Näitlejate kohta tuleb seminaris ettekanded. Eksami võib kohe pärast loenguid teha. Näidendid kõik läbi lugeda, tuleb test või KT. Lugeda J. Rähesoo ,,Eesti teater" 2011 (see uus raamat!) Teatriajaloo allikad: · Trükiallikad (arvustused, kavalehed, intervjuu, jne) · Käsikirjalised allikad (lavastaja märkmed, kirjavahetused, koosolekute protokollid) neid võib leida teatri- ja muusikamuuseumist/kirjandusmuuseumist + teatrite enda arhiivid · Suulised allikad (küsitletakse kedagi) · Auvised e audiovisuaalsed allikad (videosalvestused) · Isiklik vaatajakogemus + teooria - - süntees, tõlgendus T. Postlewait ,,Ajalookirjutus ja teatrisündmus"; E. Fischer-Lichte ,,Teatrihistorigraafia."; - L. Epner ,,Valitud artikleid teatriuurimisest" M. Tamm ,,Kuidas kirjutatakse ajalugu" T. Karjahärm ,,Ajaloolase käsiraamat" ISESEISVAD TÖÖD: 1
ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele. Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku valgustaja, teater oli oluline propagandasõjas, mis käivitus taasokupeeritud Eestis. Teatrikunsti ideoloogiline eelisseisund Nõukogude Liidus ja vajadus teha see massidele kättesaadavaks tagasid ka Eestis teatritele aastail 1945–1948 märkimisväärse dotatsiooni, kokku 24,4 miljonit rubla (Hion 2002: 91). Hoopis teises ühiskonnas kasvanud ja koolis käinud teatriinimestel tuli uudse koolitaja rolliga
TEATER LÄBI OMA AJALOO Referaat Sisukord Sissejuhatus .......................................................................................................3 1. Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal ................................................................4 2. Kutseliste teatrite rajamine ...............................................................................5 3. Teatrielu areng aastatel 1918-1940...................................................................6 4. Eesti teater pärast II maailmasõda....................................................................7 5. 1950-1970. aastad.............................................................................................8 6. 1980. Aastad....................................................................................................10 7. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud...............
Väärtustatud on ajaloo tõlgendamine, olles teadlik teiste tõlgenduste võimalikkusest Uurimistöö astmed/etapid: 1) Uurija uurib ja vaatleb (kogub materjali, loeb dokumente). 2) Analüüsib ja sünteesib (tõlgendab kogutud materjali). 1.-2.aste põimuvad! 3) Vahendab tulemusi ettekande, artikli, raamatuna. Teatrisündmused on potentsiaalselt kõik, mis mineviku teatris ja teatrielus on aset leidnud (teatrilavastused; muutused teatriprotsessides; muutused teatrite tegevuses; millegi mittetoimumine ehk "olematud" lavastused). Teatrisündmuse "filtrid": 1) Osalejate motiivid, taotlused, eesmärgid 2) Sündmuse kontekst (ühiskondlik, majanduslik, ideoloogiline, kultuuriline, kunstiline) 3) Dokumendid (usaldusväärsuse küsimus ja allikakriitika või puuduvad dokumendid) 4) Sündmuse väärtustamine kaasajal ning hilisemad kommentaarid (teatrikaanoni kujunemine; populaarse teatri alaesindatus teatrilugudes)
vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi "Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru 4 "Kannel" (1927), Valga "Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel . F.Dostojevski, "Kuritegu ja karistus", Eesti Draamateater, 1921, lavastaja Paul Sepp Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna Draamateater (1917-24) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud Draamastuudio Teater (asutatud 1924, hilisema nimega Eesti Draamateater), kus Leo Kalmet ja Kaarli
