Niccolo Machiavelli “Valitseja” (0)

Niccolo Machiavelli “Valitseja”
XV peatükk
Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse või laidetakse
1. Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda . Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud , pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale.
2. Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes. Paljud on kujutanud vabariike ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust olemasolust pole kunagi kuuldud ; ja et see, kuidas elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada, kogeb pigem hukku kui püsimajäämist see hingeline , kes jätab tehtava selle nimel, mida ta tegema peaks - eks tule ju kõrvalekaldumatult ausat ja korralikku eluviisi järgida tahtval inimesel paratamatult hukkuda nende paljude keskel, kes pole head. Sestap on oma võimu säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.
3. Jättes niisiis kõrvale valitseja kohta käivad väljamõeldised, arutlen tegelikkuses olemasolevaist asjust ja ütlen, et iga inimese juures, ükskõik kellest me kõneleksime - valitsejate kui teistest kõrgemal seisjate juures aga eriti - täheldatakse mõningaid omadusi, mis toovad neile kas hukkamõistu või kiitust. See tähendab, et mõnda peetakse heldeks, mõnda kitsiks [misero] (kasutades Toscana väljendit, sest avaro [ehk saamahimuline] tähendab meie keeles lisaks veel seda, kes tahab omandada varguse ja röövimise abil; misero'ks [ehk kitsiks] nimetame toda, kes suhtub vastumeelselt endale kuuluva kasutamisse); mõnda peetakse lahkeks ja ohvrimeelseks, mõnda ahneks ja röövimishimuliseks; mõnda julmaks ja halastamatuks, mõnda leebeks ja halastavaks; ühte peetakse sõnamurdlikuks ja salakavalaks, teist jälle usaldusväärseks ja kindlaks; ühte araks ja hellitatuks, teist julgeks ja sõjakaks; ühte lahkeks ja sõbralikuks, teist jälle uhkeks ja upsakaks; ühte peetakse kergemeelseks ja lodevaks, teist karskeks ja kasinaks; ühte ausaks ja avalaks, teist jälle osavaks ja nutikaks; ühte kalgiks ja südametuks, teist leplikuks ja järeleandlikuks ; ühte tõsiseks ja väärikaks, teist kerglaseks ja elavaloomuliseks; ühte jumalakartlikuks, teist jumalakartmatuks ja nii edasi. Tean igaüht möönvat, et oleks väga kiiduväärt, kui valitsejal leitaks olevat kõigist eelnimetatud omadustest just need, mida peetakse heaks; et tal aga ei saa olla neid kõiki ega oleks tal võimalik neid ka ausalt ja kõrvalekaldumatult järgida - see poleks juba inimlikult võimalik -, siis peab valitsejal jaguma sedavõrd taipu, et osata vältida hukkamõistu pahede pärast, mis võtaksid talt võimu; ja neist, mis talt võimu ei võta, tuleks võimalust mööda hoiduda, kui ta aga seda ei suuda, ei tarvitse ta neist suuremat hoolida . Samuti ei tarvitse ta hoolida häbisse langemisest pahede tõttu, milleta tal oleks raske võimu säilitada - eks leita ju kõike hoolikalt arvesse võttes mõni voorusena näiv asi, mille järgimine viiks vastu hukule ja mõni teine, pahena näiv asi, mis järgimisel viib turvalisuse ja heaoluni.
XVI peatükk
<
1. Alustades niisiis ülalnimetatud omadustest esimesega, ütlen, et oleks hea olla heldeks peetud, kuid ometi kahjustab sind heldus , mida kasutatakse selliselt , et sind ka tegelikult heldeks peetakse; sest kui seda kasutatakse vooruslikult, nii, nagu seda peabki kasutama, ei saada sellest aru ja sa ei pääse helde inimese vastandi häbistavast kuulsusest . Nii ongi, et teiste silmis helde inimese mainet säilitada tahtes ei tohi jätta kõrvale ühtki võimalust toreduse ja luksuse väljanäitamiseks; nii et kui sääraselt käitub valitseja, jõuab ta lõpuks ikka selleni , et raiskab ära kõik oma vahendid, ja on lõpuks sunnitud - kui ta ikka veel tahab säilitada helde inimese mainet - koormama kodanikke erakorraliste maksudega, näitama üles karmust nende sisse nõudmisel ja astuma kõikvõimalikke samme raha muretsemiseks. Selline teguviis hakkab tekitama alamates vaenu ja kui valitseja lõpuks ikkagi vaesub, ei pea temast enam keegi suuremat lugu; nii et olles toonud oma heldusega kahju paljudele ja kasu vähestele, satub ta suurde kitsikusse juba esimese raskuse puhul ja on hukkumise äärel mis tahes hädaohus; püüdes seda adudes helduse ülesnäitamisest taganeda, saavutab ta kiiresti ihnuskoi häbistava kuulsuse.
2. Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada - nii et neid ka märgataks - ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama  - kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasoleva sissetulekuga, jaksab kaitsta sõjas end vaenlaste eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; ja nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära - neid on tõesti palju - ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ta ei anna midagi juurde - neid on vaid mõni üksik.
3. Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks; teistest on mälestuski kustunud. Näiteks paavst Julius II kasutas paavstivõimu saavutamiseks ära helde inimese kuulsust , ent ei mõelnud hiljem hoopiski seda säilitada -, et oleks võimalik tegelda sõdimisega; praegune Prantsuse kuningas on alamaid erakorraliselt maksustamata võtnud ette nii palju sõjakäike ainult tänu sellele, et ülemäärasteks kulutusteks tarviliku on ta muretsenud pideva kokkuhoidlikkusega; ja ega oleks ka praegune Hispaania kuningas, kui teda oleks peetud heldeks, korraldanud ega viinud läbi sellisel hulgal julgeid ettevõtmisi.
