Machiavelli "Valitseja" (4)

International University Audentes

Õigusteaduskond

Siim Siirak

Niccoló Machiavelli „Valitseja“

Juhendaja : T. Varrak

Tallinn 2007

Niccolo Machiavelli on läbi aegade olnud üks silmapaistvamaid renessansiaja mõtlejaid ja poliitilisi filosoofe kelle teoseid on väga palju loetud ja analüüsitud. Tema käsitlus riigist pani aluse uueaja riigiteooriatele, milles tõuseb esile riik ja moraal jääb tahaplaanile. Machiavelli meelest ei mahu poliitiline käitumine eetilistesse kategooriatesse. Arvatavasti sellest on tulnud ka termin makjavellism , mis tähendab vahendeid mittevalivat ja piiramatut isikuvõimu teostavat poliitikat. Machiavelli oli selle sajandi diktaatorite- Hitleri, Mussolini ja Stalini lemmik. Machiavelli jagab ainuvõimu pärilikuks ja vastseks, mis omakorda jaguneb kaheks- täiesti uueks ja osaliselt uueks. Viimasel juhul on vallutatud maa otsekui kehaliikmena ühendatud valitseja pärisvaldusega. Machiavelli eelistab pärilikku ainuvõimu vastsele võimule kui ta ka võimust ilma jääb, võidab ta selle tagasi niipea kui võimule pürginut mingi õnnetus tabab. Pärilikku ainuvalitsejat armastatakse rohkem ja sellepärast ei peagi ta nii karm olema. Machiavelli arvates on inimesed nõus hea meelega valitsejat vahetama , lootes sellega oma elujärge parandada, paraku ei arvestata aga sellega, et uus valitseja pole sugugi parem või on hoopis hullem kui eelmine . Võimu vahetumisega kaasneb paratamatult ka vägivald- kõik need tegurid mõjutavad vastset valitsejat. Ainuvõimu on lihtsam kehtestada territooriumil, mis on samakeelne valitseja põlisvaldustega ning asub samas piirkonnas ja pole harjunud elama vabana. Sel juhul tuleb kõrvaldada senise valitseja järglased. Muuta ei tohiks seni kehtestatud makse ja seadusi. Keele, kommete ja seaduste poolest erinevate ning teises piirkonnas asuva maa omandamiseks on Machiavelli meelest vaja suurt õnne ja väljapaistvat meisterlikkust. Lahendusena näeb Machiavelli oma koloonia asutamist vallutatud maale. Machiavelli sõnul on valitseja võimu all olevaid maid valitsetud kahel erineval viisil: kas ühe valitseja poolt, kus kõik ülejäänud on tema teenrid, kes aitavad isanda armust ja loal tal ministritena kuningriiki valitseda , või siis valitseja ja parunite poolt, kes ei hoia oma positsiooni mitte isanda armust, vaid tänu suguvõsa kõrgele eale. Machiavelli leiab, et neid riike, mida on raske vallutada on jälle kerge pidada ja neid mida kerge vallutada, hoopiski raske hoida. Kui omandatavad valdused on harjunud elama oma seaduste järgi ja vabana, siis on neid hoida soovival vallutajal oma soovi täideviimiseks kolm võimalust: esiteks - teha nad maatasa; teiseks - asuda sinna isiklikult elama; kolmandaks  - lasta neil edasi elada oma seaduste järgi, nõuda sisse maksud ja moodustada kohapeal väheste valitsus, mis hoolitseks, et vallutatud maad jääksid sinu vastu sõbralikuks. Kui aga linnad või provintsid on harjunud elama valitseja võimu all ja viimase suguvõsa on kõrvaldatud, siis on nad ühest küljest harjunud kuuletuma, teisest küljest pole neil vana valitsejat, endi seast kellegi valimiseks nad ühist keelt ei leia, vabana elada nad ei oska - sedasi jäävad nad relvade haaramisega hiljaks ning valitseja saab nad hõlpsasti enda poole võita ja end nende eest kindlustada. Vabariikides on elu ärksam, vihkamine suurem, kättemaksuiha tugevam; vabariik ei lase uinuda mälestusel muistsest vabadusest, nii et kõige kindlam viis on ta kas purustada või ise sinna elama asuda. Machiavelli arvates on kasulik võita nõrkade naabrite poolehoid, neid tuleks kaitsta ja juhtida, et maale ei tungiks mõni teine võõramaalane, Samas ei tohi jälle lasta naabril liiga tugevaks kosuda, sest see võib hiljem endale kätte maksta. Machiavelli arvates on hea valitseja see, kes ei pööra tähelepanu ainult mitte tänastele probleemidele vaid oskab ette näha ka tulevasi probleeme ja neid ennetada ja ta leiab, et ka lihtsurelikul on olemas reaalne võimalus saada valitsejaks ja seda kahel viisil. Esimene on valitsejaametini jõudmine kuritegelikku teed pidi ja teine kaaslinnlaste toetusel ja heakskiidul.  Machiavelli peab oluliseks, et valitseja kohtleks oma alamaid nii, et ta ei peaks hea ega halva sündmuse puhul oma käitumist muutma , sest vaenulisel ajal hätta sattudes pole sul enam aega halvaks, ja ka heategudest, mis sa teed, pole kasu, sest neid peetakse sunnituks ega tõuse sulle neist mingit tunnustust.
