Leo Kalmet (0)

Kuule,poiss, sinust saab kas joodik või näitleja , niisuke vemmal oled sa!”
Ei saanud temast õigupoolest kumbki.
Leo Kalmet (1900 - 1975) oli lavastaja , näitleja, teatrijuht, teatripedagoog, teatrikooli juht, kehalise kasvatuse õpetaja. Kultuurkapitali, Eesti Näitlejate Liidu  ja ajakirja Teater toimetuse liige. Ta asutas esimese Noorsooteatri ja Nukuteatri. NKVD agent, kes saadeti Siberisse. ( ENSV teeneline kunstitegelane)
Inimesena on teda kirjeldatud kui lihtsat ja vastutulelikku, alalhoidlikku ja tasakaalukat pragmaatikut. Mõnede arvates näitlejana mitte eriti silmapaistev , samas sai kiita mitmete rollide eest -  just oma välimusest tingitud karakterite loomisega (nt spliinis nooruki Jan Miller kehastamises „Improvisatsioonid juunis“ (1925/31), veidrate vanameeste kehastamise eest Liblena „Kevades“ (1937) ja Bubusena „Õpetaja Bubuses“ (1927). Selliseid karaktereid aga ei pakutud talle eriti
Lavastas u 80 näidendit ja dramatiseeringut. Ka siin samamoodi vastakad arvamused. Jüri Järvet: „Mulle temaga koostöö ei istunud, sest ta mõtles kõik näitleja eest ära.“ Kalmeti kursavendPriit Põldroos Järvetile: „Kalmet on andetu inimene. Te teate seda. Aga seda pole vaja talle öelda.“  
1910
Tema esimene kokkupuude teatriga toimus 1910 aastal seltsimaja piduõhtul. Rätsepast isa oli seltsielust agar osavõtja. Tol ajal oli kombeks, et peoõhtu programmi kuulus kohustusliku numbrina ka mõni lust- või kurbmäng. Selles esines Kalmeti tädi (teatrimaagia).
Teatrikunst tuli tema ellu gümnaasiumis vene keele kaudu (venekeelne kool + hiljem ka vene kunstteater) - vene keele ja kirjanduse õpetaja Vesselovski, kord näd teatritund – kes soovis see esines. Ta oli üks hoolikamaid esinejaid.
Asutas õpilaste draamaringi (mis esialgu oli vaid oma klassi piires), hiljem Nerepiga 1917 koolidevaheline Dramaatiline Ring (üle 50 liikmega)/Tallinna keskkoolide dramaatiline ring ( kus iseseisvalt toodi lavale Lutsu Paunvere, Kitzbergi Kosjasõit ja Pakkala Parvepoisid.) (Üks nende näitejuhtidest oli Eduard Türk) Selle ringi raames tegi Kalmet koos Nerepi ja Mooriga kaasa Estonia teatri massistseenides (sealt ka PAUL Pinna - sinust saab kas joodik või näitleja – tol ajal kasutati grimmis paksu värvi.)