Hakati oma etendusi müüma lavastuskulude ja näitlejate palga eest. Töölisteatri etteotsa draamastuudiolane Priit Põldroos. Trupp siis peamiselt draamateatrist. Üks silmapaistvamaid müüduid etendusi oli Lauteri 1927 lavastatud Faiko „Õpetaja Bubus“, kus nimiosas Kalmet, mille eest teda kiideti. 1925/26 2. hooaeg tagasi realismi tagasi Engelbergi lavastatud Mohri komöödia „Improvisatsioonid juunis“ - sai suure tunnustuse osaliseks ja sai sellega nö kutseliste teatrite täieõiguslikuks liikmeks. Kiita sai ka Kalmet oma spliinis nooruki Jan Miller kehastamise eest. 1926/27 suured võlad, kõrge üür. Legendid Aaloe kuldkella panti panemisest. Aga üldiselt võttis teater jumet, „Bubus“ ja Shakespeari „Palju kära ei millestki“ said kiita. 1927 läksid lahku, töölisteater sai oma trupi – hakati rääkima draamateatri surmast sest toetust ei saanud nagu töölisteater.) Aga 1927 sai Kalmet teatri juhiks
Siin on hoiustatud kõik need näitemängud, mida Draamateatris läbi aegade on mängitud. Kõige vanem näitemäng on aastast 1909. Paiga ühe aardena näitab kirjandustoa toimetaja Riina Oruaas kõikidele ekskursioonidele Ita Everi läbi töötatud ja märkustega rikastatud paksu tekstiraamatut «Don Carlos». Nüüd tuleb kostüümiladu. Suurem osa Draamateatri kostüüme asub siiski Suur-Sõjamäe tänava laos. Mitu kostüümi teatril kokku on, ei oska keegi täpselt öelda. Inventeerimine alles käib. Miljonit vist veel pole, aga teater küll pürib sinnapoole. Järgnevalt jäävad ekskursantide trajektoorile kostümeerijate ja õmblejate toad, kus põlisasukad külaliste gruppe ehtsates kostüümides tervitavad. Eriti lõbusad on õmblejad, kes julgemaid ekskursante tekiilapitsiga kostitavad. Edasi viib tee lava alla. Seejärel jõutakse dekoratsiooniaita, kus eri kappides seisavad väiksemad rekvisiidid
Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma. Mängu tulid massistseenid lava täitmiseks. Kodanliku teatrirevolutsiooni üheks viljaks proovide arvu suurenemine (3lt 10-12 proovini). Ka keel lihtsustus. Direktori õlule langes järjest rohkem kohustusi, ei suutnud enam toime tulla üha mahukama
.........................................11 2.2. Ankeetküsitlusel saadud andmete analüüs....................................................14 2.3. Intervjuude tulemused............................................................................24 KOKKUVÕTE...........................................................................................27 KASUTATUD ALLIKAD..............................................................................31 LISAD SISSEJUHATUS ,,Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära!" on olnud Rakvere Teatri tunnuslauseks alates 1996. aastast, mil teatri juhtimise võtsid üle peanäitejuht Üllar Saaremäe ning direktor Indrek Saar (Karulin 2013: 8). Teatri kaduvus ja lühiajalisus ongi selle kunstiliigi üheks tunnuslauseks. Etendused ja teatrikunst on looming, millesse panustavad väga paljud inimesed. Etenduste keskmiseks kestvuseks on kaks tundi. Uurimistöö käigus tahan välja selgitada, kas teatrikunsti eesmärgiks ongi saavutada vaid
4 3. Vaade seljataha lk. 5 4. Tabatud elevant lk. 6 5. Vanimaid ja tuntumaid teatreid lk. 7 6. Kokkuvõte lk.8 7. Kasutatud kirjandus lk. 9 2 Sissejuhatus Inglise lavastaja ja teatriteoreetik Peter Brook (1972:7) on väitnud, et teatri olemasoluks on vaja kedagi, kes läheb läbi tühja ruumi ja kedagi, kes teda vaataks. Eesti teatrid kaotasid 1990. aastate algul suure osa oma publikust, kuid Brooki kirjeldatud piirjuhuni asi siiski ei läinud. Suuremad teatrid olid ja on endiselt võimsad riiklikud institutsioonid, mis annavad tööd ligi 2000 inimesele üle Eesti. Teatrist on aja jooksul saanud sedavõrd orgaaniline osa eesti kultuurimaastikust, et selle vajalikkuse või riigipoolse rahastamise mõttekuse üle julgevad avalikkuse kuuldes arutleda vaid vähesed, peamiselt erateatrite esindajad. Tundub, et teatrite