Üheks tähtsaks aspektiks valitsejate võimu uurimisel pidas Machiavelli seda, kas valitseja suudab ise oma riiki kaitsta, st moodustada sellise sõjaväe, mis võib vastu astuda mis tahes ründajale, või peab ta alatasa teistelt kaitset otsima ning linnamüürida vahele varjuma, suutmata vaenlasele lahinguväljal vastu astuda. Sellistel valitsejatel soovitab Machiavelli oma linna kindlustada ja ülejäänud valdus tähelepanuta jätta, samuti panna rõhku oma alamate kohtlemisele, kuna keegi ei saa pidada kergeks sellise valitseja ründamist, kelle linn on tugev ja keda alamad ei vihka . Machiavelli märgib et nii vastse , põlise kui segavõimu alusmüüriks on head seadused ja korralik sõjavägi ja ta laidab täielikult maha palgaarmee pidamise idee põhjendades seda sellega, et nende "nigel" palk ei tekita neis soovi valitseja eest surma minna. Machiavelli meelest võib valitseja palgaarmeed pidada, kuid tema võimulpüsimine ei ole eales kindel ega turvaline ja väejuhi ülesanne peab jääma valitsejale endale nagu muistsetel aegadel ja tema arvates on palgasõdurite omakasupüüdlikus viinud Itaalia häbisse ja orjusesse. Sama on ka abi vägedega, mis võivad olla küll kasulikud ja tõhusad, nende kutsujale ent on nad peaaegu alati hukatuslikud, sest kaotuse korral jääd ka sina purustatuks ja võidu korral jääd sa nende vangiks. Machiavelli sõnul on palgavägede juures ohtlikum nende laiskus ja aeglus , abivägede juures - vahvus . Seepärast on tark valitseja ikka hoidunud sedalaadi vägedest ja on eelistanud neile isiklikke; pidamata võõraste relvade abil saavutatud võitu tõeliseks, on ta eelistanud pigem kaotada oma kui võita võõra väega. Samuti kritiseerib ta segatüüpi sõjaväe pidamist. See on küll parem täielikust palgaarmeest, kuid ikkagi halvem oma vägedest, sest jällegi ajaloolise näite puhul tõestab ta, et palgatud sõdurite kõrval omad sõdurid muutuvad vägagi nõrgaks. Machiavelli toob näiteks ja eeskujuks sõjaväe korraldamisel Aleksander Suure isa Philippose, Kyrose, Romuluse ja veel teised silmapaistvad valitsejad kellele tema oleks nõus andma oma täieliku usalduse.
Machiavelli rõhutab valitseja vajadusele täiuslikult valitseda sõjakunsti, mis aitaks teda vägede juhtimisel ja teiste valitsemisel. Tõeline sõjakunsti valdamise oskus on see, mis mitte ainult ei hoia valitsejat võimul, vaid aitab ka lihtsurelikul saada valitsejaks. Valitseja peab pöörama suurt tähelepanu relvil olekule, sest relvituna olek muudab valitseja põlatuks. Samas peab valitseja veel enam tegelema sõjandusega ja sõjaväega rahuajal. Rahuaega peab valitseja kasutama iseenda treenimiseks ja paikkonna tundmaõppimiseks.  Eriti kiidab Machiavelli ahhaialaste valitsejat Philopoimenit, kes igal võimalikul hetkel mõtles vaid sõjapidamise reeglitele ning tänu sellele ei leidnud sõjakäikudel üllatavaid ja lahendamatuid olukordi . Samas praktiliste harjutuste kõrvalt peab tugev valitseja pöörama tähelepanu ajalooliste suurmeeste tegevusele ja õppima nende võitude ja kaotuste kogemustest. Näidetena toob Machiavelli suurmehi, kes on omakorda võtnud eeskuju varasematest suurmeestest: Aleksander Suur Achilleusest, Caesar omakorda Aleksandrist. Tark valitseja ei tohi tema arvates mingil juhul rahuajal käed rüpes istuda, vaid peab harjutama, et olla valmis erinevateks olukorra muutusteks ja võimu säilitada tahtval valitsejal on tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.