(Tema näitlejakarjääri mõjutas suuresti ka tema välimus. Ta oli natuke üle 160 cm pikk,  kehaehitus oli sportliku joonega ning näojooned võrdlemisi korrapärased. Ta kasutas seda kui trubina, mängides karaktereid, kus välimuse tearavat joont saab ära kasutada - veidrad vanamehed (nt Õpetaja Bubus ja Lible )
1920
1920 Plaanisid ka  ise õppestuudiot. Kevadel lõpetas keskkooli ja astus TÜ õigusteadust õppima (8 semestrit) samal ajal ka konservatooriumi. Elas tglt Tallinnas. Paul Sepp avas erateatristuudio. Sepp tõi vene kooli ja Moskva Kunstiteatri traditsioonid. Lõpetasid Dramaatilise Ringi tegevuse ja läksid Sepa juurde. 11.oktoober 1920.  Millest arenes välja kokkukuuluvustundega mõttekaaslaste kogudus/vennaskond. Stuudio riiklikku toetust ei saanud, Sepp õpetas üksi, kunstnik, halb majandusmees, heitlik ja järjekindluseta. Loodi kõrvale sepa ja õpilastega Draamastuudio Ühing, mis võttis erastuudio üle. Ühing võis toetust saada ja erinevalt teistest seltsidest võis sellesse ühingusse kuuluda ka näitlejad . Õpilaste esindajana kuulus ühingusse koos Nerepiga ka Kalmet (õppeplaani koostamise komisjoni).. Kalmet oli ka stuudiovanem, kes korraldas igapäeva asju, reg tunniskäijad ja korraldada tunnikava. Oma maja polnud, kasutati koolimaju. Improvisatsiooniline õpetamine ja õppimine (hobikorras psühholoogiat, samaealised õpetajad, mõnikord ka stuudiolased ise: Engelberg etlust ja Kalmet kehalist kasvatust.. Õpetati ka eesti keelt, sest paljud olid lõpetanud keskkooli vene keeles ja polnud eesti keelt õppinud.) Sepa stuudio - Puudus igasugune ettekujutus, missugune õieti üks korralik teatrikool olema peab (baseerus püsivatel katsetustel, otsingutel ja improvisatsioonil)
(Esimene lavastus ja katseetendus, mille tegi ja tõi Sepp Moskvast oli Dickensi näidend „Kilk koldel“ 1922 (1921 oli tolleaegses (vanas) Draamateatris) sai kiita ja õigustas stuudio tegemist.
Teatrihariduse lünki aitasid täita külalisetendused ja –kontserdid.  (nt Moskva Kunstteatri  stuudiote etendused, kus nad nägid teoorias õpitud  Stanislavski süsteemi ellurakendamist.) kõige rohkem mõjutas (ja revideeris arusaamu) stuudiolasi „Printsess Turandot“ –tugev illusiooniloome. Tohutud muljed. Moskva Kunstteatri tegel külastasid ka stuudiot ja andsid mõne tunni endised näitlejad. Ka välismaal käigud - Kalmet käis Berliinis ja Pariisis kogemusi saamas1923
1924 lõpetas esimese lennuga. Asutati oma teater, Kalmet polnud kambas. Juhiks Engelberg (realismi pooldaja- sügav sisemine psühholoogiline analüüs ja selle kaudu kuju siseelu igakülgne avamine ). Avatükiks Vilde Pisuhänd , kuhu võeti ka Kalmet- mängis Sanderi osa (järelikult polnud päris andetu) Lavastuse Kriitika – kas üldse on nii palju teatreid vaja. (vrdl stuudioga)
1924 Oma teater saksa teatri ruumides. Esimene hooaeg ei õnnestunud. Katsetati ekspressionismiga Kitzbergi Tuulte pöörises, Kaiseri Gaas II. Suured majanduslikud raskused
Kui vana Draamateater 1924 suleti võttis Draamastuudio vabaõhuetendused üle ja muutsid oma traditsiooniks. Üks silmapaistvamaid Antigone 1928, massistseenid. Laulupidude osana . Majanduslikult kasulikud.
Teine viis majanduslikku kitsikust vähendada oli see, et
- 1925 asut Töölisteater, millel puudus teater ja polnud oma truppi, aga sai (miljon marka) toetust. Asutajate hulgas palju draamastuudiolasi. Hakati oma etendusi müüma lavastuskulude ja näitlejate palga eest. Töölisteatri etteotsa draamastuudiolane Priit Põldroos. Trupp siis peamiselt draamateatrist. Üks silmapaistvamaid müüduid etendusi oli Lauteri 1927 lavastatud Faiko „Õpetaja Bubus“, kus nimiosas Kalmet, mille eest teda kiideti.
1925/26 2. hooaeg tagasi realismi tagasi Engelbergi lavastatud Mohri komöödia „Improvisatsioonid juunis“ - sai suure tunnustuse osaliseks ja sai sellega nö kutseliste teatrite täieõiguslikuks liikmeks. Kiita sai ka Kalmet oma spliinis nooruki Jan Miller kehastamise eest.
