Machiavelli "Valitseja" (1)

VALITSEJA
PÜHENDUS VALITSEJALE
Kõik, kes soovivad valitseja heasoovlikku vastvõttu, esitlevad end asjadega, mis on neile kuuluvate hulgast kallimad või millest nad arvavad , et need talle enam meele järele on. See siis peaks tõestama Tema Kõrgeaususele seda, kui pühendunud isik on ning, et ta alistub täielikult Valitsejale ja pakub oma teeneid ilma igasuguste tingimusteta. Machiavelli ei leidnud oma varudest midagi sellist, mida anda Valitsejale peale oma teadmiste. Teadmised väljapaistvatest inimestest, nende ettevõtmistest ja uurimustest, mis on välja selgitatud nende põhjal. See teos peaks andma Valitsejale aimu , mida on ta tundma õppinud ja mõistma hakanud, läbides palju raskusi. Teost ei ole üritanud Machiavell ilustada , kuna ta tahab näidata kõike õiges valguses ja nii nagu see on. Et õppida paremini tundma rahva iseloomu, tuleb olla valitseja ning valitseja loomuse paremaks mõistmiseks tuleb kuuluda rahva hulka. Machiavelli loodab, et selle teose lugemise tulemusena, saavutaksValitseja selle suuruse ja ülevuse, mida saatus ja teised tema omadused Talle ette kuulutavad. Kui Valitseja vahel ka oma pilgu madalamale suunab, mõistab ta, kuidas Machiavelli kannatab.
I PEATÜKK
AINUVÕIMUST JA SELLE SAAVUTAMISE TEEDEST
Võim kuulub vabariigile või valitsejale. Vabariik või valitseja omab eesõigustatud seisundit, ülemvõimu ning sellega kaasnenud käsutamisõigust inimeste üle. Ainuvõim on pärilik või vastne . Ainuvõim kehtib siis kui sinjoore suguvõsa on olnud pikka aega maa eesotsas. Vastne võim võib olla täiesti uus võim(Milanos F.Sforza) või on kui liiges lisatud võimu saavutanud valitseja pärilikule võimule.( Hispaania kuninga valitsemine Napoli kuningriigis). Seljuhul on ainuvalitsusele allutatud maad harjunud elama valitseja võimu all või olema vabad.
II PEATÜKK
PÄRILIKUST AINUVÕIMUST
Pärilku võimu puhul kerkib esile vähem raskusi kui uutes valdustes. Selleks ei tohi üle astuda eelkäijate kehtestatud korrast ning ajaga tuleb käia paindlikult ühte sammu. Näiteks Itaalias Ferrara hertsog . Tema tõrjus tagasi veneetslaste rünnakud 84 aastal kui ka paavst Juliuse kallaletungi kümnendal aastal ja see kõik tänu sellele, et tema suguvõsa oli juba pikka valitsenud. Ja ka seetõttu oli ta rahva poolt rohkem armastatud , kui oleks seda olnud uus valitseja.
III PEATÜKK
SEGAVÕIMUST
Vastne ainuvõim kätkeb endas raskusi. Liigestatud võimu puhul kerkib üles loomulik raskus, mis on iga vastse võimu puhul. Nimelt inimesed on olukorra parandamise lootuses valmis oma valitseja meeldeldi välja vahetama . Selleks kasutavad nad kasvõi relvajõudu, kui hiljem peavad nad pettuma oma läbikukkumises ja saavad tunda olukorra halvenemist, sest Valitseja peab paratamatult tegema kahju neile, kelle valitsejaks sa saad. See seisneb nii sõjaväe olemasolust kui muude kahjustustega, mida iga vallutus sulle kaasa toob. Seega on sulle vaenlaseks kõik need, keda sa maad hõivates kahjustasid ja samas ka need, kes su sinna kutsusid, kuna sina ei suuda rahuldada neid nii nagu nemad soovisid ja jõuline meetod ei tule kõneallagi, kuna sa oled nende ees tänuvõlglane. Provintsi sisenemiseks läheb sul vaja asukate abi.
Näiteks Prantsusmaa kuningas Louis XII vallutas Milano ja kaotas selle kiiresti. Esimesel korral tuli hertsog Ludvico Louis´lt Milano äravõtmisega toime omal jõul, sest Louis´le linna väravad avanud kodanikud pettusid oma arvamuses, et tuleb parem uus kord ja uued pakutavad hüved. Sellest sõjakärast piisas, et Louis XII loobus Milanost. Hiljem kui Louis oli ennast tugevdanud nõrgemates paikades Milanos, kuna mujal olid ülestõusud, tuli Milano tagasivõitmiseks Prantsusmaale vastu astuma terve maailm, misjärel tema vägi Itaaliast välja löödi ja purustati. Kuidas oleks võimalik olnud püsima jääda Prantsusmaal teistkordsel võimalusel? Mis põhjusel Prantsusmaa jällegi lüüa sai?