4. Et alamaid mitte paljaks riisuda, et ise enda kaitsmisega toime tulla, et mitte muutuda vaeseks ja põlatuks, et mitte olla sunnitud muutuma aplaks ja röövellikuks - kõige selle nimel ei tarvitse valitseja niisiis kitsi inimese kuulsusesse langemisest suuremat hoolida, sest eks ole see ju üks neist pahedest , mis paneb ta valitsema .
5. Ja kui mõni väidaks, et Caesar sai helduse abil keisriks ja et paljud teised on tõusnud väga kõrgele kohale seetõttu, et nad on olnud helded ning neid on selleks ka peetud, siis kostan seepeale , et kui sa juba oled valitseja, siis on heldus kahjulik, kui sa aga oled alles teel võimule, on märksa vajalikum olla heldeks peetud. Caesar oli üks neist, kes tahtis kehtestada ainuvõimu Roomas; oleks ta aga pärast võimu saavutamist ellu jäänud ja kulutused samale tasemele jätnud, saatnuks ta keisririigi hukatusse. Ja kui mõni vaidleb vastu - öeldes, et paljusid valitsejaks saanuid, kes on saatnud sõjaväega korda suuri asju, on peetud väga heldeks - siis kostan seepeale, et valitseja kulutab kas endale ja oma alamatele või võõrastele kuuluvat; esimesel juhul tuleb tal olla säästlik, teisel juhul ei tohi ta jätta helduse ülesnäitamisel kasutamata ühtki võimalust. Valitseja, kes liigub edasi sõjasaagist, röövimisest ja andamitest elatuvate vägedega, kasutab teistele kuuluvat ning temale on heldus tingimata tarvilik, sest vastasel korral ei järgneks talle sõdurid. Ja sellest, mis ei kuulu sulle või su alamatele, saad sa olla märksa heldekäelisem kinkija - nagu seda olid Kyros , Caesar ja Aleksander - sest et teistele kuuluva kulutamine ei nõrgenda, vaid hoopis tugevdab su reputatsiooni; ja üksnes endale kuuluva kulutamine on see, mis sind kahjustab. Pealegi pole asja, mis kurnaks sind nii nagu heldus: sedamööda kuidas sa seda ilmutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või - püüdes vältida vaesumist - aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda põlatakse ja vihatakse  - heldus viib sind välja nii põlguse kui vaenuni.
6. Seepärast on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega.

XVII peatükk
Julmusest ja halastusest; kas parem on olla armastatud kui kardetud või vastupidi
1. Jõudes jutujärjega teiste eelnimetatud omaduste juurde, ütlen, et iga valitseja peaks tahtma , et teda peetaks halastavaks ja mitte julmaks; siiski tuleb tal hoiduda kasutamast halastust vääriti. Cesare Borgiat peeti küll julmaks, ent just tema julmus oli see, mis lepitas Romagna, ühendas provintsi ning taastas seal rahu ja ustavuse. Sügavamalt järele mõeldes näeme, et ta oli märksa halastavam firenzelastest, kes lasksid julmurite kuulsusest pääsemiseks hävitada Pistoia.
2. Alamate üksmeele ja ustavuse säilitamise nimel ei tarvitse valitseja niisiis julmusega kaasnevast hukkamõistust hoolida, sest kui üksikud erandid välja arvata, osutub ta halastavamaks neist, kes ülemäärasest halastusest lasevad maad võtta korratustel ja segadustel, millest saavad alguse tapmised ja röövimised - need kahjustavad tavaliselt kogu ühiskonda samas kui valitsejalt tulevad karistused kahjustavad üksikisikut.
3. Kõigist valitsejaist on iseäranis uuel lausa võimatu hoiduda julma inimese mainest, sest just vastne võim on tulvil ohtusid. Mistõ, öeldes:
Res dura, et regni novitas me talia cogunt
Moliri, et late fines custode tueri

4. Siiski tuleb valitsejal jääda ettevaatlikuks ja väärikaks oma arvamustes ja tegudes; iseenda varju kartmata, mõõdukalt ja tasakaalukalt tegutsedes tuleb tal näidata end aruka ja südamlikuna ning jälgida, et liigne enesekindlus ei muudaks teda ettevaatamatuks ja liigne usaldamatus talumatuks.
5. Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi. Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud - juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest. Sest eks või ju inimeste kohta üldiselt öelda, et nad on tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud, argpüksid ja saamahimulised; kuni sa neile head teed, on nad ihu ja hingega sinu päralt ning pakuvad sulle oma verd, varandust, elu ja lapsi - seda siis, nagu öeldud , kui tarvidus on eemal; tarviduse kätte jõudes ent pöörduvad nad sinust ära. Valitseja, kes teisi ettevalmistusi unarusse jättes tugineb kõiges inimeste sõnadele, hukkub, sest raha, mitte hingesuuruse ja õilsusega, küll teenitakse sõprussuhteid välja, kuid neid ei omata tegelikkuses ega saa neid ka vajadusel kasutada.
6. Pealegi on inimestel vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb end armastama , kui seda, kes tekitab hirmu, sest armastust hoiavad alal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe - kuna inimesed on alatud ja halvad -, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial.
