Filosoofia, Sokrates ja Planton (0)

MK
SOKRATES & PLANTON
Referaat
Õppejõud
Mõdriku
2013

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.SOKRATES 4
1.1Kui filosoof oleks põgenenud 5
1.2Sokratese filosoofia ja tarkus 5
2PLATON 6
2.1Plaatoni ideaalriik 8
2.2Ideeõpetus ja hinge õpetus 9
KOKKUVÕTTE 11
KASUTATUD KIJANDUS 13

SISSEJUHATUS

Referaadi töö koosneb kahest tuntumatest antiikfilosoofidest kelleks olid Sokrates ja tema õpilane Planton. Kuigi vanakreeka filosoofias on kolm suurkuju : Sokrates, Platon ja Aristoteles , siis Aritotelest selles referaadis eraldi ei käsitle.
Sokrates on eeskujuks paljudele hilisematele filosoofidele, ja Plantoni filosoofile küsimustele kui maailmavaatel maadeldavad ja vaildlevad tänapäevani filosoofid.
Kuna Platon oli Sokrates õpilane ja tema kirjutas ja lähtus ka Sokrateses tõekspidamisest. Siis päris täpselt ei teagi mis on Platoni või Sokratesse arvamus või mõted. Seepärast kirjutangi referaadi kahest antiikfilosoofidest, kuna nad on ka omavahel seotud.
Töö esimese poole kirjutan ja tutvustan Sokratest . Arutlen, mis oleks juhtunud siis kui Sokrates oleks mürgi joomise asemel põgenenud. Sokrates arvas , et peab ka peale looduse uurima ka inimesehinge ja tundma iseenast. Teise poole referaadist Platonist. Tutvustan Platonist ja kirjutan ja arutlen Plaatoni ideaalriigist. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm.

SOKRATES

Sokrates elas 490-399 eKr oli Vana-Kreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni ja Xenohoni vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaateid esitas ta avalikes vaidlustest või vestlustes, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole.
Sokratese elu kohta on teada suhteliselt vähe. Tal olevad olnud inetu nägu, jässakas keha ja rõivastunud hooletult. Isa oli tal skulptor ja ema ämmaemand. Noorena oli Sokrates isal abiks tema. 18 aastaselt kirjutati Sokrates Ateena kodanike nimistusse ja temast sai efeeb , s.o tänapäevamõistes ajateenija sõjaväes. Esimene aasta kulus sõdimisoskuste omandamisele, teisel aastal osalesid juba lahingutes. Üldse võttis Sokrates oma elu jooksul lahingutest osa kolmel korral ning näitas end vapra sõjamehena.
Kui Sokrates sõjaväeteenistusest koju jõudis polnud enam tal ema, isa ega naist. Vanemad olid ära surnud ja naine oli abiellus uue mehega. Sokrates abiellus Xantihippega, ja neil oli kolm poega. (Meos, 2000)
Abikaasa oli väga sõnaosav ja vestluses vastust võlgu ei jäänud. Xanthippe aga ei mõistnud aga oma mehe sellist “kõrgemat missiooni” ning ei jätnud seda välja näitamata. Erinevalt Sokratesest ei valitsenud ta oma meeleolude üle. Küsimusele, miks ta üldse sellise naisega elab, vastanud Sokrates: “Inimesed, kes tahavad saada heaks ratsutajaks, ei võta endale mitte kõige rahulikumaid, vaid tuliseid hobuseid: nad arvavad , et kui suudavad taltsutada selliseid, siis saavad kergelt hakkama ka teistega . Nii ka mina, tahtes suhelda inimestega, võtsin endale Xanthippe veendumusega, et kui suudan taluda teda, siis on mul kerge suhelda kõigiga.” (Xenophon, Pidusöök, 2. 10)
Tema arvates seisnes tema tarkus väites: „ma tean, et ma midagi ei tea“. Sokrates püüdis ka teisi ennast targaks pidavaid inimesi juhtida teadmiseni, et nad ei tea tegelikult midagi ning sellega põhjustas ta suurt meelehärmi. Tema vaated viisid süüdistusteni. Väidedavalt jumalate eitamise ja noorsoo rikkumise pärast esitati talle süüdistus 399 aastal (Jacoby, 2003). Sokratese läks kohtu alla, kus talle määrati surmakaristus, milleks oli tühjendada peekri surmapütk mürgiga. Põgenemisvõimalusest hoolimata võttis mees mürki. Tegelikult tal avanes ja oli võimalus ka põgenemiseks.

