SOTSIAALNE KÄITUMINE JA SUHTLEMINE (0)

SOTSIAALNE KÄITUMINE JA SUHTLEMINE
(Psühholoogia)
SISUKORD
Sissejuhatus 3
Sotsiaalne käitumine 4
Suhtlemine 8
Kokkuvõte 16
Kasutatud kirjandus 17
SISSEJUHATUS
Iga inimese käitumine on protsess, mis koosneb ja on üles ehitatud nii inimese enda kui teda ümbritsevate inimeste väärtushinnangutest ja nende väärtuste vahendamisest. Käitumine on inimese oskus ja võime suhteid reguleerida, suhteid luua ja juhtida. Oskused ja võime suhtlemisolukordi adekvaatselt tajuda, iseenda käitumist vaadelda, analüüsida ja väärtustada. Inimese tegevus koosneb käitumisaktidest, milles realiseeruvad inimese sisemised ajendid. Kõik inimesed vajavad suhtlemist, sest suhtlemine annab kinnitust sellele, et me ikka olemas oleme. Suhtlemine on tegevus, mille käigus üks osapooltest edastab teisele mingisugust informatsiooni. Suhtlemise käigus edastatakse mõtteid, arvamusi , küsimusi jne. Suhelda saab erinevatel viisidel , näiteks kõneldes, kirjutades, viipekeeles vms. Kõige kvaliteetsemaks suhtlusviisiks on aga alati peetud vestlust, kus osapooled kohtuvad näost näkku, nii tekib kõige vähem arusaamatusi, edastatakse kõige rohkem informatsiooni, kus täiendavat informatsiooni saadakse ka vastaspoole kehakeelest , hääletoonist jmt.
SOTSIAALNE KÄITUMINE
Inimene on sotsiaalne olend . Tema käitumine on otseses seoses teda ümbritsevate teiste inimeste käitumisega. Laiemalt võib öelda, et inimese käitumist mõjutab oluliselt kultuur, millest ta on pärit. Uude kultuuri sattudes on vajalik omandada uus kultuuriteadlikkus, et keskkonnas paremini kohaneda ja hakkama saada. Inimese käitumist mõjutavad nii omaksvõetud hoiakud ja väärtused kui ka ühiskonna poolt peale surutud normid ja tavad. Oluline on inimese sotsiaalsete suhete kujunemises see, kuidas tehakse otsustusi keskkonna ja selles tegutsevate inimeste omaduste üle. Mille alusel hinnatakse, ennustatakse teiste inimeste käitumist ja reageerimisviise? Sageli on otsustuste aluseks stereotüübid. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 222)
Kultuuri kuuluvad inimese teadmised, uskumused, oskused, kõlbelised tõekspidamised, tavad ja harjumused, sest ükski neist pole meile sünniga kaasa antud ja me oleme omandanud nad kas õppimise või jäljendamise teel. Taolised kirjeldavad definitsioonid annavad küll aimu, mida kultuuri all mõeldakse, kuid ei anna uurijale täpsemaid juhtnööre, kuidas uuritavaid kultuurigruppe täpsemalt määratleda ehk kuidas tõmmata piir kahe kultuuri vahele. Hea retsepti on pakkunud Hollandi kultuuripsühholoog Ype Poortinga, kelle määratluse kohaselt on kultuur liikmete poolt ühiselt omaks võetud piirangute kogum, mis ütlevad, mida inimene võib ja ei või teha. Näiteks meie söögiharjumused on piiratud teadmisega , et koeraliha ei kõlba süüa ( Koreas arvatakse näiteks teisiti), kuid sealiha on seevastu kõlblik toit (nii ei arva näiteks Iraanis ). Ja samamoodi tuhande teise väiksema ja suurema asja kohta.