7. Kui ka valitsejal ei lähe korda teenida välja armastust, hirmu tuleb tal siiski sisendada inimestesse selliselt, et ta ei satuks nende vaenu alla, sest olla ühtaegu kardetud ja mitte vihatud võib väga hästi kokku sobida; ja see läheb alati korda, kui valitseja hoiab end eemale linlaste ja alamate varast ning nende naistest. Ja kui tal ikkagi on tarvis kellegi elu kallale kippuda, tuleb tal teha seda siis, kui selleks on sobilik õigustus ja silmanähtav põhjendus, kuid esmajoones tuleb tal hoida end eemale ülejäänute varast, sest inimesed unustavad ennemini isa surma kui päranduse kaotuse.Ettekäänded ülejäänutelt vara äravõtmiseks ei lõpe hiljem iial, ning kord juba röövima hakanu leiab selleks alati ettekäände; ja vastupidi, ettekäändeid kellegi elu kallale kippumiseks tuleb ette hoopis harvemini ja need saavad rutemini otsa.
8. Kui aga valitseja on sõjaväega ja tema käe all on suur hulk sõdureid , siis ei tohi ta julma ja halastamatu inimese kuulsusest mingil juhul hoolida - pole ju sedalaadi kuulsuseta kunagi hoitud sõjaväge ühtse ja võitlusvalmina. Hannibali imetlusväärsete ettevõtmiste hulka arvatakse ka see, et tema tohutus, igasugustest inimestest koosnevas sõjaväes , mis oli juhitud sõdima võõrale maale, ei tekkinud eales ühtki lahkheli - ei sõdurite endi vahel ega nende suhetes väejuhiga, ja seda nii õnnes kui ebaõnnes. See ei saanud sündida muust kui Hannibali ebainimlikust julmusest, mis - kõrvuti arvukate teiste väljapaistvate omadustega - muutis ta sõdurite silmis alaliselt austatuks ja kardetuks; ilma selleta poleks tema teistest väljapaistvatest omadustest sellise tulemuse saavutamiseks piisanud .
9. Järelemõtlematud ajalookirjutajad imetlevad ühest küljest Hannibali sõjakäiku ning mõistavad teisest küljest hukka selle peamise eelduse. Selle õigsust, et Hannibali teistest väljapaistvatest omadustest poleks piisanud, võib hinnata Scipio näite varal, mis pole haruldane mitte ainult tema ajas, vaid on seda ka kõigi teiste teadaolevate juhtumiste seas: Scipio sõdurid tõusid Hispaanias tema vastu üles ja ainumaks põhjuseks oli see, et ülemäärasest leebusest andis Scipio neile rohkem vabadust, kui sõjaväeline kord seda ette nägi. Fabius Maximus  pani seda senatis Scipiole süüks ja nimetas teda Rooma sõjaväe laostajaks. Nimelt ei maksnud Scipio kätte locralaste eest, kes purustati ühe tema legaadi poolt, ega karistanud ka viimase häbematust; ja kõik see sündis tema leebest iseloomust, nii et kui keegi tahtis teda senati ees õigustada, ütles ta Scipio olevat ühe neist paljudest inimestest, kes oskavad paremini eksimustest hoiduda kui neid parandada; jäänuks Scipio oma iseloomu juurde kindlaks keisriametis olles, oleks see kalduvus aja jooksul rüvetanud tema head nime ja tuhmistanud tema kuulsust; et ta aga senati juhtimise all elas, ei jäänud tema hukutav iseloomujoon üksnes varju, vaid tõi talle ka au ja kuulsust.
10. Ütlen niisiis lõpetuseks - pöördudes tagasi selle juurde, kas valitsejal tuleks olla armastatud või kardetud -, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.

XVIII peatükk
Kuidas tuleks valitsejatel järgida ausust
1. Igaüks mõistab, kuivõrd kiiduväärt oleks valitseja juures see, kui ta täidaks oma lubadusi ning elaks ausalt, mitte kavalusega; siiski näeme kogemusest, et meie päevil on suuri asju korda saatnud need valitsejad , kes on pidanud vähe lugu aususest ja on osanud ajada inimeste päid segi kavalusega; lõpptulemusena on nad olnud üle neist, kes on tuginenud aususele.
2. Peaksite niisiis teadma, et on olemas kaks võitlusviisi: üks seaduste, teine jõu abil; esimene on omane inimestele, teine loomadele; et aga esimesest sageli ei piisa, tuleb abi otsida teisest. Seetõttu peab valitseja oskama hästi kasutada nii inimest kui looma. Varjatult juhatasid selle rolli valitsejatele kätte juba antiikautorid , kes kirjeldasid, kuidas Achilleus ja paljud teised vanaaja valitsejad anti kentaur Chironi hoolde, et neid tema õpetuse all üles kasvatada. See, kui kasvatajaks on pooleldi loom, pooleldi inimene, ei saa tähendada muud, kui et valitsejal on tarvis osata ära kasutada mõlema, nii inimese kui looma loomust; üks ilma teiseta pole kestev.
3. Et valitsejal on niisiis tarvis osata kasutada hästi ja õigesti ära looma, tuleb tal võtta neist endale eeskujuks rebane ja lõvi ; sest lõvi ei suuda kaitsta end püüniste, rebane huntide eest. Nõndaks siis tuleb olla rebane, et tunda ära püünised, ja lõvi, et hirmutada eemale hundid.