teatrit, mis muutus Pinnale suurimaks kireks. Tema õnneks kolis Pinna ja ta ema majja noor õmbluskoolis õppiv neiu, kes kurameeris Estonia seltsi näitleja ja näitejuhi Willem Thal, kellega Pinna ka tuttavaks sai. Et Pinna puhul kornetit, siis sai ta 1896ndal aastal astuda asjaarmastajate orkestrisse Estonias. Ta oli siis 12- aastane. Sealt edasi pääses ta juba hiljem mängima väikseid osi, sest oli näitelava tema elusiht. Repertuaar koosnes algul lihtsatest rahvatükkides ja laulumängudest. Teatris lõi ta kiiresti läbi, osutudes näitlejaks "jumala armust". 1901 aasta varakevadel lahkus ta oma õe kutse peale, ning sõitis Krimmi, kus veetis luksuslikult aega, kuid koduigatsus hakkas pikapeale võimust võtma ja ta sõitis üksinda tagasi Peterburi. Veel sama aasta sügisel jõudis ta Tallinna. Kuna teater teda ära elatada ei suutnud, sai ta ringkonnakohtu kriminaalosakonda kantseleikirjutajaks
sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid. Selle uurimustöö eesmärgina püüan lähemalt vaadelda kuidas üldse sai alguse eestis teater. Millised arengud läbis teater enne, kuni tekkisid sellised teatrid, nagu seda meie praegusel ajal teame. Esimesed teated teatrist kooliteater Esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest pärinevad aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlaõhtul Tallinna Raekoja saalis Terentiuse (Publius T. Afer, u 190 159eKr) ladinakeelset komöödiat ,,Androslanna". Teatrikunsti levimine Eestis ja hiljem ka eestlaste seas oli suures osas seotud reformatsiooni ja luteri usuga, mis ühelt poolt nõudis
2. Mille poolest erineb olustikurealism sotsialistlikust realismist? Tooge näiteid olustikurealistlikust teatrist. Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine järjepidavus, staatilisus, olustikulisus, täpsus, pisiasjadel lasus suur osatähtsus, näitleja mängus taotleti lihtsust, edasi kanti elutarkus ja mõõdukus. Teatrilavastus lähtus tekstist, stiil tulenes kirjandusliku teksti stiilist. Populaarsed olid nii Eesti kui ka nõukogude repertuaar. Publiku hulgas oli populaarne Eesti klassika, seda lavastati olmerealistlikus võtmes. Lavakujundus ja kostüümid: visuaalne keskkond ja illusionism, detailsus, ajalooline ja olustikuline tõepärasus. Näitlejatööd iseloomustas lihtsus ja loomulikkus, läbielamise eelistamine ekspressioonile. Ruum ei iseloomustanud inimesi, ruum pandi psühholoogilisse tähendusse seda ei kasutatud. Lavakujundid olid ruumilises mõttes passiivsed. Nii näitlejad kui ka kriitikud jälgisid seda, kas
Suure rattana kohal mõlemas lavastuses, nim Rattalavastusteks. Raidi hilisemates lavastustes süvenes eeskätt kammerlikkus ja peen psühholoogiline töö näitlejatega. Peet Vallak/M. Unt, ,,Epp Pillarpardi Panjaba potitehas" 1974, Pärnu teater ja Rein Saluri, Külalised. 1974, Tallinna Draamateater. Kujundlikud misanstseenid. Süntees metafoorse ja psühholoogilise vahel. 10. Jaan Toominga teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Jaan T jõudis publiku ette seoses teatriuuendusega. Tema tollane ja mõningate reservatsioonidega ka hilisematel perioodidel andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejat emotsionaalsest kõrgepingest lavaefektideni. Tema lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel ainesel. Tundub et sõltumata väljenduslaadist (ekspressiivne või füüsiliselt aktiivne, emotsionaalsetele