Kui omandamisel omandaja põlisvaldustega liituvad maad on kas samast provintsist või on samakeelsed siis on neid üpris lihtne hoida, eriti siis kui sealne rahvas pole harjunud vabalt elama. Piisab vaid sellest kui maa eesotsas olnud valitseja pärilusliin kõrvaldada. Sest kui säilub elukorraldus ja kombed ning keel, siis inimesed ei hooli muust ja elavad rahulikuld edasi ka uue Valitsejaga. (Burgundia, Normandia , Bretagne, Gascogne-ehhki keeleline erinevus, olid kombed ja tavad sarnased ja seega sai need hõlpsasti kokku liita). Ja kes seda allutatud maad hoida tahab peab jätma kohalikud seadused ja maksud muutmata ning peab hoolitsema selle eest et põlise valitseja suguvõsa oleks kõrvaldatud.
Raskuseid tekitab aga see, kui vallutatakse erineva keele, kommete ja seadustega provints. Siinkohal läheb vaja õnne ja meisterlikkust. Seda hõlbustaks omandaja asumine vallutatavale maale. Näiteks nii tegi Türkalne Kreekaga. Türkalne suutis korratusi ja rahutusi ise näha ja seega ka kiiresti kõrvaldada neid. Eemal olles aga saadakse neist teada alles siis, kui need on suureks paisunud. Ka ametnikel on asi kergem siis.
Teiseks abinõuks on kolooniate rajamine, mis oleksid vallutatud provintsile piiravad või hoida provintsil jala-ja ratsaväge. Sellega kahjustab ta vaid seda tühist osa , kes kaotavad oma elukoha ja maa ning jäävad selletõttu vaeseks ning see ei võimalda neil ka vastuhakku korraldada. Ja teised muutuvad sellega alalhoidlikumaks ja tunnevad hirmutatust. Selline viis on odav, usaldusväärsem ja tekitab vähem akhju. Inimesi tuleb käidelda kas õrna- või karmikäeliselt.
Hoides sõjaväge on suured kulutused ja kahju märksa suurem.
Samuti tulev provintsi valitsejaks aanul hakata nõrgemate naabrite kaitsjaks ja juhiks, samas nõrgestada tugevamaid piirkondi ning kandma hoolt selle eest, et maale ei tungiks võõramaalasi. Kuid see võib juhtuda kui olla liiga auahne ja kodanikud hirmus seda teevad. Tuleb vaid nõrgematega sulanduda. See, kes ei hoolitse selle eest, kaotab omandatu kiiresti.
Roomlased pidasid neid asju hoolikalt silmas. Nad lõid kolooniaid ja toetasid nõrgemaid võimumehi, ohjeldasid tugevamaid ega lasknud au sisse tõusta võõramaalastel. Nii nad suutsid Kreeka provintsi hoida enda all.Samuti oskasid nad ette aimata ka tulevasi probleeme ning nendega ennetavalt tegeleda. Seega pidasid ka roomlased sõdu Kreeka pinnal, et mitte viia seda Itaaliasse.
Kuningas Louis kutsuti Itaaliasse, kuna veneetslased olid muutunud liiga ahneks ja lootsid prantslaste tulekuga saada omale Lombardia provints. Louis omandas Lombardia ning taastas sellega oma reputatsiooni. Genova alistus ning kuningas sai poolehoidjaid. Ja siis mõistsid veneetsalsed oma viga, kahe maatükki omandamis eest Lombardias olid nad teinud kuninga ühe kolmandiku Itaalia isandaks . Prantsusmaa Kuningas oleks saanud nüüd hõlpsasti oma reputatsiooni hoida, kui ta oleks järginud reegleid ja pakkunud turvalisust ja kaitset oma poolehoidjatele ning Kirikule, mis oli alati sunnitud hoidma Kuninga poole. Nende kaasabil oleks saanud kuningas end kindlustada. Kuningas aga ise polnud Milanoski ja juba ta vallutas Romagna, kaotades sellega poolehoidu ja nürgestades oma reputatsiooni ning tugevdas sellega ka kirikut. Ta eemaldas Napoli kuningriigi troonilt oma maksualuse ning määras ametisse isiku, kes võis ta enda maalt välja ajada. Louis eksimused: kõrvaldas nõrgemad võimumehed, tugevdas Itaalias selle mõujuvõimu, kes oli niigi tugev, kutsus sinna väga tugeva võõramaalse, ei asunud sinna elama, ei rajanud sinna kolooniaid, eemaldas veneetsalsed võimult. Üks viga viis teiseni. Louis loovutas Aleksandrile Romagna ja Hispaamiale kuningriigi selleks, et vältida sõda- see vaid lüllab sõda edasi, sest sõjast ei pääse keegi. Luis kaotas Lombardia sellepärast, ett a ei täitnud ühtegi neist tingimustest, mida on täitnud Valitsejad , kes on tahtnud provintsi säilitada. "Hukkub see, kes aitab kellelgi teisel tugevneda, sest säärane võimalus on kutsutud abistaja poolt esile tema osavuse või jõu abil, ja nii esimene kui teine neist kahest äratab tugevas saanus kahtlusi ."N.Machiavelli
IV PEATÜKK
MIL MOEL ÕNNESTUS ALKESANDRI JÄRELTULIJAIL PÄRAST TEMA SURMA SÄILITADA VÕIM DAREIOSE KUNINGRIIGI ÜLE, MILLE ALEKSANDER OLI VALLUTANUD
Alkesander Suur sai mõne aastaha Aasia isandaks ja natukene peale seda kui ta oli maa oma valdusesse võtnud, ta suri. Aleksandri järgalsed säilitasid eelkäija poolt vallutatu ja probleemid puudusid väliselt, kuid nende endi keskel neid tekkis, nende enda auahnusest.
