Sekulariseerumine- mis see on? (0)

Sekulariseerumine - mis see on?
Sekulariseerumine on protsess, milles ühiskonna alad ja kultuuripiirkonnad vabastatakse religioossete institutsioonide ja sümbolite mõju alt. See ei tähenda, et religioosseid sümboleid enam ei eksisteeri, kuid nendel sümbolitel ei ole alati religioosset tähendust. Samuti ei pea see alati tähendama, et inimene ei usu Jumalasse- inimene võib uskuda Jumalasse, aga ta elab, nagu Jumalat poleks olemas. Sekulariseerumist peetakse moderniseerumise vältimatuks tagajärjeks ning Euroopa kui moodsa ühiskonna häll, on selles arengus kaugemale jõudnud kui teised maailmajaod.
Sekulariseerumist eristatakse kolmel tasandil: makro-, meso- ja mikrotasandil . Makrotasandil võib vaadata riiklike institutsioonide ja kiriku vahelisi seoseid. Eestis ei ole usuorganisatsioonidel tugevat poliitilist jõudu, olulist osa haridussüsteemis või hoolekande teenuste osutamises. See on kahtlemata teisiti näiteks Poolas või Saksamaal, kus kiriklikud organisatsioonid on ühiskonnas olulised nii suurtööandjatena kui ka poliitilise mõjujõuna. Mesotasandi ilmalikustumise all peetakse silmas religioossete organisatsioonide tasemel toimuvat. Üheks näiteks on „suurte” kirikute kui usklikke koondavate organisatsioonide rolli vähenemine, mille mõõdetav väljendus on kahanev kirikuliikmete arv. Kolmandaks saab rääkida ilmalikustumisest indiviidi tasandil – üha suurem hulk inimesi ei pea religiooni oma elus oluliseks. Usk muutub üha enam inimese enda valikuks ega põhine enam sünnipärasel kuuluvusel, lapsepõlvekodu ja vanemate mõju inimese hilisemale usuelule kahaneb.
Paljud sotsioloogid väidavad, et vanale sekulariseerumisteooriale on tänasel päeval julgenud vaid vähesed truuks jääda, sest empiirilised andmed räägivad sellele teooriale vastu. Välja arvatud Euroopa, on maailm religioossem kui iial enne, märgatav on äärmiselt jõuliste usuliste liikumiste esiletõus, mõnel neist on kaugeleulatuvad poliitilised ja sotsiaalsed tagajärjed. Kaks ülivõimast lainet on islam nii traditsioonilistes maades kui ka diasporaas ja nelipühi kristlus , mis on väga tugevalt muutnud Ladina-Ameerika usulist olukorda.
Religioonisotsioloogi Rodney Starki meelest ei kirjelda sekulariseerumisteooria tänast usulist olukorda, sest erinevalt Euroopast pole kinnitust leidnud, et moderniseerumiprotsess oleks mujal maailmas (nt. USA-s, mis samuti kuulub Lääne tsivilisatsiooni) põhjustanud usu vähenemist. Vastupidi, nii eri maailma- kui ka etnilised usundid elavad üle taassündi. Ka pole mingit põhjust väita, nagu oleks teaduse jätkuv arenemine kaasa toonud religioossete uskumuste kadumist. Mingit võitlust teaduse ja religiooni vahel tänasel päeval ei peeta. Ta nõustub, et inimesed olid minevikus kahtlemata usklikud, sest nad elasid religioosses ühiskonnas, kuid ei arva , et tänapäeva inimesed seda vähem on. R. Stark toob näiteks Islandi, kus vaid 2% elanikkonnast käib iga nädal kirikus, kuid subjektiivse religioossuse näitajad on kõrged. Koguni 40% islandlastest usub reinkarnatsiooni, 81% surmajärgset elu ja 88% usub, et inimesel on hing. Ainult 2% neist on ateistid. R. Starki meelest pole see sekulariseerunud ühiskond, nagu tahetakse väita. Muidugi möönab ta, et kunagi usuliselt ainuvõimas kirik on kaotanud oma mõju ühiskonnas, kuid arvab , et tegemist pole siiski sekulariseerumise, s.t. usu vähenemise, vaid religioosse muutusega, kus ühed ususeluvormid asenduvad teistega . Tema mõtteid toetavad William H. Swatos ja Kevin J. Christiano, kes väidavad niisamuti, et religioon ei kao, sest eksistentsiaalsed küsimused püsivad ning mõistuspäraselt neid lahendada pole võimalik. Sellised küsimused nagu „Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Mis on elu mõte? Miks me kannatame ja sureme?“ jäävad teaduse poolt mõtestamata. W. H. Swatos ja K. J. Christiano leiavad, et meie aeg on püha juurde naasmise või taaspühastamise protsessi tunnistajaks. Uue vaimsuse esilekerkimine näitab, et usulised otsingud kestavad.
Usulise enesemääramise järele tärkavat huvi on seletatud modernse inimese pettumusega teaduse ja tehnoloogia tõotatud hüvedes; selles väljendub ka teatav väsimus lakkamatus eluvõitluse konkurentsis püsimisest, mille kõrval religioon näib pakkuvat abi inimese sisemise „mina” tasakaalustamiseks. Sekulariseerunud ühiskond ei ole siiski täiesti religioonivõimetu.
Kuigi sekulariseerumisteooria usutavus on kahtluse alla seatud, leidub neid, kes arvavad , et sekulariseerumise, s.t. usu vähenemise protsess peab paika, kui mitte mujal, siis vähemalt Euroopas. Üks neist on briti sotsioloog Steve Bruce , kes on veendunud, et minevikus olid inimesed Euroopas märgatavalt usklikumad kui täna, näiteks annetasid nad usulistel eesmärkidel vabatahtlikult suuri summasid missade läbiviimiseks, eri eluetappide tähistamiseks või kirikuhoone ehitamiseks. R. Starki lootust, et uued religioossed liikumised täidavad tekkinud tühiku, S. Bruce ei jaga. Ta viitab sellele, et kuigi neid on palju, on nende liikmeskond väga väike ja nad ei suuda tekkinud vajakajäämisi rahuldada. Seega võib tõdeda, et sekulariseerumine on olemas, kui kasutada seda mõistet Euroopa olukorda kirjeldava terminina kirikliku religiooni mõju ja tähtsuse vähenemise kohta ühiskonnas.
Alates Thomas Luckmannist ja tema raamatust „The Invisible Religion“, mis ilmus 1967. aastal, on hakatud vahet tegema religiooni ortodokssel, rituaalsel, institutsioonilisel tasandil ning tundeid, kogemusi ja religioosseid uskumusi hõlmaval tasandil. Kui esimene näitab selget vähenemist, siis teine märkimisväärset püsivust. Seega on eurooplased pigem mittekiriklikud kui sekulariseerunud, nende religioossed otsingud on järjest vähem suunatud kirikule, mis tähendab, et tegemist on institutsioonilise, mitte religioosse kriisiga. Sellest võib oma korda järeldada, et ühiskonna ilmlikustumine pole kaasa toonud usu hääbumist individuaalsel tasandil. Religioon ei ole minetanud oma tähendust, vaid muutnud kuju. Selle institutsionaalne pool on nõrgenenud või kadunud ning alles on jäänud subjektiivne pool. Uurimus Inglismaalt näitab, et samal ajal kui kristlikud uskumused vähenevad, eriti mis puutub usku personaalsesse jumalasse või Jeesus Kristusesse kui jumala pojasse, on mittetraditsioonilised ja esoteerilised uskumused, nagu näiteks reinkarnatsiooniidee või astroloogia , ehkki endiselt vähemuses, säilinud stabiilselt poole sajandi jooksul. Üleriigiline uurimus Madalmaadest kinnitab, et veerandil hollandlastest on mingeid kogemusi alternatiivses usulises valdkonnas: nad loevad astroloogilist kirjandust, usuvad ümbersündi, tegelevad joogaga. Samad suundumused valitsevad ka mujal Euroopas. Peale selle on hulk inimesi veel innustunud budistlikku või hinduistlikku algupära meditatsioonidest ja uue vaimsuse ideedest, nad huvituvad esoteerikast, paljudel on ebatavalisi religioosseid kogemusi jne. Andmeid selle kinnituseks on toodud Saksamaalt, Austriast, Šveitsist, Rootsist, Norrast ning mujaltki.
Minu arust sekulariseerumisprotsess on toimunud pooleldi, sest kuigi institutsionaliseerumisest võõrdutakse, siis inimeste usk ei ole hääbunud, lihtsalt usku väljendavad vormid on muutunud. Oma usu leidmine on protsess, kus inimene tutvub erinevate tõdedega ning valib nende hulgast oma õige tee. Tihtipeale võtabki oma religioossuse leidmine tänapäeval aega, sest sageli ei võta järeltulijad automaatselt vanemate religioossust üle, vaid tutvuvad enne otsuse tegemist erinevate religioonidega.
Kasutatud kirjandus:
http://hi5songs.org/aarne-kriisk--meie-osast-jumalariigi-t%C3%B6%C3%B6s-i:...-mp3-download.html
http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=1457&Itemid=2
http://www.ekn.ee/doc/ajakirjad/10_Eva-Liisa_Jaanus_ja_Marge_Unt._Eestimaalaste_religioossus_Euroopa_taustal.pdf
Lea Altnurme, Kristlusest oma usuni: uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20.sajandi II poolel