Nii võib kokkuvõttes väita, et psühholoogias käsitletakse kultuuri sageli eraldi seisva või eristuva tervikuna , mis eksisteerib rohkem või vähem piiritletud territooriumil ja mida võib kirjeldada talle iseloomulike väärtuste, hoiakute, normide ja tavade kaudu. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 224)
Kultuurimõõtmed
Inimesed peavad elus oluliseks erinevaid asju. On inimesi, kes pühendavad oma elu sotsiaalse õigluse ja vabaduse eest võitlemisele. Samas on neid, kelle jaoks on esmatähtis raha ja võim teiste inimeste üle. Kuigi ühes kultuuris ei väärtusta kõik inimesed kunagi täpselt samu asju, on siiski mõnes kultuuris rohkem näiteks neid, kes peavad oluliseks keskkonnakaitset ja säästvat suhtumist maavaradesse. Kuidas taolisi kultuurierinevusi üldisemalt kirjeldada? Üheks viisiks on otsida üle kultuurilisi ehk universaalseid kultuurimõõtmeid, mille abil saaks seletada võimalikult suure hulga kultuurierinevustest ning kultuure võrrelda. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 225-226)
Sotsiaalne taju
Taju on protsess, mille kaudu meeleorganitelt saadud andmete põhjal luuakse terviklik pilt (nn tajukujund) vahetult mõjuvatest objektidest või nähtustest. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 85)
Taju eesmärk on ümbritsevast maailmast tervikliku pildi või mudeli loomine, et otsustada adekvaatselt esemete ja keskkonna omaduste üle. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 87)
Et endale viga tegemata liikuda füüsilises ruumis, on tarvis tajuda, kuidas asjad ruumis paiknevad. Et edukalt toime tulla sotsiaalsete suhete maailmas, on tarvis tajuda, mida teevad või kavatsevad teha ümbritsevad inimesed. Sotsiaalne taju erineb füüsilise maailma tajust selle poolest, et tugineb suures osas inimese subjektiivsetele järeldustele ja tõlgendustele toimuva kohta.
Meie kõigi igapäevaelus tuleb sageli ette olukordi , kus tuleb kiiresti otsustada või tegutseda. Kuidas alustada vestlust uue klassikaaslasega? Mida vastata tänaval vastutuleva välismaalase küsimusele? Mida teha, kui sõber jääb kohtumisele hiljaks , kas oodata veel või hoopis lahkuda? Tavaliselt pole inimestel aega ega võimalust tähele panna ega arvesse võtta kõiki olukorraga seotud asjaolusid ja nii lähtutakse sageli oma varasematest kogemustest sarnastes olukordades ning väljakujunenud oletustest sündmuste ja inimeste käitumiste põhjuste kohta. Keskkonnas toimuva mõtestamist, tõlgendamist ja hinnangute andmist hõlbustavad lihtsustused, mida psühholoogias kutsutakse skeemideks. Skeemid eksisteerivad näiteks paljude sotsiaalsete situatsioonide, inimeste isiksuseomaduste ja sotsiaalsete gruppide kohta. Sedalaadi skeemid suunavad tähelepanu, organiseerivad informatsiooni mälus, mõjutades seda, mida hiljem mäletatakse ning millised järeldusi tehakse. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 228)
Atributsioon – põhjuste omistamine
Juba varasest lapsepõlvest peale on inimesel kalduvus esitada miks-küsimusi. Kõik need küsimused eeldavad, et inimese tegudel on kindel põhjus.
Atributsiooniteooria on kogum ideid sellest, kuidas inimesed teevad nähtuste põhjuste kohta järeldusi ehk kuidas nad kasutavad ja kombineerivad nende käsutuses olevat teavet, et toimuva põhjustest aru saada. Põhjused võidakse omistada hoolika kaalumise järel (nt süüaluse motiivide uurimine kohtus), kuid tihti toimub see protsess üsna automaatselt ja pikema mõtlemiseta (nt nähes tänavanurgal sinises vormiriietuses inimest, peate teda politseinikuks). (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 229-230)
Põhjuste omistamine oleneb mitmest asjaolust: kui palju on informatsiooni olukorra kohta, kui hästi inimest tuntakse, kui kaua on aega selle üle mõelda, kui motiveeritud ollakse põhjuseid selgitama. Sündmuste põhjuste üle juureldakse põhjalikumalt, kui tegu on millegi ootamatu , ebatavalise või isiklikult olulisega. Milliseid seletusi teiste käitumisele ja sündmustele antakse, sõltub ka inimese üldisematest hoiakutest, tavateooriatest käitumise ja isiksuseomaduste kohta. Näiteks, kui inimesel on uskumus , et ”ainult laisad ja rumalad jäävad kiire majandusarengu oludes töötuks”, on tõenäoline, et töötuks jäämine atributeeritakse inimesest tulenevatele, stabiilsetele ja kontrollitavatele teguritele. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 231)
Stereotüübid ja nende roll igapäevaelus
Stereotüüpideks nimetatakse teatud sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel tehtud omistusi inimeste omaduste ja käitumise kohta.
