Sokratese elulugu (0)

ARTE GÜMNAASIUM
Sokrates
Referaat
Tallinn 2006
Sokrates elas 490-399 eKr vana-Kreekas. Talle antakse au kui lääne filosoofia rajajale.
Ta sündis ja elas Ateenas, kus ta veetis enamus oma ajast entusiastlikult „tarkust taga ajas“. Kui ta oli vanemas eas tunti teda kui Kreeka targeimat meest. Arvamused tema kohta jagunesid täpselt kahte leeri. Ühed jumaldasid teda ning nõustusid seisukohtadega nagu näiteks Platon, ning teised kes ei nõustunud ja olid vastu. Vanema mehena sattus ta vastuollu Ateena riigi võimuga ja tal kästi lõpetada rahva ees vaidlused. Tal kästi eemale hoida noortesr aristokraatidest. Samas ta ei teinud keelududest välja vaid jätkas nagu tavaliselt. Lõpuks arreteeriti ta noortele moraalselt laastavate õpetuste jagamise eest. Ta hukati traditsiooni kohaselt ja mõisteti surma mürgi joomise läbi. Talle anti veel teine võimalus, et ta pagentatakse Ateenast. Sokrates uskus aga hoopis, et on väärikam jääda linna kus ta on elanud terve oma elu, ning et ta ei tunneks ennast kusagil mujal sama hästi. Seetõttu ta suri 70, aastaselt mürgi joomise läbi.
Kreeklaste silmis kes ilu kõrgelt hindasid oli Sokrates väga kole väikese kasvu ja jässaka keha tõttu, tal oli kiilaspea ja hiiglaslik laup. Tema isa Sophroniskos oli kiviraidur -kujur, ema Phainarete aga ämmaemand. Sokrates sai oma nime vanaisa järgi kes oli riukamees.
Noorena oli Sokrates isal abiks ametis. Temast sai 18. aastaselt ajateenija sõjaväes ( efeeb ). Esimene aasta kulus tal sõdimisoskuste omandamisele, teisel osalesid ajateenijad lahingutes. Terve oma elu jooksul võttis Sokrates osa lahingtest kolmel korral ning näitas end vapra sõdumehena. Kui ta sõjaväest tagasi koju jõudis olid ta vanemad palavikku surnud nign armastatu juba aasta abielus olnud rikka värvaliga. Sokrates armus uuesti 45 aastasena siis ta abiellus. Ta uueks naiseks sai Xanthippe kes oli väga tulise iseloomuga mistõttu oli tihti suuri tülisid. Sokratest see ei häirinud vaid vastas, et kui suudad naist taluda on teistega lihtsam. Sokratese eluviis oli väga tagasihoidlik . Ta pidas sellist vaesust filosoofi jaoks ainuõigeks. Turul olles imestas ta tihti kui palju müüüakse asju ilma milleta saab elada, ning soovitas teistelgi tagasihoidlik olla.
Sokrates oli üks esimesi filosoofe kes arvas , et filosoof ei pea mitte loodust uurima ega arutlema maailma ehituse ning algelementide üle, vaid peab uurima inimhinge , tunnetama iseennast ning lahendama elulisi probleeme. Filosoofia ärgu olgu mitte abstraktne targutamine looduse üle, vaid õpetus sellest kuidas tuleb elada, arvas Sokrates. Filosoofia peab andma inimesele selge arusaama selest, mis on hea ja mis on halb, mis on ilus ja mis on inetu, mis tõde ja mis on vale.
Kord olevat üks Sokratese sõber Chaiperon küsinud Delphis jumal Apolloni pühamus püütialt (ennustajalt), kelle suu läbi kõneles jumal ise, kas keegi on Sokratesest targem . Püütia vastanud, et mitte keegi pole targem. Sokrates püüdis tõestada, et see väide on vale pannes oma tarkust proovile. Ta vestles riigitegelaste- ja poeetidega, et tõestada oma arvamust. Hiljem veendus Sokrates, et jumala sõnas ei tohi kahelda ning see ongi tõde, et tema on targeim vana- Kreekas. Ta katsed tõestada oma rumalust tekitasid inimestes ainult pahameelt. Kokkuvõttes ütles Sokrates: Inimlik tarkus seisneb selles, et ollakse teadlik oma teadmatusest. Sokrates teab, et ta mitte midagi ei tea, sellal kui ülejäänud ei tunneta oma teadmatust ja peavad endid targaks.
Sokratese dialektika. Sokratese filosoofilised vestlused olid sihipärased, metoodilised. Kui räägitakse Sokratese meetodist, siis nimetatakse seda dialektiliseks. Sõna dialektika (vestlusokus) tähistas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemus oleks probleemi sügavam mõistmine.
Sokratesel oli neli põhilist võtet:
1) Iroonia . Sokrates püüdis vestluskaaslase arutluses leida vasturääkivusi ja ebajärjekindlust, kuid varjas sellist püüdlust mängides rumalat inimest.
2) Maieutika ehk ämmaemandakunst. Sokratese arvates on inimese hinges palju teadmisi varjatud kujul juba olemas, kuid inimene seda ise ei tea.
3) Määratluse otsimine. Teadmine seisneb Sokratese arvates oskuses määratleda kõnesolev mõiste, kui inimene midagi teab, suudab ta seda väljendada ka sõnade abil. Teada näiteks mis on õiglus tähendab osata defineerida mõiste õiglus. Kui me seda ei oska, siis ei saa me öelda, et teame mis on õiglus ja kui ei oska öelda mis see sõna tähendab pole õigust seda kasutada.
4) Induktsioon. Määratluse leidmiseks kasutada induktsiooni, üldistust.
Teadmised olid Sokratese silmis niivõrd tähtsad, et ta pidas eetiliste vooruste küllaldaseks tingimuseks teadmisi. Teadmine mis on hea ja halb teeb inimese vooruslikuks. Kurjust põhjustab filosoofi arust teadmatus . Sokratese arust ei saa ühtegi teadmist pidada tõeliseks kui sellest ei tulene moraalne tegu. Sokratesel oli lisaks sõpradele ka palju vaenlasi. Kolm neist: poeet Meletos, nahatöökodade omanik Anytos ja kõnemees Lykon kaebasid ta kohtusse. Nad esitasid südistuseks selle, et Sokrates ei tunnista linna jumalaid vaud uusi deemoneid ja tutvustab neid ka noortele. Siiski võib tagantjärele öelda, et kogu süüdistus oli fabritseeritud. Tänapäevani pole kahjuks süüdistuskõnede tekste säilinud kuid oletatakse, et süüdistajad juhtisid kohtunike tähelepanu eelkõige Sokratese tegevusele nende arvates demoliseerivale iseloomule. Edasi esines Sokrates kaitsekõnega. Kohus tunnistas ta süüdi. Kreeka poliste kohtupraktikas oli levinud tava mille kohaselt süüdistatav esitab pärast süüdimõistmist ise karistusmäära. Sokratesel oli võimalus Ateenast pagenduses lahkuda või mürgi joomise läbi surm. Siiski valis Sokrates suremise kuna siis jäb au alles.
Filosoofile on Sokratese arvates üldse omane surma pigem soovida kui karta , sest keha on tema vaenlane ning ta soovib, et hing vabaneks kehast.
Sokratese skulptuur
Sokratese portree
Kasutatud kirjandus:
Ajalookonspekt gümnaasiumile
11. Klassi ajaloo õpik
http://en.wikipedia.org/wiki/Main_Page
Antiikfilosoofia Indrek Meos
5