Kogu hoonele telliti uus mööbel, mis oli sarnane sellele, mis Bubõr omal ajal oli projekteerinud. Oluliselt uuendati 1980. aastatel ka teatri tehnilist sisseseadet. Viimane uuendamine toimus 2003. aastal. Arhitektuurse osa autoriteks olid Peep Jänes ja Indrek Suigusaar, sisekujunduse tegi Mari Kurismaa. Ümber ehitati palju, kuid juugendstiil säilitati. Teatrile ehitati lift, mis on tänapäeva teatris puuetega inimeste jaoks kohustuslik. Liftiga pääseb publik alt garderoobist kolmanda rõdu tasandile ja samuti saab lifti kasutada dekoratsioonide transportimiseks. Neljanda korruse väikese saali juurde ehitati tualettruumid, enne seda pidid külastajad selleks neljandalt korruselt alla keldrikorrusele kõndima. Teatri fuajee, kus müüakse pileteid, ja keldripõrand said uue paekivikatte. Uue värvilahenduse toonid kreem, sinep, inglise punane, must ja kuld lähtuvad juugendist. 6
,,Baltoscandal", mida peetakse Rakveres. Eesti nüüdisteater suhtleb aktiivselt muu maailma teatriga. 2.1 TEATER JA ÜHISKOND Nüüdisteatrit on mõjutanud hüpe tehnoloogias. Paljudes teatrites on kasutusele võetud moodne heli- ja valgustehnika, mis lubab luua uhkeid lavaefekte. Arvuti- ja videotehnika on teatrikeelde toonud põhjapanevaid uuendusi, räägitakse isegi nn tehnoloogilise teatri esteetikast. Oluliselt on muutnud inimeste elulaad ning kultuuritarbimine. Teatril tuleb võistelda filmide, kontsertide, klubiürituste, reiside ja muude ettevõtmistega, millega inimesed oma vaba aega sisustavad. Pärast 1990ndate alguse madalseisu on publiku hulk tasahaaval kasvanud, ent pole saavutanud nõukogudeaegset taset, kuna takistuseks on tihti kõrged piletihinnad. Teatrid reageerisid publiku vähenemisele uuslavastuste väljatoomisega tihedamas rütmis. Praegu esietendub igal aastal üle saja lavastuse, publikut jagub aga neile eraldivõetuna suhteliselt vähe
taastada algset väljanägemist. Lõunafassaadi akendevahelised alad on kaunistatud dooria sammastega. Sisekujunduses lähtusid arhitektid sotsiaalsest klassitsismist. 1946. aastal avati kontsertsaal uuesti, 1947. aasta oktoobris avati ka teatrisaal. Alles 1991. aastal valmis hoone keskosa, mida täna Talveaiana väiksemate pidude tarbeks kasutatakse. 2006. aastal avati ka Kammermuusikasaal. Hoone oli ka Eesti 50-kroonisel rahatähel, kuni 2011. aastal euro kasutusele võeti. Estonia teatril on olnud aja jooksul palju erinevaid nimetusi, kuid aastast 1998 kannab see nimetust Rahvusooper Estonia ning tegutseb avalik-õigusliku institutsioonina. Aastast 1994 juhib teatrit peadirektor Paul Himma. Kuigi maja kuulub tänapäeval endiselt Estonia teatrile, tegutsevad selles praegu siiski kolm iseseisvat institutsiooni -- ühes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Draamateater: Draamateater kasvas välja koolist
millest tänapäevani on säilinud 7 täielikku teksti ja hulgaliselt katkendeid. Tuntumad tema loomingust on "Oresteia", "Aheldatud Prometheus" ja "Pärslased". Ta andis atika tragöödiale selle klassikalise kuju. Ehtsa dialoogi loomiseks tõi näidendisse teise ja hiljem Sophoklese eeskujul ka kolmanda näitleja. Ta võttis kasutusele ka lavatehnilisi uuendusi. 5 Vana-Rooma teater Rooma teatrid erinesid paljus kreeka omadest: nad ehitati mitte mäeküljele vaid lauskmaale ja olid piiratud kõrge, kaunilt kujundatud kivimüüriga. Kreekas olid hobuseraua kujulised teatrid, Roomas poolringikujulised. Koori kadumisega orkestriat enam ei vajatud. Seepärast oli rooma teatrimaja keskseks kohaks kõrge lava, mille ees paiknesid pingiread, taga oli aga keerukalt välja ehitatud , tihti kahekorruseline lavasein frons scaene. Rooma lava oli ilmses suguluses lihtsate ajutiste poodiumitega.
