Sokrates (0)

Sokrates
Valisin arutluseks just selle teema,sest olen korduvalt
kuulnud nime Sokrates ja oli väga huvitav saada
rohkem teada üle maailma tuntud filosoofist ja
muidugi targemaks saada.
Isiku tutvustus
Sokrates (469–399 eKr) oli vanakreeka filosoof, kes elas ja õpetas Ateenas.
Tuntumat nime kui Sokrates filosoofia ajaloos vist ei leidugi.
Juba antiikajal muutus ta inimeste silmis tarkuse kehastuseks,
targa ideaalkujuks, kellele tõde on elust kallim.
Sellegipärast näib, et filosoofia ajaloos pole saladuslikumat filosoofi kui Sokrates.
Asi on selles, et Sokrates ei jätnud meile kirjalikke töid. Meie teadmised tema elust ja õpetusest pärinevad peaasjalikult tema õpilaste ja
sõprade või siis ideoloogiliste vastaste teostest ning ka hilisemate autorite, näiteks Aristotelese kirjatöödest.
Kõik nad käsitlesid Sokratest omamoodi.
Ja seepärast on väga raske jõuda selgusele, milline
oli tõeline, ajalooline Sokrates.
Sokrates tõmbas endale tähelepanu peaaegu kõigega: välimuse ja eluviisiga , tegevuse ja õpetusega. Teda võis kohata turuväljakul, relvategija, puusepa või kingsepa töökojas, gümnaasiumeis ja palestrais, ühesõnaga, peaaegu igal pool, kus ta sai inimestega suhelda ja vestelda .
Erinevalt tasulistest tarkuseõpetajatest, kes toretsevates rõivastes ringi uhkeldasid, rõivastus Sokrates alati tagasihoidlikult ning käis sageli paljajalu . Sokrates oli võrdlemisi inetu: ta oli väikest kasvu ja jässakas, rippuva kõhuga ja lühikese kaelaga , kiilaspäine, suure pea ja hiiglasliku kumera laubaga mees. Muljet inetust välimusest ei suutnud leevendada isegi ta väärikas kõnnak. Sokratese nina oli lame ja ülespidine, ninasõõrmed olid laiad ja puhevil, huuled meelad ja paksud, nägu punsunud, silmad olid pungis ja peale selle oli tal pidev harjumus vaadata veidi altkulmu. Kokkuvõetult, Sokratese välimus rääkis vastu kõigile kreeklaste ettekujutlustele ilust , oli neile otsekui pilkeks, nende karikatuuriks. Ent see inimene, kel oli niivõrd ebameeldiv välimus, oli võluv isiksus.
Isiku tähtsus ajaloos
Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi nagu õiglus , vaprus , vagadus , mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu .
Sokrates kasutas, ehkki vastumeelselt, omapärast eksperimenti, mis seisnes selles, et tuli “järele katsuda iseennast ja teisi, neid, keda peetakse tarkadeks ja mingil alal asjatundjateks. Inimestega vesteldes sai Sokrates aru, et inimesed üksnes näivad targana, paljudele teistele ja iseäranis iseendale, tegelikult aga polegi nad targad. Ta märgib, et oma erialal on nad asjatundjad ning teavad palju kasulikku .
 Orienteerumine esteetilistele probleemidele ja uus sisu, mille Sokrates andis mõistele “filosoofia”, määrasid tema suhtumise natuurfilosoofiasse, “kosmose” ja üldse välise looduse nähtuste tundmaõppimisse. Looduse uurimist pidas ta kasutuks tegevuseks sellepärast, et selle tunnetamine, “milliste seaduste järgi toimuvad taevased nähtused”, ei võimalda neid seadusi muuta ega ka loodusnähtusi luua, selliseid nagu “tuul, vihm , aastaajad jms.” Sokrates muide ei eitanud matemaatika, geomeetria , astronoomia, meditsiini ja teiste teaduste ainevaldkonda kuuluvate teadmiste kasulikkust ja hädavajalikkust (tõsi küll teatud piires). Ta soovitas vaid neist teadustest mitte liialt vaimustuda ning mitte pühendada neile kogu elu, jättes kõrvale mitmete teiste kasulike teaduste, see tähendab humanitaarteaduste, nagu me tänapäeval ütleme, tundma-õppimise.
Sokratese silmis on inimest käsitlevail teadustel tohutu eelis loodust käsitlevate teaduste ees. See eelis seisneb selles, et esimesed, õppides tundma inimest, annavad inimesele selle, mida ta kõige enam vajab – iseenda ja oma tegevuse tunnetamise, oma teotsemise programmi ja sihi määratluse, selge arusaamise sellest, mis on hea ja halb, ilus ja inetu, eksimine ja tõde.
Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsetPlatoni,Xenophoni,Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi.
1.Platon
...(umbes 427 eKr Ateena – umbes 347 eKr Ateena) oli vanakreeka filosoof, Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ning Lääne esimese kõrgkooli, Ateena Akadeemia rajaja, üks maailma ajaloo mõjukamaid filosoofe.
2. Xenophon
...(umbes 430 eKr Ateena – 354 eKr Korintos ) oli vanakreeka ajaloolane ja kirjanik.Poliitiliselt mõjutasid teda Sparta -sõbralikud aristokraadid , kes ei tunnustanud Ateena demokraatiat. Ta polnud rahul Ateena poliitilise arenguga ja võttis palgasõdurina osa Kyros Noorema sõjaretkest Pärsia kuninga Artaxerxes II vastu (401 eKr). Kui Kyros samal aastal Kynaxa lähedal lüüa sai, juhtis Xenophon Kyrose sõjaväes teeninud Kreeka palgasõdurid Traakiasse.
3.Aristophanese
(u 445 eKr – 385 eKr) oli kuulsaim vanakreeka ( Atika ) komöödiakirjanik, tragöödiaautorite Sophoklese ja Euripidese noorem kaasaegne, ainus vana-atika komöödia esindaja, kelle teoseid on tervikuna säilinud.
Kasutatud allikad:

• https://et.wikiquote.org/wiki/Sokrates
  
• https://miksike.ee/documents/main/referaadid/sokrates.ht m
  
• http://tekkokad37.pbworks.com/w/file/fetch/91136847/VANAKREEKA%20FILOSOOFID.pdf
  
• https://et.wikipedia.org/wiki/Aristophanes