4. Ausameelselt üksnes lõvi juurde pidama jäänu ei pruugi seda mõista. Sestap ei saa ega tohigi arukas sinjoore pidada oma sõna siis, kui selle järgimine võiks pöörduda tema vastu või kui on kadunud põhjused, mis panid teda lubadust andma. Ja kui kõik inimesed oleksid head, siis poleks see nõuanne sobilik; et aga inimesed on alatud ja halvad ega peaks sulle antud lubadust, ei tule ka sinul täita neile antud lubadust. Ja veel ealeski pole valitsejal lõppenud otsa seaduslikud ettekäänded oma sõnamurdlikkuse kaunistamiseks . Selle kinnituseks võiks tuua lõputult kaasaegseid näiteid ja tähendada, kui palju rahulepinguid, kui palju lubadusi on valitsejate sõnamurdlikkuse tõttu muutunud kehtetuks ja tühjaks; ja paremini on läinud sellel, kes on osanud paremini kasutada ära rebast.
5. Seda natuuri tuleb aga osata hästi koloreerida ning olla väljapaistev teeskleja ja varjaja; ja inimesed on nii lihtsameelsed ja sedavõrd hõivatud igapäevamuredest ja - vajadustest , et see, kes petab , leiab alati, keda petta . Ühest äsjasest näitest ei tahaks ma küll vaikides mööda minna. Aleksander VI ei teinud eales muud, ega mõelnud iial muule, kui inimeste petmisele ja leidis alati mõne käsualuse, kelle peal seda teha. Pole eales elanud inimest, kes oleks olnud temast agaram teisi veenma, kinnitanud tugevamate vannetega mingi asja õigust ning ise sellest vähem kinni pidanud; ometigi lä, sest ta oli maailma selle küljega hästi tuttav.
6. Valitsejal pole niisiis vaja omada kõiki eelnimetatud häid omadusi tegelikkuses, kindlasti on tal aga tarvis näida neid omavat. Söandan isegi väita, et nende olemasolu ja pidev järgimine on kahjulik ja nende näiline olemasolu kasulik; nii et näida halastava, usaldusväärse, lahke, erapooletu ja jumalakartlikuna ning olla seda; kuid jääda vaimult selliseks7. Tuleb aru saada sellest, et valitseja, iseäranis uus valitseja, ei saa järgida kõiki neid asju, mille eest inimesi peetakse heaks - on ta ju võimu sä, halastuse, inimlikkuse ja religiooni vastu. Sestap on vaja, et valitsejal oleks vaim, mis oleks valmis pöörduma vastavalt sellele, kuidas saatuse tuuled ja asjaolude muutumine talt seda nõuavad - võimalusel mitte eemaldudes heast , kuid tarvidusel osates siseneda halba, nagu eespool öeldud.
8. Valitsejal tuleb niisiis näidata üles suurt hoolt, et tema huulilt ei kostaks eales midagi, mis poleks eelnimetatud viiest omadusest pilgeni ning näida kuuljaile ja nägijaile lä, lahkuse, erapooletuse ja religioossuse kehastusena. Ja pole tarvilikumat asja, mida tuleks näida omavat, kui just see viimane omadus. Inimesed langetavad üldiselt otsuseid rohkem silmade kui kätega, sest nägemiseni jõuab igaüks, äranägemiseni vähesed. Igaüks näeb, kellena sa paistad, vähesed saavad aru, kes sa tegelikult oled; ja need vähesed ei söanda end vastandada paljude arvamusele, kelle taga on neid kaitsva võimu majesteetlikkus.
9. Ja iga inimese, iseäranis valitsejate tegevuse puhul, mille jaoks pole kohut , kuhu kaevata, pööratakse tähelepanu tulemusele. Seega tegelgu valitseja võimu võitmise ja säilitamisega - vahendeid peetakse alati auväärseks ja neid ülistavad kõik; sest eks ole ju pööbel alati haaratud asja tulemusest ja sellest, mis välja paistab; ning maailmas pole muud kui pööbel; ja seal, kus paljudel on, millele tugineda, pole kohta vähestel.
10. Ü; ning nii üks kui teine, oleks ta neid järginud , jä.

XIX peatükk
Põlguse ja vaenu vältimisest
1. Et olen rääkinud eelmainitud omadustest tähtsamatest, siis teisi tahaksin käsitleda lühidalt nende ühiste kohtade all, mida valitsejal tuleks silmas pidada - tükati oli sellest juttu eespool ; ja kui iganes tal läheb korda seda vältida, on ta oma osa täitnud ning teistes alatustes ei satu ta mingile ohule.
2. Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine  - sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au, elavad nad rahuldatutena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.
3. Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks - sellest tuleb valitsejal hoiduda kui karist ja näidata üles leidlikkust, et tema tegudest tuntaks ära väärikust, vaprust, tõsidust ja kindlameelsust; mis puutub alamate omavahelistesse sekeldustesse, siis siin tuleb valitsejal nõuda, et tema sõna oleks seadus - ja ta peab hoidma endast säärast arvamust, et keegi ei mõtleks teda petta ega ninapidi vedada.
4. Valitsejast, kes kujundab endast sellise arvamuse, peetakse alati piisavalt lugu; ja on raske sepitseda vandenõu selle vastu, kellest peetakse lugu, teda on keeruline rünnata - kui vaid mõistetakse, et ta on tõesti tubli ja alamatest austatud. Eks pea ju valitsejal olema kaks hirmu, üks sisemine, alamatelt lähtuva, teine välimine, tugevatelt võõramaalastelt lähtuva ohu ees. Viimatinimetatu eest kaitstakse end korralike relvade ja heade sõpradega; ja alati, kui on olemas korralik sõjavägi, on olemas ka head sõbrad; ning kui just vandenõu pole siseolukorda segadust külvanud, jääb see ikka kindlaks ja püsivaks, kui välisolukord püsib muutumatuna. Ja isegi selle muutudes peab valitseja  oma valitsemise nii, nagu kirjeldasin ja kui ta ise hooletuks ei muutu - ikka vastu mis tahes rünnakule, nagu spartalane Nabiski, kellest kõnelesin eespool.