ainult neid ahelaid kandes saab inimene eksisteerida koos teiste inimestega, ahelad ongi vabadus näidendi mõte. Renessansi despooti näitab, valgustatud monarhia ideeni jõuab. Valgustatud monarh on see, kes on ennast pannud kultuuri ja eetika ahelasse. 5) Hispaania ,,kuldajastu" teatrimaja, etendused ja näitlejad. Teatriesteetika on tihedalt seotud teiste lavamängude esteetikaga. Teatrisaali tuleb konkreetse psühholoogia kandja. 19.sajandil tuli teatrisaali lugeja. Inglise publiku lemmiktegevus pärast teatrit oli karude ja härgade ässitamine koeradega brutaalne vaatemäng. Mõnes mõttes oli ka see omamoodi tragöödia, sellisel juhul oli karu või härg traagiline kangelane. Hispaanias oli ka meelelahutus teatri ümber. Corrida nimelt oli Hispaanias selline komme, et kindlal ajahetkel lasti linnatänavaile lahti metskute härgade kari, hulljulge rahvahulk jooksis selle härjakarja nina all karjudes, komistades jne, see komme säilinud siiamaani
läksid läbi vaatlejad, seejärel tuli sisse koor ja näitlejad. Kui keegi astus lavale (orkestrale) paremast sissekäigust, tähendas see, et tegelane tuleb linnast või sadamast, kui ta tuli vasakust, siis oli tegelane saabumas kaugemalt maalt. Keset orkestrat asetses Dionysose altar. Mitmesugustes osades esineva näitleja sissetoomisega tekkis vajadus ümberriietumisruumi järele. See ruum nn skeene ("telk") oli ajutist laadi ja asetses algul väljaspool publiku vaatevälja; varsti hakati teda ehitama orkestra taha ja kunstiliselt kujundama dekoratiivseks taustaks mängu jaoks. Skeene kujutas nüüd hoone, kõige sagedamini lossi või templi fassaadi, mille seinte ees arenes tegevus (kreeka draamas ei toimu tegevus iial majas). Tema ette ehitati sammastik (proskeenion); sammaste vahele pandi maalitud laudu, mis olid nagu leppedekoratsioonideks: nendel kujutati midagi, mis meenutas näidendi miljööd. Pärastpoole
kollektivistlikul tasandil kümnete või sadade inimeste ja organisatsioonide saavutus. Poliitika nõuab mitte ainult teadmisi, aga ka poliitilise laveerimise meisterlikkust ja kompromisse, oskust haarata masse, ettenägelikkust ja valmisolekut ettearvamatuse suhtes. Sellepärast võib öelda, et mitte kõike saab eeldada kindla arvestusega; selles esinevad ka emotsioonid, intuitsioon, meisterlikkus. Seepärast poliitika esindab ennast mitte ainuüksi teadusena, vaid ka kunstina kunst riiki juhtida, kunst vallutada ja ülalpidada, sotsiaalsete eesmärkide ja huvide elluviimine. Kui me räägime kunstist endast kui osakesest kultuurist, siis me ei saa unustada ka selle rolli, s.t omavahelist suhet ning seost poliitikal ja kunstil. Me ei räägi enam meisterlikkusest, vaid räägime manipuleerimisest võimu nimel. Esimene, mis sellisel juhul silmapaistvamaks peetakse, on Nõukogude Liidu revolutsioonne kunst.