1926/27 suured võlad, kõrge üür. Legendid Aaloe kuldkella panti panemisest. Aga üldiselt võttis teater jumet, „Bubus“ ja Shakespeari „Palju kära ei millestki “ said kiita.
1927 läksid lahku, töölisteater sai oma trupi – hakati rääkima draamateatri surmast sest toetust ei saanud nagu töölisteater.)
Aga 1927 sai Kalmet teatri juhiks. Esmaseks ülesandeks majandusliku seisu parandamine. 1928 läks endiste Vanemuislaste (kes olid vahepeal teinud Draamateatrit kuni 1924 a-ni) tehtud Rändteater pankrotti, liitusid Draamastuudiosse. Nende toetused lubati draamale. Maeti maha ka mõte ekspressionismile tuginevast teatrist . Kriitika- Kunstiliselt nõrk + Sisemised pinged Rändteatri näitlejatega. Teiseks tema panuseks oli teatri siseelu parandamine, stabiliseerimine. Kalmet oli olemuselt väga hea diplomaat ja läbirääkija.
1928/29 Ruut Tarmo tõi Kalmetile lugeda Hugo Raudsepa Mikumärdit, teised teatrid olid nina kirtsutanud, Kalmet sai aru, et see on erakordselt hea ja pole midagi mõelda, vaid lavale saata. Sellest sai tõeline hitt, mis purustas kõik rekordid. Vaevalt aastaga mängiti 100 etendust – sedalaadi juubel oli eesti teatriajaloos esmakordne. (mängiti ka Riias ja Helsingis (1935)  Sellega sai alguse omadramaturgia ja algupärandite lavaletoomine –alguses Hugo Raudsepa uuslooming, hiljem teisigi ja tundmatuid ja ka algajaid. (Tuntud kirjanikud hakkasid teatrile tükke kirjutama. kritiseeriti palju, aga publik võttis omaks ja kiitis )  Aga põhiliselt ja massiivselt (nö oma autorit) Tammsaaret, 1939 oma maja avati Tammsaare Juuditiga.
Teiseks nö oma või lemmikautoriks oli Luts – nendest kujunes teatri 2 sammast: dramatism ja huumor –mõlemad tabasid rahvuslikku karakteristikat.
1930ndatel lavastati niisiis tohutult Eesti algupärandit, millest saigi Draamateatri nö kaubmärk.
Vahepeal, 1933 aastal Draamastuudio Ühing otsustas sulgeda esimese teatrikooli . Keegi ei toetanud materiaalselt. See kool ei tootnud näitlejaid vaid Draamateatrile, vaid ka teistele.
1935 tehti Kalmetile ettepanek viia kollektiiv külalisetendustele Helsingis. Mindi oma kaubamärgi Hugo Raudsepa „Mikumärdiga“ ja Aleksis Kivi „Seitsme vennaga.- kirjeldati kui triumfi. Üksikud näitlejad olid ka varem käinud, aga esimest korda terve teatrikollektiiv.
Kui Draamastuudio 1928 ühendati Rändteatriga, tekkis 3 koosseisu: 1 statsionaaris, 2 ringreisidel. Statsionaaris hakati tegema noorsooetendusi. Tagasihoidlikust algatusest kujunes ulatuslik ettevõtmine ning 1936/5?. aastal asutaski/sai nime Kalmet Eesti esimese Noorsooteatri, (Draamastuudio jõudude toel. Muidugi polnud see esimene teater, mis on lastele mõeldud, kuid Kalmet dokumenteeris ja tegi selle justkui ametlikuks.) Publikus lapsed ja noorsugu. See oli väga hoolikalt läbi mõeldud ja põhjalikult eesmärgistatud noori harida ja kasvatada endale teatriskäimise harjumusega publikut. Telliti ja 1937 aastal  lavastas Kalmet Oskar Lutsu “Kevade”. Olles küll noortele mõeldud näidend, juhtus nõnda, et esietendus segaduses õhtusele ajale sattus ning õhtul tegelikult täiskasvanud teatrit külastasid, ja see edukaks osutus, siis äriline edu tõstis Draamastuudios noortele mõeldud tüki täiskasvanute repertuaari, kuid teatud määral mängiti seda siiski ka lastele mõeldud päevases etenduses. Sealjuures, Leo Kalmeti lavastust “Kevadet” peetakse ka Mari Möldre võidukäiguks, sest Mari Möldre kasvatas seda legendi enne “Kevade” Draamastuudio lavastust ja see kasvas edasi ka pärast seda. Kalmet ise mängis Liblet, mis pani aluse edasistele Lible kehastamistele ja edasiarendustele. Seejärel “Suvi” ja “Tootsi Pulm”   raugematu menuga.
