silmas pidades. Piiritletud on narratiivi algus ja lõpp, antud narratiivi esitajale kriteeriumid episoodide valikuks, antud edasi nende episoodide omavahelise seose ja viidatud nende tähendusele jutustaja jaoks. Narratiivi oluliseks tunnusjooneks peetakse ka kogetud sündmuste esitamise ajalist järgnevust. Narratiivides esitatakse sündmusi, mida rääkija on emotsionaalselt ja sotsiaalselt väärtustanud ja hinnanud, kuna need on sisenenud narraatori elulukku ja omandanud seal tähenduse. Narratiivide esitamisse on kaasatud kuulajaskond, kellele lugu esitatakse ning tavaliselt on narratiivis olemas vastuväited kuulajaskonna oletatava ebasoodsa reaktsiooni ja kriitika suhtes. Narratiiv luuakse ühe käsitluse kohaselt vastastikuse interaktsiooniprotsessi käigus koos kuulajaga. Narratiivuurimus erineb teistest uurimistraditsioonidest narratiivi määratlemise poolest, selle andmestik koosneb just narratiividest ning analüüsis luuake tüpoloogiaid või uurijapoolseid
tänapäeval seda tava tihtipeale eirama (mis on juba omaette arutlusteema). Tihtipeale on tänapäeval nii, et väikeses eas laps puutub surmaga esmakordselt kokku just televisiooni vahendusel, kus seda sündmust võetakse kui midagi igapäevast (täiskasvanu eristab juba reaalsust tavaelust, kuid väike laps ei oska veel dokumentaal- ning mängufilmidel vahet teha ning tema tajub oma esimest kohtumist surmaga just nende narratiivide kaudu). Postmodernistlikus ühiskonnas, kus kanalite klõpsimine annab inimesele sadu eri kanaleid, mille kaudu infot talletada, on oluline iga infokillu esitlus, kuna nendest kogetud lõikudest moodustub nt kanaleid sirviva lapse maailma mõistmise mosaiik. Muidugi mõjutab teda kindlasti ka sotsiaalne taust, kodused tavad, kombed ja tõekspidamised ning palju muu, kuid televisiooni roll tänapäeval on kindlasti paljude inimeste maailmavaate kujunemisel oluline.
visioon või brändilubadused (Lam, 2008). 6 KOKKUVÕTE Organisatsiooni jutud ja narratiivid on tõmbamas paljude uurijate tähelepanu. Lugude jutustamist on uuritud ning seda tehakse tänase päevani. Nad kannavad endas mingit tugevat jõudu. Peamine huviorbiit on pööratud seostele jutustuste ja organisatsioonilise identiteedi, avalikkuse, ametlike organisatsiooni narratiivide ja isiklike lugude ja jutustuste väärtustele teadmiste edasikandmiseks ja erinevate narratiivide ja lugude emotsionaalsetele tasemetele. Kindlasti on tegemist ettevõtte ja teadmiste jagamise ja 7 kogumise seisukohast olulise meetodiga, mis niipea, nagu ajalugu on seni näidanud, praktikast ei kao. KASUTATUD ALLIKAD An Educational KM Site. (2015, February 9)
Lõi vankuma mõte, et teadusele on ,,üks globaalne" mõtlemine vaid see koosneb arvukatest lokaalsetest distsipliinide praktikatest. 2. 1970-1990 narrativne ajaloofilosoofia Sild kahe ajajärgu vahel A. C. Danto teos, milles oli siiski positivismi ja metodoloogilise temaatika jälgi. Samas ütles ta, et ajalooseletus on olemuselt tagasivaatav. Narratiivne ajaloofilosoofia keskendus esitusviisidele. Ajalootegemine koosneb narratiivide konstrueerimisest, uurimustööst ja nende kahe osa vahele silla ehitamisest, millega narratiivid toestatakse mineviku tõendusmaterjalist. 3. 1990 ,,kohalolu"(mälu, trauma, mineviku kohalolu) Seda ajastut iseloomustab teooriatundlikus, kerkib esile ,,mälu" temaatika (sõdade tagajärjel). Tekkisid uued küsimused: a. ,,Teise" küsimus b. Traumaatilise mineviku küsimus c. Keele küsimus Koostaja: Sandra Maide Ajaloo Instituut 25.09. 2014
Praeguseks on etnograafia uurimisväli ,,jõudnud koju" . On uuritud linnaelu.1930.a Chicago koolkonna poolt. Narratiivne meetod täpne definitsioon varieerub. Riessmani järgi on narratiiv "kõne või jutt, mis on organiseeritud üksteisele järgnevate sündmuste ümber" https://www.tlu.ee/files/arts/11383/narra0fb5fd6f99d4db058b01c7f56d50 1df4.ppt ,,Ainult inimene -lubage mul välja pakkuda definitsioon-on loom, kes pajatab lugusid."(Swift 1998:56) Esimese astme narratiivide all mõistetakse lugusid kus inimene räägib endast ja oma kogemustest kas igapäevase suhtlemise käigus Teise astme narratiivid on konstrueeritud uurijate poolt,kes püüavad mõtestada sotsiaalset maailma ja teiste inimeste kogemusi. Andmekogumise meetodid:intervjuu,(kirjad,trükised,autobiograafia) Intervjuudeskasutatakse narratiivset intervjuud(Fritz Shütze loodud) ,eluloointetvjuu(Dan McAdamsiloodud 1995) episoodiintervjuu(Uwe Flizki 1997) Ajalugu1980
avaldamisest saadik saanud lugejate ja kriitikute tähelepanu ning on Shelley teised kirjandusteosed varju jätnud. Esialgne kriitiline reaktsioon Frankensteini suhtes oli sageli ebasoodne, kuid kahekümnendal sajandil hakkasid kriitikud romaani analüüsima mitmesugustest uutest vaatenurkadest ning ära tundma selles paljusid teemasid, mis on nüüd esitatud tõendina Shelley enda poolt kirjeldatud "kohutavast järglasest". Shelley oli oma ajast ees. Frankenstein on üles ehitatud narratiivide sarjana. Romaan avatakse nelja kirja kujul, mille avastas põhjapooluse ekspeditsioonil maadeavastaja kapten Robert Walton. Viimases kirjas vahendab Walton, et koerakelgus kurnatud mees on jääl laeva poole hiilinud. Walton ja tema mehed veenvad teda laeva pardale minema ja jutustus nihkub selle mehe - dr. Victor Frankensteinile - kui ta oma elulugu Waltonile jutustab. Frankensteini lapsepõlv Genfis oli õnnelik ja privilegeeritud.