Mõningaid Eesti soost näitlejaid esines ka 18. sajandi baltisaksa kohalikus teatritegevuses. Hoogsa arengu sai Eestis sisse 19. sajandi lõpu poole oli ka aeg kui toimus Eesti rahva seas vaimne eneseteadvuse areng, moderniseerimine Euroopa ühiskonna suunas, linnastumine. Oli alanud Ärkamiseaeg. Praegu on Eesti suuremateks teatriteks "Vanemuine" Tartus, "Estonia" Tallinnas ja "Endla" Pärnus. Arvatavasti ongi need olnud ka Eesti esimesed kutselised teatrid. Valisin sellise teema, kuna on huvitav järgida kuidas Eesti ühiskonna arengujärgus toimusid suursugused fenomenid. Esimese teatri algusaeg August von Kotzebue algatusel valmis 1784. aastal Tallinnas esimene kivist asjaarmastajate linnateater ning 1789. kõlas eesti keel esimest korda laval Kotzebue "Isalik ootus" näidendi põhjal. Tallinna linnateater ehk Saksa teater asutati aga esinduslikuks teatrihooneks aastal 1809. Asus ta Laia tänaval, praeguse Nukuteatri koha peal 1855
Ehkki Saksa ajal oli majaomanik jälle Estonia Selts, polnud viimasel teatri tegemistes sõnagi kaasa rääkida, sest ametlikult korraldas Litzmann teatri üleandmise Tallinna linnale. Linnale kuulumise vastu seisis aga teatri direktsioon, sest sellega suurenes korralduste jagajate arv. Esialgse plaani kohaselt tahtsid võimud Estoniaga ühendada Eesti Draamateatri, ent viimane võis siiski jätkata iseseisvat tegevust tingimusel, et hakkab oma jõududega andma saksakeelseid etendusi. Teatrite tegevuse juhtimiseks anti 1941. aasta sügisel välja „Eesti teatrite kodukord ja sisemine töökorraldus”. 2)Heliloojad; Aleksander Kunileid, Miina Härma, Konstantin Türnpu, Karl August Hermann, Johannes Kappel, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig. ÕPIK lk. 54- 96 Kirjutan lühidalt kõigi nende elust ja loomingust ( õpingud, loomingul tegevus, tähtsamad laulud) . Alexander Saebelmann-Kunileid (1845-1875)– helilooja, organist ja koolmeister. Võttis osa 1869.a
Linnused vallutati üle, hakati rajama kirikuid, arenema hakkasid linnad, sisse tulid võõrad kaupmehed. Ristiusuga muutus usk. Muutus suhtumine loodusesse, jumala kätetöö esmane ja loodus teisejärguline. Ristiusk oli konkreetsem ja paika pandum. Tuli sisse palju uusi mõisted. Samas säilisid edasi ka vanad kombed ja uskumused. Üks ei välistanud teist ning nad eksisteerisid koos, kuigi see ei meeldinud kirikule ning rahvast püüti võõrutada. Keskaja arhitektuur ja kujutav kunst Eestis Arhitektuur: põhiliselt kirikuarhitektuur (varasem romaani stiilis,hilisem gooti stiilis), Romaanistiili näited on Lääne-Eestis nagu Valjala,Kaarma jm,Saaremaal. Gooti stiilile iseloomulikud teravkaared ja pürgimine kõrgustesse Tartu Jaani kirikus. Ehitusmaterjalideks paekivi ja telliskivi 15.sajandil hakati esialgsed kodakirikud ehitama umber basiilikateks,maakirikutele ehitati juurde tornid.Kirikutel oli ka kaitsefunktsioon.