On leitud, te kõige levinumad on stereotüübid rahvuse, soo, vanuse, ametite ja religioossete rühmituste kohta. Osa stereotüüpe on rohkem kirjeldavat laadi , sisaldades omadusi ja käitumisi, mida peetakse iseloomulikuks teatud sotsiaalsesse gruppi kuulujatele, teised normatiivsemad, hõlmates ettekirjutusi, millist käitumist teatud grupi liikmete puhul õigeks peetakse. Näiteks arvatakse, et professorid on hajameelsed (kirjeldav stereotüüp), kuid professorilt ei nõuta, et ta pidevalt hilineks ja asju kaotaks ( normatiivne stereotüüp). Ettekirjutuslikku laadi stereotüübid väljenduvad näiteks ütluses ”Poisid ei nuta ” või ”Eestlased on töökas rahvas”. Peaaegu igal inimesel on hulk tema ainulaadsetel kogemustel põhinevaid stereotüüpe (nt uskumus, et kõik belglased räägivad veatut prantsuse keelt), on paljud stereotüübid kultuuris jagatud, ühiskonnas domineerivate hoiakute ja väärtuste väljendajateks. Suur osa stereotüüpe kujunebki välja juba lapsepõlves ning seda nii meediast , koolist, vanematelt kui ka kaaslastelt saadud mõjutuste tulemusena.
Kui stereotüübid on kord juba tekkinud, mõjutavad need meie taju, hinnanguid teiste inimeste kohta ja ka käitumist nende suhtes. Näiteks on leitud, et kui stereotüüpidega kooskõlalist informatsiooni pannakse sageli tähele ja mäletatakse hästi, siis stereotüüpidega mittekooskõlalist informatsiooni ei märgata ja ei jäeta meelde. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 232 - 234)
Hoiakud ja väärtused
Hoiak on püsiv valmisolek reageerimiseks või hinnanguks ehk valmidus reageerida positiivselt või negatiivselt inimestele, situatsioonidele ja nähtustele. Hoiakud aitavad inimestel keskkonnaga kiiresti kohaneda ja seda mõista. Kui hoiak on välja kujunenud, siis saab inimene pikalt kaalutlemata valida käitumisviisi ja vastupidi: hoiaku puudumine tekitab tema jaoks segadust .
Hoiakute kujunemist mõjutavad inimese väärtused. Väärtusteks nimetatakse tõekspidamiste kogumit, mis juhib inimese tegevust ja otsustamist erinevates olukordades. Teiselt poolt, hoiakute üheks kõige olulisemaks rolliks peetakse seda, need võimaldavad väärtusi käitumises väljendada ja mõistetavaks teha. Väärtustele on iseloomulik, et inimene tahab oma väärtusi järgida ja tunneb endas kohustatust oma käitumist nendega kooskõlla viia. Väärtused erinevad üldistest tõekspidamistest, mis väljendavad inimese arusaama sellest, kuidas maailm toimib. Näiteks tõekspidamine võib olla mõte, et kõike saab raha eest osta, kuid selle mõtte sisust arusaamine ei tähenda veel, et inimene võtab endale kohustuse selle idee järgi käituda. (2002. Psühholoogia gümnaasiumile, lk. 236 - 237)
SUHTLEMINE
Suhtlemine on inimestevaheline teabevahetuse protsess, mille käigus toimub vastastikune tajumine ja tundmaõppimine ning sotsiaalsete suhete jaluleseadmine. Suheldes tehakse sihipärast koostööd, antakse edasi teadmisi, vilumusi, oskusi. Inimene suhtleb kogu oma isiksusega, kogu oma olemusega.