Kui filosoof oleks põgenenud

Sokrates vist juba aimas, et põgenemine toob kaasa põrgu mitte täiuslikkust. Põgenemine oleks võinud tuua endaga kaasa täiusliku siis ainult, kui ta oleks sattunud linna, kus teda oleks hinnatud ning tema tarkust ära kasutatud. Aga suurema tõenäosusega oleks võinud ta elu kujuneda selliseks , et keegi ei oleks teda enam kuulanud. Ateenas aga äratas ta üles vastuolu, kus ühed nõustusid temaga ning teiste uhkus ning tarkus ei lubanud teda kuulda võtta. Tema mõtted tekitasid linnas suure diskussiooni, inimesed tegelikul teadsid, kes on Sokrates. Inimesed nõustusid või ei nõustunud Sokratesega, kuid siiski teadsid tema põhimõtteid ning vaateid. Põgenemine oleks seevastu võinud tuua kaasa endaga unustuste hõlma vajumise, mis tähendaks, et me ei teaks praegu mehest nimega Sokrates.
Sokrates arvas, et surm muudab mitte millekski või laseb hinge vabaks, kuid ta ei kartnud kumbagi. Mürgi võtmisega tõestas Sokrates, et jääb lõpuni oma vaadetele kindlaks, isegi kui see tähendas surma. Ta võttis oma sõnade üle vastutuse ega taganenud nendest . Oma otsusega näitas Sokrates inimestele, et ei page peitu ja võtab väärikalt vastu praegu tunduva väära otsuse.
Tegelikult Sokrates toimis õigesti mürki võttes, kuna see näitas tema julgust jääda kindlaks oma seisukohtadele. Arvan, et surm pani ka tema õpilased teda rohkem austama ning tänu sellele teamegi Sokratese õpetustest. Põgenemisega oleks näidanud ta aga argust ja ebakindlust oma õpetuste üle. Oleks pidand lahkuma riigist võibolla ja ka jätma maha perekonna.

Sokratese filosoofia ja tarkus

Erinevalt varasematest filosoofidest ei pööranud ta põhitähelepanu maailma tekkimisele, vaid sellele, kuidas inimene oma elus käituma peaks. Peatähelepanu pööras ta eetikaprobleemidele, ta väitis, et voorus ja teadmine on lahutamatud, seepärast toimib ainult tark inimene õigesti ja õiglaselt. Kurjuse põhjustab tema arvates tematus. (Meos, 2000)
Sokrates ei võtnud õpetamise eest tasu. Kuna ta ise ühtegi raamatut ei kirjutanud, siis saame tema mõtetest aimu tema õpilase Platoni teoste vahendusel. Nende usaldusväärsus võib küll kahelda ja vaielda nende üle, kuid Sokrates uskus, et keegi ei patusta teadlikult ja kriitilised arutlused moraalsete väärtuste tegelike loomuse üle on hea elu osa (Law, 2007)
Selle asemel, et näidata, kuidas asjad on, üritas Sokrates enamasti näidata, kuidas nad vähemalt ei ole. Viimse piirini pinguldatud kriitilisus, oma piiride teadmine ja tajumine – see on Sokratese põhiline eripära.
Sokratese tõmbejõuks on tema isiksuses. Sorkates oli väge hea ja kirglik vestleja. Sokrates tahatis vestluspartnerit küsimustega vahele võtta. Tema vestlustehnika on kaval, paindlik ja taibukas, mõnikord ärritavalt salakaval. Ta lähenes oma vestluskaaslastele väga hästi ja targalt . Küsis vestluspartneri käest küsimusi, nii et vastaja jääks lõksu ja peab tusistmama, et ei tea enam vastust. Nii sai hästi teada inimese maailma pildist ja tema mõtlemisest ning arusaamast maailams .

PLATON

Kui Sokrtaes suri, oli Platon andekamaid õpilasi Sokratesel. Platon elas aastatel 427-347 eKr. Ta elas õpetaja traagilist surma väga üle. Võrreldes Sokratesel kirjutas Platon palju. Platon lähtus palju Sokrateset õpetusest ja vaadest, kuid samas ka lähdub oma seisukohtadel ja vaadetele. Platon liigub edasi tunnetusteooriale ja ontoloogiasse, eedikasse, psüholoogiasse ja pedagoogikaase, ühiskonnafilosoofiasse ja lõpuks ka loodusteatusse. (Saarinen, 1985)
Pärast Sokratese surma lahukus Plaaton Ateenast ja rändas mitmeid aastaid võõrsil – Megaras, käis Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Rändamise ajal tutvus teiste maada kommete , relgioonide, filosoofiliste õpetustega.
Aastal 390 tuli Platon Sürakuusa õukonda oma sõbra Dioni juurde, kes oli türann Dionysus Esimese naisevend. Seal sattus ta ebasoosingusse oma liigse vabameelsuse eest. Ta müüdi orjaks, kuid üks tema õpilane ostis ta vabaks. 388 eKr rajas ta Ateenasse linna lähedal filosoofiakooli – Platoni Akadeemia, kus pandi palju rõhku matemaatikale. (Meos, 2000)
Tema silmapaistvaim õpilane oli Aristoteles. Platon kirjutas oma teosed vestluste ehk dialoogidena eri filosoofide vahel. Tema loodud dialoogivorm on andnud võimaluse käsitleda abstraktseid filosoofiaküsimusi. Peategelaseks on neis enamasti Sokrates, kelle suu läbi Platon oma seisukohti esitab. Neist paljud pärinesid ka tema õpetajalt Sokrateselt.

