselt võimul olnud isikutest ning nende nägemusest kultuuri suunamisel. Kuna kunst ise on juba väärtus ning selle „tegemisel” (teatrietenduste, kirjatükkide jms näol) ei ole üldiselt eesmärki ainult puhast kasumit toota vaid luua kultuurilist väärtust, sõltub ta suuresti toetustest. Näitlejate ja teatritöötajate palgad , ruumide rent ja ülalpidamine on tihtipeale väga kallis ning kapitalistlikus majandussüsteemis ei suuda tihtipeale teater oma kulude-tuludega hakkama saada. Seetõttu võib tekkida ka olukord, kus tehakse palju järeleandmisi, mistõttu kunsti kvaliteet ja areng võib saada kannatada. Üheks oluliseimaks toetuseks on tänini olemasolev 1925. aastal vastu võetud Eesti Kultuurkapitali seadus, mille põhjal hakati alkoholi ja tubaka aktsiisist ning lõbustusasutuste maksust saadud rahaga toetama kultuuriasutusi ja –tegelasi.
Kuigi majanduslik seis mõjutas ka teatritegevust, toimus siiski ka kultuuriline õitseng. Kultuurkapitali seaduse, Draamastuudio, töölisteatrite ja rohkete ringreiside loomine ja algupärandite kasv meelitas teatrisse suurtel numbritel huvilisi. 1930ndatel moodustas teatrite repertuaarist poole eesti kirjandus, kusjuures algupärandid olid ka külastatavuse edetabeli tipus . (Epner jt 2006: 57)
Seega oli pinnas teatri arenguks üpriski hea ning roll igapäevaelus üpris hea. Seda peegeldab ka üldine poliitiline hoiak ja ühiskonna suhtumine: riiklikke piiranguid ei olnud ette seatud, Kultuurkapital andis rahalised võimalused, inimesed olid elulähedusest ja rahvuslikust stiilist ning algupäranditest väga huvitatud.

Okupatsiooni esimesed aastad

„Maailmasõja puhkemisest septembris 1939 oli olukord muutunud järjest ähvardamaks. [---] Kui teatrid pärast suvepuhkust sügisel taas tööd alustasid, oli Eesti vahepeal okupeeritud ja annekteeritud ning põhilised poliitilised muutused juba läbi viidud . Üleminek totalitaarsusesse oli järsk kõigil elualadel, kuid esimesel nõukogude