Valitseja võimu all olevaid maid on valitsetud kahel viisil: ühe valitseja poolt, kus kõik ülejäänud on tema teenrid , kes aitavad isanda armust ja loal kuningriiki valitseda , või siis valitseja ja parunite poolt, kus parunid on seal vaid tänu oma suguvõsa kõrgele eale. Neil parunitel on oma alad ja oma teenrid, kes tunnistavad neid isandatena. Valitseja autoriteet on tugevam nendes maades, kus on valitseja valitsev ning tema teenrid. Ning kui allutakse kellelegi teisele, siis ei tunta tema vastu armastust ega alluvustunnet.
Näiteks Türklase ja Prantsuse kuninga valitsemise erinevused. Türklase monarhia on valitsetud ühe sinjoore poolt, kõik teised on tema teenrid. Jagades kuningriigi sandžakkideks, määrab ta ametisse erinevaid haldureid ja paigutab neid oma suva järgi. Prantsuse kuningas aga on ametis, ümbritsetuna alamate poolt, kellel on omad eesõigused, mida kuningas tühistada ei saa.. Türklase riiki on raske vallutada, kuid võidetuna väga lihtne hoida. Prantsusmaaga on asjalood vastupidi.
Enne Alkesandrit valitsenud Dareiose valitsemistehnika sarnanes türklase omaga . Sellepärast pidigi Aleksander esmalt kogu valitsemiskorralduse segi paiskama ning siis võtma lahinguvälja, pärast võitu ja Dareiose surma jäi valdus Aleksandri võimu alla. Oleksid Aleksandri järeltulijad säilitanud üksmeele , võinuksid nad seda nautida.
Võimatu on pidada oma valdustes riike, kus valitsemine on nagu Prantsusmaal. Just sellest said alguse Hispaania, Prantsusmaa ja Kreeka sagedased ülestõusud roomlaste vastu- tingituna ainuvõimude paljususest nendes maades. Nende provintside põlisisandade suguvõsad olid kõrvaldatud, seega ei tunnustanud nad endi üle teisi kui roomlasi.
V PEATÜKK
KUIDAS VALITSEDA LINNU VÕI RIIKE, MIS ELASID ENNE VALLUTUST OMA SEADUSTE JÄRGI
Kui vallutatud valdused on harjunud elama oma seaduste ja kommete järgi siis on neid hoida soovival maal kolm võimalust: esiteks- teha nad maatasa; teiseks- asuda sinna isiklikult elama; kolmandaks - lasta neil edasi ealda oma seaduste järgi, nõuda sisse maksud ja moodustada kohapeal väheste valitsus, mis hoolitseks, et sealsed kodanikud jääksid sõbralikuks sinu vastu. Kui valitseja tahab hoida maad, mis on harjunud elama vabaduses, siis saab ta seda teha üksnes kodanike kaasabil.
Näiteks spartalased ja roomlased. Spartalased kehtestasid Ateenas ja Teebas linnade valitsemiseks väheste valitsuse, kuid kaotasid siiski linnad. Roomlased tegid aga Capua, Kartaago ja Numantia linnad maatasa, ega kaotanud neid. Roomlased püüdsid Kreekat hoida samamoodi nagu Spartalased: nad jätsid alles vabaduse ja vanad seadused-tabas neid ebaõnn. Ja nii nad seekord purustasid linnad. Sest ei olegi paremat võimalust vabana elavat riiki valitseda kui see vallutada. Kui seda mitte teha siis purustavad sealsed kodanikud uue valitseja enda. Kui aga on harjutud elama võimu all, siis nad ei oskagi muud moodi elada ja valitseja saab nad kergesti enda poolele meelitada.Vabariikide puhul on aga asi keerulisem. Vabariiklased ei lase ununeda vabadusel. Ainuke võimalus on nad kas purustada või asuda sinna ise elama.