5. Mis puutub aga alamatesse - kui välisolukord jääks muutumatuks -, siis tuleb valitsejal karta , et nad vargsi tema vastu mõnd vandenõu ei sepitseks - selle eest on valitseja piisavalt kindlustatud, kui ta hoidub sattumast vaenu või põlguse alla ning hoolitseb selle eest, et kodanikud oleksid temaga rahul; nagu eespool pikemalt jutuks oli, tuleb valitsejal seda tingimata silmas pidada. Üheks tõhusamaks abinõuks, mis valitsejal vandenõusepitsuste vastu olla võiks, on mitte olla vihatud üldsuse poolt - loodab ju vandenõu sepitseja alati valitseja surmaga rahuldada kodanikke; usub ta aga sellest neile kahju tõusvat, ei jätku tal sellise sammu astumiseks julgust , sest vandenõulastele osaks langevad raskused on lõputud. Kogemusest näeme, et on olnud palju vandenõusid ja vähesed on lõppenud edukalt.
6. Ei saa ju vandeseltslane tegutseda üksinda ega saa leida kaaslasi muude hulgast, kui nende seast, keda ta usub olevat rahulolematud; ja kohe kui sa oma plaani ühele rahulolematule avaldad, annad sa talle materjali enda rahuldamiseks, sest sinu paljastamisest võib ta loota kõiksugu hüvesid; nii et selleks, et ta sulle ustavaks jääks - nähes ühest küljest sinu paljastamisest kindlat tulu ja mõistes teisest küljest vandenõu olevat ebakindla ja täis ohtusid - peab ta ilmtingimata olema kas sinu haruldane sõber või valitseja visa ja tulihingeline vaenlane.
7. Väljendamaks asja kokkuvõtlikumalt ütlen, et vandenõulase poolel pole muud, kui hirm, kadedus ja pelg karistuse ees, valitseja poolel aga tema ameti majesteetlikkus, seadused ning sõprade ja valitsuse kaitsev turve ; nii et kui kõigele sellele on lisatud rahva heatahtlikkus, siis on võimatu, et leiduks nii julge, kes sepitseks vandenõu. Sest kui tavaliselt tuleb vandenõulasel tunda hirmu enne pahateo kordasaatmist, siis sel juhul tuleb tal tunda hirmu ka hiljem, olles kogu rahva vaenualune, ega saa ta ka seetõttu loota mingilegi varjupaigale.
8. Sel teemal võiks tuua lõputult näiteid; mina tahan siiski rahulduda ühe, meie isade ajal juhtunuga. Praeguse messer Annibale vanaisa messer Annibale Bentivogli, kes oli valitseja Bolognas, tapeti Canneschide poolt, kes sepitsesid tema vastu vandenõu, ega jäänud temast maha kedagi peale rinnalapseeas messer Giovanni - kohe pärast säherdust mõrtsukatööd tõusis rahvas üles ja tappis kõik Canneschid. See oli tingitud kodanike poolehoiust, mis tollal Bentivoglide kojale kuulus, ja mis oli nii tugev, et kui Bolognasse ei jäänud Annibale surmaga kedagi, kes võinuks linna valitseda ja bolognalased said teada, et Firenzes elab üks Bentivoglidest sündinu , keda senini oli peetud sepa pojaks, siis läksid nad talle Firenzesse järele ning andsid linna valitsemise talle üle, ja tema valitses linna seni, kuni messer Giovanni jõudis valitsemiseks sobivasse ikka.
9. Ütlen niisiis järelduseks, et salasepitsustest tuleb valitsejal vähe hoolida siis, kui rahvas on tema vastu heatahtlik; kõige ja kõigi ees tuleb tal aga väriseda siis, kui rahvas on tema vastu vaenulik ja suhtub temasse põlgusega. Hästi korraldatud riigid ja targad valitsejad on näidanud ü ning pakkuda rahuldust rahvale ja hoida neid rahuldatutena - eks ole see ju üheks tähtsamaks küsimuseks, mis valitsejal tuleb lahendada.
10. Üks meie päevade hästi korraldatud ja valitsetud kuningriikide seast on Prantsuse kuningriik , kust leitakse arvutult organiseeringuid, millest sõltub kuninga vabadus ja julgeolek. Neist tähtsaim on parlament  ja tema mõjuvõim : sest kuningriigi valitsemise korraldaja - kes oli teadlik võimumeeste auahnusest ja jultumusest ning arvas , et neile on tarvis suuraudu, mis juhiksid neid õiges suunas, ning oli teisest küljest teadlik hulkade hirmule rajatud vaenust nobiilide vastu ja soovis neid kaitsta - ei tahtnud, et nende küsimuste lahendamine oleks ainuüksi kuninga hool ; ja seepärast, et võtta kuningalt see koorem  - nii et ta saaks olla nobiilidega, soosides populaare ja populaaridega, soosides nobiile - asutaski ta vahekohtu, et oleks keegi, kes kuningat koormamata lööks nobiile ja toetaks nõrgemaid. Nimetatud korraldus ei saa olla parem ega arukam ega saa olla ka suuremat eeldust kuninga ja kuningriigi julgeolekuks. Sellest võib ammutada veel ühe tähelepaneku: valitsejal tuleb jätta ebameeldivate asjade ajamine teiste ja meeldivate asjade ajamine iseenda hooleks. Ütlen lõpetuseks veel kord, et valitsejal tuleb respekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike vaenualuseks.
