Referaat - Sokrates (0)

Kool
NIMI
12. B klass
SOKRATES
Filosoofia referaat
Juhendaja : ÕPETAJA
2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
Antiikaeg 4
Elulugu 5
Sokratese surm 7
Kust me teame Sokratese vaadetest? 10
Sokratese filosoofia 11
Seosed kaasajaga 12
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Minu referaadi teemaks on vanakreeka filosoof Sokrates, kes on andnud ainet nii anekdootideks kui ka ülevateks vestlusteks kõlbluse teemadel. Teda on peetud tarkuse kehastuseks juba antiikajast ja see arvamus on jäänud ka püsima. Näib, et pole temast saladuslikumat filosoofi kuna ta ei jätnud meile kirjalikke töid.
Minu töö koosneb kuuest osast. Esimeses osas on tutvustatud ajastulugu, mil Sokrates elas. Teiseks osaks on Sokratese elulugu ning seejärel tuleb juttu Sokratese surmast, sellest kust me Sokratese vaadetest teame, tema filosoofiast ning lõpuks on toodud ka ära seosed kaasajaga.

Antiikaeg

Antiikaeg oli Vana-Kreeka ja Vana- Rooma antiikkultuuri ajastu. Antiikaeg kestis umbes 800 eKr kuni 500 pKr ja see hõlmas eelkõige Vahemeremaid.
Antiikaja alguses algas umbes 900 eKr rauaaja kliimapessimum ja umbes 800 eKr kliima Bondi sündmus. Nende algustega seostub Vahemeremaades 9. sajandil eKr täheldatav uusi algusi toonud sündmuste kuhjumine. Sellel sajandil jõudis Vana- Kreekasse foiniikia kiri ( esmalt Jooniasse) ja saabus rauast relvade üldise leviku tõttu lõpp ka Kreeka tumedale ajajärgule (on ka hilisem määratlus). Rajati Sparta asula, etruskid jõudsid Toskaanasse, Foiniikia hakkas metallide otsingul Vahemere piirkonnas läänekolooniad asutama ( Kartaago eellased). Samal sajandil Rooma asula laienes, seal algas rauaaeg ja ilmusid rikaste hauad ; keldid jõudsid Galliasse). Sama sajandi jooksul kujunes välja ka Kreeka ajaloos olulist osa etendanud Pärsia riik. (Juudid ja nende omariiklus oli selle aja künnisel jõudnud 926 eKr. aastal kaheks lõhenemisega oma ajaloos uude ajajärku.)
Antiigi lõpuks võib Lääne-Euroopas pidada 6. sajandi keskpaika (550). Siis lõppes idagootide riigiga nende poolt veel säilitatud Rooma haldus, lõppes majanduskriisi tõttu Rooma linna senati töö ja sealse teatri tegevus ning hääbus senine hariduse andmine. (Sajandi algul suleti Ida Roomas Platoni rajatud Ateena Akadeemia ja Hysteia tapmisega hääbus Aleksandria teaduskool.) Läänes lõppes langobardide Põhja-Itaalia vallutamisega ka 375 Rooma aladele läbimurdnud rahvasteränd. Itaalia vallutanud Bütsants sattus kriisi (katkulained, idapoolne rahvasteränd) ja polnud võimeline seal elu korraldama . Rahvas hakkas tuge otsima vaimulikelt ja tekkinud haldustühikut hakkas täitma katolik kirik .
Teine oluline keskaja alguse piirjoon on Rooma keisrite lõpuga samaaegselt loodud Frangi riik ja sellele järgnenud frankide katoliku usu vastuvõtmine. Just see sai vastukaaluks senisele germaanlaste poolt vastuvõetud ariaanlusele ja tagas frankide poolt vallutatud aladel kohaliku kiriku ja elanikkonna usalduse ja toetuse.
Antiigi lõpp seostub ka 535.–536. aasta kliimakatastroofiga, sajandi keskel alanud katkulainetega ja umbes 600 saabunud kliima Bondi sündmusega.