VI PEATÜKK
OMA RELVADE JA VAPRATE TEGUDEGA SAAVUTATU VASTSEST AINUVÕIMUST
Arukas inimene astub alati suurmeeste jälgi. Alati ei pruukinud eesmärk käega katsutav olevat, kuid alati seadsid nad sihiku kõrgemale, vaid lootuses ülespoole sihtides eesmärki tabada.
Uue valitseja puhul satutakse võimu säilitamisel ikka konfliktidesse, olenemata valitseja võimukusest.Lihtkodanikust valitsejaks saamine eeldab kas õnne või võimekust, kuid kindlamini jääb püsima valitseja, kes on toetunud saatusele . Lihtsam on asi sellevõrra, et kuna eelnev valdus puudub, saab uus valitseja kohe kohapeale asuda.
Tänu võimekusele on näiteks valitsema pääsenud Mooses , Kyros, Romulus , Thesus jne. Nemad tabasid õige hetke ning taipasid et on nende võimalus. Nad saavutasid võimu raskustega, kuid hoiavad seda vaevata.
Nende raskuseks on uute seaduste ja korralduste kehtestamine, et rajada alusmüür. Ja eks uuendajale seisa ju vastu kõik vanakorra armastajad . Osalt on see tingitud sellest, et ei usaldata ühtegi uut asja, enne kui seda pole kogetud. Oluline on see,et vlalitseja peab ise olema iseseisvad, mitte paluma abikäsi. Inimesi on kerge milleski veenda, kuid raske hoida selles veendumuses. Ja selleks on,et neid seal hoida on vaja jõudu. Sellepärast on ka relvastatud valitsejad alati püsima jäänud. Need, kes on relvitud peavad omaenda tublidusega hakkama saama.
Näiteks Sürakuusa valitsejaks tõusnud lihtkodanik Hieron. Tema sai valitsejaks seetõttu, et sürakuusalased olid rõhutud ning vajasid väejuhti ja sealt tõusis ta nende valitsejaks. Ta muutis sõjaväge, sõlmis uued sidemed. Kui ta oli saavutanud enese sõbrad ja sõdurid sai ta rajata ehitise sellele alusele , mis ta oli loonud. Ta nägi palju vaeva oma võimu saavutamiseks ja vähe selle säilitamisel.
VII PEATÜKK
VÕÕRA RELVA JA SAATUSE TOEL SAAVUTATUD VASTSEST AINUVÕIMUST
Üksnes tänu õnnelikule juhusele saanud valitsejal pole mingeid raskusi selle saavutamiseks, küll aga ilmnevad need raskused peale seda, kui ta on valitsejaks saanud. Selliste isandatega on tegemist juhul kui isik on lepinguga mingi provintsi valitsejaks määratud, kas raha eest või andja armulikkusest, samuti olid tehtud ka need keisrid , kes sõjaväge äraostes tõusid riigi etteotsa.
Need võimukandjad sõltuval ainult saatusest ja suvast. Need tegurid on juba ise väga ebakindlad, rääkimta uuest valitsejast endast, sest lihtkodanikul puudub juhtimisoskus ja neil puudub jõud. Samuti puuduvad neil igasugused sidemed. Ainus võimalus püsima jäämiseks on iseenda tublidus.
Näiteks F.Sforza ja C.Borgia. Sforza sai lihtkodanikukst Milano hertsogiks sobilike vahenditega ja omaenda tublidusega. Borgia aga saavutas tiitli isa staatuse toel ning ka kaotas selle seetõttu.
Valitsejaametis on oluline: kindlustada end vaenlaste eest, nõustada sõpru, võita jõu või pettumuse abil, panna kodanikke endst lugupidama ja kartma ning sõdureid endale järgenema ja armastama , kõrvaldada neid, kes endast ohtu kujutavad, uuendada korrraldusi, olla karm ja heasüdamlik ning suuremeelne ja helde , teha lõpp ebakindlale sõjaväele ja moodustada uus, sääilitada head suhted ametnikega, et need osutaksid sulle teeneid või tunneksid kartust.
VIII PEATÜKK
NEIST, KES ON TÕUSNUD VÕIMULE KURITEGELIKUL TEEL
Näiteks sitsiillane Agathokles sai Sürakuusa kuningaks madalast ja vääritust seisusest. Mees jälgis alati kuritegelikku eluviisi, vaatmata sellele tõusis ta Sürakuusa preetoriks. Hõlmates kogu sõjaväge,kutsus ta kogu Sürakuusa rahva ja senati kokku nagu oleks tal arutada tähtsaid vabariiklikke küsimusi, kuid siis märguande peale lasti maha kõik rikkamad ja tähtsamad kodanikud. Pärast nende surma hõivas ta linna ja hoidis selle üle võimu. Ta mitte ainult ei kaitsnud oma valdusi vaid ründas ka teisis, olenemata sellest, et ta ka ise kahel korral lüüa sai. Saatuse arvele ei saa selle mehe puhul midagi panna ega ka enda tublidusele. Sellised maneerid aitavad kaasa võimu saamisele, kuid mitte austuse ega ülevuse saamisele.