Noorsooetendusi hakati nõudma ka ringreisidel. See aga oli kulukas . Et neid etendusi provintsi viia, hakati proovima nukuteatrit. ( Tšehhi nukuteater oli käinud 1935 Tallinnas, satuti vaimustusse.) Moodustati omaette trupp, keda õpetati välja. Esimesed katsetused olid Taavet Poska “Möldri mälestused” ja O. Lutsu  “Nukitsamees”, mõlemad lavastas Kalmet. 1936-38 Kalmet lavastas enamus nukuetendused ja 1937 käis Kalmet ka Tšehhis nukuteatrikunsti õppimas. Tema pani aluse kutselise nukuteatri kujunemisele. Tema õpilased rajasid ja moodustasid hiljem Eesti Riikliku Nukuteatri tuumiku.
1930ndate lõpus pühendus Kalmet „päristeatrile“ ja jättis lastele lavastamise teiste hooleks.
1938 kinnitatakse Kalmet vastloodud Riikliku Lavakunstikooli juhatajaks kui ainukest kandidaati, mis aga järgnevate Saksa ja Nõukogude okupatsioonide ja sõja oludes ei saanud kuigi kaua töötada ja lõpetas juba (1941 aastal tegevuse. Kalmet oli seal ka näitlejameisterlikkuse õppejõud. Siin väljendub otseselt Eesti teatri järjepidevus - üks selle kooli õpilastest oli hilisem lavakunstikateedri looja Voldemar Panso .
Peale selle oli ta tegus veel ka ajakirjas Teater, Teatrimuuseumi käima lükkavas ühingus ja Eesti Näitlejate Liidus.
1930ndate lõpus sai Kalmetist endast juba üsna kogenud lavastaja, kes tegi hooajas väljapaistvaid teatrilavastusi, sündisid “Tubaka tee”, “Tseesar ja inimene”. Kuid näitlemise vastu oli Kalmet huvi kaotanud ja lõpetab 1938 omanäitlejatöö. Ka töökoormus kasvas üle pea, sest samal ajal juhtis Draamateatri koosseisus kahte ringreisikoosseisu, Noorsooteatrit ja lõpuks ka Nukuteatrit (seda kõike sisuliselt tasuta, mis tõttu oli ka samal ajal kehalise kasvatuse õpetaja). Administratiivtööle lisandus ka lavastajatöö ja lavapedagoogi amet.
1940 (Kalmet on jõudnud oma tippvormi)
1940 teater natsionaliseeriti, aga ühtlasi kadus sellega maja ostu võlg/kohustus Krediidipangale.
Mitmed näitlejad tegid nõukavõimu saabudes enesetapu.
1940 -1941 nõukaokupatsiooni ajal võetakse Kalmet maha nii Kultuurkapitali sihtkapitali juhi kohalt, kui ka Draamateatri juhi kohalt, jäi näitejuhiks. Pärast Sunne enesetappu saab Kalmet Draamateatri noorsooteatri juhiks. Hiljem, kui Mürk saab Natsionaliseeritud Draamateatri direktoriks, Kalmet kunstiliseks juhiks - Nõukaajal tuli teatrite kaksikjuhtimine.)