Elulugu

Sokrates elas 490-399 eKr vana-Kreekas. Talle antakse au kui lääne filosoofia rajajale. Ta sündis ja elas Ateenas, kus ta veetis enamus oma ajast entusiastlikult „tarkust taga ajas“.
Kreeklaste silmis , kes kehalist ilu kõrgelt hindasid, oli Sokrates inetu: ta oli väikest kasvu ja jässakas, rippuva kõhu ja lühikese kaelaga , kiilaspäine, suure pea ning hiiglasliku laubaga mees. Tema isa Sophroniskos oli kiviraidur -kujur, ema Phainarete aga ämmaemand.
Noorena oli Sokrates isal abiks tema kiviraiduriametis. 18 aastaselt kirjutati Sokrates Ateena kodanike nimistusse ja temast sai efeeb , s.o tänapäevamõistes ajateenija sõjaväes. Esimene aasta kulus sõdimisoskuste omandamisele, teisel aastal osalesid efeebid vajaduse korral juba lahingutes. Üldse võttis Sokrates oma elu jooksul lahingutest osa kolmel korral ning näitas end vapra sõjamehena.
Kui Sokrates sõjaväeteenistusest koju jõudis, leidis ta eest tühjuse: isa ja ema olid surnud palavikku ning tema esimene armastatu Korinna oli juba terve aasta rikka värvali naine olnud. Vaevalt , et Korinnat truudusemurdmises süüdistada saab, pigem sundis isa teda sellist sammu astuma . Nimelt oli Korinna isa kingsepp ja too värval üks tema alalisi kliente. Nii et kartus klienti kaotada ning lootus tütre olukorda kindlustada sundiski isa oma tütart mõjutama. Sokratesel polnud aga ei raha ega varandust. Sellises masendavas olukorras kaotas Sokrates huvi ka skulptoriameti vastu.
45 aastaselt oli Sokrates unustanud Korinna ning amunud Xanthippesse, potsepa nooresse tütresse, kellega ta abielluski. Esimest korda kohtas Sokrates Xanthippet pottsepaäris, kus too oma isa valmistatud asju müüs. Neiu oli väga sõnaosav ja vestluses vastust võlgu ei jäänud. Nii arvatigi, et Xanthippe on ainus inimene Ateenas, kes oma terava keelega saab ehk võitu tugevast Sokratesest. Seepärast tahtvatki Sokrates teda endale naiseks , sest see annaks ehk võimaluse neutraliseerida oma vastane.
Xanthippe oli üpris sõjakalt meelestatud juba enne abiellumist, kuid abielus omandas ta lausa riiaka ja talumatu naise reputatsiooni. Õigluse nimel tuleb muidugi märkida, et Sokrates jätkas filosoofielu, vesteldes hommikust õhtuni oma sõprade ja tuttavatega, ning pole ehk eriti kiiduväärt, kui kodune majapidamine ja laste kasvatamine (neil oli kolm poega: Lamprokles, Sophroniskos ja Menexenos) jäetakse naise õlule. Sokrates ennast lihtsalt vastutustundetuks pereisaks muidugi ei pidanud.
Xanthippe aga ei mõistnud aga oma mehe sellist “kõrgemat missiooni” ning ei jätnud seda välja näitamata. Erinevalt Sokratesest ei valitsenud ta oma meeleolude üle. Sokratest sõimates olevat Xanthippe teda nimetanud “lobasuuks” ja “päevavargaks”, valanud talle solki kaela, kihutanud majast välja ta sõpru, lükanud ümber laua jne. Sokrates aga olevat kõigele sellele vaatamata jäänud häirimatuks. Küsimusele, miks ta üldse sellise naisega elab, vastanud Sokrates:
“Inimesed, kes tahavad saada heaks ratsutajaks, ei võta endale mitte kõige rahulikumaid, vaid tuliseid hobuseid: nad arvavad , et kui suudavad taltsutada selliseid, siis saavad kergelt hakkama ka teistega. Nii ka mina, tahtes suhelda inimestega, võtsin endale Xanthippe veendumusega, et kui suudan taluda teda, siis on mul kerge suhelda kõigiga.” ( Xenophon , Pidusöök, 2. 10)
Kord küsinud keegi Sokrateselt, kas abielluda või mitte. Sokrates vastas: “Tee, mis tahad – niikuinii kahetsed.” Naise etteheidete peale, et ta liiga palju naerab , et ta irvhammas on, olevat Sokrates vastanud: “Naerab ainult see, kelle südametunnistus on puhas.” Kord olevat Xanthippe Sokratest sõimanud ja siis veel vett ka kaela valanud. Sokrates kommenteeris: “No seda ma ju rääkisin! – Xanthippega on ikka nii, et kõigepealt äike ja siis vihm .”
Sokrates veetis kogu päeva vaidlustes ja vestlustes. erinevalt sofistidest ei võtnud ta tasu esinemise eest. Xenophoni sõnul Sokrates ei võtnud tasu oma vestluste eest ning põlgas neid, kes seda tegid, sest nad on sunnitud vestlema nendega, kes neile maksavad. Kui sofist Antiphontes heitis Sokratesele ette, et ta elab niivõrd näruselt, kuigi filosoofiaga tegelemine võiks sisse tuua korralikke summasid, siis Sokrates vastas, et raha mitte võttes ei ole tal kohustust kellegagi vastu tahtmist rääkida, mida peavad aga tegema need, kes raha võtavad. Selliseid ta nimetas enda orjusesse müüjateks.
Sokratese eluviis oli tagasihoidlik . Xenophoni sõnul olevat ta väitnud, et “kui leiduks hea ostja, siis minu maja eest koos kõigega, mis mul on, võiks välja anda 5 miini (Kreeka rahaühik).” (Xenophon, Kodukord, 2. 3).
Sokrates pidas sellist vaesust ainuõigeks filosoofi jaoks. Just selle poolest tema arvates erineb filosoof teistest, et vabastab hinge hoopis suuremal määral suhtlemisest kehaga, muretsedes võimaluse piirides ainult hinge eest, mis seisneb tahtmiste miinimumini viimises.
Tihti imestas ta, olles turul, kui palju on asju, ilma milleta võib elada. Sokrates soovitas tagasihoidlikku eluviisi ka teistele. Xenophon kommenteeris Sokratese vaesust nii:
“Ta elas niivõrd kasinalt, et ma ei tea, kas on üldse võimalik nii vähe teenida, et mitte olla varustatud sellega, millest piisaks Sokratesele.” (Xenophon, Mälestused, I 3. 5)
Ei ole küll teada, millisest teenimisest ajaloolane siin räägib, kuid fakt on see, et ega Sokrates nälga ei jäänud. Tema kuulajateks olid sageli rikkad inimesed ning vestlus toimus tihti söögilaua ääres. Sokratese õpilane Aristippos Küreenest (u 435–355 e.m.a) olevat aga kuulajatelt ka raha võtnud ning saatnud selle Sokratesele.1