Fermolane Oliverotto teenis aastaid sõjaväes, kuid leidis olevat seda orjatööks. Seejärel otustas ta vallutada Fermo fermolase ja vitellozzlaste kaasabil. Ning ta kirjutas oma onule, et ta saabub kodumaale ja ta tahaks uhket vastuvõttu. See sai korraldatud. Onu paigutas ta oma majadesse elama. Mõne päeva möödudes oli Oliverottol välja mõeldud kuritegeleik plaan ning ta korraldas uhke banketi, kuhu kutsus oma onu ja tähtsamad fermolased. Keset banketti palus Oliverotto külalised kõrvalisemasse ruumi, kus saaks arutada tähtsaid asju ning siis ilmusid sõdurid ning tapsid maha onu ja kõik teised. Pärast mõrtsukatööd piiras Oliverotto sisse linnavalitsuse, niiet teised olid sunnitud talle alluma ning alluma uuele kehtestatule valitsusele. Tapeti kõik need, kes võisid ohustada teda ninng seejärel tugevdas ta end uute tsiviil- ja militaarkorraldustega. Kuid Oliverotto langes vangi ja tapeti seal. Mingi valduse hõivamisel peab vallutaja võtma arvesse kõik need kahjuteod, mille sooritamiseks on tal tarvidus ja kõik need korraga täide viima, et ei tuleks nende juurde tagasi pöörduda ja et oleks võimalik neid uuesti alustamata inimmesi ümber veenda nin võita nad heategudega enda poole. Kõik kahjuteod tuleb sooritada korraga, kuid headteod vähehaaval. Esmajoones tuleb valitsejal elada oma alamatega selliselt , et ükski sündmus, hea või halb, ei paneks muutma teda tema käitumist.
IX PEATÜKK
TSIVIILVÕIMUST
Tsiviilvõimuks saab nimetada seda kui tavaline linnakodanik saab valitsejaks kaaskodanike soosingul, selleks ei lähe vaja mitte ainult õnne ja tublidust, vaid ka kavalust. Seega on vaja kas kodanike või nobiilide toetust.
Ainuvõim tuleneb kas kodanike või nobiilide poolt. Näiteks nobiilid nähes et nad ei suuda seista kodanikele vastu, kasvatavad ühe liikme võimu ning valivad ta valitsejaks, et tema varjus oma isusid rahuldada. Kodanikud nähes, et nad ei suuda vastu seista nobiilidele, hakkavad suurendama ühe võimu endi seast ning valivad tema valitsejaks, et olla tema autoriteedi taga kaitstud.
Nobiilide toetusel valitsejaks saanud isikul on raskem püsima jääda kui kodanike poolt valitud valitsejal, kuna ta on paljude selliste seas valitseja, kes peavad end temaga võrdseks ja seega ei saa kodanikele midagi teha. Rahvatoetusega valitseja valitseb aga üksinda ning tema ümber pole peaaegu mitte kedagi, kes talle kuuletuda ei tahaks. Nobiilide valitsemise negatiivne külg on see, et nobiilikud kui nad on vaenulikud siis nad on võimelised sinu vastu väljaastuma, kuid vaenulikud kodanikud saavad üksnes loobuda sinu toetamisest.
Austada ja armastada tuleb neid, kes seovad end sinu saatusega. Kuid neid, kes seda ei tee , teevad seda väiklusest või loomupärasusest ja nendest tuleb osata valida vaid välja õiged. Need, kes annavad head nõu. Kui nende nõu tõttu saavutatakse edu, siis valitseja saavutab teatud autoriteedi nende seas. Kui aga nobiilid teevad seda väiklusest, siis mõtlevad nad rohkem endale kui sulle ja neid ppeab kartma, sest hädaaegadel aitavad nemad kaasa sinu hävitamisele.
Kodanikud ei taha olla rõhutud, kuid nobiilikud tahavad rõhuda.
Läbi rahvatoetuse saanud valitseja peab hoidma häid suhteid rahvaga, kuna kodanikud ei nõua talt muud kui seda, et neid ei rõhutaks. Vastu kodanike tahtmist saanud valitseja, peab võitma rahva poolehoiu, mille ta saavutab, kui võtab nad enda kaitse alla. Seega oluline on rahva poolehoid. Näiteks spartalaste valitseja Nabis . Ta pidas vastu kreeklaste ja roomlaste rünnakutele, kuna saavutas poolehoiu rahva seas. Valitseja ei tohi loota ainult rahvale raskes olukorras, sest ta peab ise olema tugev ning saavutada sellega rahva poolehoid ja süstida ka neisse enesekindlust.
