Niccolo Machiavelli "Valitseja" (0)

Machiavelli jagab ainuvõimu pärilikuks ja vastseks, mis omakorda jaguneb kaheks- täiesti uueks ja osaliselt uueks. Viimasel juhul on vallutatud maa otsekui kehaliselt ühendatud valitseja pärisvaldus(t)ega. Machiavelli eelistab pärilikku ainuvõimu vastsele võimule, sest kui ta ka võimust ilma jääb, võidab ta selle tagasi niipea kui võimulepürginut mingi õnnetus tabab. Pärilikku ainuvalitsejat armastatakse rohkem ja sellepärast ei pea ta nii karm olema. Machiavelli arvates on inimesed nõus hea meelega valitsejat vahetama , lootes sellega oma elujärge parandada, paraku ei arvestata aga sellega, et uus valitseja pole sugugi parem ning võib olla hoopis hullem kui eelmine . Võimu vahetumisega kaasneb paratamatult ka vägivald - kõik need tegurid mõjutavad vastset valitsejat. Ainuvõimu on lihtsam kehtestada territooriumil, mis on samakeelne valitseja põlisvaldustega, asub samas piirkonnas ning mis pole harjunud elama vabana. Juhul kui neid eksisteerib, tuleb siinkohal kõrvaldada senise valitseja järglased . Muuta ei tohiks seni kehtestatud makse ja seadusi.
Machiavelli ideoloogia käsitleb valitseja võimu all olevaid maid valitsetuna kahel erineval viisil: kas ühe valitseja poolt, kus kõik ülejäänud on tema teenrid; või valitseja ja parunite poolt, kes ei hoia oma positsiooni mitte isanda armust, vaid tänu suguvõsa kõrgele eale. Machiavelli leiab, et neid riike, mida on raske vallutada on jällegi kergem pidada ja neid mida kerge vallutada, hoopis raskem hoida. Kui omandatavad valdused on seni toiminud kindlate seaduste järgi ja vabana, siis on neid soovival vallutajal kolm võimalust: teha nad maatasa; asuda sinna isiklikult elama; või lasta neil edasi elada oma seaduste järgi, nõuda sisse maksud ja moodustada kohapeal väheste valitsus, mis hoolitseks, et vallutatud maad jääksid uue valitseja suhtes sõbralikuks. Kui aga linnad või provintsid on harjunud elama valitseja võimu all ja viimase suguvõsa on kõrvaldatud, siis on nad ühest küljest harjunud kuuletuma , teisest küljest pole neil vana valitsejat, endi seast kellegi valimiseks nad ühist keelt ei leia, vabana elada nad ei oska - sedasi jäävad nad relvade haaramisega hiljaks ning valitseja saab nad hõlpsasti enda poole võita ja end nende eest kindlustada.
Vabariikidega on märksa keerulisem - seal on elu ärksam, vihkamine suurem, kättemaksuiha tugevam ning samuti ei lase vabariik uinuda mälestusel muistsest vabadusest, nii et kõige kindlamaks viisiks vallutada vabariiki, peab Machiavelli selle purustamist , või sinna elama asumist.
Machiavelli arvates on kasulik võita nõrkade naabrite poolehoid ning neid tuleks kaitsta ja juhtida, et maale ei tungiks mõni teine võõramaalane. Samas ei tohi lasta naabril liiga tugevaks kasvada, sest see võib hiljem endale kätte maksta. Hea valitseja on see, kes ei pööra tähelepanu ainult mitte tänastele probleemidele vaid oskab ette näha ka tulevasi probleeme, samuti neid ennetada. Valitseja peab oma alamaid kohtlema nii, et ta ei peaks hea ega halva sündmuse puhul oma käitumist muutma , sest vaenulisel ajal hätta sattudes pole enam aega muutusteks ning sel hetkel tehtud muudatused on rahva jaoks sunnitud, millega ei tõuse mitte mingisugust tunnustust.