teosele eheduse, mida ei oleks lihtsalt kokku monteeritud linateosel. Sellel filmil on mitu tegevusliini, mis lõpuks kogunevad kokku väga emotsionaalseks üllatuseffekti pakkuvaks lõpplahenduseks. Film sai alguse sellest, et 1970-ndail aastail kerkis USAs Detroitis esile laulja Sixto Rodriguez, kes vastavalt ajastus stiilile esitas akustilise kitarri saatel lugusid, mis olid ületamatud oma heade tekstide ja narratiivide poolest. Sixto Rodriguez esines väikestes suitsustes baarides nagu rokkaritele tavaks oli. Kuulajaskond oli aga veendunud, et olid leidnud kellegi, kes oli võimeline Bob Dylanile pika puuga ära tegema. Lindistati kaks plaati ning võeti ette ka kolmaski, kuid paraku need ei osutunud nii edukaks kui ta oleks soovinud. Filmis on toodud väja mitmeid lõike produtsentidest, kes ei saa aru miks S. Rodriguez kuulsaks
1. Suurte narratiivide olulisim sündmustik toimub kangelase ümber. Sellest tulenevalt on paljud Euroopa rahvaste eeposedki oma nime saanud, kas või meie oma ,,Kalevipoeg". Oluliste indiviididena kujutatakse ka tähtsamaid kõrvaltegelasi peategelastele lähedalseisvaid või neile vastuoksuslikke karaktereid. Eeposte peategelased on oma ajas ja ruumis väljapaistvad. Nende erakordsuse tõttu ei kujuta nad oma ajastule iseloomulikku, vaid pigem selle ideaale. Iga ühiskond on jagunenud gruppideks. Antiikajal eristusid seisuslikud ja etnilised grupid, aga vastandusid ka linna- ja maaelanikud. Keskajast pärit narratiivides ilmneb jaotumine seisuslikesse klassidesse, rüütlikultuuri puhul on oluliseks kuuluvuse märgiks veresugulus. Eepostes avaldub kangelase suhe grupiga. Peategelane võib olla rühma liider või sellele vastanduda igatahes tõuseb ta esile. Kangelase esilekerkimine teeb temast ,,suure" inimese. Ta o...
1. Kultuuriajalugu võib käsitleda mitmel erineval moel. Üks neist on kindlasti vaadelda seda suurte narratiivide abil. See on justkui suur lugu, mis koosneb väga erineva suurusega gruppidest ja ka indiviididest. Gruppide alla kuuluvad näiteks erinevad ühiskonnakihid, perekonnad ja nii edasi. Neid võib jaotada pea igat moodi ja erinevate tunnuste alusel. Indiviid, kellest suures loos räägitakse, on üldjuhul niiöelda kõrgemast klassist, kuigi uuemates kultuuriajalookäsitlustes on ka lihtinimeste lugusid. Tegelikult on suur narratiiv pigem ,,suurte" inimeste lugu, seal küll räägitakse
võibki öelda, et suur lugu on mööndustega kõigi lugu. Indiviid, kellest suures narratiivis räägitakse, on kujutatud enamasti silmapaistva, suursuguse ja kangelasliku inimesena ta on justkui oma aja inimideaal. Nii Gilgamesi, Illiast kui Oidipust kirjeldatakse mõjuvõimsa, tugeva ja targana. Nad on kangelased. Rääkides grupikuuluvusest, kajastab nii Gilgamesi ja Enkidu kui ka Iliase ja Patroklase ustav sõprus suurt meestevahelist armastust nende narratiivide ajasõlmedes. Legende antakse edasi ikka suuliselt ja seda põlvest põlve selle õpetlikkuse ja suursugususe pärast, ent siis, kui mälu enam usaldada ei saa ning loodes hakkavad faktid varieeruma, pannakse need kirja. Suuri narratiive väärtustatakse eelkõige seepärast, et neil on seos ajaga ning nad on loo jälgijale õpetlikud ja/või pakuvad pingsat mõtteainet. Gilgamesi eeposest saame olulist informatsiooni sumerite elu ja kultuuri kohta, Illiase loos kerkib esile tolleaegne
päästvat, vabastavat. Sellest on saanud kui kinnisidee, mis meid päris maailma tagasi viib ning üksindusest välja toob. Kuid tegelikkuses ei saa see tekkida, kui nii avalik kui ka privaatsfäär pole tervikuna avatud erinevatele intiimsuse vormidele. Kuidas luua avalik sfäär, mis on intiimne ja vastuvõtlik kõikidele inimestele ja suhtevormidele? Sellele vastab autor lühidalt, märkides ühe viisi: väikeste narratiivide lähedustest väärtustamine ja kogukondlikult julgustamine. Olenemata sellest, et teatud eestlaslikust vaatevinklist tundub sellise probleemi välja toomine kuidagi heaoluühiskondlik ning üksindus millenagi, millega riiklikul tasemel tegelemine on pea raha raiskamine, usun, et seda tuleks käsitleda nagu ka teisi suuremaid terviseprobleeme. Piir füüsilise ja psühholoogilise tervise vahel on tihti hapram kui ette kujutame. Kroonilise
Samamoodi omavad naised erilist tähtsust "Njalli saagas", mille keskne tegelane on suguvõsa pealik Njall, kuid lugu on põimitud paljudest tegelastest ja sündmustest. Selles loos on naistel läbiv roll, nad ässitavad ja õhutavad kättemaksule. Neil oli ühiskonnas oluline positsioon ja seepärast oli neil ka loos edasiviiv roll. Erinevatel gruppidel on lugudes tähtsus, need inimesed võivad kuuluda kokku nii veresuguluse kui mingite ideede ja tõekspidamiste järgi. Suurte narratiivide keskmeks on tavaliselt suurte inimeste lood. Nendeks võivad olla kuningad, perekonnapead, kangelased, kes võivad olla ka reaalselt eksisteerinud ja kellel oli omal ajal suur tähtsus. Need suurte inimeste lood peegeldavad aga ka just väikeste inimeste lugusid seal kõrval. Kuidas nad elasid, mis roll neil ühiskonnas oli. Eeposed on tavaliselt küll lood suurtest inimesest, kuid samamoodi võib kirjeldada ajastut ja inimesi ka läbi lihtsa inimese. Suured narratiivid on seotud mnemoomikaga
ühiskonna liikmed) ja kahjulikud teistele · kuidas võimu omavad säilitavad ja suurendavad oma mõju sotsiaalse elu eri valdkondade üle (ka ühiskonnas valitsevate ideede ja väärtuste üle) · Mis on postmodernistliku paradigma sisu? Kõiges valitseb paljusus, "piire pole" (anarhia?). J.-F. Lyotard (1924-1998) iseloomustab postmodernismi kui suurte jutustuste (metanarratiivide e emantsipatsiooninarratiivide) kadumist ja väikeste (mikro)narratiivide aega. Kaovad jutustused inimmõistuse progressist, vabaduse kasvust, rikastumisest teaduse ja tehnika kaudu. Pöördutakse tagasi klassitsismi juurde (eriti kunstis), tegeletakse mikronarratiividega. (Rolf Jensen "Unelmate ühiskond"). Postmodernism sotsioloogias tähendab ka seda, et hakatakse tähelepanu pöörama kontekstile, foonile, mis annab igale sotsiaalsele faktile ainulaadse tähenduse. Siit ka
kaduma läinud. Lihtsustatud armastus ja külaromaaniks, on tõlgendamata jäänud romaani sügavam metatasand. Muidugi, ka Anna ja Villu armastusloona on "Kõrboja peremees" vapustav romaan. Ning külaromaanina annab ta hea läbilõike paradoksidest kubisevast maaühiskonnast, mis ühtaegu tahab, aga ei julge moderniseeruda. Ometi ei ole "Kõrboja peremees" lihtsalt üks väike lugu Tammsaare suurte narratiivide kõrval, nagu võib lugeda romaani uustrükkide järelsõnadest. http://www.styx.ee/read_rssnews.php?id=30726 8.2. Minu nägemus teosest Mulle see teos väga meeldis. Nõustun arvamusega, et külaromaan annab hea läbilõike paradoksidest klubisevast maaühiskonnast. Arvan, et raamatul oli väga hea lõpp. Sündmused tegid pöörde ning lõpuks elasid kõik õnnelikult, kuid siiski ilma Villuta. 9. Aita õpetajat Kuidas kaotas Villu oma ühe silma?
ei loodud. Erinevat tüüpi proosa. Madalaim kirjandusliik. Ilukirjanduslik proosa, Hani dünastia ajal loodud lühijutud, Qiguai Xiaoshu jutud imelikest asjadest. Hästi lühikesed. Seotud mingi kohaga. Sisult ja vormilt väga lihtsad. Sellest zanrist kujunes välja chuanqi, mis on vormilt keerulisemad. Need on lood ennekuulmatused asjadest. Tahetakse luua muljet, et päriselt juhtunud; Pu Songling ,,Libarebased ja kooljad". Hiina romaan Mingi dünastia ajal. Suurte narratiivide aeg, hakatakse kirjutama romaane, mis väga mahukad. (14-15 sajand). Romaan on väljas kasvanud juttude vestmise traditsioonil. Laatadel olid alati jutusvestjad, kõnelesid tavakeeles. Neid lugusid hakati kirja panema, tekkisid kogumikud ja nendest kasvas välja hiina romaan. Kõige kuulsamad hiina romaanid on ,,Veepiiril" (autor Shi Nai'an, 14. sajand), ,,Kolme valitsus" (Luo Guanzhong, 14 sajand), ,,Lääne retk" (Wu Cheng'en, 16. sajand), ,,Punase tormi unenägu" (Cao Xueqin, 18. sajand).
Inimese narratiivi sidusat jätkumist toetab ka nt see, kui nt hooldekodusse paigutamisel on tal võimalik sinna kaasa võtta asju, mis on talle tuttavlikud tema eelnevast elust (meened, fotod, tuttavad asjad). Püsivas vegetatiivses seisundis patsiendid Kuigi neil puuduvad kognitiivsed võimed osalemaks oma narratiivis, on see eelnevalt siiski olemas olnud ja on näiteid, kus õed nendega vestlevad nende mineviku hobidest jms, mis kuulus nende narratiivi juurde. Seega on õed nende narratiivide konstrueerijaiks. Kuigi neil võib ontoloogilises mõttes puududa isiksus, pole nad seetõttu vähem väärtuslikumad. Nende lähedased ja põetajad on nende narratiivide konstrueerijaiks ning need narratiivid on seotud nende eelneva (mineviku) narratiiviga. Inimloode Kuigi lootel ei pruugi olla erilisel määral narratiivi tema enda vaatepunktist, on tema kohta narratiiv olemas ta vanematel ja see võis alguse saada juba enne tema eostamist (kujutlus, kes temast võiks saada jne)
Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast keelt ja korrastatud ülesehitust. Sonett arendab ühte teemat tõusvas joones. 14. rida kulmineerub tavaliselt vaimuka puändiga. Sonetti peetakse uusaegset teadust väljendavaks luulevormiks. Seotud erootiliselt ihaleva objekti uurimisega. Sonett ei ole lüroeepiline kinnisvorm. SIRELITE AEGU Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Narratoloogia on teadusharu, mis tegeleb narratiivide (lugude), nende struktuuri ja mõju uurimisega inimese tunnetusele. Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaldub teose ideestik. Lugeja tunneb huvi 3 eelkõige tegelaste ja nende elusaatuste vastu. Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu: Tegelase bioloogiline aspekt – milline on tema päritolu ja välimus. Tegelase psühholoogiline aspekt
Lähtutatakse eelnevast kunstist, kuid õpitakse objekti paremini kujutama, emotsiooni eredamalt väljendama, põnevust tekitama jne. Hülgamise käigus lähtutatakse samuti eelnevast traditsioonist sellele vastandudes, lähedust otsitakse hoopis ajalooliselt kaugema kunstivooluga. 5. Mõistagi kerkib esile tüüpiline muna ja kana probleem ehk kui kogu kunst lähtub eelnevast traditsioonist, siis millest lähtus kõige esimene kunstiteos. Historistlikule teooriale on ette heidetud ka narratiivide probleemi, kuna vahel on võimatu mõista, millisest traditsioonist on kunstiteose autor lähtunud. Metafilosoofid on historismis näinud katset defineerimisprobleemist kõrvale hiilida ja tegelda vaid kunsti tuvastamisega. Väidetakse ka, et historistid püüavad filosoofilist defineerimisküsimust muuta halliks kunstiajalooks. 1. Esteetilise hoiaku teooria peaks andma vastuse väga laiale ringile küsimustele, alustades definitsioonilistest ja lõpetades ajaloolistega. Mis on
tegelane (aktant) ja loo jälgija (kuulaja, vaataja). Narratiivi tähendus luuakse narraatori ja jälgija suhtluses. Tekstil endal ei ole lõplikku tähendust, ta on avatud. Selles ei jälgita püsivaid üksikelemente (motiiv) vaid mõisteahel liikumist. Narratiivi mitmetes eri definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse.
.. Marju Luts, sissejuhatus õigusfilosoofiasse . 40 lk Jean-Francois Lyotard: "The Postmodern Condition "(1979). Michel Foucault, Jacque Derrida: "Limited Inc", Ludwig Wittgenstein midagi ei ole väljaspool konteksti (veeklaas pooltühi või pooltäis) 1 Modernism inimene on võimeline ületama sotsiaalsed olud ja jõudma kõrgema tõeni; suured narratiivid, kommunism, heaoluühiskond Post-modernism Suured ideed ja suurte narratiivide eitamine (mingi lugu või idee, sündmustekirjeldus, ntks kommunism), on palju väikeseid narratiive; Teadmine ei ole heterogeenne ega absoluutne; Midagi ei ole väljaspool konteksti; Konteksti loob teatud sotsiaalne grupp; On modernismi osa; Oluliseks muutub keelemäng (maine kujundamine). Palju väikseid narratiive. Tõde on konstrueeritud sotsiaalse tegelikkuse kaudu. Ntks Metoo muutumine, kui sotsiaalne tegelikkus muutub siis muutub ka narratiiv
2) Rawlsi printsiip diskrimineerib andekaid ja edukaid - miks peaks nende töö vilja jaotatama kunstiteost/kunsti ei eksisteerinud! *... < teos 1? < teos 2 < teos 3 < teos 4 < teos 5 < teos 6 kehvikutele? ... 2. Probleeme narratiividega *Kes peab narratiivi punuma ja kuidas otsustada võistlevate 3) Inimesed ei pruugi diskrimineerimisest loobuda, vaid võivad suuremat kasu lootes riskile narratiivide vahel (Levinson 1993, Lamarque 2004)? Kas narratiivid peavad tuginema minna. kunstnike tegelikele kavatsustele kunstiajaloo suhtes või mitte? Julge hundi rind on rasvane. *Dilemma: Kui mitte, siis võib vesta narratiive, mis lähevad kunstnike taotlustega vastuollu, 5.
valitsuspoliitika mõjusid erinevate asumaade kultuuridele läbi kogu koloniaalajastu. Postkolonialismi algushetke võib määratleda koloniaalvõimu ja teise kultuuri esimese kokkupuute kaudu. Postkolonialistlike uuringute spekter on geograafiliselt ja temaatiliselt väga mitmekesine. Näiteks analüüsitakse impeeriumi keelte mõju ja rolli koloniaalühiskonnas, Euroopa ajalooliste ja filosoofiliste „suurte narratiivide” mõju asumaade kultuurile või sellega seonduvalt koloniaalhariduse sõltuvust lääne teadmiste mudelist ja võimust. Postkolonialistliku teadusparadigma üks keskseid küsimusi haakub ka koloniseeriatava vastupanu ja minapildi säilitamise võimalustega koloniaalpäritolu keele diskursuste või narratoloogiliste vormide domineerimise olukorras. Imperialistliku vallutuse aspekt on määranud oluliste protsesside kulgu paljude maailmade rahvaste
Kord (anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) W. Labov: suulised isikukogemuse narratiivid Sisukokkuvõte Kuulaja orienteerumine (kes, kus, millal) Komplitseeriv tegevus Hinnang Tulemus, lõpplahendus Kooda (lõpetamine) Performance'i mõiste suuliste narratiivide uurimisel Paralingvistika-puhtalt kõlalised nähtused Kineesika- kehakeel Okuleesika- nägemis, silmakontakt Taktiilne kommunikatsioon- puudutamine Prokseemika- kommunikatsiooni distants Poliitilise ja ideoloogilise diskursuse kriitika (R. Fowler, G. Kress, T. van Dijk jt) Võimustruktuuride peegeldumine keeles Informatsiooni edastamise ja mitteedastamise (varjamise) vormid
suurt tähtsust. Rahvuskollektiividel on kõigil kesksed lood enda kohta. Lugu: Me oleme siin Eestimaal olnud juba viimased 10 000 aastat. Vs Me oleme pidevalt uuenev ja dünaamiline maa. Progressi narratiiv. Sealt tuleb ka arengumaade mõiste (nemad lähevad veel kuskile, kus meie juba oleme). Marksistlik narratiiv. Ohvri narratiiv me olene nii erilised, et keegi meid ei mõista, seega me peame kannatama; Parim kaitse on rünnak jne. Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust. Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed. Keel Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks. Poeetika Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema jaoks matkimiskunst
Jean-François Lyotard (192498) taandumine. 1979 ,,Postmodernne olukord" (La 3. Ladina ja vanakreeka keele pärand Condition Euroopas: postmoderne), 1988 3.1 Euroopa tähestiku, kirjakeelte ,,Postmodernsusest lastele" süsteemi ja (Le Postmoderne expliqué aux grammatikatraditsiooni alus; enfants, e.k 2014) 3.2 rahvusvahelise leksika ja ,,Suurte narratiivide (jutustuste)" terminoloogia alus; (grands récits) Mõju eesti sõnavarale; ehk metanarratiivide kadumine (nt 3.3 Euroopa nimevaramu alus ajaloo progress, teaduse kõiketeadmine, Ladina keele ja romaani keelte absoluutne nimetus vabadus) Latium maakond Tiberi Tagajärg: kohalikud, väikesed alamjooksult Lirise jõeni.
kunstitraditsiooni. Nt ekspressionistid taunisid realismi ja tunnustasid keskaegset kunsti. Narrativismi kriitikat: - Esimese kunstiteose probleem: kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos? Esimest kunstiteost ei saanud ju narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda - Probleeme narratiividega: 1)Carrolli teooria on liiga paljulubav 2)kuidas otsustada teineteist välistavate narratiivide vahel? 3)kuidas toimida „vägivaldsete“ narratiivide puhul? kas keegi teine tohib minu teost kunstitraditsiooniga siduda?
Uuringu ja õpetamise perioodi vaheline aeg venis lapse sagedaste haiguste tõttu. Käesolevas töös kasutati enne ja pärast intensiivset arendamisperioodi tekstiloomeoskuse taseme uurimiseks vahendamata ja vahendatud jutustust pildiseeria toel (vt lisa 1). Jutustamisaineseks olid mõlemas testis viiest pildist koosnevad pildiseeriad „Lumememme lugu“, „Vanatädi lugu“ (vahendatud jutustused) ning „Palliligu“ ja Tuvi lugu“ (vahendamata jutustused) (vt lisa 2). Narratiivide koostajad on TÜ eripedagoogika osakonna õppejõud PhD Marika Padrik, mag Merit Hallap, PhD Piret Soodla, mag Kati Mäesaar, pildid joonistas Jolana Laidma. Analüüsiti ja võrreldi eeltesti ja järeltesti narratiive nii makro- ja mikrostruktuuri osas (vt plaadilt lisa 8). Jutustuste hindamisvahendina kasutati hindamisskaalat (NHS), mille väljatöötajateks olid Kati Mäesaar, Merit Hallap ja Marika Padrik (vt lisa 5). Transkribeeriti ja hinnati nii eeltestis,
Kõige tuntum teos- sontagi „camp“- on olemas selline kunst, campilik kunsti viis. Lyotard- Postmodernne olukord, kus ta kirjeldas mingisuguseid muutusi kultuuriteoreetilises olukorras, varem seda mõistet kultuurilises teoorias ei kasutatud. On saabunud teatav kriis- mtanarratiiv- need on sellised universaalsed/totaalsed lood mis selgitavad inim olevust või inim eksistentsi, kuidas nad on, kuidas liiguvad. Ühiskonnad on organiseeritud teatavate narratiivide ümber, üheks näiteks on kristlus- see on teatav narrativ kus räägitakse kuidas inimene tuleb, kust inimene tuleb jne. Suured metanarratiivid toimivad läbi vägivalla, teatud hääled sunnitakse vaikima sellistes olukordades. Ta näeb et metanarratiivid hakkavad taanduma ja asendub mikronarratiiviga- on palju hääli korraga, on mitu narrataiivi. Teadust võib pidada narratiiviks, meie maalim on rajatud teadusele- selle aluseks on kuritegu.
!(Davies1997) Esimest kunstiteost ei saanud ju siduda narratiivi kaudu eelneva kunstiga, sest enne esimest kunstiteost kunsti ei eksisteerinud! 13. Milliseid probleeme võib tekkida narratiividega? Probleeme narratiividega: 1)Carrolliteooria on liiga paljulubav! Kunstnikud produtseerivad tohutult lugusid sellest, kuidas nad dekonstrueerivad kunstiajalugu jms ent kuidas eristame tõeliseid suvalistest mullidest? (Lamarque2004) 2)Kuidas otsustada teineteist välistavate narratiivide vahel? (Stecker1996) 3)Kuidas toimida "vägivaldsete" narratiivide puhul? "Kuule ,ma vaatan et sa oled siin kunsti teinud, sest ma seostan seda kunstitraditsiooniga!" 14. Miks polevat narrativism filosoofiline teooria? Kuna narrativism keskendub kunsti defineerimise asemel kunsti tuvastamisele, võib kahelda, kas see on tõsiseltvõetav filosoofiline teooria. 1)See pole defineerimise probleemi arendus, veel vähem lahendus! Lihtsalt tõlgendab probleemi ümber muudab kõneainet (Leddy1993).
Kuid uudse olemusliku painega kaasnes ka eriskummaline ühistunne. Õigupoolest saamegi ju inimkonnast kui tervikust rääkida alles nüüd, kus on loodud selle objektiivne ühisosa potentsiaal kõiki sildu põletavaks (ja taasühendavaks :s) reterritalisatsiooniks. Tuumaenergiast sai üleilmastumise peamiseid allikaid nii oma negatiivse kui positiivse kuvandi läbi. Negatiiv avaldus peamiselt memeetiliselt, luues külma sõja mõlemale osapoolele vajaliku ideoloogilise baasi suurte narratiivide konstrueerimiseks anarhistlike ilmingute represseerimiseks ja ühiskondlike ressursside mobiliseerimiseks läbi hirmu tuumasõja ees ning tõstes samas ka rahvusvahelise rahu- ja looduskaitseliikumise mõjuvõimu. Samuti lõi MAD (Mutually Assured Destruction ehk Vastastikku Kindlustatud Häving) antagonistlike blokkide omavahelisse opositsiooni teatava kuklasse hingava puhvertsooni, mis suutis lokaalsete konfliktide paisumist III maailmasõjaks mitmel puhul ära hoida
Narratiivne KT: x on kunstiteos siis, kui see on teatavas seoses eelneva kunstiga kunstitraditsiooniga. Loobutakse taas kunsti defineerimisest. 8. Iseloomustage historismiga tekkivaid probleeme. Esimene kunstiteos ajaloolised teooriad on tagasiviitavad ehk kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos. Esimest kunstiteost ei saadud narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda, sest enne esimest kunsti ei eksisteerinud. Probleeme narratiividega kes peab nraatiivi punuma ja kuidas otsustada narratiivide vahel. Kas narratiivid peavad tuginema kunstike tegelikele kavatsustele kunstiajaloo suhtes või mitte? Dillema: kui mitte, siis võib vesta narratiive, mis lähevad kunstnike taotlustega vastuollu, mistõttu see ei näitaks milles kunsti tegemine seisneb. Kui jah, siis on narratiividel üknes sekundaarne roll nad ainult avaldavad seda, mis nagunii juba on toimumas. Filosoofiline teooria? kunsti defineerimise asemel keskendutakse kunsti tuvastamisele, siis
Tähtis pole mitte seos varasemate kunstiteostega, vaid kunstniku kavatsus pakkuda oma kunstiteosega esteetilist kogemust. 8. Iseloomustage historismiga tekkivaid probleeme. 1. esimene kunstiteos – esimest kunstiteost ei saadud ju narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda, sest enne esimest kunstiteost ei eksisteerinud. 2. probleeme narratiividega – kes peab narratiivi punuma ja kuidas otsustada narratiivide vahel? Kas narratiivid peavad tuginema kunstnike tegelikele kavatsustele kunstiajaloo suhtes või mitte? Kui mitte, siis võib vesta narratiive, mis lähevad kunstnike taotlustega vastuolla, mistõttu see ei näitaks milles kunsti tegemine tegelikult seisneb. Kui jah, siis on narratiividel üksnes sekundaarne roll – nad üksnes avaldavad seda, mis nagunii on juba toimumas. 3
Võim on tootlik ja produktiivne. Postmodernism. - modernnismi ületamine Etableerumine - kohanemine kunsti normatiivsusega. Inimesed leidsid, et modarnismi lubadused ei ole täidetud. Lyotard "Postmodernne olukord" kirjeldas muutusi kultuuriteoreetilises mõtlemises. On saabunud teatav teadmise kirri läänemaailmas. Metanarratiiv - universaalsed lood, mis selgitavad inimolemust v inimeksistentsi põhjalikult. Ühiskonnad on organiseeritud teatud narratiivide ümber. Nt Kristlus on nattariiv, mis seletab kõike inimese kohta, või Liberalismi idee, Marksism jne Metanarratiivide toime on kaudne, vahel vägivaldne. Lyotard näeb, et metanarratiivid on asendunud mikronarratiividega ei ole enam ainult üks narratiiv, vaid mitu väikest üksteisele vastukäivat narratiivi. Metanarratiivide ümber on veel teisi pisemaid narratiive nt ideoloogiad. Teaduse jõud on metanarratiivina kahanenud, seda ei seota enam absoluutse vabaduse ja teadmise ideedega
Sellised kujutused, mis on seotud mingi kindla rahvaga, ühendavad rahvast ning kasvatavad eneseteadvust. Eepost võib vaadata kui riikliku institutsiooni, Homerose eeposeid näiteks esitati Panatenaiadel. Vergiliuselt telliti Juliuste suguvõsa ja Rooma ajalugu ühendav eepos. Eepostel on tihti ka ajalooline tagapõhi, mis aitab tähtsaid ajaloosündmusi rahva jaoks pidevalt elus hoida. Renessansi ajal tekkis taas vajadus suurte narratiivide järele, eelkõige rahvuseepose järele. See oli seotud rahvaste eneseteadvuse tõusuga. Mõningad näited: Kangelaslaul, lugu- Homeros, Ilias, Odüsseia, Apollonios Rhodios ja Valerius Flaccus, Argonautika Vergilius, “Aeneis” Nonnos, Dionysiaka Kataloog, didaktiline eepos- Hesiodos, “Teogoonia”, “Tööd ja päevad” Aratos, Ilmastikunähtused Lucretius, Asjade loomusest Kallimachose Aitia (vrd Ovidius, Fasti) Ovidius, Metamorfoosid
.trad. =>kaasaegne/ modernne. (=> postmodernne) ühiskond. # ka siin esitatakse, et majandusarengu seiskumine võib olla seotud kultuuriga. Trad. mudelid segavad, ei taheta muuta elulaadi, vähe saavutusmotivatsiooni # emotsionaalsus => ratsionaalsus (=> refleksiivsus); partikularism => universalism (=>partikularism?); religioossed => materialistlikud => postmaterialistlikud väärtused; staatilisus => progressi narratiiv => suurte narratiivide kadumine; seisused => klassid => ,,hõimud" (Michel Maffessoli 1988) - nendest näidetest nähtub ka, et kriitikaks on mõnel puhul palju võimalusi: * kas modernistlikud väärtused vabadus, võrdsus, vendlus on ,,materialistlikud"? Kas majanduskasvu idee on praegu vähem domineeriv kui mõned aastakümned tagasi (<= progressi idee ei ole kadunud, vaid ,,asistunud"/muutunud materialistlikumaks, kuna võrdsuse moment on jäänud üha rohkem tahaplaanile)
Han-dünastia ajal loodi lühijutte imelikest/imelistest asjadest qíguài xioshu (). Need olid hästi lühikesed ning seotud mingi kindla kohaga keegi kuulis kusagil mingist eriskummalisest juhtumisest ja pani selle kirja. Sellest kujunes Tang-dünastia ajal keerulisem ja haritum chuánqí (). Nüüd taheti jätta muljet, et lugu on päriselt aset leidnud. Näiteks Pu Songlingi ,,Libarebased ja kooljad" on Qing- dünastia chuánqí. Mingi dünastia oli suurte narratiivide aeg. Hiina romaan kasvas välja jutuvestmise traditsioonist laatadel ja turgudel tegutsesid jutuvestjad. Nad kõnelesid tavakeeles. Neid lugusid hakati kirja panema, neist tekkisid kogumikud (huàbn; ), millest kasvas välja romaan. Kuulsaimad hiina romaanid on Shi Nai'an'i 14. sajandi romaan ,,Vee piiril"; samuti 14. sajandist Luo Guanzhongi ,,Kolmevalitsus"; 16. saj Wu Cheng'en'i ,,Lääne retk"; 18. saj Cao Xueqini ,,Punase torni unenägu".
Kosmiline ruum on loodud nende jutustuste kaudu. Tilley "Aeg kollupseerub ruumiks müütilises narratiivis." Eeldatakse, et lood on maastikus sees juba olemas, võib ainult paari lausega edasi anda kuidas kivi kuhugi kukkus, kuidas org tekkis, kuidas keegi mingis koopas elas (fragmentaarsus). Eeldatakse, et kui lugu läbi saab, sisi on see maailm läbi. Pühade loodega on teistmoodi, neist ei lobiseta liiga palju, neid räägitakse teatud hetkel õiges kohas. Pikemate pühade narratiivide puhul on teatud keelud, võib ainult teataval aastaajal või päeval lugeda. Ajalised piirangud ,mis kuuluvad selle kosmoloogiaga kokku. Piirang pole lihtsalt piirang, vaid piirang ise sisaldab teatud ajalist kodeeritust, just tänu piirangule muutub jutustus, jutustamine rituaalseks. Ei kujuta ette ju, et iga päev oleks jõulud. Sukeldumismüüdid Tavaliselt nende müütide puhul räägitakse Põhja-Ameerikast. Ameerika kultuurantropoloogia on kogu 20 saj jooksul olnud väga avangardne
Metamorfoosid ehk `muundumised' heksameeter, 15 raamatut, kogumaht 12 024 värssi sisu: umbes 250 muundumislugu mütoloogiast ja ajaloost tuntud teemadel; pikkus 1200 värssi jumal, kangelane või inimene muundub millekski kas oma süül või teiste vägivalla tõttu; Ovidius ise muutub eleegikust eepikuks perpetuum carmen (katkematu lugu) eepilise ja eleegilise piirialal (justkui eleegiate kogum); raamatute piirid ei lange kokku sisuliste tervikute, narratiivide piiridega; protest ordo (korra) vastu fiktiivkronoloogiline järjestus maailma loomisest Caesari apoteoosini: prooemium (maailma loomine) 1.4526.420 lugude peategelaseks on jumal, 6.42111.193 lugude peategelaseks on kangelane, 11.194 15.744 lugude peategelaseks on ajalooline figuur epiloog (Caesari apoteoos) ruumiline dünaamika: Trooja/Kreeka > Rooma Ei ole keskset tegelast, ,,kollektiiveepika"
o Maailm kestab, vb laguneb kunagi, kuid ei hävi. o Pole olemas utoopilist ideed, mille abil me saaksime unistada, järleikult pole olemas ka suurt härvinugut. · Kapiltalism on see, mis jääb alles kui kõik uskusmused ja veendumised on kadunud. o PMST uskumusute ja veendumiuste all mõeldakse metanarrative o POSTMODERNEKAPITALISM kõneleb selles vaimus, et uskumuste ja veendumuste, suurte narratiivide kautamine, on suur võit. · Kui inimsed usuvad millessegi ja katusvad seda teostada, nad muutuvad fenaatilseks (vaata sõna üle). · DELENZE, GUATTERI, TRANSTSENDENTNE o Delenze ja Guattari ühiskonda ei juhi enam mingisugune ülim idee, nt idee jumalast, enam seda ei ole, pole printsiipi, mis meid juhib. · Kui lähen ja teen aasta kokkuvõtte millised hollywoodi filme olen näinud, siis 2/3 on midagi sellist, mis ähvardavad inimesi, nt avatar jne
Poststrukturalism Väge raske on öelda kellegi kohta, et ta on ainult poststrukturalist ja mitte keegi muu, sest poststrukturalistil on tõesti väga palju mitmeid versioone. Mitmeversioonilisus on poststrukturalismile väga olemuslik. Strukturalism vastab mõnes mõttes modernsele lähenemisele. Jagavad modernsuse veendumus, et on olemas üks õige, tõene lugemine teksist. Postmodernse on samasuguses korrelatsioonis postmodernse lähenemisega maailmale, mis räägib narratiivide paljususest ja et ükski neist ei ole eelistatud. Suur hulk olulisi poststrukturaliste on kasvanud nendeks strukturalistliku lähenemise seest. Samuti julia kristeva, barthes. On teisi kes ei ole strukturaliste veendumi kunagi väljendanud. Üks selline on Jacques Derrida (1857 1913). Mõtleja kellel keerulisi mitmesse valdkonda puutuvad vaated. ,,ei ole tekstivälisust" Kui hiline strukturalist andis suurema vabaduse lugejale ja andis tähendusviiside koosmõjuks.
vaatlejate hinnangud sama asja kohta ühtivad. Seda võib väljendada 5. vaatlustevahelise korrelatsioonina, hea uuringu korral suurem kui 0.70; 6. nõustumise protsendina: (nõustumiste arv/kõigi võimaluste arv)X 100; hea uuringu korral tavaliselt suurem kui 85%. Madala vaatlejatevahelise reliaabluse põhjuseks võivad olla 6. vaatlejad, kellel erinev kogemus, suhtumine, ootused tulemuste suhtes, väsimus jne, kogemuse ühtlustamiseks vaatlejaid treenitakse, antakse tagasiside. Narratiivide analüüsimisel kasutatakse nn "pimekodeerijaid", kes ei tea, mis on uuringu eesmärk. 7. ebaselged protseduurid ja meetodid, vaadeldav sündmus pole täpselt defineeritud. Vaatlusmeetodi eelised · Kasulikud uuringu varases staadiumis · kui pole muud võimalust huvialust käitumist uurida (eetika!) · paindlikud, odavad · ökoloogiline valiidsus - uuritakse loomulikus olukorras toimuvat käitumist · võimalus kontrollida laborieksperimentide välist valiidsust
Zirmunski Väliskirjanduse ajalugu. Maailmakirjandus I. Keskajast valgustuseni. Õpik keskkoolile. (või Antiikajast valgustuseni). Kindlasti lugeda. John Donne luuletaja, kelle luule enamik eestikeelsest tõlkest on maailmakirjanduse keskkooli lugemikus, mida on raske kätte saada. Üht kolmest antoloogiast peab olema korralikult lugenud. M. Bahtin ,,Valitud tööd" esseest ,,Aja ja kronotoobi vormid romaanis" peatükid V, VI, VII. Näitab narratiivide põhitüüpe, mis on läbinud erinevaid aegu. Kurtna, A ja Talvet, J. Boccaccio elust ja loomingust. (Dekameroni saatesõnas ka 1993, aga seda on raske kätte saada.). Talvet, J. Hispaania vaim. (selle käsitlused Keskaja ja vararenessansi hisp luule", ,,Tormese Lazarillo", ,,Cervantes", ,,Cervantese romaaniteooria", ,,Baroki liikumatus ja dünaamika", ,,Quevedo", Baroki filosoof ja esteetik Gracian") Talvet, J. Tõrjumatu äär. Lugeda kümme tervikteost