Suhtlemine jaguneb kaheks liigiks : 1) vahetu suhtlemine, mille käigus üks inimene annab teavet teis(t)ele inimes(t)ele ja 2) kaudne suhtlemine massi-teabevahendite - raadio, televisiooni ja ajakirjanduse - kaudu. Lisaks on olemas veel vahendatud suhtlemine, kus kasutatakse mitmesuguseid tehnilisi abivahendeid, nagu telefon, raadio, aga ka kolmandaid isikuid, nagu näiteks tõlki, advokaati. Suhtlemise kõige tähtsam vahend on keel, kui teatud märgisüsteem. Peale keele on veel teisi märgisüsteeme, millel on suhtlemise seisukohalt küll teisejärguline, kuid siiski oma kindel tähendus. Siia kuuluvad liiklusmärgid, morse , valgusfoori keel, erialakeel ( matemaatilised sümbolid) jne. Omapärane valdkond on sõnatud suhtlemisvahendid - näoilme, keha-, eriti käteliigutused. Sõnatute suhtlemisvahendite hulka kuuluvad žestid ja miimika , intonatsioon, pausid , poos, naer, nutt jms. Siin esineb kindlaid rahvuslikke erinevusi. Inglise psühholoogid on kindlaks teinud, et ühetunnilise vestluse vältel žestikuleerib soomlane ühe korra, itaallane 80 korda, prantslane 120 korda ja mehhiklane 180 korda. ( http://www.miksike.ee/docs/elehed/6klass/4soprus/opetraam/suhtlemine.ht m)
SUHTLEMISE PÕHIOSKUSED
Kuulamine
Kui te olete vähegi tavaline inimene, kulub teil kuulamisele enam virgeolekuaega kui ühelegi teisele tegevusele. Erinevate elualade esindajaid hõlmav uurimus näitas, et inimesed kulutasid suhtlemisele 70% oma ärkvelolekuajast. Sellest võttis 9% kirjutamine, 16% lugemine, 30% rääkimine ja 45% kuulamine.
Veel enam, teie kuulamisoskused mõjutavad suuresti mitmeid olulisi tahke teie elus. Sõprussuhete kvaliteet, üksmeel perekonnas, efektiivsus tööl – need sõltuvad küllalt suurel määral teie kuulamisvõimest.
(Bolton, R. 2002. Igapäevaoskused. Puhja: Väike Vanker , lk.49-50)
Kuulamisoskus on inimsuhete loomisel ja ülalhoidmisel hädavajalik. Kui olete hea kuulaja , märkate, et tõmbate teisi ligi. Sõbrad usaldavad teile oma saladusi ning sõprussuhted tugevnevad. Tööalane edugi on kiirem tulema , sest te kuulete ja mõistate inimesi: saate aru, mida nad tahavad ning mis neid haavab või ärritab.
Need, kes ei mõista kuulata, on tüütud kaaslased. Näib, et neid ei huvita keegi peale nende eneste. Nad peletavad eemale potentsiaalseid sõpru ning armsamaid, plinkides sõnumit: ”Mind ei huvita, mis sul öelda on”. Seepärast tunnevad nad end sageli üksildasena. Kõige hullem on see, et need, kes teisi ei kuula, ei saa tavaliselt aru, mis lahti on.
Kuulamisoskuse puudumine on lausa hädaohtlik! Jääte ilma olulisest informatsioonist ega märka lähenevaid probleeme. Püüdes inimeste tegude tagamaadele jälile jõuda, peate nende mõtteid lugema ning oletusi tegema, et täita lüngad omaenese kuulmisoskuses.
Kuulamine on ühtaegu enese sidumine ja kompliment. See on enesele võetud kohustus mõsta teiste inimeste tundeid, nende arusaamu. (McKay, M., Davis , M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused . Väike Vanker, Tallinn, lk. 13-14)
Eneseavamine
Eneseavamine on tahtmatu , see toimub alati, kui olete inimeste seas. Isegi kui te neist välja ei tee, annavad teie vaikimine ja kehahoiak midagi mõista. Küsimus pole mitte selles, kas ennast paljastada, vaid selles, kuidas teha seda sobivalt ja mõjusalt.
Informatsiooni edastamine tähendab, et teie eneseavamine on suunatud mõnele teisele inimesele. Sisevaatlus ja selle kirjapanek päevikusse ei tähenda eneseavamist. Enesekohase informatsiooni edastamine hõlmab ka mitteverbaalset keelt nagu näiteks žestid, kehahoiak ja hääletoon. Mitteverbaalsesse keelde kipub sattuma reetlikke väärtusi.