Just ostetud päris oma maja pidi Draamateater jagama Balti Mere Laevastiku Teatriga. Nõuti üleminekut nõukogude repertuaarile, aga Eesti Draamateatril tuli mängida vaid üht uut nõukogude tükki - Bulgakovi “Uus maja”, kuid seegi võeti repertuaarist maha kuna publik reageeris aplausidega mittevastuvõetavatel kohtadel (ehk kontrarevolutsiooniliselt). Suursündmuseks kujunes aga Kalmeti lavastatud Maksim Gorki “Põhjas”. Kriitika kiitis lavastust taevani. Reet Neimar (teatriloolane) on muuhulgas valinud selle etenduse sajandi saja olulisema sõnalavastuse hulka. Olgugi, et Kalmet käitus alalhoidlikult, ja püüdis vältida tendentslikku kaasaegset repertuaari, õnnestus tal kunstnikuna tõusta .
Samal ajal jätkas Kalmet riikliku lavakunstikooli juhtimist.
1941 sügis saksa okupatsiooniga sai Kalmet taas draama  direktoriks. Sakslased tahtsid saksakeelset sõnalavastusteatrit, kus wehrmachti sõdurid saaksid meelt lahutada. Esialgu taheti justkui teatrit (maja) käest ära võtta?? –draamateatri etenduste asemel hakati seal tegema muid vaatemänge.  Selleks et Draamateater säiliks/uuesti avada, pidi hakkama saksakeelseid tükke tegema.
Tänu Kalmetile teatri tegevus jätkus järjepidevalt sealt, kus see enne sõda pooleli jäi. (Alustati 3 aasta taguse kalmeti lavastuste ülessoojendamisega „Laul tulipunasest lillest“, Kalmeti lavastatud „Kevade“ siis Pisuhänd.              
Samas saksakeelne teater oli tegelikult uue teatri loomine – tuli moodustada trupp, hankida repertuaar . Selleks kutsus Kalmet saksa teatrit moodustama ja saksakeelseid tükke  lavastama Voldemar Mettuse. Sks k mängisid näiteks teiste hulgas Panso ja Salme Reek. Esimene lavastus Ingeborg ; mängiti ka Pisuhända saksa keeles Vilde enda tõlkes. Mängiti klassikat. Ülekaalus komöödia Saalid olid rohkem rahvast täis kui enne sõda. Millegipärast oli Faust keelatud.
1944-46 õpetas Kalmet näitlejameisterlikkust DRAMASTUUDIO eriklassis, kus teiste hulgas õppisid need, kel omal ajal sõja tõttu riiklik lavakunstikool pooleli jäi.
1943 aastal lavastas ta Ibseni “Nora”, mis oli tema üks lavastajatöö tippsaavutusi ja suurimaid õnnestumisi. Nimiosas mängis Aino Talvi. Samuti etendati, küll kõigest  kaheksal korral Hugo Raudsepa “Vaheliku vapustused”, mis oli väga menukas, kuid kui sakslased hakkasid taipama, et rahvas käib teatris meelt avaldamas ning kurja naeru naermas, siis see keelati ära.
1945 tõi Kalmet lavale Shakespeare’i “Kuningas Lear’i” Draamateatri 25ks sünnipäevaks ( kusjuures arvestust peeti Draamastuudi asutamisest alates). KEvadel lavastas veel ka Gorki “Väikekodanlased” jätkates oma vene klassika rida.
1946 jätkus LK teatripedagoogitee Eesti Riiklikus Teatriinstituudis direktor P. Põldroosi asetäitja ja õppejõuna.
1949 Tema viimaseks tööks lavastajana, enne kui julgeoleku mehed ta uksele koputasid jäi vene klassiku  Suhhovo-Kobõlini “Kretšinski pulm”, mille ta tegi Draamateatris.
1950
1950. aastaks, kui lõpetanud kolm lendu, Eesti Riiklik Teatriinstituut  suletakse.  Leo Kalmet eemaldatakse pedagoogilisest tööst kuna ta olevat formalist, kosmopoliit ja dekadent.