11. Leides mõne Rooma keisri elule ja surmale mõelnuna, et mõned neist elasid kogu aeg väärikalt ja näitasid üles suurt vaimuvahvust, kuid kaotasid ometigi võimu või tapeti vandenõu sepitsenud alamate poolt, võiks ehk paljudele tunduda, et tegemist on minu arvamusele vastupidiste näidetega.
12. Soovides sellistele väidetele vastu vaielda, vaatlen mõne keisri omadusi osutades nende huku põhjustele, mis ei erine minu poolt viidatuist; põimin osalt oma arutlusse ka muud tähelepanuväärset sellele, kes loeb toonaste aegade tegemistest. Tahan piirduda kõigi nende keisritega, kes tõusid võimule filosoof Marcusest kuni Maximinuseni - need olid Marcus , tema poeg Commodus, Pertinax, Julianus, Severus , tema poeg Antoninus Caracalla , Macrinus, Elagabalus, Alexander ja Maximinus.
13.  Kõigepealt tuleb märkida, et kui teistel tuleb valitsejaametis rinda pista üksnes nobiilide auahnuse ja kodanike jultumusega, siis Rooma keisritel oli veel kolmas raskus: neil tuli taluda sõdurite julmust ja saamahimu. Nimetatud asjaolu oli sedavõrd ebamugav, et sai paljude keisrite huku põhjuseks, sest on keeruline olla ühtaegu meele järele nii sõduritele kui kodanikele : kodanikud tunnevad rõõmu rahulikust elust ja eelistavad seetõttu mõõdukaid valitsejaid; sõdurid ent armastavad sõjameheliku meelelaadiga, jõhkraid, julmi ja aplaid valitsejaid ning tahavad, et nad kõike seda kodanike peal ka rakendaksid - saamaks võimalust oma sissetuleku kahekordistamiseks ning oma saamahimu ja julmuse rahuldamiseks.
14. Nimetatud asjaolud põhjustasid alati nende keisrite huku, kellel polnud kas iseloomust võ reputatsiooni, mis võimaldanuks neil hoida ohjes nii sõdureid kui kodanikke. Enamik keisritest - iseäranis uute inimestena valitsejaametini tõusnud - pöördus nimetatud kahest erinevast kalduvusest tulenevaid raskusi adudes rahuldama sõdureid, hoolides vähe kodanikele osaks langevast ülekohtust. Selline valik oli tarvilik, sest kui valitsejal ei õnnestu saavutada olukorda, kus teda keegi ei vihka , tuleb tal kõigepealt pingutada selle nimel, et pääseda kogu ühiskonna vaenu alt; ja kui ta seda ei suuda saavutada, tuleb tal kogu oma osavust mängu pannes püüda pääseda ühiskonna mõjukamate gruppide vaenu alt. Seepärast sidusidki uudsuse tõttu erakorralisi poolehoiuavaldusi vajavad keisrid end ennem sõdurite kui kodanikega; kummatigi osutus see konkreetsele valitsejale kasulikuks või mitte olenevalt tema oskusest säilitada reputatsiooni sõdurite hulgas.
15. Eelkirjeldatud asjaolud viisid selleni, et Marcus, Pertinax ja Alexander - kõik nad olid mõõduka eluviisiga , lahked ja sõbralikud, õigluse austajad ja julmuse vaenlased - lõpetasid süngelt, kõik peale Marcuse . Üksnes Marcus elas ja suri suures lugupidamises, sest tema tuli võimule iure hereditario ega võlgnenud selle eest tänu sõduritele ega kodanikele; saadetuna arvukatest väärtuslikest omadustest, mis muutsid ta austatuks ja lugupeetuks, hoidis ta hiljem surmatunnini ühtesid distsiplineerituna ja teisi nende piirides ning polnud eales vihatud ega põlatud.
16. Pertinax seevastu sai keisriks vastu sõdurite tahtmist, kes olid harjunud Commoduse all lodeva eluviisiga ega suutnud taluda seda õiglast ja korralikku elulaadi, mida Pertinax armees uuesti kehtestada tahtis; nii et olles tekitanud enda vastu vaenu, millele lisandus põlgus tema kõrge ea vastu, hukkus tema päris oma valitsusaja alguses.
17. Siinkohal tuleb märkida, et vaenu teenitakse välja nii heade kui halbade tegudega ja seetõttu on valitseja, nagu juba eespool nimetasin, oma võimu säilitada soovides sageli sunnitud mitte olema hea, sest kui on rikutud see osa ühiskonnast - kas kodanikud või sõdurid või nobiilid või kes iganes -, kellest sa arvad , et püsimajäämiseks on sul nende järele tarvidus, tuleb sul neile meele järele olemiseks järgida nende meelelaadi, ning sel juhul on head teod sulle kahjulikud.
18. Tuleme aga Alexandri juurde, kes oli nii hea ja õiglane, et kõigi teiste talle omistatud kiituste hulgas on ka see, et neljateistkümne aasta jooksul, mis ta võimu hoidis, ei hukatud tema poolt kedagi ilma kohtuotsuseta; siiski, kuna teda peeti naiselikult pehmeloomuliseks, meheks, kes laseb end juhtida oma emal, sattus ta põlgusse, armee sepitses tema vastu vandenõu ja võttis talt elu.