Üheks tähtsaimaks aspektiks valitsejate võimu uurimisel pidas Machiavelli seda, kas valitseja suudab ise oma riiki kaitsta, st moodustada selline sõjavägi, mis suudab vastu astuda mis tahes ründajale; või peab ta alatasa teistelt kaitset otsima ning müüride vahele varjuma, suutmata vaenlasele lahinguväljal vastu astuda. Sellistel valitsejatel soovitab Machiavelli oma linna kindlustada ja ülejäänud valdus tähelepanuta jätta, samuti panna rõhku oma alamate kohtlemisele, kuna keegi ei saa pidada kergeks sellise valitseja ründamist, kelle linn on tugev ja keda alamad austavad. Machiavelli märgib et nii vastse , põlise kui segavõimu alusmüüriks on head seadused ja korralik sõjavägi; ning ta lükkab täielikult tagasi palgaarmee pidamise idee, kuna „nigela“ palga eest ei soovi keegi valitseja eest surma minna. Machiavelli meelest võib valitseja palgaarmeed pidada, kuid tema võimulpüsimine ei ole iial kindel ega turvaline ja väejuhi ülesanne peab jääma valitsejale endale.
Machiavelli rõhutab valitseja vajadusele täiuslikult valitseda sõjakunsti, mis aitaks teda vägede juhtimisel ja teiste valitsemisel. Tõeline sõjakunsti valdamise oskus on see, mis mitte ainult ei hoia valitsejat võimul, vaid aitab ka lihtsurelikul saada valitsejaks. Valitseja peab pöörama suurt tähelepanu relvil olekule, sest relvituna olek muudab valitseja põlatuks. Samas peab valitseja veel enam tegelema sõjandusega ja sõjaväega rahuajal. Rahuaega peab valitseja kasutama iseenda treenimiseks ja paikkonna tundmaõppimiseks.  Eriti kiidab Machiavelli ahhaialaste valitsejat Philopoimenit, kes igal võimalikul hetkel mõtles vaid sõjapidamise reeglitele ning tänu sellele ei leidnud sõjakäikudel üllatavaid ja lahendamatuid olukordi . Praktiliste harjutuste kõrvalt peab tugev valitseja pöörama tähelepanu ajalooliste suurmeeste tegevusele ja õppima nende võitude ja kaotuste kogemustest. Tark valitseja ei tohi Machiavelli arvates mingil juhul rahuajal käed rüpes istuda, vaid peab harjutama, et olla valmis erinevateks olukorra muutusteks ja võimu säilitada tahtval valitsejal on tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.
Pädev valitseja teeb kõik, et võimul püsida; isegi siis kui ta peab selleks astuma aususe, halastuse, inimlikkuse ja religiooni vastu. Valitseja vaim peab olema valmis pöörduma vastavalt asjaolude muutumisele kui need temalt seda nõuavad - võimalusel mitte eemalduda heast, kuid tarvidusel osates siseneda halba. Valitseja muudab vihatuks eelkõige ablas ja röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste anastamine , millest valitsejal tuleb kindlasti hoiduda. Põlatuks muutub valitseja siis, kui teda võetakse tujuka, kergemeelse, naiseliku, ara ja kõhklevana. Seetõttu peab valitseja sõna olema alamatele seaduseks, kõigist valitseja tegudest aga peab peegelduma väärikus, vaprus, tõsidus ja kindlameelsus.
Valitsejat võivad ähvardavad kaht laadi ohud: seesmine , alamatest lähtuv; ning väline, tugevate võõraste valitsejate poolt. Viimase vastu on end võimalik kaitsta korralike relvade ning heade sõprade abiga. Machiavelli arvates on välispoliitilise olukorra stabiilsus väga oluline, kuna see tagab ka sisepoliitilise stabiilsuse. Et hoida ära seesmist, alamatest lähtuvat vandenõu, peab valitseja eelkõige püüdma hoiduda kaaskodanike vaenust, põlgusest ja vihast. Kui kodanikud on valitseja tegevusega rahul, on vandenõu kordaminek äärmiselt ebatõenäoline, kuna vandenõu sepitsejale on oluline valitseja surma läbi rahuldust pakkuda eelkõige kodanikele .
Üks valitseja tähtsamaid ülesandeid on ühelt poolt rahuldada aristokraatide ootused ja lootused ning teiselt poolt olla meele järele kodanikele; Rooma keisrid seisid silmitsi veel ka kolmanda jõu - sõjaväega, mis sai paljudele neist huku põhjuseks, kuna kodanikel ja sõdureil on vastandlikud huvid ning keeruline on olla samal ajal meele järele mõlemale. Seetõttu tuleb valitsejail teha valik: kui valitseja ei suuda saavutada olukorda, kus keegi teda ei vihka , tuleb tal kõigepealt püüda pääseda kodanike vaenu alt; seda suutmata aga luua head suhted tugevamate ja mõjukamate kodanikkonna rühmitustega, mistõttu valitsejad tihti seovad end enne sõdurite, kui kodanikega. Vaenu teenitakse nii heade kui halbade tegudega, mistõttu valitseja on oma võimu säilitamiseks sageli sunnitud headuse kõrvale jätma, sest "kui on rikutud see osa ühiskonnast, keda sa enda püsimajäämiseks otseselt tarvilikuks pead, tuleb sul tema meele järele olemiseks järgida ta meelelaadi ning sel juhul on head teod sulle kahjulikud".
Miski ei muuda valitsejat nii kõrgelt hinnatuks, kui tema väljapaistvad vägiteod ja tavatud eeskujud , mida ta ilmutab. Valitseja kohuseks on olla kas sõber või vaenlane , mitte mingil juhul ei tohi ta olla erapooletu . Valitseja ei tohi kunagi liituda endast tugevamaga, et tungida kallale teisele, sest võidu korral jääb ta tema vangiks. Valitseja peab arvestama ka sellega, et kõik vastuvõetavad otsused on ebakindlad: kunagi ei lähe korda vältida üht ebameeldivust, langetamata teist. Valitseja peab näitama end väärtuslike omaduste soosijana, koondades enda ümber võimukaid inimesi ja osutades lugupidamist neile, kes on mingil moel väljapaistvamad. Sobilikel aastaaegadel tuleb köita kodanike meeli pidustuste ja vaatemängudega. Valitseja peab end ilmutama südamliku ja heldemeelse eeskujuna, hoides siiski alati vääramatuna oma kõrge ametikoha majesteetlikkuse, sest see ei tohi ealeski puududa .
Mis puutub ministritesse, siis valitseja peab oma ministreid hoolikalt valima . Hea ministri valik sõltub valitsejast endast. Kui minister on omakasupüüdlik siis ei ole see kahtlemata hea minister, sest minister peab esmalt mõtlema valitseja heaolule. Et minister teeks head tööd peab ka valitseja ministrit tunnustama, tuues teda teiste seas esile. Kui valitseja ja minister mõtlevad teineteise heaolule mitte omakasule siis saavad nad üksteist täielikult usaldada ja vaid seesugune teguviis on edasiviiv .
Valitseja peab valima oma valitsusse targad mehed ning andma neile vaba voli kõneleda tõtt ja sedagi vaid neis asjus, mida ta küsib. Küsimusi tuleb valitsejal esitada neile kõikvõimaliku kohta ja kuulata ära nende arvamused, otsustama peab aga valitseja ise ning ta peab olema oma otsustes järjekindel ja kõikumatu . Valitseja, kes pole ise tark, ei saa olla ka hästi nõustatud. Head nõuanded peavad lähtuma valitseja arukusest, mitte valitseja arukus headest nõuannetest. Samuti peab Machiavelli julge ja ohtliku ettevõtmise aluseks just isiklikku sõjaväge, sest omadest sõduritest pole paremaid, usaldusväärsemaid ja arukamaid.
Machiavelli jõuab järeldusele, et valitseja elu kallale võib tegelikult kippuda igaüks, kes ei hooli omaenese elust, kuid seda tuleb ette harva. Valitsejal tuleb vaid hoiduda tegemast ülekohut neile, kes teda teenides ümbritsevad. Võimu turvaliseks hoidmiseks on valitsejad käitunud erinevalt: mõni võtnud alamatelt relvad; mõni teine on hoidnud allaheidetud maid jaotatutena, mõni on hoidnud ülal vaenu enda vastu, mõni teine jällegi on pöördunud võitma enda poole neid, kes tundusid kahtlasena valitsemise alguses, mõni on püstitanud kindlusi, mõni on neid purustanud ja maatasa teinud. Machiavelli arvates on nii, et kui valitseja allutab mõne vastse valduse, mis lisandub otsekui kehaliikmena tema põlisvaldusele, siis on tarvis see valdus relvitustada - relvad tuleb võtta kõigilt peale nende, kes toetasid sind maa vallutamisel; ajapikku ja võimalust mööda tuleb ka nemad muuta nõrgaks ja jõuetuks ning korraldada end selliselt , et kogu sinu riigi ainsad relvad oleksid nende sinu sõdurite käes, kes elasid sinu juures su põlisvalduses. Kindlamaks võimulpüsimiseks ning turvalise varjupaiga soetamiseks on valitsejail kombeks püstitada kindlusi, mille kasulikkus Machiavelli arvates sõltub ajast ja asjaoludest - ühest küljest võivad kindlused teha valitsajale head, teisest küljest aga teda hoopis kahjustada. Machiavelli jõuab järeldusele, et kindlusi tuleb püstitada valitsejal, kes kardab kaaskodanikke rohkem kui võõramaalasi ; kes aga kardab viimaseid rohkem, ei tarvitse kindlustest hoolida. Parimaks kindluseks on see, kui kaaskodanikud valitsejat ei vihka, kui see aga nii on, pole kindlustest enam abi, kuna alati leidub võõramaalasi, kes juba relvad haaranud kodanikele appi tõttaksid Eelnevat arvestades kiidab Machiavelli heaks nii kindluste rajamise kui mitterajamise ning mõistab hukka need, kes kindlustele lootma jäädes ei hooli oma kaaskodanike vaenulikkusest.
“Valitseja” hakkas käsikirjalistes variantides levima juba Machiavelli eluajal. Kuigi Firenze sekretär olevat enne surma otsinud taga “Valitseja” eksemplare, eesmärgiga need hävitada, trükiti teos siiski juba viis aastat pärast autori surma ja ilmus järgneva 20 aasta jooksul vähemalt 25 korda. Seda raamatut on tõlgitud nii mitmetes keeltes, kui mitmetes versioonides. Nietzsche pidas „Valitseja“ põhjal Cesare Borgiat kaasaja inimese prototüübiks. Hitler ja Mussolini armastasid Machiavellile viidata kui poliitika tõelist olemust mõistnud meistrile, pole aga teada, et fašistlikud diktaatorid oleksid olnud tegelikult tema loominguga tuttavad. Machiavelli andis oma panuse keele- ja teadmistekunsti läbi "makjavellismi" , mis on tänaseks omandanud tähenduse, mille kohaselt poliitikas on tähtis ainult tulemus ning indiviid ei pea oma poliitilises tegevuses tundma end moraalinormidest ahistatuna. Psühholoogid tähistavad terminiga "amoraalset, salakavalat suhtumist kaasinimestesse, millega kaasneb küüniline arvamus nende tegusid juhtivatest motiividest", või "usku, et inimesi saab juhtida meelituste, ähvarduste ja tüssamiste abil; püüdu sellist juhtimist ellu rakendada". Tuleb siiski tõdeda, et makjavellism kui nähtus eksisteeris ammu enne Machiavellit ja seda võib pidada niisama vanaks kui poliitikat. Juba Cicero ja Tacitus väitsid, et ühiskonna heaolu (utilitas rei publicae) nimel on moraaliseaduste rikkumine lubatav. ( Tomson , 2000-2011)
Machiavelli 16. sajandi alguses kirja pandud ideed on leidnud kinnitust läbi ajaloo tähtsamate sündmuste ning on ülimalt hinnatud ka tänapäeva poliitikas. Machiavellit võib lugeda erakordseks filosoofiks, kes on andnud nii uue suuna uusaja riigiteooriale, kui ka suutnud läbi oma reaalse poliitikakäsitluse väga täpselt välja tuua omadused, mis on vajalikud kõigile valitsejatele edu saavutamiseks.

Viited

Tomson, T. (2000-2011). Niccolò Machiavelli Il Principe, Saatesõna. Retrieved from http://www.hot.ee/maclap/principe/saatex.html