Eneseavamise definitsioonis sisalduv sõna informatsioon viitab sellele, et paljastatu on partnerile uudis, mitte vanade vestlusteemade ja lugude ülessoojendus. Informatsioon võib esineda faktide kujul, mida olete täheldanud ning soovite edastada , tunnete kujul, mida tundsite minevikus või tunnete nüüd, mõtete kujul teistest või endast ning teie endiste või praeguste soovide või vajaduste kujul.
Eneseavamise plussid: õpite end paremini tundma, inimsuhted muutuvad lähedasemaks, suhtlusringkond laieneb , süütunne leevendub, ammutate energiat. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 29-32)
Eneseväljendus
Teiste inimestega suhtlemise võib jagada nelja kategooriasse: te väljendate oma tähelepanekuid, mõtteid, tundeid ja soove. Iga kategooria nõuab erinevat väljendusstiili ning sageli ka täiesti erinevat sõnavara.

Tähelepanekud
See on teadlase, detektiivi, televiisoriparandaja keel. Oma tähelepanekuid edastades nendite, mida meeled teile ütlevad. Ei mingeid oletusi, järeldusi ega kokkuvõtteid – kõik on puhas fakt.

Mõtted
Teie mõtted on järeldused sellest, mida olete kuulnud , lugenus ja märganud. Need on katsed sünteesida oma tähelepanekuid, et aru saada, mis tegelikult toimub, ning mõsta, miks ja kuidas miski aset leiab. Teie mõtted võivad hõlmata ka väärtushinnanguid – otsustate, kas miski on hea või halb, õige või vale. Veendumused, arvamused ja teooriad on kõik ühel või teisel moel järeldused.

Tunded
Oma tunnete väljendumine on arvatavasti suhtluse raskeim osa. Mõned inimesed ei taha kuulda, mida te tunnete. Kui kõne alla tulevad tunded, valdab neid tüdimus või ärritus. Mõned inimesed kuulavad teise tundeid valikuliselt. Nad võtavad osa teie lahutusjärgsest nukrameelsusest, kuid keelduvad kuulamast teie pihtimust surmakartusest. Kõige vähem tahetakse kuulata teise vihapurskeid, sest need ohustavad kuulaja enesehinnangut.

Soovid
Keegi peale teie enda ei tea, mida te tahate. Teie olete iseenda ekspert ja suurim asjatundja . Ometi võite te olla endal ära keelanud oma soovidest rääkida, lootes, et sõbrad ja pereliikmed on piisavalt tundlikud või lausa selgeltnägijad, et neid õhust tabada.
Soovide väljendamisega ei halvustata ega mõisteta kohut . Te ei süüdista, vaid ütlete ausalt , mis teid aitaks või rõõmustaks. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 39-42)
Täissõnumid
Täissõnumites on koos eneseväljenduse kõik neli kategooriat: mida näete, mõtlete, tunnete ja soovite. Täissõnumiga annate täpset tagasisidet, mida te olete tähele pannud , mis järeldusi te sellest teete, mida tunnete.
Kui jätate oma jutust midagi välja, nimetatakse seda osaliseks sõnumiks. Osalised sõnumid tekitavad segadust ja umbusaldust.
Risustatud sõnumid
Risustatud sõnum varjab mingeid tundeid või mõtteid.
Risustatud sõnumid tekitavad heal juhul segadust, halval juhul aga võõrandumist.
Risustatud sõnum erineb osalisest sõnumist selle poolest, et viha, järeldust või soovi pole lausest lihtsalt välja jäetud. Ta on seal olemas, kuid varjatud kujul. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 42-43)
Kehakeel
Mitte suhelda pole võimalik, sest ka vaikides paljastate te oma tundeid ja hoiakuid.
Mitteverbaalse suhtluse võib jagada kaheks: 1) liigutused: näoilme, žestid, kehahoiak, ja 2) ruumisuhted : kui kaugele te vestluspartnerist hoiate.
Kehakeele mõistmine on lausa hädavajalik, sest näoilme ja liigutused annavad jutu mõtet rohkemgi edasi kui sõnad ise. Info edastamise võib jagada:
7% - verbaalne (sõnad)
38% - vokaalne (hääle valjus, toon, rütm jne)
55% - kehakeel (põhiliselt näoilme)
Veel tasub kehakeele tähelepanu pöörata sel lihtsal põhjusel, et kehakeel on sageli usaldusväärsem kui verbaalne suhtlemine.
Tõhusa mitteverbaalse suhtlemise võti peitub kongruentsuses e ühildumises. Mitteverbaalsed märgid ilmnevad tavaliselt kongruentsete kimpudena – žestide ja liigutuste rühmadena, millel on ligikaudselt sama tähendus ning mis haakuvad neid saatvate sõnadega. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 57)
Inimene ei saa elada suhtlemata. Ta võib küll nõuks võtta mitte rääkida, kuid võimatu on lõpetada käitumist. Inimese käitumine – näoilmed, kehahoiak, žestid ja teised sellised tegevused moodustavad lakkamatu infovoolu, mis annab pidevalt vihjeid inimese seesmiste tunnete kohta. Kehakeele lugemine on hea kuulamise olulisemaid oskusi.
(Bolton, R. 2002. Igapäevaoskused. Puhja: Väike Vanker, lk.111-112)
Kuigi verbaalselt ja mitte verbaalselt edastav info osaliselt kattub, on olemas teatav loomulik tööjaotus, nii et iga sõnumitüübi edastamiseks kujuneb välja parim võimalik väljendus.
Verbaalselt on kõige parem edastada faktilist infot. Kui soovid kellelegi öelda raamatu pealkirja, rõivaeseme hinda, selgitada Platoni filosoofia olemust või öelda, mis ilm väljas on, osutuvad efektiivseimaks sõnad.
Ka emotsioonide kirjeldamisel kasutatakse sõnu, sageli kombinatsioonis kehalise väljendusega. Emotsioonide maailmas on eelised siiski kehakeelel.
Mitteverbaalsed märgid ei portreteeri üksnes isiku tundeid, vaid ka seda, kuidas keegi oma tundmusi valitseda suudab. Näiteks – kui inimene näoilme viitab, et ta on vihane, siis ülejäänud kehast võib välja lugeda, kuidas ta oma vihaga toime tuleb. Isik võib käsi ähvardavalt rusikasse pigistades kellelegi võitlusvalmilt läheneda, aga ka üritada lihaseid pingutades viha alla suruda. On neid, kes trambivad jalgu, vehivad kätega või prõmmivad uksi. Kehakeelt jälgides võib mõista seda, mida keegi oma tunnetega ette võtab.
Inimestevahelise suhte iseloom väljendub eelkõige mitteverbaalselt. Kui suhtluspartnerid hoiduvad üksteisest kaugele, nende keha on pinges ja nad väldivad silmsidet, pole tegemist just sõbraliku suhtega.
(Bolton, R. 2002. Igapäevaoskused. Puhja: Väike Vanker, lk.113)
Liigutused
Kineesika ehk kehaline suhtlemine on õpitud. Žeste antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Paljud žestid piirduvad teatud vanusegrupiga, teised mõne kultuuri- või geograafilise piirkonnaga ning mõned liigutused on universaalsed.
Liigutustel on suhtluses mitu eesmärki. Peale tunnete ja hoiakute väljendamise võivad nad sõnumit ka illustreerida ehk selgitada ja reguleerida. Illustraatorid on mitteverbaalsed liigutused, mis kaasnevad verbaalse sõnumiga ning ilmestavad seda. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 58-59)
Näoilme
Nägu on inimese väljendusrikkaim kehaosa.
Näoilmeid jälgides huvitab teid seegi, kas kulmud on kergitatud või kortsus , kas laup on kipras või sile ning kas lõug on kindlailmeline või jõetult ripakil. Ka nahk – õhetav või kaame – võib anda kasulikku teavet. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 59)
Žestid
Käed. Küllap teate mõnd inimest, kes räägib kätega. Isegi telefoni otsas kasutavad nad enese teadmata reguleerivaid ja illustreerivaid žeste, mis kuulajal lähevad kaotsi. Kimbatuses kratsib inimene pead, kahtlust tundes puudutab käega nina, vihaselt või nördinult hõõrub peoga kaela. Kurvastus paneb käsi murdma , ootusärevus käsi kokku hõõruma. Põlvedele asetatud käed tähendavad valmisolekut, selja taha põimitud käed eneseohjeldamist. Kui inimene ristab kukla taga sõrmed, tunneb ta üleolekut, kui topib käed sügavale taskusse , kardab , et need võivad tema tundeid reeta. Rusikasse tõmbunud käed annavad märku vihast või pingest. Avatud pihuga väljasirutatud käed viitavad siirusele.
Jalad. Kui istute, jalad veidi harkis, kiirgab teist avameelsust. Kui istute toolil kaksiratsi, väljendate oma üleolekut. Jalga üle tooli käepideme visates jätate mulje, et teil on ükskõik. Kui pahkluu on asetatud põlvele või kui pahkluud on ristatud, võib see olla vastuhaku märk. Kui istute, jalg üle põlve, ja kiigutate seda, olete kas tüdinud, vihane või frustreerunud. Sageli on jalad ja jalalabad pööratud inimese poole, kellest olete kõige rohkem huvitatud. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 60)
Kehahoiak ja hingamine
Kühmus olek võib olla märk tujutusest, väsimusest, alaväärsustundest või soovist märkamatuks jääda. Mõne tundliku hingelaadiga pikka kasvu inimesed tõmbuvad kühmu, et mitte teiste kohal kõrguda ja endast lühemaid hirmutada. Sirget selga seostatakse tavaliselt parema tuju, suurema enesekindluse ja avalama olekuga kui kühmus kehahoiakut. Ettepoole kummardumine tähendab avalust ja huvi, tahapoole nõjatumine huvipuudust või kaitsepositsiooni. Pinges ja jäik kehahoiak annab samuti märku kaitsepositsioonist, vaba olek aga avalusest.
Teine oluline faktor, mis kajastab vestluspartneri tundeid ja hoiakuid, on hingamine. Kiiret hingamist seostatakse erutuse, hirmu, ärrituse, suure rõõmu või ärevusega. Hinge kinni hoides ja aeg-ajalt õhku ahmides annate märku ärevusest või pinge kuhjumisest. Pinnapealne hingamine näitab sageli, et mõtlemine on tunnetest ära lõigatud. Sügavaid hingetõmbeid seostatakse tunnete ja tegevusega.
Inimeste hingamist jälgides ja seda matkides saate nendest teada nii mõndagi. Kõige kergem on teise hingamisrütmi jälgida, keskendudes sellele, kuidas tema särgikaelus tõuseb ja langeb. Pange tähele hingamise kiirust ja sügavust ning seejärel matkige seda paar minutit. Millised muutused teie kehas aset leiavad? Milliseid tundeid teid valdavad? Teist matkides õnnestub tavaliselt tema tunnetesse sisse elada. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 61)
Ruumisuhted
Prokseemika on teadus, mis uurib suhtlust ruumisuhete kaudu. See, kui kaugel te vestluspartnerist seisate, kuidas kodus mööblit paigutate ning kuidas reageerite sissetungijale oma isiklikul territooriumil, on tähtsad mitteverbaalsed sõnumid.
Prokseemika looja oli antropoloog Edward T. Hall, kes kirjeldas nelja tsooni, mida inimesed suhtlemisel alateadlikult kasutavad: 1) intiimne tsoon, 2) personaalne tsoon, 3) sotsiaalne tsoon ja 4) avalik tsoon.
Intiimse tsooni lähiosa tähendab juba kehade kokkupuutumist, kaugosa ulatub kehast 15-45 cm kaugusele. Sellesse tsooni lubatakse armsam , lähedased sõbrad, vanemad ja lapsed. Võõrad inimesed tunnevad tavaliselt piinlikkust või ohtu, kui asjaolud sunnivad neid intiimset tsooni jagama ning neid ei kaitse mitteverbaalne barjäär.
Personaalse tsooni lähiosa ulatub kehast 45-75 cm kaugusele, mis on mugav distants seltskonnas rääkimiseks. Ulatute partnerit puudutada. Tsooni kaugosas (75-120 cm) seisjaga võite ajada üsnagi usalduslikku juttu , kartmata, et teid puudutakse.
Sotsiaalse tsooni lähiosa ulatub kehast 120-215 cm kaugusele. Selles ruumis vesteldakse kliendi või teenindajaga. Samuti on selles tsoonis võimalik oma üleolekut näidata. Sotsiaalse tsooni kaugala 215-360 cm kasutatakse tavaliselt ametiasjade ajamisel.