Plaatoni ideaalriik

Platon väidab oma hinge olevat näinud "riigiideed" ja teab seetõttu, milline peab olema ideaalne riik. Kõige tähtsam on tema jaoks riigi terviklikkus ja ühtsus.
Platon arvas, et riiki võivad juhtida need, kes suudavad mõista ideesid ja eriti headuse ideed. See pole aga kõikidele inimestele jõukohane. Seetõttu peaksid riiki valitsema filosoofid, kes annavad riigile tarkuse ja juhtides võtavad vastu tarku otsuseid. Ideaalse riigi moodustavad Platoni järgi kolm seisust : filosoofidest valitsejad , valvuritest sõjamehed ja käsitöölised. (Meos, 2000)
Filosoofid on ideaalriigi tipus. Sõdurid asuvad hierarhias teisel kohal ning neid on filosoofidest märgatavalt rohkem, Sõdurite ülesandeks on loomulikult riigi kaitsmine väliste ohtude eest. Kuna nende vooruseks on vaprus. Kolmas klass on talupoegade ja käsitöölistele, kelle ülesandeks on toota inimeste vajaduste rahuldamiseks ainelisi väärtusi, millest pevad ka kaks esimest kihti elatuma. Nad on oma riigile ustavad ja sellega rahul ega kipu mässama. Töölised on ainus klass, kes omab õigust eraomandile. Ideaalriigis on ruumi ka madalaimale seisusele - orjadele. Neil pole mingeid õigusi, kuigi ka nemad ei kannata Platoni kohaselt puudust. Orjad võivad ideaalriigis olla ainult mittekreeklased (filosoof leiab, et ideaalse riigi loomiseks on võimelised ainult kreeklased ). Siin tekib küsimus, et kuidas kasvatada kodanikke ühiskonna korralduse jaoks
Järelikult tuleb keskenduda peamiselt kahe kõrgema klassi harimisele ning peab eelduseks kaasasündinud omadusi. Oluline on märkida, et Platon tahab anda nii poistele kui tüdrukutele võrdsed võimalused hariduse omandamiseks. Esimese kümne eluaasta jooksul on kasvatus peamiselt kehaline. Teismeeas hakatakse noortele õpetama ka matemaatilisi teadusi ning astronoomiat. Kahekümne aasta vanuselt eraldatakse katse abil töölised ülejäänuteks. Kolmekümnendal eluaastal valitakse välja need, kellest saavad sõdurid ja need, keda õpetatakase edasi filosoofideks. Eliidile õpetatakse metafüüsikat ja poliitikat, kuid selle kasvatuse peamiseks olemuseks on siiski "ideede" otsimine.Viiekümneselt ollakse täisväärtuslik valitsejad.
Kohati tundub, et Platoni ideaalne riik oleks nagu sipelgapesa, kus iga inimene teab oma rolli ja on valmis selle nimel end ohverdama.
Plaatoni riigis on ka diskimineerimine see, et abielluma ja lapsi peab saama teatud vanuses, mis on ettenähtud selles riigis. Selles riigis ei saa inimesed olla need, kes nad tahavad olla. Puuduvad suured unistused ja püüdlused. Ainuke motivatsioon ja elu mõte oleks see kuidas saada targaks ja heaks valitesejaks.Kohuvtav juba selle poolest, et kõik inimesed oleks enamjaolt seal riigis ühesugused, pole mingit erinevust, kui on siis ainult seisuste vahel.
Mida enam ma Platoni riigile mõtlen seda enam tundub, et see ühiskonnakorraldus on väga sarnane kommunismiga. Ka neil võeti lapsed ära, ka neil oli ühiskond jagatud klassidesse jne. Samuti oli NSVL suletud ja välismaailmaga tavakodanik eriti ei suhelnud. Nagu näha ei saanud sellest riigist asja, rohkem tehti kahju.
Selline riik tänapäeval küll eksisteerida ei saaks. Kuna tänapäev on globaariseerunud siis mõjutavad teised riigid ka meie elu. Platoni riik on aga suletud riik, ning välismaailm ühiskonda ja eluolu ei mõjutanud.