Sokratese surm

Sokratese surma draama erutas antiikses Kreekas ägedalt meeli. See sünnitas dokumentaalset ja poleemilist kirjandust, millest vaid osa on säilinud meie päevini. Viimaste hulgas on nii Platoni kui ka Xenophanese versioonid Sokratese kaitsekõnest kohtus; need kuuluvad inimsoo tähtsaimate dokumentide hulka.
Surres oli Sokrates 70-aastane. Platon , kes viibis kohtuprotsessi juures, oli vaevalt täisealine. Sokratese surmamõistmine šokeeris vapustavalt noort Platonit; Platoni varasemad kirjutised on õigupoolest elulooline sari, kus ta kaitseb Sokratest kui teotatud isiksust.
Sokratese hukkamiseni viinud kohtuprotsess ilmutab äärmist ebaõiglust.
Sokrates oli kohtuprotsessi ajal Ateenas laialt tuntud omapärane kuju, kelle isik oli sünnitanud ajaga sammupidavates näitekirjanikeski vastupandamatu parodeerimissoovi. Meieni on säilinud Aristophanese näidend Pilved , kus musterkirjanik lõbusalt pilkab Sokratest kui filosoofilist tegelaskuju, kes suudab tõestada mistahes seisukoha õigsust ja kelle juurde ka üldiselt kõva peaga õpilane saabub veendumuses, et Sokrates suudab tõestada sedagi, et väär on tema võlgu tagasi nõuda.
Aristophanese näitemänguline pilkepilt toob esile tearvdatud tegelaskuju, kelle eristamine tõelisest Sokratesest oli keskmisele ateenlasele vaevarikas. Avalikkuse kirumine lasus Sokratese õlgadel täie raskusega. Tema leppimatu- lausa kirglik- soov nõuda põhjendusi iseenesestmõistetavaks peetavaile asjadele suurendas veelgi seda tigedusekoormat, mida tema erandlik persoon niigi esile kutsus. See „ülima rumaluse ülempreester“ oli kiusupunn, kelle seltsis aga Ateena noorsugu meelsasti aega veetis: see lisas veelgi vett tema vastaste veskile. Selles tunneterohkes tormis hääletasid Sokratese süü või süütuse poolt need 501 ateenlast, kes tolleaegse õiguspraktika kohaselt olid valitud loosiga- otsustama maailmaajaloo kuulsaima filosoofi saatuse üle.
Sokratese jaoks ebasoodsat kohtuotsust, häälteenamusel põhinevat hukkamõistu, mõjutasid kahtlemata otsustavalt kaks seika. Esiteks: süüdistuse ebamäärasus, mida suurendas poleemika Sokratese isiku ümber. Teiseks: Sokratese esinemine kohtu ees, mida on iseloomustatud trotsliku ja järeleandmatuna, isegi jultununa. Sokratese kõnes ei leidu andekspalumise raasugi.
Mehed, kes esitasid süüdistuse Sokratese vastu, olid- on selles võimalik vahelda?- auväärsed kodanikud. Nad olid sügavalt mures selle vimlise hukatuse pärast, mida Sokrates nende arvates enda ümber külvas. Meeste motiivides ei sobi kahelda; nad toimisid oma parima äratundmise järgi.
Kas Sokratest ei oleks saanud sundida loobuma avalikust filosofeerimisest? Kas ei oleks piisanud keelust avalikult tegutseda? Selliseid ettepanekuid tehti.
„Isegi kui teie siis ütleksite: „Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellelt tabatakse, pead sa surema!“- kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin teile: „Austan ja armastan teid, ateenlased , kuid kuuletun siiski parem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma , ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: „Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateena, ühe suurima ja tarkuse ning võimsuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida , et sul seda võimalikult rohkem oleks, aga kuulsuse ja arukuse ja tõe ning oma hinge eest, kuidas seda võimalikult paremaks muuta, sa hoolt ei kanna ega mõtlegi selle peale?“ Kui aga keegi teie hulgast hakkab vastu vaidlema ja väidab, et ta selle üle muretseb, siis ei lase ma teda korrapealt lahti ega lähe tema juurest ära, vaid hakkan teda küsitlema ja kontrollima ja uurima, ja kui mulle näib, et tema voorust ei ole ja ta üksnes tühje sõnu teeb, siis noomin ma teda, et ta kõige väärtuslikumat alahindab, tühist aga üliväärtuslikuks peab.“
Nii loobib Sokrates juba kohtu ees nooli kuulajate lihasse ja kinnitab vastastele kõhklematult üha ja jälle oma rikutust.
Kas Sokrates ei mõista oma kasu silmas pidada ega tea, mida temast arvatakse? Kas ta ei tea, et on kuulajate jaoks kummaline, inimesi oma küsimustega piinav kiusaja , oht tsiviliseeritud ateenlaste elukorralduse hoolega sepitsetud alusele?
Aga Sokrates jätkab ja tõotab end jätkuvalt ja lõpptulemus on surmaotsus. See ringiuitav inetu vanamees , keda paljud mäletavad naeruväärsena, aastakümned Ateena tänavail veetnud mees, kellel ei ole olnud isegi varandust ega isegi mitte korralikku elatist, ainult suured sõnad suus - kas see mees võiks olla ainulaadne mõtleja, kellel on tõeline aukoht ajaloos?
Ka Sokratese viimased hetked vanglas enne surmaotsuse täideviimist on vägagi kõnekas draama. Platon on selle talletanud- ilmselt silmatorkavalt idealiseeritud vormis- dialoogis Phaidon, mis on üks kreeka kirjanduse loetavamaid teoseid. See kirjanduslikult viimistletud suurejooneline tekst pitseerib Sokratese müüdi lõplikult.
Kohtame Sokratest enne tema kahtlemata ebaõiglast surma targa, rahuliku ja kaalutlevana, ilma mingi meelekibeduse või märterlikkuseta. Filosoof jääb filosoofiks ka surma väravate ees ja samuti teiselpool läve.
Kui hulk Sokratese sõpru saabub vanglasse, kus „ teenrid olid just eemaldamas Sokrateselt ahelaid ja teatamas, et ta peab surema selsamal päeval“, võtab Sokrates üles teema surmast: „Ja mis sobikski paremini, kui et see, kes on lahkumas teele, jutustab ja uurib, millised kujutlused meil sellest on. Mida muudki siin teha kuni päikese loojaminekuni?“ Ja lisab hiljem, truuks jäädes oma stiilile : „Kui siin oleks nüüd mõni komöödiakirjanik kuulamas, vaevalt väidaks ta mind lobisevat asjadest, mis minusse ei puutu .“
Järgneb mitmekülgne, filosoofiliselt rikas vestlus hinge-keha vastanduslikkusest, hinge surematusest ja filosoofia olemusest.
Lõpuks toob vangivalvur Sokratesele mürgi. „... ta ulatas Sokratesele karika . Sokrates võttis selle vastu täiesti heatujuliselt ja kartmatult.“ „... ta tõstis karika huulile ja jõi selle tühjaks täiesti rahulikult ja kergelt. Seni oli enamik meist kuidagiviisi suutnud pisaraid tagasi hoida, kuid nähes teda karikat tühjaks joomas ei suutnud me endid enam vaos hoida.“ Seda märgates noomis Sokrates sõpru ja julgustas neid vaprad püsima.
Ka ei suutnud vana veidrik hoiduda viimaste sõnadena hüüatamast: „Kriton, me oleme Asklepiosele kuke võlgu. Ohverdage see talle, ärge unustage!“2

Kust me teame Sokratese vaadetest?

Sokrates on mitmes mõttes pöördepunkti tähiseks Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev sellega, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles , kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda.
Tõsi, Sokrates ise on selle koha pealt üsna raskesti interpreteeritav. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosofeerimine oli üksnes suuline . Seetõttu on see meile tuttav üksnes niivõrd, kui kaasaegsed seda on üles tähendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda teinud, paraku erinevad nende käsitlused Sokratese kohta üksteisest õige tuntavalt . Nii sõltub Sokratese-pilt, mida üks või teine filosoofia ajalugu pakub, sellest, milliseid allikaid on peetud teistest tõeväärtuslikemaiks.
Enamasti peetakse sellisteks allikateks siiski Platoni teoseid. Teatavasti kujutavad Platoni teosed endast dialooge , üleskirjutatud kõnelusi, kus tihti esinevad kõneluspartneritena ajaloost tuntud isikud. Peamiseks kõnelejaks enamikus dialoogides on aga Sokrates. Platonit ennast omanimeliselt üheski dialoogis kõnelejate seas ei ole. Muidugi on siin tegemist Platoni Sokratese-interpretatsiooniga, hilisemates teostes aga ilmselt lihtsalt sellega, et Platon on asetanud iseenda vaated Sokratese suhu . Ometigi võib eeldada, et varasemates teostes kajastuvad dialoogide-Sokratese kõnelustes ajaloolise Sokratese vaated.