Machiavelli arvates on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega. Kui juttu tuleb julmusest ja halastusest siis Machiavelli arvates valitseja ei tohiks kasutada halastust liiga palju ja vääriti, kuigi see võib tunduda ülim voorus olevat. Riigi ja alamate hüvanguks ei pruugi hoolida valitseja julmusest tingitud hukkamõistust. Sest need, kelle suhtes valitseja julmust üles näitab, võivad riigile ja rahvale teha palju rohkem kahju kui valitseja käsi. Valitseja peab end konrollima ka liigse enesekindluse ja usaldamatuse eest, ta peab oskama tegutseda mõõdukalt ja tasakaalukalt. Valitsejal tuleks olla nii armastatud kui ka kardetud. Kindlam on olla kardetud, sest mõlemat olla on raske. Valitseja, kes usub inimeste lubadustesse ja sõprusesse, hukkub. Inimesed pööravad hädas temast eemale ja rahaga ostetud sõprus laguneb. Hirmu all sõlmitud sidemed ei katke häda saabudes, sest neid hoiab kartus karistuse ees. Hirmu tuleb sisendada nii, et valitseja ei langeks ise inimeste vaenu alla. Sõjakäigul ei tohi valitseja julma ja halastamatu inimese kuulsusest hoolida, see hoiab väe ühtse ja võitlusvalmina. Machiavelli toob näiteks Hannibali, kelle sõjakäikude edukust ajaloolased imetlevad, julmust aga hukka mõistavad.
Machiavelli arvates peab valitseja kasutama kõiki omadusi mis tema pädevuses et võimul püsida, isegi siis kui ta selleks peab tegutsema aususe halastuse, inimlikkuse ja religiooni vastu. Sellepärast on vaja, et valitsejal oleks vaim, mis oleks valmis pöörduma vastavalt sellele, kuidas saatuse tuuled ja asjaolude muutumine talt seda nõuavad - võimalusel mitte eemaldudes heast , kuid tarvidusel osates siseneda halba. Machiavelli toob välja mitmeid juhiseid, mida üks valitseja peaks silmas pidama , hoidumaks asjust, mis muudaksid ta vihatuks või põlatuks. Valitseja muudab vihatuks eelkõige ablas ja röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste anastamine, millest valitsejal tuleb hoiduda, sest kui inimestelt ei võeta nende vara ega au, elavad nad rahulikult edasi. Põlatuks muutub valitseja siis, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks. Seetõttu peab alamate silmis valitseja sõna olema seaduseks, kõigist valitseja tegudest aga peegelduma väärikust, vaprust , tõsidust ja kindlameelsust. Valitsejat ähvardavad kaht laadi ohud: seesmine , alamatest lähtuv; ning väline, tugevate võõraste valitsejate poolt. Viimase vastu on end võimalik kaitsta korralike relvade ning heade sõprade abiga. Machiavelli arvates on välispoliitilise olukorra stabiilsus väga oluline, kuna see tagab ka sisepoliitilise stabiilsuse. Et hoida ära seesmist, alamatest lähtuvat vandenõu, peab valitseja eelkõige püüdma hoiduda kaaskodanike vaenust, põlgusest ja vihast . Kui kodanikud on valitseja tegevusega rahul, on vandenõu kordaminek äärmiselt ebatõenäoline, kuna vandenõulane loodab valitseja surmaga rahuldust pakkuda eelkõige kodanikele . Vandenõulasel pole võimalik tegutseda üksi, kuid selleks, et toetaja teda enesekasu nimel ei paljastaks, peab ta olema kas vandenõulase väga hea sõber või valitseja tulihingeline vaenlane . Olukorras, kus valitsejal on peale oma võimu ja seaduste veel ka sõprade ning kaaskodanike heatahtlikkus ja kaitse, on vandenõu praktiliselt võimatu läbi viia - kui tavaliselt peab vandenõulane tundma hirmu oma teo ebaõnnestumise ees, siis nüüd on pärast üleastumise sooritamisest tema vastu kogu elanikkond. Üks valitseja tähtsamaid ülesandeid on ühelt poolt rahuldada aristokraatide ootused ja lootused ning teiselt poolt olla meele järele kodanikele; Rooma keisrid seisid silmitsi veel ka kolmanda jõu - sõjaväega, mis sai paljudele neist huku põhjuseks, kuna kodanikel ja sõdureil on vastandlikud huvid ning keeruline on olla samal ajal meele järele mõlemale. Seetõttu tuleb valitsejail teha valik: kui valitseja ei suuda saavutada olukorda, kus keegi teda ei vihka, tuleb tal kõigepealt püüda pääseda kodanike vaenu alt; seda suutmata aga luua head suhted tugevamate ja mõjukamate kodanikkonna rühmitustega, mistõttu valitsejad tihti seovad end ennem sõdurite kui kodanikega. Vaenu teenitakse nii heade kui halbade tegudega, mistõttu valitseja on oma võimu säilitamiseks sageli sunnitud headuse kõrvale jätma, sest "kui on rikutud see osa ühiskonnast, keda sa enda püsimajäämiseks otseselt tarvilikuks pead, tuleb sul tema meele järele olemiseks järgida ta meelelaadi ning sel juhul on head teod sulle kahjulikud".
Machiavelli jõuab järeldusele, et valitseja elu kallale võib tegelikult kippuda igaüks, kes ei hooli omaenese elust, kuid seda tuleb ette harva. Valitsejal tuleb vaid hoiduda tõsist ülekohut tegemast neile, keda ta kasutab või kes teda teenides teda ümbritsevad. Võimu turvaliseks hoidmiseks on valitsejad käitunud erinevalt: mõni võtnud alamatelt relvad; mõni teine on hoidnud allaheidetud maid jaotatutena, mõni on hoidnud ülal vaenu enda vastu, mõni teine jällegi on pöördunud võitma enda poole neid, kes tundusid kahtlasena valitsemise alguses, mõni on püstitanud kindlusi, mõni on neid purustanud ja maatasa teinud. Machiavelli arvates on nii, et kui valitseja allutab mõne vastse valduse, mis lisandub otsekui kehaliikmena tema põlisvaldusele, siis on tarvis see valdus relvitustada - relvad tuleb võtta kõigilt peale nende, kes toetasid sind maa vallutamisel; ajapikku ja võimalust mööda tuleb ka nemad muuta nõrgaks ja jõuetuks ning korraldada end selliselt , et kogu sinu riigi ainsad relvad oleksid nende sinu sõdurite käes, kes elasid sinu juures su põlisvalduses. Kindlamaks võimulpüsimiseks ning turvalise varjupaiga soetamiseks on valitsejail kombeks püstitada kindlusi, mille kasulikkus Machiavelli arvates sõltub ajast ja asjaoludest - ühest küljest võivad kindlused teha valitsajale head, teisest küljest aga teda hoopis kahjustada. Machiavelli jõuab järeldusele, et kindlusi tuleb püstitada valitsejal, kes kardab kaaskodanikke rohkem kui võõramaalasi; kes aga kardab viimaseid rohkem, ei tarvitse kindlustest hoolida. Parimaks kindluseks on see, kui kaaskodanikud valitsejat ei vihka, kui see aga nii on, pole kindlustest enam abi, kuna alati leidub võõramaalasi, kes juba relvad haaranud kodanikele appi tõttaksid Eelnevat arvestades kiidab Machiavelli heaks nii kindluste rajamise kui mitterajamise ning mõistab hukka need, kes kindlustele lootma jäädes ei hooli oma kaaskodanike vaenulikkusest.