Ideeõpetus ja hinge õpetus

Lähtudes Sokratese väitest, et ainus tõe tunnetamise viis toimub üldiste mõistete kaudu, kujundab Platon välja oma "idee" arusaama. "Eidos" on tema jaoks vorm, mida saab tabada mõistuse mitte meelte abil. "Ideed" pole tema jaoks abstraktsed mõisted - nad on vägagi reaalsed ja absoluutsed: nad ei teki ega kao, nad on igavesed , muutumatud, kehatud ja neis peitub kõigi asjade ja nähtuste tõeline olemus
Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust , moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad , jäljendid ja varjud , ideed ise aga on algkujud. (2013)
Hinge mõistest oli Platonil , et hing on midagi liikuvat ja samas midagi, mis tajub ning võib isegi tahet omada, ta jääb Platoni arvates justkui kahe maailma vahepeale. See võimalik, kuna enne sündi asub hing "ideede" riigis ning alles maise eluga saabub ta kehasse. Platon võrdleb keha-hinge vahekorda "ideede" maailma ja meelelise maalima vahekorraga. Hing tunneb end kehas vangistatult ning ootab tagasipääsu vabadusse, mistõttu ei tohiks inimene surma karta , vaid peaks sellele rõõmuga vastu minema. "Ideede" maailma saavad tagasi vaid puhtad hinged , kes vabanenud kõigist halbadest mõjudest. Hinged, kes on liigselt kiindunud oma kehasse, ei pääse samuti "üles", et kogeda võimalikult palju erinevaid "ideesid" - nad siirduvad hoopis inimeste või loomade kehadesse. Äärmiselt rumalad hinged lähevad kaladesse ja need, kes olid püüelnud kodanikuhüvede poole, olemata sealjuures filosoofid, lähevad "ühiskondliku iseloomuga " putukate kehadesse (nt mesilased või sipelgad ). Patused hinged rändavad keha surres haudade vahel ja ootavad järgmist kehastumist. Kui hing on lõpuks puhtaks saanud, võib ta taas "ideede" maailma siirduda. (Saarinen, 1985)

KOKKUVÕTTE

Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist,mitte õpetaja kellel on see tarkus juba käes. Talle meeldis inimestega suhlda, see oli näha ta elus juba. Isegi ta abikaasa väitis, et pole aega kodu jaoks vaid on tema jaoks tähtsam küla peal olla ja inisestega vestelda Ta võis terveid päevi ringi jalutada ja inimestega vestelda ja suhelda.
Ta oli väga hea ja kaval vestleja. Lähenes inimestele nii, et mängis rumalat meest ja esitas küsimusi, kohati ka irooniliselt, et vestleja lõksu püüda, ja talle segeks teha, et ei tea asjast tegelikult midagi.
Leian, et Sokratese õpetustele peaksime ka tänapäeval rohke tähelepanu pöörama. Tänapäeval peetakse end väga tihti teadmast vastest peaaegu, et kõigile, kuid tegelikult kahjuks see nii ei ole. Selle tagajärjel on ka tülid ja arusaamatused kergesti tekkima . Sokratesel oli omanäoline ja pilkupüüdev sõnastus, mis ei jäta kedagi külmaks.
Platoni kujul on tegemist teadmistekogumiga. Võrreldes Sokratest Platoniga, kirjutas ta raamatuid. Kõige armastatuimaks zanriks oli dialoog . Mis on saanud inspiratsiooni Sokratese mõtetest ja karakterist. Platoni võrreldes Sokratesega oli ka oma akateemia, kus pandi suurt rõhku matemaatikale.
Platoni kuulsak teoseks, sai riik, mis oli päris kaootiline . Käsitles tema enda kujutluses ideaalset riiki, kus valitses kolm seisust (valitsejad, sõjamehed ja käsitöölised).
Platoni arvates on olemas meeldeka tajuv maailm. Inimene tajub seda mida tajuda tahab.
Tõeline olemine on see, kui miski mitte kunagi ei hävi. Mittetõeline olemine olevat see, kui asjad saavad hävida. Mittetõelise all pidas ta materiaalset maailma silmas. Tõelise olemise alla pidas Platon silmas ideede maailma, sest ideed ei hävi mitte kunagi, sest ideed on muutumatud ja igavesed. Neid ei saa silmaga näha ega käega katsuda see oligi temameelest ideede maailm.

KASUTATUD KIJANDUS

(26. Nobember 2013. a.). Kasutamise kuupäev: September 2013. a., allikas http://et.wikipedia.org/wiki/Platon
Jacoby, E. (2003). 50 klassikut Filosoofid mõtlejad antiigist tänapäevani. Tallinn.
Law, S. (2007). Filosoofia silmaringi teamik. london.
Meos, I. (2000). Antiik-Filosoofia. Tallinn.
Saarinen, E. (1985). Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini.