Niccolo Machiavelli (0)

Q: Milline on Machiavelli käsitlus "julmusest" kui võimu instrumendist?

Vastus leiad õppematerjalist: Niccolo Machiavelli

Q: Kuidas suhestub võimu problemaatikaga valitseja ausus?

Vastus leiad õppematerjalist: Niccolo Machiavelli

Q: Kummal meist oleksid eelised?

Vastus leiad õppematerjalist: Niccolo Machiavelli

Q: Kui taganeksid vaenlased kuidas tuleks meil neid jälitada?

Vastus leiad õppematerjalist: Niccolo Machiavelli

Euroülikool - Filosoofia - Filosoofia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Milline on Machiavelli käsitlus "julmusest" kui võimu instrumendist?
Kuidas suhestub võimu problemaatikaga valitseja ausus?
Kummal meist oleksid eelised?
Kui taganeksid vaenlased kuidas tuleks meil neid jälitada?

Machiavelli – Valitseja
1. seminar : Niccolo Machiavelli käsitlus võimust ja valitsemise alustest

Mis on peamine roll, mida täidavad Machiavelli käsitluses arutlused sõjast? Peamine roll mida need arutlused täidavad on olulisus sõjaks ettevalmistamisel (olla kõigeks valmis).

Mis probleemid valitseja jaoks kerkivad Machiavelli käsitluses üles helduse ja kokkuhoiu vahelise tasakaalu saavutamisel?
Tekib küsimus, et kas olla armastatud või kardetud, kuid mõlemat korraga saavutada on raske.
Valitseja võib sattuda vaenu alla.

Kuidas käsitleb Machiavelli hirmu kui võimu instrumendi rolli valitseja tegevuses?
Et hirm on valitseja üks lahutamatu osa ning kasutades hirmu, saab ka edukamalt valitseda .

Milline on Machiavelli käsitlus “armastatud olemisest” kui võimu instrumendist?
Et selline võim ei kesta kaua.

Milline on Machiavelli käsitlus “julmusest” kui võimu instrumendist?
Kuigi julmusega võib kaasneda hukkamõist, ei tuleks sellest siiski hoolida , sest lõpuks kujuneks see välja halastavamaks kui liigne halastus.

Kuidas suhestub võimu problemaatikaga valitseja ausus?
Aususega ei saa suuri asju korda saata. Need valitsejad , kes on aususe tahaplaanile jätnud, on paremini valitsemisega hakkama saanud.

Kuidas tõlgendab Machiavelli Cicero tuntud kujundeid valitsejast kui “ rebasest ” ja valitsejast kui “lõvist” ning kuidas see suhestub tema käsitlusega inimloomusest?
Rebane -See valitseja, kes on nn. ``rebane`` on näiliselt hea, kuid tegelikkuses häid omadusi ei oma. Selline valitseja on inimestega manipuleeriv ning saavutab sellega edu.
Lõvi- ei suuda end kaitsta püüniste eest ehk valitseja ei oska ette näha, et ta enda antud lubaduse järgimine võib pöörduda tema enese vastu ja seega ei tohiks ta lubadust pidada kui põhjused on kadunud, mis panid teda lubadust pidama. See valitseja, kes on nn. ``lõvi`` ei ole õnnestunud valitseja.
Inimloomuses on uskuda seda, mida nad näevad, kuid see ei pruugi nii olla ning selle tõttu on inimesed kergesti manipuleeritavad.

Kas valitseja vooruslikkus on Machiavelli järgi tähtsam kui tema vooruslik maine?
Tema arust on tähtsam voorusliku maine olemasolu kuid mitte vooruslikkus ise.

Milline on Machiavelli käsitluses rahva meelsuse roll valitseja võimu tagamisel ?
Rahvas peab valitsejast lugu pidama ning mitte teda vihkama ega põlgama.
Head lugemist!

Niccolò Machiavelli: Valitseja

Peatükid XIV-XIX (10 esimest alapunkti)1

XIV peatükk
Valitseja hooltest väeteenistuse alal2
1. Valitsejal ei tohi niisiis olla muud sihti ega muid muresid, ega tohi ta ka võtta ühtki teist asja oma ametiks peale sõjakunsti, selle reeglite ja õpetuse, sest see on ainus amet, mille valdamist oodatakse sellelt, kes juhib vägesid ja valitseb teisi; ka on sellega kaasaskäiv tublidus säärane, et ei hoia võimul ainult valitsejaks sündinuid, vaid aitab sageli selle ametini tõusta lihtsurelikelgi; ja vastupidiselt on valitsejaid nähtud kaotamas võimu siis, kui nad on mõelnud rohkem mugavustele kui relvadele. Peapõhjuseks, mis paneb sind võimu kaotama, on selle ameti hooletussejätmine; tõeline asjatundlikkus selles ametis on eelduseks , mis aitab sul võimu saavutada. Francesco Sforza sai tavalisest inimesest Milano hertsogiks tänu sellele, et oli relvastatud; tema pojad langesid hertsogist tagasi lihtinimeseks,3 sest hoidusid väeteenistusega kaasnevatest raskustest. Muudab ju relvitu olek - lisaks muule halvale - sind ka põlatuks ja nagu allpool jutuks tuleb, on põlgus üheks neist häbistustest, millest valitsejal tuleb hoiduda.
2. Ei saa ju juttugi olla suhete võrdsusest relvis ja relvitu vahel, ka pole mõistlik arvata, nagu kuuletuks relvastatu meeleldi relvitule või tunneks relvitu end relvastatud teenrite keskel turvaliselt - pole ju edukas koostöö võimalik olukorras, kus üks põlastab ja teine umbusaldab. Sestap ei saagi sõjaasjanduse unarusse jätnud valitseja, juba mainitud ebameeldivustele lisaks, olla oma sõdurite poolt lugu peetud, ega saa ka ise nende peale kindel olla. Seepärast ei tohi valitseja sõjalisi harjutusi kunagi unarusse jätta ning rahuajal tuleb tal nendega veel hoolikamalt tegelda kui sõjaajal; seda saab ta teha kahel viisil: esiteks tegudes, teiseks mõtetes.
3. Mis puutub tegudesse, siis tuleb tal - lisaks hoolitsusele vägede distsiplineerituse ja hea väljaõppe eest - käia ühtelugu jahil ning harjutada seeläbi oma keha raskustega ja õppida ühtaegu tundma paikkonna iseärasusi: uurida välja, kui järsud on mäed, kui kaugele ulatuvad orud, kuidas kulgevad tasandikud, milline on jõgede ja soode iseloom - ja kõike seda tuleb valitsejal teha suure hoole ja püüdlikkusega. Sedalaadi teadmine on kahtpidi kasulik: esiteks õpib ta tundma oma valdusi ning oskab neid siis paremini kaitsta; lisaks sellele saab ta tänu oma maanurgas omandatud teadmistele ja kogemusele mõista hiljem vaevata mis tahes teise, uue ja tundmatu maastiku eripära, kui selleks peaks tekkima tarvidus. Sest eks ole näiteks Toscana küngastel, orgudel, tasandikel, jõgedel ja soodel teatud sarnasus vastavate pinnavormidega mõnes teises provintsis ; nii et tundes ühe maanurga maastikku , võib ta hiljem vaevata mõista ka teiste iseärasusi. Valitsejal, kel sedalaadi vilumust napib, on puudu peamisest, mis ühele väejuhile vajalik; sest just see õpetab teda leidma vaenlast, valima laagripaiku, juhtima vägesid, korraldama lahinguid ja asuma piiratava linna ümber soodsalt laagrisse.
4. Nende kiituste seas, mida kirjanikud ahhaialaste valitsejale Philopoimenile4 jagavad, on muu hulgas ka see, et ta polevat rahuajal eales mõelnud muule kui sõjapidamise reeglitele; sõpradega maal ringi ratsutades peatus ta sageli ja arutles nendega järgmiselt: kui vaenlased oleksid sellel mäekurul ja meie oma vägedega paikneksime siin, kummal meist oleksid eelised? Kuidas saaksime rivikorda säilitades vaenlast ootamatult rünnata? Kui meil tuleks taanduda, kuidas peaksime siis seda tegema? Kui taganeksid vaenlased, kuidas tuleks meil neid jälitada? - ja esitas kaaslastele aiva edasi liikudes lahendamiseks kõikmõeldavaid olukordi, kuhu sõjavägi iganes võiks sattuda, kuulas ära sõprade arvamuse, avaldas enda oma ja põhjendas seda; nii et tänu pidevatele mõtisklustele ei saanud tal vägedega sõjakäigul olles kunagi juhtuda ühtki õnnetust, mille vastu tal poleks leidunud rohtu .
5. Mis puutub aga mõtlemisharjutustesse, siis tuleb valitsejal lugeda ajalooraamatuid ning pöörata neis tähelepanu suurmeeste ettevõtmistele, uurida nende tegevust sõjas, lahata nende võitude ja kaotuste põhjusi - et olla suuteline vältima viimaseid ja jäljendama esimesi; eelkõige tuleb tal talitada nii, nagu on teinud seda enne teda mõned väljapaistvad inimesed, kes on hakanud jäljendama mõnd varem elanud ning edukaks ja ülistatuks osutunud inimest ning on hoidnud tema teod ja ettevõtmised ühtesoodu silma ees; nii räägitakse, et Aleksander Suur jäljendas Achilleust, Caesar Aleksandrit, Scipio Kyrost. Xenophoni kirjutatud Kyrose eluloo5 läbilugenuile jääb vaevalt Scipio elust märkamata, kuivõrd tõi Kyrose jäljendamine Scipiole au ja kuulsust ning kui väga oli Scipio vooruslikkus, südamlikkus, haritus ja väärikus kooskõlas Kyrose vastavate omadustega, mis Xenophon tema kohta kirja on pannud .
6. Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemisviise ega tohi kunagi pühenduda rahuajal puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna - et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.
XV peatükk
Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse või laidetakse6
1. Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud7, pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale.
2. Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes. Paljud on kujutanud vabariike ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust olemasolust pole kunagi kuuldud ; ja et see, kuidas elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada, kogeb pigem hukku kui püsimajäämist see hingeline , kes jätab tehtava selle nimel, mida ta tegema peaks - eks tule ju kõrvalekaldumatult ausat ja korralikku eluviisi järgida tahtval inimesel paratamatult hukkuda nende paljude keskel, kes pole head. Sestap on oma võimu säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.
3. Jättes niisiis kõrvale valitseja kohta käivad väljamõeldised, arutlen tegelikkuses olemasolevaist asjust ja ütlen, et iga inimese juures, ükskõik kellest me kõneleksime - valitsejate kui teistest kõrgemal seisjate juures aga eriti - täheldatakse mõningaid omadusi, mis toovad neile kas hukkamõistu või kiitust. See tähendab, et mõnda peetakse heldeks, mõnda kitsiks [misero]8 (kasutades Toscana väljendit, sest avaro [ehk saamahimuline] tähendab meie keeles lisaks veel seda, kes tahab omandada varguse ja röövimise abil; misero'ks [ehk kitsiks] nimetame toda, kes suhtub vastumeelselt endale kuuluva kasutamisse); mõnda peetakse lahkeks ja ohvrimeelseks, mõnda ahneks ja röövimishimuliseks; mõnda julmaks ja halastamatuks, mõnda leebeks ja halastavaks; ühte peetakse sõnamurdlikuks ja salakavalaks, teist jälle usaldusväärseks ja kindlaks; ühte araks ja hellitatuks, teist julgeks ja sõjakaks; ühte lahkeks ja sõbralikuks, teist jälle uhkeks ja upsakaks; ühte peetakse kergemeelseks ja lodevaks, teist karskeks ja kasinaks; ühte ausaks ja avalaks, teist jälle osavaks ja nutikaks; ühte kalgiks ja südametuks, teist leplikuks ja järeleandlikuks; ühte tõsiseks ja väärikaks, teist kerglaseks ja elavaloomuliseks; ühte jumalakartlikuks, teist jumalakartmatuks ja nii edasi. Tean igaüht möönvat, et oleks väga kiiduväärt, kui valitsejal leitaks olevat kõigist eelnimetatud omadustest just need, mida peetakse heaks; et tal aga ei saa olla neid kõiki ega oleks tal võimalik neid ka ausalt ja kõrvalekaldumatult järgida - see poleks juba inimlikult võimalik9 -, siis peab valitsejal jaguma sedavõrd taipu, et osata vältida hukkamõistu pahede pärast, mis võtaksid talt võimu;10 ja neist, mis talt võimu ei võta, tuleks võimalust mööda hoiduda, kui ta aga seda ei suuda, ei tarvitse ta neist suuremat hoolida. Samuti ei tarvitse ta hoolida häbisse langemisest pahede tõttu, milleta tal oleks raske võimu säilitada - eks leita ju kõike hoolikalt arvesse võttes mõni voorusena näiv asi, mille järgimine viiks vastu hukule ja mõni teine, pahena näiv asi, mis järgimisel viib turvalisuse ja heaoluni.

XVI peatükk
<11
1. Alustades niisiis ülalnimetatud omadustest esimesega, ütlen, et oleks hea olla heldeks peetud, kuid ometi kahjustab sind heldus , mida kasutatakse selliselt , et sind ka tegelikult heldeks peetakse12; sest kui seda kasutatakse vooruslikult, nii, nagu seda peabki kasutama, ei saada sellest aru ja sa ei pääse helde inimese vastandi häbistavast kuulsusest . Nii ongi, et teiste silmis helde inimese mainet säilitada tahtes ei tohi jätta kõrvale ühtki võimalust toreduse ja luksuse väljanäitamiseks; nii et kui sääraselt käitub valitseja, jõuab ta lõpuks ikka selleni , et raiskab ära kõik oma vahendid, ja on lõpuks sunnitud - kui ta ikka veel tahab säilitada helde inimese mainet - koormama kodanikke erakorraliste maksudega, näitama üles karmust nende sisse nõudmisel ja astuma kõikvõimalikke samme raha muretsemiseks. Selline teguviis hakkab tekitama alamates vaenu ja kui valitseja lõpuks ikkagi vaesub, ei pea temast enam keegi suuremat lugu; nii et olles toonud oma heldusega kahju paljudele ja kasu vähestele, satub ta suurde kitsikusse juba esimese raskuse puhul ja on hukkumise äärel mis tahes hädaohus; püüdes seda adudes helduse ülesnäitamisest taganeda, saavutab ta kiiresti ihnuskoi häbistava kuulsuse.
2. Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada - nii et neid ka märgataks - ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama - kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasoleva sissetulekuga, jaksab kaitsta sõjas end vaenlaste eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; ja nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära - neid on tõesti palju - ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ta ei anna midagi juurde - neid on vaid mõni üksik.
3. Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks; teistest on mälestuski kustunud. Näiteks paavst Julius II kasutas paavstivõimu saavutamiseks ära helde inimese kuulsust, ent ei mõelnud hiljem hoopiski seda säilitada -, et oleks võimalik tegelda sõdimisega; praegune Prantsuse kuningas on alamaid erakorraliselt maksustamata võtnud ette nii palju sõjakäike ainult tänu sellele, et ülemäärasteks kulutusteks tarviliku on ta muretsenud pideva kokkuhoidlikkusega; ja ega oleks ka praegune Hispaania kuningas13, kui teda oleks peetud heldeks, korraldanud ega viinud läbi sellisel hulgal julgeid ettevõtmisi.
4. Et alamaid mitte paljaks riisuda, et ise enda kaitsmisega toime tulla, et mitte muutuda vaeseks ja põlatuks, et mitte olla sunnitud muutuma aplaks ja röövellikuks - kõige selle nimel ei tarvitse valitseja niisiis kitsi inimese kuulsusesse langemisest suuremat hoolida, sest eks ole see ju üks neist pahedest, mis paneb ta valitsema.
5. Ja kui mõni väidaks, et Caesar sai helduse abil keisriks ja et paljud teised on tõusnud väga kõrgele kohale seetõttu, et nad on olnud helded ning neid on selleks ka peetud, siis kostan seepeale , et kui sa juba oled valitseja, siis on heldus kahjulik, kui sa aga oled alles teel võimule, on märksa vajalikum olla heldeks peetud. Caesar oli üks neist, kes tahtis kehtestada ainuvõimu Roomas; oleks ta aga pärast võimu saavutamist ellu jäänud ja kulutused samale tasemele jätnud, saatnuks ta keisririigi hukatusse. Ja kui mõni vaidleb vastu - öeldes, et paljusid valitsejaks saanuid, kes on saatnud sõjaväega korda suuri asju, on peetud väga heldeks - siis kostan seepeale, et valitseja kulutab kas endale ja oma alamatele või võõrastele kuuluvat; esimesel juhul tuleb tal olla säästlik, teisel juhul ei tohi ta jätta helduse ülesnäitamisel kasutamata ühtki võimalust. Valitseja, kes liigub edasi sõjasaagist, röövimisest ja andamitest elatuvate vägedega, kasutab teistele kuuluvat ning temale on heldus tingimata tarvilik, sest vastasel korral ei järgneks talle sõdurid. Ja sellest, mis ei kuulu sulle või su alamatele, saad sa olla märksa heldekäelisem kinkija - nagu seda olid Kyros , Caesar ja Aleksander - sest et teistele kuuluva kulutamine ei nõrgenda, vaid hoopis tugevdab su reputatsiooni; ja üksnes endale kuuluva kulutamine on see, mis sind kahjustab. Pealegi pole asja, mis kurnaks sind nii nagu heldus: sedamööda kuidas sa seda ilmutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks14 ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või - püüdes vältida vaesumist - aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda põlatakse ja vihatakse - heldus viib sind välja nii põlguse kui vaenuni.
6. Seepärast on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega.
XVII peatükk
Julmusest ja halastusest; kas parem on olla armastatud kui kardetud või vastupidi15
1. Jõudes jutujärjega teiste eelnimetatud omaduste juurde,16 ütlen, et iga valitseja peaks tahtma , et teda peetaks halastavaks ja mitte julmaks; siiski tuleb tal hoiduda kasutamast halastust vääriti. Cesare Borgiat peeti küll julmaks, ent just tema julmus oli see, mis lepitas Romagna, ühendas provintsi ning taastas seal rahu ja ustavuse. Sügavamalt järele mõeldes näeme, et ta oli märksa halastavam firenzelastest, kes lasksid julmurite kuulsusest pääsemiseks hävitada Pistoia.17
2. Alamate üksmeele ja ustavuse säilitamise nimel ei tarvitse valitseja niisiis julmusega kaasnevast hukkamõistust hoolida, sest kui üksikud erandid välja arvata, osutub ta halastavamaks neist, kes ülemäärasest halastusest lasevad maad võtta korratustel ja segadustel, millest saavad alguse tapmised ja röövimised - need kahjustavad tavaliselt kogu ühiskonda samas kui valitsejalt tulevad karistused kahjustavad üksikisikut.
3. Kõigist valitsejaist on iseäranis uuel lausa võimatu hoiduda julma inimese mainest, sest just vastne võim on tulvil ohtusid. Mistõ18, öeldes:
Res dura, et regni novitas me talia cogunt
Moliri, et late fines custode tueri.19
4. Siiski tuleb valitsejal jääda ettevaatlikuks ja väärikaks oma arvamustes ja tegudes; iseenda varju kartmata, mõõdukalt ja tasakaalukalt tegutsedes tuleb tal näidata end aruka ja südamlikuna ning jälgida, et liigne enesekindlus ei muudaks teda ettevaatamatuks ja liigne usaldamatus talumatuks.
5. Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi. Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud - juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest. Sest eks või ju inimeste kohta üldiselt öelda, et nad on tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud, argpüksid ja saamahimulised; kuni sa neile head teed, on nad ihu ja hingega sinu päralt ning pakuvad sulle oma verd, varandust, elu ja lapsi - seda siis, nagu öeldud, kui tarvidus on eemal; tarviduse kätte jõudes ent pöörduvad nad sinust ära. Valitseja, kes teisi ettevalmistusi unarusse jättes tugineb kõiges inimeste sõnadele, hukkub, sest raha, mitte hingesuuruse ja õilsusega, küll teenitakse sõprussuhteid välja, kuid neid ei omata tegelikkuses ega saa neid ka vajadusel kasutada.
6. Pealegi on inimestel vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb end armastama , kui seda, kes tekitab hirmu, sest armastust hoiavad alal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe - kuna inimesed on alatud ja halvad -, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial.
7. Kui ka valitsejal ei lähe korda teenida välja armastust, hirmu tuleb tal siiski sisendada inimestesse selliselt, et ta ei satuks nende vaenu alla, sest olla ühtaegu kardetud ja mitte vihatud võib väga hästi kokku sobida; ja see läheb alati korda, kui valitseja hoiab end eemale linlaste ja alamate varast ning nende naistest. Ja kui tal ikkagi on tarvis kellegi elu kallale kippuda, tuleb tal teha seda siis, kui selleks on sobilik õigustus ja silmanähtav põhjendus, kuid esmajoones tuleb tal hoida end eemale ülejäänute varast, sest inimesed unustavad ennemini isa surma kui päranduse kaotuse.20 Ettekäänded ülejäänutelt vara äravõtmiseks ei lõpe hiljem iial, ning kord juba röövima hakanu leiab selleks alati ettekäände; ja vastupidi, ettekäändeid kellegi elu kallale kippumiseks tuleb ette hoopis harvemini ja need saavad rutemini otsa.
8. Kui aga valitseja on sõjaväega ja tema käe all on suur hulk sõdureid, siis ei tohi ta julma ja halastamatu inimese kuulsusest mingil juhul hoolida - pole ju sedalaadi kuulsuseta kunagi hoitud sõjaväge ühtse ja võitlusvalmina. Hannibali imetlusväärsete ettevõtmiste hulka arvatakse ka see, et tema tohutus, igasugustest inimestest koosnevas sõjaväes, mis oli juhitud sõdima võõrale maale, ei tekkinud eales ühtki lahkheli - ei sõdurite endi vahel ega nende suhetes väejuhiga, ja seda nii õnnes kui ebaõnnes. See ei saanud sündida muust kui Hannibali ebainimlikust julmusest, mis - kõrvuti arvukate teiste väljapaistvate omadustega - muutis ta sõdurite silmis alaliselt austatuks ja kardetuks; ilma selleta poleks tema teistest väljapaistvatest omadustest sellise tulemuse saavutamiseks piisanud.
9. Järelemõtlematud ajalookirjutajad imetlevad ühest küljest Hannibali sõjakäiku ning mõistavad teisest küljest hukka selle peamise eelduse. Selle õigsust, et Hannibali teistest väljapaistvatest omadustest poleks piisanud, võib hinnata Scipio21 näite varal , mis pole haruldane mitte ainult tema ajas, vaid on seda ka kõigi teiste teadaolevate juhtumiste seas: Scipio sõdurid tõusid Hispaanias tema vastu üles ja ainumaks põhjuseks oli see, et ülemäärasest leebusest andis Scipio neile rohkem vabadust, kui sõjaväeline kord seda ette nägi. Fabius Maximus22 pani seda senatis Scipiole süüks ja nimetas teda Rooma sõjaväe laostajaks. Nimelt ei maksnud Scipio kätte locralaste eest, kes purustati ühe tema legaadi poolt, ega karistanud ka viimase häbematust; ja kõik see sündis tema leebest iseloomust, nii et kui keegi tahtis teda senati ees õigustada, ütles ta Scipio olevat ühe neist paljudest inimestest, kes oskavad paremini eksimustest hoiduda kui neid parandada; jäänuks Scipio oma iseloomu juurde kindlaks keisriametis olles, oleks see kalduvus aja jooksul rüvetanud tema head nime ja tuhmistanud tema kuulsust; et ta aga senati juhtimise all elas, ei jäänud tema hukutav iseloomujoon üksnes varju, vaid tõi talle ka au ja kuulsust.
10. Ütlen niisiis lõpetuseks - pöördudes tagasi selle juurde, kas valitsejal tuleks olla armastatud või kardetud -, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.

XVIII peatükk

Kuidas tuleks valitsejatel järgida ausust23
1. Igaüks mõistab, kuivõrd kiiduväärt oleks valitseja juures see, kui ta täidaks oma lubadusi ning elaks ausalt, mitte kavalusega; siiski näeme kogemusest, et meie päevil on suuri asju korda saatnud need valitsejad, kes on pidanud vähe lugu aususest ja on osanud ajada inimeste päid segi kavalusega; lõpptulemusena on nad olnud üle neist, kes on tuginenud aususele.
2. Peaksite niisiis teadma, et on olemas kaks võitlusviisi: üks seaduste, teine jõu abil; esimene on omane inimestele, teine loomadele; et aga esimesest sageli ei piisa, tuleb abi otsida teisest. Seetõttu peab valitseja oskama hästi kasutada nii inimest kui looma. Varjatult24 juhatasid selle rolli valitsejatele kätte juba antiikautorid, kes kirjeldasid, kuidas Achilleus ja paljud teised vanaaja valitsejad anti kentaur Chironi25 hoolde, et neid tema õpetuse all üles kasvatada. See, kui kasvatajaks on pooleldi loom, pooleldi inimene, ei saa tähendada muud, kui et valitsejal on tarvis osata ära kasutada mõlema, nii inimese kui looma loomust; üks ilma teiseta pole kestev.
3. Et valitsejal on niisiis tarvis osata kasutada hästi ja õigesti ära looma, tuleb tal võtta neist endale eeskujuks rebane ja lõvi26; sest lõvi ei suuda kaitsta end püüniste, rebane huntide eest. Nõndaks siis tuleb olla rebane, et tunda ära püünised, ja lõvi, et hirmutada eemale hundid.
4. Ausameelselt üksnes lõvi juurde pidama jäänu ei pruugi seda mõista.27 Sestap ei saa ega tohigi arukas sinjoore pidada oma sõna siis, kui selle järgimine võiks pöörduda tema vastu või kui on kadunud põhjused, mis panid teda lubadust andma. Ja kui kõik inimesed oleksid head28, siis poleks see nõuanne sobilik; et aga inimesed on alatud ja halvad ega peaks sulle antud lubadust, ei tule ka sinul täita neile antud lubadust. Ja veel ealeski pole valitsejal lõppenud otsa seaduslikud ettekäänded oma sõnamurdlikkuse kaunistamiseks. Selle kinnituseks võiks tuua lõputult kaasaegseid näiteid ja tähendada, kui palju rahulepinguid, kui palju lubadusi on valitsejate sõnamurdlikkuse tõttu muutunud kehtetuks ja tühjaks; ja paremini on läinud sellel, kes on osanud paremini kasutada ära rebast.
5. Seda natuuri tuleb aga osata hästi koloreerida ning olla väljapaistev teeskleja ja varjaja; ja inimesed on nii lihtsameelsed ja sedavõrd hõivatud igapäevamuredest ja -vajadustest, et see, kes petab , leiab alati, keda petta . Ühest äsjasest näitest ei tahaks ma küll vaikides mööda minna. Aleksander VI ei teinud eales muud, ega mõelnud iial muule, kui inimeste petmisele ja leidis alati mõne käsualuse, kelle peal seda teha. Pole eales elanud inimest, kes oleks olnud temast agaram teisi veenma, kinnitanud tugevamate vannetega mingi asja õigust ning ise sellest vähem kinni pidanud; ometigi läksid tema pettused6. Valitsejal pole niisiis vaja omada kõiki eelnimetatud häid omadusi tegelikkuses, kindlasti on tal aga tarvis näida neid omavat. Söandan isegi väita, et nende olemasolu ja pidev järgimine on kahjulik ja nende näiline olemasolu kasulik; nii et näida halastava, usaldusväärse, lahke , erapooletu ja jumalakartlikuna ning olla seda; kuid jääda vaimult selliseks7. Tuleb aru saada sellest, et valitseja, iseäranis uus valitseja, ei saa järgida kõiki neid asju, mille eest inimesi peetakse heaks - on ta ju võimu sä31, halastuse, inimlikkuse ja religiooni vastu. Sestap on vaja, et valitsejal oleks vaim, mis oleks valmis pöörduma vastavalt sellele, kuidas saatuse tuuled ja asjaolude muutumine talt seda nõuavad - võimalusel mitte eemaldudes heast , kuid tarvidusel osates siseneda halba, nagu eespool öeldud.
8. Valitsejal tuleb niisiis näidata üles suurt hoolt, et tema huulilt ei kostaks eales midagi, mis poleks eelnimetatud viiest omadusest pilgeni ning näida kuuljaile ja nägijaile lä32, lahkuse, erapooletuse ja religioossuse kehastusena. Ja pole tarvilikumat asja, mida tuleks näida omavat, kui just see viimane omadus. Inimesed langetavad üldiselt otsuseid rohkem silmade kui kätega, sest nägemiseni jõuab igaüks, äranägemiseni vähesed.33 Igaüks näeb, kellena sa paistad, vähesed saavad aru, kes sa tegelikult oled; ja need vähesed ei söanda end vastandada paljude arvamusele, kelle taga on neid kaitsva võimu majesteetlikkus.
9. Ja iga inimese, iseäranis valitsejate tegevuse puhul, mille jaoks pole kohut, kuhu kaevata, pööratakse tähelepanu tulemusele. Seega tegelgu valitseja võimu võitmise ja säilitamisega - vahendeid peetakse alati auväärseks ja neid ülistavad kõik; sest eks ole ju pööbel alati haaratud asja tulemusest ja sellest, mis välja paistab; ning maailmas pole muud kui pööbel; ja seal, kus paljudel on, millele tugineda, pole kohta vähestel.
10. Ü35; ning nii üks kui teine, oleks ta neid järginud, jä36.

XIX peatükk

Põlguse ja vaenu vältimisest37
1. Et olen rääkinud eelmainitud omadustest tähtsamatest, siis teisi tahaksin käsitleda lühidalt nende ühiste kohtade all38, mida valitsejal tuleks silmas pidada - tükati oli sellest juttusatu ta mingile ohule.
2. Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine - sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt41 ei võeta nende vara ega au, elavad nad rahuldatutena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.
3. Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks - sellest tuleb valitsejal hoiduda kui karist ja näidata üles leidlikkust, et tema tegudest tuntaks ära väärikust, vaprust, tõsidust ja kindlameelsust; mis puutub alamate omavahelistesse sekeldustesse, siis siin tuleb valitsejal nõuda, et tema sõna oleks seadus - ja ta peab hoidma endast säärast arvamust, et keegi ei mõtleks teda petta ega ninapidi vedada.
4. Valitsejast, kes kujundab endast sellise arvamuse, peetakse alati piisavalt lugu; ja on raske sepitseda vandenõu selle vastu, kellest peetakse lugu, teda on keeruline rünnata - kui vaid mõistetakse, et ta on tõesti tubli ja alamatest austatud. Eks pea ju valitsejal olema kaks hirmu, üks sisemine, alamatelt lähtuva, teine välimine, tugevatelt võõramaalastelt lähtuva ohu ees. Viimatinimetatu eest kaitstakse end korralike relvade ja heade sõpradega; ja alati, kui on olemas korralik sõjavägi, on olemas ka head sõbrad; ning kui just vandenõu pole siseolukorda segadust külvanud, jääb see ikka kindlaks ja püsivaks, kui välisolukord pü43 oma valitsemise nii, nagu kirjeldasin ja kui ta ise hooletuks ei muutu - ikka vastu mis tahes rünnakule, nagu spartalane Nabiski, kellest kõnelesin eespool.
5. Mis puutub aga alamatesse - kui välisolukord jääks muutumatuks -, siis tuleb valitsejal karta, et nad vargsi tema vastu mõnd vandenõu ei sepitseks - selle eest on valitseja piisavalt kindlustatud, kui ta hoidub sattumast vaenu või põlguse alla ning hoolitseb selle eest, et kodanikud oleksid temaga rahul; nagu eespool pikemalt jutuks oli, tuleb valitsejal seda tingimata silmas pidada. Üheks tõhusamaks abinõuks, mis valitsejal vandenõusepitsuste vastu olla võiks, on mitte olla vihatud üldsuse poolt - loodab ju vandenõu sepitseja alati valitseja surmaga rahuldada kodanikke; usub ta aga sellest neile kahju tõusvat, ei jätku tal sellise sammu astumiseks julgust, sest vandenõulastele osaks langevad raskused on lõputud. Kogemusest näeme, et on olnud palju vandenõusid ja vähesed on lõppenud edukalt.
6. Ei saa ju vandeseltslane tegutseda üksinda ega saa leida kaaslasi muude hulgast, kui nende seast, keda ta usub olevat rahulolematud; ja kohe kui sa oma plaani ühele rahulolematule avaldad, annad sa talle materjali enda rahuldamiseks, sest sinu paljastamisest võib ta loota kõiksugu hüvesid; nii et selleks, et ta sulle ustavaks jääks - nähes ühest küljest sinu paljastamisest kindlat tulu ja mõistes teisest küljest vandenõu olevat ebakindla ja täis ohtusid - peab ta ilmtingimata olema kas sinu haruldane sõber või valitseja visa ja tulihingeline vaenlane.44
7. Väljendamaks asja kokkuvõtlikumalt ütlen, et vandenõulase poolel pole muud, kui hirm, kadedus ja pelg karistuse ees, valitseja poolel aga tema ameti majesteetlikkus, seadused ning sõprade ja valitsuse kaitsev turve ; nii et kui kõigele sellele on lisatud rahva heatahtlikkus, siis on võimatu, et leiduks nii julge, kes sepitseks vandenõu. Sest kui tavaliselt tuleb vandenõulasel tunda hirmu enne pahateo kordasaatmist, siis sel juhul tuleb tal tunda hirmu ka hiljem, olles kogu rahva vaenualune, ega saa ta ka seetõttu loota mingilegi varjupaigale.
8. Sel teemal võiks tuua lõputult näiteid; mina tahan siiski rahulduda ühe, meie isade ajal juhtunuga. Praeguse messer Annibale vanaisa messer Annibale Bentivogli45, kes oli valitseja Bolognas, tapeti Canneschide poolt, kes sepitsesid tema vastu vandenõu, ega jäänud temast maha kedagi46 peale rinnalapseeas messer Giovanni - kohe pärast säherdust mõrtsukatööd tõusis rahvas üles ja tappis kõik Canneschid. See oli tingitud kodanike poolehoiust, mis tollal Bentivoglide kojale kuulus, ja mis oli nii tugev, et kui Bolognasse ei jäänud Annibale surmaga kedagi, kes võinuks linna valitseda ja bolognalased said teada, et Firenzes elab üks Bentivoglidest sündinu, keda senini oli peetud sepa pojaks, siis läksid nad talle Firenzesse järele ning andsid linna valitsemise talle üle, ja tema valitses linna seni, kuni messer Giovanni jõudis valitsemiseks sobivasse ikka.
9. Ütlen niisiis järelduseks, et salasepitsustest tuleb valitsejal vähe hoolida siis, kui rahvas on tema vastu heatahtlik; kõige ja kõigi ees tuleb tal aga väriseda siis, kui rahvas on tema vastu vaenulik ja suhtub temasse põlgusega. Hästi korraldatud riigid ja targad valitsejad on näidanud ü47 ning pakkuda rahuldust rahvale ja hoida neid rahuldatutena - eks ole see ju üheks tähtsamaks küsimuseks, mis valitsejal tuleb lahendada.
10. Üks meie päevade hästi korraldatud ja valitsetud kuningriikide seast on Prantsuse kuningriik, kust leitakse arvutult organiseeringuid48, millest sõltub kuninga vabadus ja julgeolek. Neist tähtsaim on parlament49 ja tema mõjuvõim: sest kuningriigi valitsemise korraldaja - kes oli teadlik võimumeeste auahnusest ja jultumusest ning arvas , et neile on tarvis suuraudu, mis juhiksid neid õiges suunas, ning oli teisest küljest teadlik hulkade hirmule rajatud vaenust nobiilide vastu ja soovis neid kaitsta - ei tahtnud, et nende küsimuste lahendamine oleks ainuüksi kuninga hool; ja seepärast, et võtta kuningalt see koorem - nii et ta saaks olla nobiilidega, soosides populaare50 ja populaaridega, soosides nobiile - asutaski ta vahekohtu, et oleks keegi, kes kuningat koormamata lööks nobiile ja toetaks nõrgemaid. Nimetatud korraldus ei saa olla parem ega arukam ega saa olla ka suuremat eeldust kuninga ja kuningriigi julgeolekuks. Sellest võib ammutada veel ühe tähelepaneku: valitsejal tuleb jätta ebameeldivate asjade ajamine teiste ja meeldivate asjade ajamine iseenda hooleks. Ütlen lõpetuseks veel kord, et valitsejal tuleb respekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike vaenualuseks.
1 Tõlge © 2000 Toivo Tomson , http://www.hot.ee/maclap/principe/indice.html Vt. ka Valitseja / Niccolo Machiavelli. Machiavelli / Quentin Skinner ; [tõlkinud Toivo Tomson ja Liisi Erepuu], Tallinn : Vagabund, 2001.
2 Originaalis: 'Quod principem deceat circa militiam 'Millised peaksid olema valitseja hooled väeteenistuse alal'. Ajavahemikus 1519-1520 valmis Machiavellil traktaat Dell' Arte della querra 'Sõjakunstist'; sõna arte tähendab veel 'teadust', 'reeglite süsteemi', 'pettust, kavalust, salalikku võtet', ' tegevusala '.
3 Esimene poeg, Ludovico il Moro , kaotas hertsogkonna 1500. a; teine poeg Massimiliano kaotas hertsogkonna teist korda 1515 . a septembris; 1512-1515 oli ta hertsog . (Tavaliselt väidetakse, et teos valmis Machiavellil 1513. a, kuid antud lause ei sobi selle arvamusega kokku.)
4 Philopoimen (u. 253-183 eKr): Ahhaia liidu kaheksakordne strateeg.
5 Machiavelli peab silmas Xenophoni kirjutatud Pärsia kuninga Kyros II Suure (559-529 eKr) elulugu Kyropedeia't.
6 Originaalis: De his rebus quibus homines et praesertim principes laudantur aut vituperantur.
7 Machiavelli peab silmas eelnevat teoloogilis-moraliseerivat kirjandust valitsejatest (vt. nt. Allan H. Gilbert . Machiavelli's Prince and its Forerunners. Durham, N. C., 1938). Arvatavasti on peatükid XV-XIX kirjutatud vastuseks samal teemal kirjutanud autoritele.
8 Võib ka: viletsaks, õnnetuks; armetuks; ihnsaks; hädiseks, haledaks; alatuks.
9 Sõna-sõnalt: inimlike tingimuste tõttu, mis seda ei võimalda [per le condizioni umane che non lo consentono].
10 St., ei tule vältida mitte niivõrd pahesid kui nende avalikukstulekut.
11 Originaalis: De liberalita et parsimonia. Liberalitá tähendab veel 'õilsust; väärikust'; parsimonia: 'säästlikkust, mõõdukust'.
12 St., demonstratiivselt rakendatav heldus.
13 Fernando II Katoliiklasest on pikemalt juttu XXI ptk.
14 Helde olemaks on vaja kulutada, kulutamine ent vähendab seda, mida kulutatakse, ja ühtlasi võimalust olla helde.
15 Originaalis: De crudelitate et Pietate; et an sit melius amari quam timeri, vel e contra .
1813: Della crudelta e clemenza, e se egli é meglio essere amato, che temuto.
1950: Della crudelta e pietá; e s'elli é meglio esser amato, che temuto, o piutosto temuto che amato.
16 St., XV peatüki 2. lõigus ülesloetletud omaduste juurde.
17 Tegelikult Pistoiat ei hävitatud, vaid linn sai tugevalt kannatada " mustade " ja "valgete" partei omavahelise võitluse käigus (1501-1502); Sinjoriia saadikuna oli Machiavellil kolmel korral võimalus jälgida sündmuste arengut Pistoias.
18 1950: Ja Vergilius ütleb Dido suu läbi:... [E Virgilio nella bocca di Dido dice :].
19 "Üksnes ju oht ning see, et mu riik ja valdus nii vastsed , sundind on/ kaitseks mind siin kõikjale määrama valveid" ( Aeneis , I, 563-564), tlk. Ants Oras. Dido oli antiikmütoloogias Pygmalioni õde, Kartaago asutaja .
20 St., kedagi hukates ei tohiks valitseja konfiskeerida kogu hukatu varandust, et mitte sattuda hukatu suguvõsa vaenu alla.
21 Publius Cornelius Scipio (u 235-183 eKr) sõdis 211-206 eKr prokonsulina Hispaanias (206 eKr tõusis sõjavägi tema vastu üles); võitis 202 eKr Zama lahingus Hannibali ja kogu II Puunia sõja. Vastased süüdistasid teda selles, et erakorralisi volitusi kasutades olevat ta ohustanud vabariiklikku korda. Machiavelli tugineb Titus Liviuse Ajaloole (XXVIII).
22 Quintus Fabius Maximus Verrucosus, hüüdnimi Cunctator (Viivitaja), viiekordne konsul (surn. 203 eKr).
23 Originaalis: Quomodo fides a principibus sit servanda.
24 St., mõistukõnes, allegooriliselt [coppertamente].
25 Cheiron oli kreeka mütoloogias tark ja hea kentaur, kes õpetas paljudele kreeka kangelastele ravikunsti, jahipidamist, ratsutamist, relvade valmistamist ja muusikat.
26 Cicero De officiis I, 13, 41.
27 St., need, kes jäävad lihtsameelselt lootma ainult lõvi jõule, ei saa eelnimetatud vajadusest aru, ning ei pruugi märgata püüniseid.
28 Võib ka: ausad, korralikud, jne., jne. [buoni].
29 Et ta tundis hästi "siinpoolset maailma", õnnestusid tema pettused pidevalt - nii, nagu ta seda Jumalalt oma tõotuspalvetes (ad votum) oli palunud .
1550: puudub.
30 1550: puudub.
31 1550: puudub.
32 1550: puudub.
33 Umbes: pilgu ette jõuab kõigile, nähtust saavad aru vähesed.
34 Machiavelli peab silmas Fernando II Katoliiklast.
35 1550: puudub.
36 1550: võimust ja reputatsioonist; 1813: reputatsioonist ja võimust; 1950: reputatsioonist või võimust.
37 Originaalis: De contemptu et odio fugiendo.
38 St., kui üldiseid juhiseid [sotto queste generalita].
39 1550: armetuks.
40 S.t., häbi ja hukkamõistu esilekutsuvais tegudes [nelle altre infamie].
41 Täpsemalt: inimgruppidelt, ühiskonna sotsiaalsetelt gruppidelt [alle universalitá degli uomini].
42 St., välispoliitilise olukorra stabiilsuse korral jääb stabiilseks ka sisepoliitiline olukord.
43 1848: elab ja korraldab.
44 Pärast Medicite restauratsiooni sattus Machiavelli ka ise vandenõus süüdistatuna vanglasse (1513).
45 'Praegune messer Annibale': Annibale II Bentivoglio (1469-1540), Bologna valitseja 1510-1512; 'vanaisa messer Annibale': Annibale I Bentivogli, mõrvati 1445. a. juunis Battista Canneschi poolt, misjärel tema 6-aastase poja Giovanni kasvatamine ja Bologna valitsemine usaldati Annibale nõbu vallaspojale; Bolognas asetleidnud sündmustest on pikemalt juttu Firenze ajaloo VI raamatus.
46 St., teisi (mees) liinis pärijaid.
47 1550: panna nobiile langema meeleheitesse.
48 St., põhiseadusliku iseloomuga institutsioone [costituzione].
49 Philippe IV Ilus (1285- 1314 ) kutsus 1302. a. kokku generaalstaadid (États genéraux).
50 Populaarideks nimetati Vanas-Roomas demokraate, rahvaparteid, siin tähendab sõna feodaalaristokraatia tähtsuselt madalamaid esindajaid jt. seisuselt madalamal asetsevaid kodanikke.
13

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 22 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

atnas Õppematerjali autor

machiavelli seminari küsimused ja vastused

Sarnased õppematerjalid

doc

Niccolo Machiavelli käsitlus võimust ja valitsemise alustest

Machiavelli Valitseja 1. seminar: Niccolo Machiavelli käsitlus võimust ja valitsemise alustest 1. Mis on peamine roll, mida täidavad Machiavelli käsitluses arutlused sõjast? Peamine roll on valitsejal kui rahva juhil, kes on orienteeritud ning pühendunud sõjategevusse ka rahuajal. Pidevas õppimises, maastikutundmises, eeliste ning puuduste teadmistel teatud olukorras on võti eduka väejuhi, rahvajuhi ning valitseja heale käekäigule. Sõda on Machiavelli arust justkui kunst, millega tegeledes tuleks kõrvale lükata kõik muud huvid, himud, puhkusele pühendumine ning hirm. Sõjaks

Filosoofia

doc

Niccolo Machiavelli “Valitseja”

Niccolo Machiavelli “Valitseja” XV peatükk Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse või laidetakse 1. Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud, pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale. 2. Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes. Paljud on kujutanud vabariike ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust olemasolust pole kunagi kuuldud; ja et see, kuidas elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada, kogeb p

Kirjandus

doc

Machiavelli "Valitseja"

International University Audentes Õigusteaduskond Siim Siirak Niccoló Machiavelli ,,Valitseja" Juhendaja: T. Varrak Tallinn 2007 Niccolo Machiavelli on läbi aegade olnud üks silmapaistvamaid renessansiaja mõtlejaid ja poliitilisi filosoofe kelle teoseid on väga palju loetud ja analüüsitud. Tema käsitlus riigist pani aluse uueaja riigiteooriatele, milles tõuseb esile riik ja moraal jääb tahaplaanile. Machiavelli meelest ei mahu poliitiline käitumine eetilistesse kategooriatesse. Arvatavasti sellest on tulnud ka termin makjavellism, mis tähendab vahendeid mittevalivat ja piiramatut isikuvõimu teostavat poliitikat

Politoloogia

docx

Niccolo Machiavelli "Valitseja"

alamatele kuuluvat või seda, mis kuulub teistele; esimesel juhul tuleb tal olla säästlik, teisel juhul ei tohi ta jätta kasutamata ühtki võimalust olla helde. Teistele kuuluva kulutamine tõstab sinu reputatsiooni. Arukas on leppida ihnuskoi mainega, sest heldus viib nii põlguse kui vaenuni. Selles olen temaga ühel nõul, et tuleb olla säästlk ja ei tohi jätta kasutamata ühtki võimalust olla helde, sest rahavas ei armasta kitsit valitsejat ja seda mainib ka Machiavelli. Kuid väide heldus on kajulik ei ole õige ,sest rahvas vajab valitseja tuge nii materjalselt kui ka vaimselt. Kui valitseb tööpuudus ja nälg siis eeltatakse, et valitseja võtab ette midagi selles osas, kas alandab makse või jagab rohkem rahalist toetust. Kui valitseja ei suud rahvale meele pärane olla võib ta põlu alla satuda, kuid ainult mitte rahulolemattuse tõttu vaid ka tema eluviiside pärast. Selle kohta on kirjutatud 19

Ajalugu

docx

Niccolo Machiavelli "Valitseja"

Machiavelli jagab ainuvõimu pärilikuks ja vastseks, mis omakorda jaguneb kaheks- täiesti uueks ja osaliselt uueks. Viimasel juhul on vallutatud maa otsekui kehaliselt ühendatud valitseja pärisvaldus(t)ega. Machiavelli eelistab pärilikku ainuvõimu vastsele võimule, sest kui ta ka võimust ilma jääb, võidab ta selle tagasi niipea kui võimulepürginut mingi õnnetus tabab. Pärilikku ainuvalitsejat armastatakse rohkem ja sellepärast ei pea ta nii karm olema. Machiavelli arvates on inimesed nõus hea meelega valitsejat vahetama, lootes sellega oma elujärge parandada, paraku ei arvestata aga sellega, et uus valitseja pole sugugi parem ning võib olla hoopis hullem kui eelmine. Võimu vahetumisega kaasneb paratamatult ka vägivald- kõik need tegurid mõjutavad vastset valitsejat. Ainuvõimu on lihtsam kehtestada territooriumil, mis on samakeelne valitseja põlisvaldustega, asub samas piirkonnas ning mis pole harjunud elama vabana

Poliitika ja valitsemise alused

docx

Machiavelli "Valitseja"

VALITSEJA PÜHENDUS VALITSEJALE Kõik, kes soovivad valitseja heasoovlikku vastvõttu, esitlevad end asjadega, mis on neile kuuluvate hulgast kallimad või millest nad arvavad, et need talle enam meele järele on. See siis peaks tõestama Tema Kõrgeaususele seda, kui pühendunud isik on ning, et ta alistub täielikult Valitsejale ja pakub oma teeneid ilma igasuguste tingimusteta. Machiavelli ei leidnud oma varudest midagi sellist, mida anda Valitsejale peale oma teadmiste. Teadmised väljapaistvatest inimestest, nende ettevõtmistest ja uurimustest, mis on välja selgitatud nende põhjal. See teos peaks andma Valitsejale aimu, mida on ta tundma õppinud ja mõistma hakanud, läbides palju raskusi. Teost ei ole üritanud Machiavell ilustada, kuna ta tahab näidata kõike õiges valguses ja nii nagu see on. Et õppida

Politoloogia

docx

Niccolo Machiavelli

Niccolo Machiavelli oli 1469-1527 elanud Firenze poliitfilosoof, kirjanik, ametnik, poeet ning strateeg. Suur osa tema elust möödus Firenze valitseja perekonna, de Medicite võimu all, taustaks pikad Itaalia sõjad ja välisriikide interventsioon. Medicite võim ja eriti selle I faasi lõpuperiood olid renessansiaegse Firenze kultuuri ning majanduse õitseaeg. Avalikku ellu ilmub Machiavelli seoses dominiiklasest fanaatiku Savonarola kukutamise ja tapmisega, avaliku teenistuja karjäär algab 1498 aastal, mil Braccesi asemele valitakse teise kantselei sekretäriks (teiseks kantsleriks) 29 aastane Machiavelli. Järgneva ,,Suure Nõukogu" perioodil täitis Machiavelli diplomaadi rolli, osaledes 13 missioonil. Machiavelli vangistati kahtlustatuna Medicide vastases vandenõus, kuniks Giovanni de Medici paavstiks valimist tähistav amnestia ta vabastas. Järgnevalt

Ajalugu

docx

Niccolo Machiavelli - Valitseja

Valitseja Niccolo Machiavelli Niccolo Machiavelli on läbi aegade olnud üks silmapaistvamaid renessansiaja mõtlejaid ja poliitilisi filosoofe kelle teoseid on palju loetud ja analüüsitud. Tema käsitlus riigist pani aluse uueaja riigiteooriatele, milles tõuseb esile riik ja moraal jääb tahaplaanile. Niccolo Machiavelli meelest ei mahu poliitiline käitumine eetilistesse kategooriatesse. Tema tuntud teos ,, Valitseja" on käsitlus maailma ajaloost, kus olid valikud, mis võisid muutuda fataalseks, kuningale, võimule riigis, ning rahvale. Vead ja lüüasaamised, võidud ning uus võimule tõus. Sõjad, ränded, dünastiad - kõike seda käsitles autor oma teoses. Peale seda, kui ma olin läbi lugenud ,,Valitseja" esimesed kümme peatükki,

Politoloogia

Rohkem sarnaseid