Valitsejavõim on ohus kui tsiviilvõim muutub absoluutseks, sest need valitsejad juhivad ise või linnaisade vahendusel. Arukas valitseja valitseb sellisel korraldusel, et temast tuntaks puudust ja et tema järele oleks vajadus, siis on nad ka hiljem ustavad talle.
X PEATÜKK
KUIDAS TULEKS HINNATA VALITSEJATE SÕJALIST VÕIMSUST.
Kas valitsejal jagub nii palju jõudu, et ta suudab vajadusel ise vastu pidada, või vajab ta pidevalt teiste kaitset. Iseseisvalt vastupanu osutada suutvaiks valitsejaks on see, kes suudab tänu inimeste või raha küllusele panna kokku sõjaväe ja asutda lahinguisse kõigiga, kes neid ründama tuleb. Pidev tarvidus teiste järele on neil, kes pole iseseisvalt võimelised astuma vastu kellelegi vaid otsivad varju linnamüüride vahelt ja kaitsevad neid kes seal on. Säärased valitsejad peaksid varustama ja kindlustama oma linna moonaga ja jätma ülejäänud valdused tähelepanuta, sellistesse valitsejatesse suhtutakse aukartusega.
Näiteks Saksamaa linnad on väga iseseisvad. Neile kuuluvad maavaldused linna ümber ja nad kuuletuvad keisrile siis kui nad ise tahavad ega ei karda võimumehi enda ümber. Seda selleks et nad on kindlustatud nii et igaüks peab vaevaliseks ja tüütuks nende vallutamist. Neil on olemas varud ning kindlustused linna hoidmiseks. Samuti ei tohi olla valitseja vihatud. Aga kui leidub mõni ründaja siis peab ta alistuma.
Nii et kui ei lõpe otsa elatus- ja kaitsevahendid siis pole arukal valitsejal raske hoida oma kaasvõitlejate vaimu kõrgel.
XI PEATÜKK
PAAVSTIVÕIMUST
Ainus võim, mis on kaitsetu ja õnnelik alati on Kiriku võim. Seda ei ähvarda keegi, kuna see on lihtsalt nii paika pandud. Kirik ei valitse oma alamaid . arvatakse ju et kirik on võimule seatud läbi jumala. Näiteks Itaalias ja Prantsusmaal. Paavstidel on eesõigused, mida nad ei kaitse. Olenemata sellest et neil on eelisõigused, ei võeta neilt neid ära.
XII PEATÜKK
SÕJAVÄETEENISTUSEST JA PALGASÕDURITEST
Hea võimu aluseks on korralik sõjavägi ja seadused. Relvad, millega valitseja oma võimu ja valdust kaitseb, on kas isiklikud või palgatud , kas abiliste omad või segatüüpi. Palgatud või abiliste relvad on kahjulikud. Palgavägede pealikud on väljapaistvad sõjamehed või üldse mitte, Esimesel juhul püüdlevad nad ainult enda vägevuse poole, teisel juhul ta laostab su. Valitseja peab ise võtma sõjavähe juhi ohjad enda kätte või määrata sinna oma kodanik. Näiteks Itaalia. Itaalias läks võim kiriku ja kodanike kätte. Kuid nemad ei teadnud sõjalisest tegevusest suurt midagi ning palkasid sõdurid. Ja see viis selleni et Itaaliat on tallanud Charles ja röövinud Louis jne. Itaallased olid kehtestanud sõjaväele seadused, mis lasid neil vältida linna kindlustamist ja rasket tööd ja ohte .
XIII PEATÜKK
ABI-,SEGA JA OMA VÄGEDEST
Abiliste väega on tegemist siis , kui kutsutakse mõnd selle maailma vägevat, et too oma väega tuleks sind abistama ja kaitsma. Abiväed ise võivad olla kasulikud ja tõhusad, kuid kutsujale on nad peaaegu alati hukatuslikud. Kaotuse puhul jääd ka sina purustatuks ning võidu puhul jääd sa nende vangiks. Nt paavst Julius , kes peale Ferrera vallutamist sai aru oma palgaväe viletsuest, pöördus Hispaania kunimga poole ja palus teda appi. Abiväe valib välja see, kes ei tahagi olla suuteline võitma, kuna abiväega oleks see märksa ohustatum tema jaoks. Palgasõdurid vajavad sinu kahjustamiseks hulga rohkem aega ja kaalukamat ettekäänet. Palgavägede juures on ohtlik nende laiskus, abivägede juures- vahvus. Ilma oma sõjaväeta pole ühegi valitseja võim kindel ega turvaline.
XIV PEATÜKK
VALITSEJA HOOLTEST VÄETEENISTUSE ALAL
Valitsejal ei tohi olla muud sihti ega muid muresid peale sõjakunsti. See on eelduseks võimu säilitamisel. Näiteks F.Sforza sai Milano hertsogiks, kuna oli relvastatud. Relvitu valitseja ei sa olla oma sõdurite poolt lugupeetud, ega saa ka ise nende peale kindel olla. Seetõttu ei tohi valitseja sõjalisi harjutusi kunagi unarusse jätta ning rahuajal tuleb nendega tegeleda veel usinamalt. Seda tegudes ja mõtetes. Ta peab harjutama keha raskustega ning ühteaeg tundma paikkonna iseärasusi. Siis õpib ta paremini tundma oma valdusi ja oskab neid paremini kaitsta. Ja see aitab ka hiljem mõista teiste provintside maastike eripära. See õpetab sõda pidama . Näiteks ahhailaste valitseja Philopoimen. Mõtlemisharjutuste osas tuleb aga valitsejal lugeda ajalooraamatuid ning uurida ja lahata neis kirjutatavat.
XV PEATÜKK
ASJUST, MILLE EEST INIMESI, ISEÄRANIS VALITSEJAID, KIIDETAKSE VÕI LAIDETAKSE
Valitseja peab oskama vältida hukkamõistmist nende pahede pärast, mis võtaksid temalt võimu.
XVI PEATÜKK
HELDUSEST JA KOKKUHOIDLIKKUSEST
See, kes tahab säilitada inimeste silmis kinkija ilmet ei tohi jätta kõrvale pillava eluviisi ühtki tahku . Kui olla liialtt helde, siis tuleb lõpuks aeg, kus riik on kitsikuses. Siis tuleb aga kehtestada kõrged maksud jne ning valitseja muutub seega sihatuks rahva seas. Seda tuleb vältida. Kui sa oled valitseja siis on heldus juba kahjulik. Valitseja kulutab kas endale ja oma alamatele kuuluvat või seda, mis kuulub teistele; esimesel juhul tuleb tal olla säästlik, teisel juhul ei tohi ta jätta kasutamata ühtki võimalust olla helde. Teistele kuuluva kulutamine tõstab sinu reputatsiooni. Arukas on leppida ihnuskoi mainega, sest heldus viib nii põlguse kui vaenuni.
XVII PEATÜKK
JULMUSEST JA HALASTUSEST;KAS ON PAREM OLLA ARMASTATUD KUI KARDETUD VÕI VASTUPIDI
Igal valitsejal tuleb tahta, et teda peetaks halastavaks ja mitte julmaks, siiski tuleb tal hoiduda kasutamast halastust vääriti. Valitsejal tuleb jääda ettevaatlikuks ja väärikaks oma arvamustes ja tegudes. Tuleb jälgida, et liigne enesekindlus ei muudaks teda ettevaatamatuks ja liigne usaldamatus talumatuks. Inimestel on vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb ennast armastama, kui seda, kes paneb ennast kartma. Valitseja peab eemal hoidma teiste varast. Kui aga valitseja on koos sõjaväega, siis ei tohi ta unustada julmust ega halastamatust, sest ilma nendeta ei hoia ta sõjaväge ühtse ja võitlusvalmina. Tark valitseja tugineb sellele, mis on tema.
XVIII PEATÜKK
KUIDAS TULEKS VALITSEJATEL JÄRGIDA AUSUS
Olemas on kaks võitlusviisi: üks seaduste, teine jõu abil. Valitseja aga peab oskama mõlemat kasutada.valitseja ei tohi ega saa oma sõna pidada siis kui selle järgimine võiks pöörduda tema vastu või kui on kadunud põhjused, mis panid teda lubadust murdma. Valitsejal pole vaja omada kõiki häid omadusi tegelikkuses, kindlasti on tal aga vaja tarvis neid näida omavat.
XIX PEATÜKK
PÕLGUSE JA VAENU VÄLTIMISEST
valitseja muutub vihatuks eelkõige tema rõõvellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine- sellest tuleb hoiduda. Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks. Valitseja peab nõudma, et tema sõna oleks seadus. Valitsejal on kaks hirmu- üks alamatelt lähtunud (sisemine) ja teine võõramaalastest lähtuv (välimine). Valitsejal tuleb repekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike vaenualuseks. Kui valitsejal pole rahva poolehoidu, siis sõjaväe oma on tal hädavajalik sellises olukorras. Tuleb hoiduda tõsist ülekohut tegemast kellegile neist, kes teda teenivad ja tema riigi teenistuses olles teda ümbritsevad.
XX PEATÜKK
KINDLUSTE JA PALJUDE MUUDE ASJADE KASULIKKUSEST
Paljud arvavad, et targal valitsejal tuleb teadlikult ning targalt suurendada vaenulikkust enda vastu, et selle mahasurumisele järgneks veel suurem au ja hiilgus. Enam ustavust leiavad uued valitsejad neis, kes alguses kahtlasena tundusid. Turvalisemaks võimulpüsimiseks ja kindla varjupaiga soetamiseks ootamatu rünnaku puhuks on valitsejatel saanud harjumuseks püstitada kindlusi, mis on kui suurauad neile, kes kavatseksid tema vastu midagi ette võtta. Kindluste kasulikkus sõltub ajast ning asjaoludest. Kindlusi tuleks püstitada sellel valitsjeal, kes kardab rahvast rohkem kui võõramaalasi.
XXI PEATÜKK
MIDA TULEKS VALITSEJAIL TEHA SELLEKS, ET NEID VÄLJAPAISTVAKS PEETAKS
Miski ei muuda valitsejat nii kõrgelt hinnatuks, kui tema väljapaistvad vägiteod ja tavatud eeskujud , mida ta ilmutab. Valitsejal tuleb igas ettevõtmises püüda jätta endast mulje kui suursugusest valitsejast ja väljapaistvate vaimuannetega inimesest. Samuti peetakse lugu valitsejast siis, kui ta on tõeline sõber või tõeline vaenlane . Valitseja peab hoiduma liitumast endast tugevamaga, kuna kui toimub ühine pealetung , siis jääd sa tema vangiks. Valitseja peab näitama lugupidamist nende vastu, kes on mingil alal väljapaistvad. Innustamine on oluline, eriti linlaste puhul. Valitseja peaks sobilikel aastaaegadel köitma rahva meelt pidustuste ja vaatemängudega. Ning kui linn jaguneb maakondadeks jne, tuleb valitsejal kõiki piirkondi meeles pidada ja ka nendega suhelda.
XXII PEATÜKK
VALITSEJA USALDUSISIKUTEST
Olenevalt valitseja arukusest valib ta endale head või halvad ministrid . Kuidas saab valitseja ära tunda ministri sobilikkust? Kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis tema ei saa olla kunagi hea minister ja teda ei saa eales usaldada. Teisalt tuleb ka valitsejal mõelda ministrile: tõsta teda esile, teha ta jõukaks, võtta endale tema ees kohustusi, jagada rõõme ja muresid.
XXIII PEATÜKK
KUIDAS HOIDUDA MEELITAJATEST JA PUGEJATEST
Arukas valitseja valib oma valitsusse targad mehed, kellele ta annab voli rääkida ainult tõtt ja ainult neis asjus, mis ta küsib, ei muust. Küsida tuleb valitsejal neilt iga asja kohta, kuid hiljem peab ta otsustama ise. Valitseja peab olema oma otsuste suhtes järjekindel ja kõigutamatu. Nõu peab ta pidama siis, kui ta seda ise tahab, mitte siis kui teised tahavad. Kui ta ei ole millegiga rahul, peab ta seda välja näitama. Valitseja, kes pole ise tark ei saa olla ka hästi nõustatud. Head nõuanded, kellelt iganes nad ka tulevad, peavad lähtuma valitseja arukusest, mitte valitseja arukus headest nõuannetest.
XXIV PEATÜKK
MIKS ON ITAALIA VALITSEJAD KAOTANUD OMA VALDUSED JA VÕIMU
Valitsejad, kes on olnud hulga aastaid võimul ning siis selle kaotanud, ei saa oma kaotuses süüdistada saatust, vaid iseenda hooletust; mõtlemata rahuajal kunagi sellele, et ajad võivad muutuda mõtlesid nad hiljem, vaenuaja saabudes, põgenemisele, mitte enda kaitsmisele ning lootsid, et võitjate häbematusest vihaleaetud kodanikud kutsuvad nad tagasi. Ei tohi loota, et keegi sind üles korjab . Head, kindlad ja püsivad on ainult need kaitsevahendid, mis sõltuvad sinust endast ja sinu tublidusest.
XXV PEATÜKK
KUI PALJU ON INIMESTE ASJUS SUUTELINE SAATUS JA MIL VIISIL TALLE VASTU SEISTA
Valitseja, kes tugineb vaid saatusele, hukkub, kui see muutub. Õnnelik on see, kes seab oma tegutsemisviisi vastavusse aja iseärasustega. Näiteks Paavst Julius II. Parem on olla tormakas kui ettevaatlik. Saatus on naine ja kui tahetakse teda allutada, tuleb tedanlüüa ja tõugata.
XXVI PEATÜKK
ÜLESKUTSE HAARATA ITAALIA JA VABASTADA TA BARBARITE VÕIMU ALT
Tarvis varustada end omaenda sõjaväega.