Miski ei muuda valitsejat nii kõrgelt hinnatuks, kui tema väljapaistvad vägiteod ja tavatud eeskujud , mida ta ilmutab. Valitseja ei tohi olla erapooletu . Ta peab olema kas sõber või vaenlane. Kõhklevad valitsejad jäävad tavaliselt erapooletuks, et vältida oleviku ohte , ja enamasti ka hukkuvad. Valitseja ei tohi kunagi liituda endast tugevamaga, et tungida kallale teisele, sest võidu korral jääb ta tema vangiks. Valitseja peab arvestama ka sellega, et kõik vastuvõetavad otsused on ebakindlad: kunagi ei lähe korda vältida üht ebameldivust, langetamata teist. Siin ongi vaja arukust, et tunda ära ebameeldivuste laadi ja võtta vastu hüvena seda, mis on vähem halb. Valitseja peab näitama end ka väärtuslike omaduste soosijana, koondades enda ümber võimukaid inimesi ja osutades lugupidamist neile, kes on mingil alal väljapaistvad. Valitsejal tuleb sobilikel aastaaegadel köita kodanike meeli pidustuste ja vaatemängudega. Et iga linn on jagatud tsunftideks peab valitseja võtma arvesse ka neid ühisusi, saama vahetevahel nendega kokku, ilmutades end südamlikkuse ja heldemeelsuse eeskujuna, hoides siiski alati vääramatuna oma kõrge ametikoha majesteetlikkuse, sest see ei tohi eales ühestki asjast puududa .
Mis puutub ministritesse, siis valitseja peab oma ministreid hoolikalt valima . Hea ministri valik sõltub valitsejast endast. Kui minister on omakasupüüdlik siis ei ole see kahtlemata hea minister, sest minister peab esmalt mõtlema valitseja heaolule. Et minister teeks head tööd peab valitseja ministrile kah head tegema tuues teda esile ja tehes teda jõukamaks. Kui valitseja ja minister mõtlevad teineteise heaolule mitte omakasule siis saavad nad üksteist täielikult usaldada ja sellise käitumise puhul ei teki hävingut.
Valitsejal on üpris raske hoiduda pugejatest, kuna õukond on neist pilgeni täis. Enda kaitsmiseks meelituste eest tuleb valitsejal anda inimestele teada, et nad ei solva teda tõtt kõneldes, aga teiselt poolt kui igaüks võib öelda valitsejale tõtt, ammendub inimeste lugupidamine valitseja vastu kiiresti. Sellepärast peab valitseja valima oma valitsusse targad mehed ning andma neile vaba voli kõnelda tõtt ja sedagi vaid neis asjus, mida ta küsib. Küsimusi tuleb valitsejal esitada neile kõikvõimalike asjade kohta ja kuulata ära nende arvamused, otsustama peab aga valitseja ise ning ta peab olema oma otsustes järjekindel ja kõigutamatu. Valitseja, kes pole ise tark, ei saa olla ka hästi nõustatud. Head nõuanded peavad lähtuma valitseja arukusest, mitte valitseja arukus headest nõuannetest.
Machiavelli arvates on Itaalia valitsejad oma võimu ja valdused kaotanud üksnes oma endi rumalusele ja sõjalisele nõrkusele. Selle asemel et rahuajal järele mõelda, et ajad võivad muutuda mõtlesid nemad sõjaajal põgenemisele mitte kaitsmisele. Kui tulla inimeste saatuse juurde siis Machiavelli arvates Fortuuna jõud kontrollib vaid pooli meie tegusid ja ülejäänud on õnn ning tema arvates saatuse muutudes oma maneerides kangekaelseteks jäävad inimesed on õnnelikud seni, kuni need on kooskõlas, ja õnnetud, kui need on vastuolus. Machiavelli on veendunud, et parem on olla tormakas kui ettevaatlik; sest saatus on naine ja kui tahetakse teda allutada, tuleb temaga võidelda ja teda tõugata. On ilmne, et pigem laseb ta end võita tormakatel, kui neil, kes liiguvad edasi leigelt ja talitsetult; sestap on ta alati, nagu nainegi, noorte sõber, sest nemad on vähem arvestavad, raevukamad ja juhivad teda südikamalt.
Machiavelli peab isiklikku sõjaväge julge ja ohtliku ettevõtte aluseks ja selleks et Itaalia haarata barbarite võimu alt peab tal olema isiklik sõjavägi, sest omadest sõduritest pole paremaid, usaldusväärsemaid ja arukamaid. Need, 16. sajandi alguses kirja pandud ideed on leidnud kinnitust läbi ajaloo tähtsamate valitsejate juures ning on hinnatud ka tänapäeva poliitikas. Machiavelli suutis läbi oma reaalse poliitikakäsitluse väga täpselt välja tuua omadused, mis on vajalikud kõigile valitsejatele edu saavutamiseks.