Avaliku tsooni lähiosa (360-610 cm) kasutatakse vähemametlikel koosviibimistel – näiteks õpetaja klassi ees või ülemus alluvate ees. Kaugosa (610 cm ja rohkem) kuulub poliitikutele ja kuulsustele.
Eeltoodud nelja tsooni suurus erineb kultuuriti. Kui nendest erinevustest ei olda teadlikud, võivad eri kultuuride esindajate vahel tekkida vääritimõistmised.
Tsoonireeglid erinevad ka sugupooleti. Tavaliselt võib naine astuda mehele lähedale, ilma et too peaks seda lugupidamatuse märgiks. On ju tegu ainult flirdiga. Kui aga mees astub naise intiimsesse ruumi, jääb naisele mulje, et teda peetakse kerglaseks. Ka ülemus rõhutab alluva intiimtsoonis seistes oma üleolekut.
Tsoonireegleid eiratakse tavaliselt siis, kui inimest koheldakse objektina. Arst ja õde arutavad patsientide juuresolekul nende vaegusi, nii et haiged tunnevad end õhuna. Rassistlikult meelestatud valged arutavad mustanahalise kelneri ees oma vaateid, mehed räägivad naiskolleegide juuresolekul seksistlikke nalju, sõber jäetakse vestlusest välja, nagu poleks teda olemaski – näiteis on küllalt. Kõigil neil juhtudel tunneb ignoreeritu end eikellenagi, juhusliku objektina.
Territoorium sarnaneb personaalse tsooniga. See on koht, mida peate enda omaks, kus tunnete end turvaliselt. Oma territooriumil võite end lõdvaks lasta, ilma et peaksite muretsema sissetungijate pärast. Teie territoorium võib olla teie kodu, kabinet , lemmiktool või lapike randa, kuhu te oma lina paariks tunniks maha laotate. Territooriumi hõivamise ja kaitsmise instinkt on omane loomadele ning inimloom pole siin erand. Oma territooriumi kaitseks astuvad üles kõik alates tänavakampadest ja lõpetades rahvustega. (McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn, lk. 62-64)
KOKKUVÕTE
Meie igapäevases tegevuses (politseitöös) on vajalik mitteverbaalse keele mõistmist selleks, et tuvastada isikust lähtuvat võimalikku ohtu meie endi või mõne teise isiku füüsilisele julgeolekule, et aru saada, millises psüühilises, psühholoogilises ja emotsionaalses seisundis inimene hetkel viibib, et siis valida temaga suhtlemiseks omalt poolt välja sobivaim käitumisviis, et kasutada ise teadlikult mitteverbaalset keelt teise isiku mõjutamiseks. Samuti võime mitteverbaalse keele abil informatsiooni ka selle kohta, kas näiteks isik valetab, vajab midagi või ehk kardab midagi.
Selleks, et mõista enda ümber toimuvat, tuleb osata hinnata ja analüüsida sündmusi ja teiste käitumist. Vastavalt olukorrale peame kohapeal ja vahest pikemat aega selleks omamata leidma sobiva käitumise, tegevuste järjekorda, erinevate suhtlusetappide, väljaütlemiste sõnalise sisu.
Lühiajalisel suhtlemisel inimesega on suhtlemise edu tagavateks eeldusteks pigem muud tarkused ja oskused kui pikem teaduspõhine analüüs sinu vastas olevast inimesest ( selliseks analüüsiks ei ole suhtlemishetkel politseinikul käepärast ei vajalikke lähteandmeid, ega ka aega nende analüüsimiseks).
Mitteverbaalse keele komponentide tähendusi, nende õigeaegse märkamise suutlikkust saab endas arendada iga inimene. Oskus on paljuski õpitav nagu kõik muugi siin elus. Kehakeelt võib psühholoogide arust võrrelda ükskõik missuguse keelega: nagu iga teine keel koosneb see sõnadest ja lausetest.
Kasutatud kirjandus

Allik , J. ja Rauk, M. (toim). 2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu Ülikooli Kirjastus

Bolton, R. 2002. Igapäevaoskused. Puhja: Väike Vanker, lk

McKay, M., Davis, M. & Fanning, P. 2000. Suhtlemisoskused. Väike Vanker, Tallinn

http://www.miksike.ee/docs/elehed/6klass/4soprus/opetraam/suhtlemine.ht m