19. Mõeldes nüüd vastukaaluks Commoduse, Severuse, Antoninus Caracalla ja Maximinuse omadustele, leiate, et nemad olid väga julmad ja röövimishimulised valitsejad, kes ei andnud sõdurite rahuldamiseks armu ühtki sorti vägivallale , mille sooritamiseks kodanike vastu neile vaid avanes võimalus; ja kõigil neil olid sünged lõpud, välja arvatud Severusel, kelles oli nii palju vahvust ja võimekust , et sõdurite sõprust säilitades - ehkki rõhudes samal ajal kodanikke - suutis tema ühtesoodu õnnelikuna valitseda, kuna tema väljapaistvad omadused muutsid ta sõdurite ja kodanike silmis nii imetlusväärseks, et viimased jäid omamoodi juhmiks ja jahmunuks ning nood teised aupaklikuks ja rahulolevaks.
20. Et selle mehe ettevõtmised olid suursugused ja vastse valitseja kohta tähelepanuväärsed, tahan kirjeldada mõne sõnaga, kuivõrd hästi oskas tema kasutada ära rebase ja lõvi maski - nagu eespool nimetasin, on valitsejal tarvis nende loomust järele aimata.
21. Saanud teada keiser Julianuse otsusekindlusetusest sisendas Severus armeele, mille juhiks ta Stiavonias oli, et oleks hea minna Rooma, maksma kä poolt tapetud Pertinaxi surma eest. Selle värvi all, näitamata välja oma võimutaotlust, juhtis ta armee Rooma peale ja jõudis Itaaliasse enne, kui seal tema sammust teadagi saadi. Kui Severus oli Rooma jõudnud, valis senat hirmu tõttu ta keisriks ja hukkas Julianuse. Kirjeldatud alguse järel jäid Severuse teele, kes tahtis saada kogu maa käskijaks, kaks takistust: esimene Aasias, kus Aasia vägede juht Pescennius Niger oli lasknud ennast keisriks kuulutada; teine Läänes, kus oli Albinus, kes samuti püüdles võimule. Et Severus pidas ohtlikuks paljastada oma vaenulikkust korraga mõlemale otsustas ta rünnata Nigerit ja tüssata Albinust. Ta kirjutas viimasele, et tahab senati poolt keisriks valituna jagada temaga seda au, annab talle üle tseesari tiitli ning võtab ta senati otsusel endale kaasvalitsejaks - Albinus võttis kõike seda tõena. Ent pärast Nigeri alistamist ja hukkamist ning olukorra vaigistamist Idas naasis Severus Rooma ja kaebas senatile otsekui oleks Albinus temalt saadud hüvesid tühiseks pidades püüdnud salakavalalt teda tappa, mistõttu tal olevat tarvis minna ja karistada tema tänamatust. Seejärel suundus ta Prantsusmaale Albinust otsima ning võttis talt võimu ja elu.
22. Kes uurib niisiis Severuse tegevust üksikasjalikult, näeb, et ta oli väga raevukas lõvi ja väga kaval rebane, ja ta näeb, et Severus oli kõigi poolt kardetud ja lugu peetud ega olnud sõdurite poolt vihatud; ja selles, et ta suutis uue inimesena hoida enda käes säärast võimu pole midagi imestamisväärset, sest tema väljapaistev reputatsioon kaitses teda ikka ja alati selle vaenu eest, mida kodanikud tema röövimiste tõttu tema vastu võinuksid hakata tundma.
23. Aga ka Severuse poeg Antoninus väga vä  külgi, mis muutsid ta kodanike silmis imetlusväärseks ja sõduritele meelepäraseks: ta oli vapper sõjamees ja väga vastupidav mis tahes pingutustele, igasugu peenemate toitude ja kõiksugu muude õrnuste põlgaja - see asjaolu muutis ta kogu armee poolt armastatuks; kummatigi oli tema metsikus ja julmus sedavõrd suur ja nii ennekuulmatu - oli ta ju pärast lõputuid üksikuid hukkamisi tapnud maha suure osa Rooma kodanikest ning kõik Aleksandria kodanikud - et ta muutus sõna tõsises mõttes vihatuks kogu maailmale; teda hakkasid kartma isegi need, kes teda ümbritsesid, nii et tema tapeti ühe tsentuurio poolt omaenese armee keskel.
24. Siinkohal tuleb märkida, et seesugust, vääramatu ja kaljukindla vaimu otsusele järgnevat surma pole valitsejal võimalik vältida, sest tema elu kallale võib kippuda igaüks, kes ei hooli suremisest; et aga selliseid inimesi tuleb ette väga harva, siis ei tarvitse valitseja neid eriti karta. Tal tuleb vaid hoiduda tõsist ülekohut tegemast kellelegi neist, kes teda teenivad ja tema riigi teenistuses olles teda ümbritsevad - nagu tegi seda Antoninus, kes tappis teotaval viisil eelnimetatud tsentuurio venna ja ähvardas teda ennast päevast päeva samasuguse saatusega, hoidis aga ometi teda ihukaitseväes edasi; see oli arulage otsus, samm vastu hukule, mis teda tabaski.
25. Aga tuleme Commoduse juurde kellel oli väga lihtne võimu hoida, sest Marcuse pojana omas ta seda iure hereditario; temale piisanuks üksnes isa jälgedes käimisest ning sõdurid ja kodanikud oleksid olnud rahul; julma ja loomaliku meelelaadiga inimesena ent pöördus tema lahutama sõdurite meelt  - saamaks võimalust oma röövellikkuse rakendamiseks kodanike peal - ning andis armeele vabad käed kõlvatusteks ja häbematusteks; teisest küljest alandus ta oma väärikust ei millekski pidades sageli võitlema teatrites gladiaatoritega ja saatis korda muid äärmiselt põlastusväärseid, keiserliku ülevusega vähe kokkusobivaid asju, mis muutsid ta sõdurite silmis põlatuks. Et tema oli ühest küljest vihatud ja teisest põlatud, siis sepitseti tema vastu vandenõu võeti talt elu.