Sokratese filosoofia

Sokrates läheb oma filosoofilistes otsingutes relativistlike õpetuste vastu. Eristamaks ennast sofistidest ei võta ta õpetamise eest tasu. Kuna ta ise ühtegi raamatut ei kirjutanud, tuleb tema vaated rekonstrueerida. Põhiline allikas Platon (kuid temal on Sokrates tark minategelane kõigis dialoogides, ka nendes, kus ta esitab oma isiklikke seisukohti). Ka e.k. leiduv teos "Sokratese apoloogia" ehk suhteliselt autentne, kuna Sokratese kohtuprotsessil oli palju tunnistajaid. Sokratese filosofeerimise meetod oli täiesti uudne.Ta ei esitanud doktriine, vaid lähenes kriitiliselt, kahtlevalt tavakeele mõistetele. Lõhkus tavaarusaamu. Tema eeldus: selleks, et näit. olla mehine, peab teadma mis on mehisus jne. Kuid paljud väidavad end teadvat ühte või teist, kuid ei oska mõisteid sobivalt määratleda. Seega peavad inimesed endid targaks, kuigi nad ei valda olulistes küsimustes teadmist. Sokratese põhimõte leiab laialdast kasutusevõttu järgnevas filosoofias ja teaduses : mõtlemine olgu kriitiline oma aluste suhtes. Sokrates ei esitanud positiivset doktriini. Kui ta oma vestluskaaslase mõistete määratlemise juures kimbatusse ajab, siis ei paku ta kandvat määratust. Tema filosoofia võib kokku võtta paradoksaalsesse väitesse: ma tean, et ma midagi ei tea. (Loogiliselt on lause paradoks : kumbki pool kummutab eelmise). Erinevalt võltstarkadest lepin, et tarkus on jumalikku päritolu. Näeme, et Sokratese käsituses saab selgelt uue tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole. Oma tegevuse mõtet nägi Sokrates n.ö. vaimses ämmaemandakunstina (maieutika): lasta määratlustel esile tulla (või veenda inimesi oma tunnetuse piiratuses). Tunnetusprotsess on lõputu. Seetõttu sobib Sokratese filosoofia esitamiseks just dialoogi, mitte näit. õpiluuletuse vormi. Sokratese mõisteanalüüs tõi ka eetika uuele tasandile (s.o. hüvesuse mõistmisel ei saa toetuda tavale, mis ei määratle mõisteid). Sokratese hüüdlause oli Delfi oraakli oma: tunneta iseennast! Revolutsiooniline väide: voorus (arete) on teadmine!
Siit järgmine Sokratese väide: keegi ei tee kurja meelega, vaid teadmatusest (võltsteadmistest). Kuigi Sokrates ei anna retsepti, kuidas saavutada teadmist ja vältida seega kurja, aitab tema intellektuaalne hoiak teatud mõttes seda siiski vältida: analüüs, kahtlus. Näeme, et Sokratese meetodit äärmusse arendades ei saaks me milleski kindel olla (s.o. olla kompetentne ükskõik mis alal). Moodsas filosoofias on Sokratese kimbatuse välistamiseks kasutatud eristust: teadmine-kuidas (oskus) ja teadmine-et — kusjuures esimene ei pruugi eeldada teist. Juba Aristoteles kritiseerib Sokratest, et too segab ühte teoreetilise ja praktilise teadmise. Sokratese filosoofia kui teatud intellektuaalne hoiak: püüdlemine. Jumalad ja nõmedad ei püüdle tarkuse poole. See sobib ka tänapäeva maailma, kus absoluutse tarkuse saavutamine on kahtluse alla seatud.

Seosed kaasajaga

Sokratese saatusega on veidi sarnane vene endise oligarhi Mihhail Hodorovski saatus. Erinevalt Sokratesest oli Hodorovski ärimees (Venemaal nimetati teda oligarhiks) ning teda ei mõistetud ka surma. Sokratesel oli võimalik lahkuda Ateenast enne kohtuprotsessi või siis põgeneda sõprade abil vanglast, kuid Sokrates välistas selle põhimõtteliselt. Samamoodi olevat otsustanud ka Hodorovski.
Sokratese „ noorsoo rikkumisega“ on siin samuti paralleel olemas. Hodorovski asutas heategevusfondi Avatud Venemaa, mille eesmärk on kasvatada noortest kaasaegseid kodanikke .
Ka võib Sokratest võrrelda eesti teleajakirjaniku Peeter Võsaga. Ka Sokrates provotseeris, esitas küsimusi ning sai läbi retoorika inimestega suhelda. Sokrates viibis turul, kus ta esitas retoorilisi küsimusi.

Kokkuvõte

Leian, et Sokratese õpetustele peaksime ka tänapäeval rohkem tähelepanu pöörama. Arvan, et me oleme liiga harjunud mugavusega mitte mõelda. Tänapäeval peetakse end väga tihti teadmat vastust peaaegu et kõigele, kuid nii see kahjuks ju ei ole. Sokratese omanäoline ja pilkupüüdev sõnastus ei jäta kedagi külmaks. Sellest arusaamine pole lihtne, kuid annab aimu kellegi uskumusest ja visioonist.

Kasutatud kirjandus

Jacoby, E. 50 klassikut filosoofid. TEA 2003. lk 22-27
Kessidi, F. Sokrates. Eesti Raamat, 1986
Magee, B. Filosoofia lugu. Varrak, 2000. lk 20-23
Meos, I. Antiikfilosoofia . Koolibri, 2000. lk 31-35
Saarinen, E. Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokrtesest Marxini . Avita , 1996. lk 12-15
http://wiki.zzz.ee/index.php/Main_Page
http://www.miksike.ee/
http://www.ut.ee/flfi/Tool/00_004/Sokrates.doc
http://www.slideshare.net/kaia06/sokrates-1982339
http://hum.ttu.ee/indrek/powerp/sokrates/index.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Sokrates
http://wiki.zzz.ee/index.php/Sokrates
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/sokrates.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Antiikaeg
1Meos. I. 2000. Antiikfilosoofia. lk 31-35
2Saarinen. E. 1996. Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini. lk 12-15