Algab rängimaid perioode L K-i elus - 1950-55, represseerituna Irkutski oblastis. Ta arreteeritakse 1950 aastal 10 veebruaril. Tema arreteerimise määrus ütles järgmist: “Kalmet töötas Eesti draamateatri direktorina Saksa vägede okupatsiooni esimestes päevadest alates. Tööprotsessi ajal tegi süstemaatiliselt sakslastega koostööd, viis töötajate keskel süstemaatiliselt läbi nõukogudevastast profašistlikku agitatsiooni, ei võtnud teatrisse tööle nõukogude patrioote, kes naatasid okupatsioonivõimude käes, kirjutas Haridusdirektooriumisse laimava õiendi teatri tööst sõjaeelsel perioodil. Koostöö eest autasustasid Saksa okupandid Kalmetit kaks korda rahalise preemiaga.” Vähe sellest, Kalmet olevat Saksa okupatsiooni ajal Sütiste, Tammlaane, Jaan Mürgi (näitleja) ja Kangro-Pooli vastu tunnistusi andnud, kes olid tol ajal siis nõukogude meelsust üles näidanud.
Siiski siis pigem oli Kalmeti näol tegu apoliitilise inimesega, kes langetas otsuseid teatri huvidest lähtudes. Teda huvitas elus ja tõhus teater. See, et teatriga kaasneb enamasti arutelu ühiskonna ja inimese üle, teda arvatavasti ei kurvastanud.
Kuid Laagris olemine käis tema tervisele ning raskest füüsilisest tööst saab ta vabastuse. Hiljem tunnistatakse ta invaliidiks.
Pärast laagrist tagasitulekut 1956. aastal tegi Kalmet võrdlemisi palju kirjatööd ning võeti uuesti Draamateatrisse palgale näitejuht-assistendiks. Koos Ilmar Tammuriga lavastasid nad Kitzbergi “Kauka jumala”
1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateeder , uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Aarne Üksküla: “Ilma Leo Kalmetita poleks kool olnud see, mis ta oli”
Kalmeti teatriõpetusest said osa vaid neli esimest lendu, viimases neist 1970ndal aastal lõpetanud lennus õppis ka Lembit Ulfsak , kellel Kalmetist mälestused kõik soojad on.
Esimese lennu paigus tabas teda insult.
1960
1960 aastal pöördus ta ka tagasi lasteteatri juurde, kui ta kutsuti Estoniasse lavastama Eugen Kapi lasteooperit “Talvemuinasjutt”
Ta lavastas ka mitmel laulupeol etendusi.
Ent Kalmetil oli veel üks teatrikool. Nimelt 1960-63 aastani tegutses Tallinnfilmi juures näitlejate õppestuudio, kus ta küll üsna väiksel määral kuid ometi, samuti õpetada jõudis.
1967 - instult
Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli 1966-67 J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht .
Tema viimaseks tööks lavastajana, enne kui julgeoleku mehed ta uksele koputasid jäi vene klassiku  Suhhovo-Kobõlini “Kretšinski pulm”, mille ta tegi Draamateatris.
Mõnede arvates näitlejana mitte eriti silmapaistev, samas sai kiita mitmete rollide eest -  just oma välimusest tingitud karakterite loomisega (nt spliinis nooruki Jan Miller kehastamises „Improvisatsioonid juunis“ (1925/31), Lible osa eest „Kevades“ (1937) ja Bubuse osa „Õpetaja Bubuses“ (1927). Selliseid karaktereid aga ei pakutud talle eriti. 1938 lõpetas ametlikult oma näitlejakarjääri, olles viimase otsa mänginud vaid Noorsooteatris. Ka töökoormus kasvas üle pea, sest samal ajal juhtis Draamateatri koosseisus kahte ringreisikoosseisu, Noorsooteatrit ja lõpuks ka Nukuteatrit (seda kõike sisuliselt tasuta, mis tõttu oli ka samal ajal kehalise kasvatuse õpetaja). Administratiivtööle lisandus ka lavastajatöö. Lavastas u 80 näidendit ja dramatiseeringut.