26. Jääb üle jutustada Maximinuse omadustest. Tema oli äärmiselt sõjakas meesterahvas; et sõdurid olid tüdinenud Alexandri lodevusest - temast oli juttu eespool -, siis tapsid nad tema ja valisid keisririigi etteotsa Maximinuse. Tema ei hoidnud seda kõrget ametikohta kaua, sest kaks asjaolu muutsid ta vihatuks ja põlatuks: esiteks oli ta põlastusväärset päritolu, sest oli karjatanud Traakias lambaid (see asjaolu oli kõikjal hästi teada ja madaldas kõigi silmis suuresti tema autoriteeti); teiseks oli ta kujundanud endast arvamuse kui väga julmast valitsejast, sest valitsemise alguses viivitas ta saabumisega Rooma, keiserliku residentsi valdusse ning saatis prefektide käe läbi korda arvukalt jõledusi ja metsikusi nii Roomas kui kõikjal mujalgi keisririigis. Nii et kui ta oli kogu maailma enda vastu üles ässitanud - põlgusega, mida tunti tema madala pä  Aafrika ja hiljem senat koos kõigi roomlastega ning kogu Itaalia tegutses üksmeelselt tema vastu. Sellega ühinesid ka keisri sõdurid, kes olid Aquileiat piirates sattunud raskustesse linna vallutamisel ja olid aetud vihale keisri julmusest - tunnistades keisrile siginenud arvukaid vaenlasi kartsid nad teda vähem ja võtsid talt elu.
27. Ma ei taha arutleda Elagabalusest, Macrinusest ega ka mitte Julianusest, kes läbinisti põlastusväärsetena leidsid kiiresti oma lõpu; tulen ent eelnenud arutlusest tuleneva järelduse juurde. Ütlen, et meie aja valitsejad puutuvad võimul olles märksa vähem kokku raskusega, mis tuleneb vajadusest olla ülemääraselt meele järgi sõduritele: ehkki neil tuleb ilmutada sõdurite suhtes teatud ettevaatlikkust, lahenduvad nendega seotud küsimused siiski kiiresti, sest ühelgi meie aja valitsejal pole sõjaväge, mis oleks nagu Rooma keisririigi armee ühtaegu kinnistunud nii provintsi valitsemises kui hooldamises. Ja kui tollal tuli pakkuda rahuldust rohkem sõduritele kui kodanikele, siis oli see niiviisi sellepärast, et sõdurid olid suutelised enamaks kui kodanikud; praegu tuleb kõigil valitsejatel peale Türklase ja Sultani rahuldada rohkem kodanikke kui sõdureid, sest kodanikud on suutelised enamaks kui sõdurid.
28. Jätsin teiste hulgast välja Türklase, kes hoiab enda ümber pidevalt kahtteist tuhandet jalaväelast ja viitteist tuhandet ratsaväelast, kellest sõltub tema kuningriigi julgeolek ja tugevus; temal tuleb kõiki teisi muresid tagaplaanile jättes hoida sõdureid enda vastu sõbralikena; samamoodi on asjalood ka täielikult sõdurite võimu all olevas Sultani kuningriigis: ka sellel valitsejal tuleb kodanikke arvestamata hoida sõdureid enda vastu sõbralikena.
29.  Pange siinkohal tähele, et Sultani riik erineb kõigist teistest ainuvalitsuslikest riikidest, sest sarnaneb kristlikule pontifikaadile, mida ei saa nimetada pärilikuks ega vastseks riigiks, sest et valitseja surmaga ei jää pärijaiks ja isandaiks tema pojad, vaid valitsejaks saab see, kes valitakse ametisse selleks volitatud isikute poolt. Et see korraldus on põline, siis ei saa sellist riiki nimetada vastseks, sest seal pole ühtki neist raskustest, mis on olemas uutes - kuigi valitseja ise on uus, on tema valitsemist sätestavad seadused põlised ning seatud teda vastu võtma nii, nagu oleks ta pärilik käskija.
30. Tuleme aga oma teema juurde tagasi. Ütlen, et kes iganes eelneva arutluse üle järele mõtleb, näeb, et ülalnimetatud keisrite huku põhjuseks oli kas põlgus või vaen, ja saab aru ka sellest, millest tulenes, et kui osa neist käitus ühtmoodi ja teised neile vastupidiselt - ükskõik siis kes neist -, siis ühed neist saavutasid edu, teised mitte. Eks olnud ju Pertinaxile ja Alexandrile vastsete valitsejatena sobimatu ja hukatuslik püüda jäljendada Marcust, kes oli ametis iure hereditario; samamoodi oli Caracallale, Commodusele ja Maximinusele ohtlik aimata järele Severust, sest neil polnud säärast tublidust, millest piisanuks Severuse jälgedes käimiseks.
31. Seepärast ei saa vastne valitseja oma uues ametis jäljendada Marcuse ettevõ Severuse omi; viimaselt aga tuleb tal võtta eeskujuks need küljed, mis on vajalikud võimule alusmüüri rajamiseks, ning Marcuselt see, mis on sobilik ja auväärne juba kindlustunud ja püsiva võimu säilitamiseks.