edasiantvat tegevust, ning vaatajaid, kes tegevuses ei osale, kuid on emotsionaalselt haaratud. Ilma selle kõigega võib toimuda küll religioosne vm tseremoonia, mitte aga teatrietendus.(Nahkur, A.2005, lk 27) Nüüdisaegne teater on alguse saanud atika ajajärgu Kreekast. Just siis astusid esmakordselt rahva ette näitlejad, et esitada vaatajatele tragöödiaid ja komöödiaid, ning etenduste jaoks rajati erilised ehitised- amfiteatrid. Nende teatrite varemeid on mitmel pool säilinud tänapäevani.(Nahkur, A.2005, lk 27) Allikas:google Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega tema auks korraldatud riitustega, mille rongkäigud sisaldasid juba 5 näidendi elemente
tegevust, ning vaatajaid, kes tegevuses ei osale, kuid on emotsionaalselt haaratud. Ilma selle kõigeta võib toimuda küll religioosne vm tseremoonia, mitte aga teatrietendus.(Nahkur,A.2005, lk 27) Nüüdisaegne teater ongi alguse saanud atika ajajärgu Kreekast. Just siis astusid esmakordselt rahva ette näitlejad, et esitada vaatajatele tragöödiaid ja komöödiaid, ning etenduste jaoks rajati erilised ehitised- amfiteatrid. Nende teatrite varemeid on mitmel pool säilinud tänapäevani.(Nahkur,A.2005, lk 27) Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega tema auks korraldaud riitustega, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes
Teater ja ühiskond Teatri suhestumine ühiskonnaga on põnev teema, mis pakub kõneainet ning on avatud paljudele lähenemistele ja arvamustele. Ka mina teatrikülastajana ei leia enese jaoks diskussioonile missugune suhe valitseb nende kahe kultuurinähtuse vahel lõplikku ja ühest vastust, seda metatõde. Essees püüan avada ja analüüsida nimetatud relatsiooni semiootika kaudu, uurida, mil moel nad üksteist mõjutavad ning lisada juurde enda subjektiivsed mõtted. Antud essee jääb tänase Eesti konteksti. Arvan, et on olukordi (mida ma olen ka ise kogenud näiteks kellegagi mõnest lavastusest rääkides), mil mõnd lavastust tõlgendades, enese jaoks lahti mõtestades, otsitakse liigselt seda ühiskonna ja teatri suhet. Valitseb justkui avalik saladus või printsiip, et teater peab kindlasti peegeldama kas erinevaid sotsiaalseid probleeme, poliitikat, üleüldisi globaalseid probleeme vms. Ma ei soovi siinkohal jätta muljet
kreeka ainestikul kreeka nimedega rooma komöödia. Terentius, kes jäljendas Menandrost, käsitleb argieluprobleeme. Puudus jämekoomika, jõhker nali, labasus. Meeldis just eriti ülikutele. Tema proloogid kaitsesid teda kirjanduslike rünnakute eest. Ühesõnaga roomlased jäljendasid kreekat. Ühendasid mitu näidendit ka üheks selline nähtus oli neil üsna levinud. Peale Terentiust hakkab kirjanduslik traditsioon hääbuma. Sagenesid poliitilised intriigid, sagenes oraatori kunst ebastabiilsus. Läksid moodi ajaloolised näidendid pretekstad (purpurääristusega tooga järgi) näidend Rooma ajaloost, mis püüdis lahendada poliitilisi probleeme (publikut ärgitati ühe või teise poolt hääletama). Nende järgi tõstatati päevakorralisi probleeme, neid ei huvitanud filosoofiline pool. Poliitilised allegooriad. Tekib togata näidend rooma alamkihtide elust. Kadusid moraalsed hinnangud. Autorite suur riskitahe vaadata sinna elupõhja
Tallinna Ülikool Humanitaarteaduste Instituut Jaapani teatri ajalugu Referaat Tallinn 2015 Jaapani teatril on pikk ajalugu seoses traditsioonidega. Teater Jaapanis on üks maailma kõige omapärasemaid teiste teatrite hulgas. Jaapani teatrid on mõjutanud shamanistlikud rituaalid. Näitena võib tuua transiseisundis tantsitud tantse, mis aitas kaasa muutustele Jaapani sotsiaalsetes ja kultuurilistes struktuurides. Jaapanit on algusaegadest saanud mõjutusi Hiinast ja Korest, mis on Jaapani saartele levinud. Eriti on Jaapanit mõjutanud buddism. Samuti Jaapanis monarhia areng on mõjutanud esinemiskunsti seoses festivalidega monarhist keisri auks, mis viis kohalike tantsude sekulaariseerimiseni
Etenduskunstid laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti etenduslikke kunstiliike Näitekunst teatri ja näitlemise sünonüüm Teater a) kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad b) teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus lavastuse ühekordne esitamine, variant.
Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!". 1913 valmis Estonia teatri hoone Tallinnas. (Pärast iseseisvumist) 1918. aastal saavutatud iseseisvus andis võimaluse luua eesti rahvuskultuuri toeks riiklikud institutsioonid. Rahvuskultuuri arengut toetas koolikorraldus ning emakeelne kõrgharidus ja teadus. 1932–37 ilmus "Eesti Entsüklopeedia", 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Kunst muutus profesionaalseks. 1922 asutati Kirjanike Liit, 1923 alustas ilmumist ajakiri "Looming". Tegutsesid kirjanduslikud rühmitused "Siuru" (PILDIL), "Tarapita" ja "Arbujad". Kõrge kunstiväärtusega proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare. Tartus tegutses Kõrgem Kunstikool Pallas. Muusikaalaselt olid tähtsamateks näiteks Heino Eller ja Artur Kapp. Algatati kodukaunistamise aktsioon. (Nõukogude periood) 1940
Sellele eelnes koolisüsteemi venestamine. 1893 nimetati TÜ Jurjevi Ülikooliks. Seltsitegevus venestusajal. Seltsitegevus kanaliseerus ohutute nimede taha. Karskusseltsid Muusika-, mängu- ja lauluseltsid Põllumeeste seltsid 1905. aastaks oli Eesti kaetud tiheda seltside võrgustikuga. Kirik ja venestuspoliitika Luteri kirik ja venestuspoliitika Õigeusu kirik venestuspoliitika EESTI KULTUUR 20. SAJANDI ALGUSEST ISESEISVUMISENI Kujutav kunst 20. sajandi esimesed kümnendid oli aeg, mil eesti kunstnikud olid kõrgetel ,,kohtadel". Baltisakslaste kõrvale tõusevad professionaalsed eesti kunstnikud. Head haridust saadakse välismaal, põhiliselt Düsseldorfi Kunstide Akadeemias (Laikmaa, K. ja P. Raud) ja Peterburi parun Stieglitzi joonistamise Keskõppeasutuses e Kunsttööstuskoolis (Triik, Mägi) Kunstnikud: Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Paul Raud, Nikolai Triik, Konrad Mägi, Amandus Adamson
1925.a. Kultuurkapitali seadus – see oli kunsti- ja kultuuriüritusi toetav fond. Arvele kindel protsent viinamüügitulust, tubakaaktsiisist, lõbustusmaksust ja välispasside väljastamise tasust. Kapitali eesmärk – luua, ülal pidada ja toetada asutusi, mis edendavad ja tutvustavad teadust, kunste ja kehakultuuri, toetada sellealaseid ettevõtmisi ja rahaliselt aidata loovisikuid. Summasid jagati 2x aastas. Kult. kapital jagunes 6 sihtkapitaliks – kirjandus, helikunst, kujutav kunst, näitekunst, kehakultuur, ajakirjandus. Juhtis Kultuurkapitali Nõukogu – valitsuse ja Riigikogu esindajad + valitsuse poolt määratud kultuuritegelased. 1930 II poolel suunati pool laekuvatest summadest valitsuse, hiljem presidendi käsutusse. Sel moel sai toetada selliseid valdkondi, mis ei kuulunud otseselt sihtkapitali valdkonda (Liivi rahvamaja ehitamine Lätti). 2 Haridus Kooli pärand tsaariajast: Täielik (peaaegu) kirjaoskus;
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