C. Danto — Itaalia pä- ritolu ameeriklane. Danto järgi on ajalugu selline kirjutamisviis, milles ka- sutatakse ajaloolisi lauseid. Ajaloolised laused on sellised laused, kus me kirjeldame midagi viidates hilisematele nähtustele. Näiteks “1618 algas 30– aastane sõda”.7 Kui me kasutame lauseid, mida olevikus kasutada ei saa, siis me kasutame ajaloolisi väljendeid. Narratiiv koostatakse osakestest. 3.1.4 Vastuargumendid — Mandelbaum Kui kõik olid narratiivide teemal arutlema asunud, tuli vastulöök väljapaist- valt Ameerika filosoofilt Morice Mandelbaum-ilt8 . Mandelbaum oli ise kuna- gi (30ndate lõpus) väitnud, et ajalugu on järjestustest kirjutamine. See on üks ajaloo iseloomulik tunnus. Esiteks — jutte mõeldakse ka välja, osa jutte on fiktsioonid. Ajaloolased uurivad seda, mis tegelikult toimus. Romaanikirjanik võib fantaseerida, aja- loolane peab lähtuma sellest, mis tegelikult toimus. Kirjanduses nagu kuns-
jutustatakse, 2) orientatsioon: tegelane, aeg ja ruum, kes, kus, millal; 3) lisategevus; 4) hinnang; 5) tulemus; 6) coda: jutustuse suhestatus käesoleva olukorraga. USA sotsionarratoloogid on uurinud jutustamise traditsioone lokaalsetes kultuurides. Suulise jutustamise uurimisel on tähtis performance'i mõiste: jutustust saatvad ja dramatiseerivad võtted. Lõpuks on moodsaks teemaks biograafia uurimine ehk mina konstrueerimine suulises narratiivis. Narratiivide eluaegne kogumine: küsitlemine. Narratoloogiliste meetodite abil uuritakse sotsioloogilisi ja poliitilisi narratiive. M. Toolan. Keeleline, diskursiivne ja situatiivne eelteadmine, mis jutustajat kuulajaga ühendab. Kuidas on grammatilised vormid seotud teksti tähendusega. Mütokriitika. Kirjandusliku mütoloogia uurimine. J. G. Fraser Kuldne oks 1890. kirjutas raamatu innustatuna kultuuriantropoloogiast. See raamat on mõjutanud modernismi kirjanikke samapalju kui Nietzsche või Marx
Barbara selja taha on maalitud torn, kuhu tema paganlikku usku isa oma salaja kristlaseks hakanud t�tre vangistas. Peenelt maalitud taimestik teose esiplaanil meenutab gobel��ne. Taimed ja �rdid on �ratuntavad ning kannavad samuti s�mboolset t�hendust. Kunstnik on meisterlikult detailselt ja tundlikult sidunud sellel teosel maise kauniduse spirituaalse maailma teenistusse, mis r�hutab siinkohal usuveendumuste �igsust. ******* Willem van Herp oli oluline flaami narratiivide maalija, kes spetsialiseerus religioossetele ja �anristseenidele. Tema rustikaalsete interj��ride kompositsioonid j�rgivad Adriaen Broweri ja David Teniersi stiili. Aastail 1625/26 oli ta P�ha Luuka gildi liige Antwerpenis, olles Damiaen Wortelmansi ning Hans Biermansi �pilane. Ta tegi seal hiilgavat karj��ri ning oli aastatel 1636 � 1637 ja 1644 � 1654 gildi meistriks, kellel oli arvukalt �pilasi. 1651. aasta paiku seostati Herpi flaami kunstikaubitseja M
Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Seega ei ole üllatav, et palju algsest semiootika arengust meie ajal on leidnud aset tänapäeva mõistes klassikalise idealismi jälgedes, keskkonnas ja mõttekliimas, mille raames tekstide ja narratiivide strukturaalanalüüs osutub eriti mugavaks. Narratiivi tähtsus inimsemioosis Inimesed on erinevalt loomadest olemuselt narratiivsed. Narratiivi universaalne roll kultuuri edastamise alusena on aluseks spetsiifilisele inimsemioosile, kus bioloogiline pärilikkus ületatakse õppimise kumuleeriva edasiandmise kaudu, mis saab võimalikuks ainult narratiivi läbi. Myrdene Anderson jt Semiootika kui vihmavarjuteadus
maailmaga, seal on ka positiivsust – maailmas on olnud nii häid kui halbu aegu kas käsikäes või kordamööda. Laulik seletab oma meetodit, kuidas ta jutustada oskab: ta võtab autentset materjali reaalsusest ja lisab oma kujutlusvõimet. Kasutatakse dualismi meetodit. Viidatakse laulude päritolule kujundlikult ja salapäraselt (nt maagilised puud: pihlakas, toomingas, tamm; Vanemuise vöö ja Juta juuksesalgud). Eeposed: rahva- ehk kangelaseeposed kujutavad mingit müütilist aega, narratiivide keskmes on müütiline, muistne vägimees, kangelane, kuningas, rahva juht. Tähtis on mütoloogiline alus; kunsteeposed on uuema aja eeposed, kus kirjeldatakse uuema aja sündmusi (nt ajaloolise aja rahvajuhti, kuningat, mitte nii muistses minevikus toimunud sündmusi). Rahvaluulelise materjali osakaal pole nii tähtis. Stiilis on autoril olulisem roll, autor on ise valinud värsimõõdu, jutustamistehnika, pole seotud rahvaluulele omistatud värsimõõduga;
Historismi kriitika 1. Esimese kunstiteose probleem: Kuna kõik ajaloolised teooriad on nn tagasiviitavad, seisavad nad vastamisi tülika küsimusega kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos?! (Davies 1997) Esimest kunstiteost ei saadud ju narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda, sest enne esimest kunstiteost/kunsti ei eksisteerinud! ... < teos 1? < teos 2 < teos 3 < teos 4 < teos 5 < teos 6 ... 2. Probleeme narratiividega: Kes peab narratiivi punuma ja kuidas otsustada võistlevate narratiivide vahel (Levinson 1993, Lamarque 2004)? Kas narratiivid peavad tuginema kunstnike tegelikele kavatsustele kunstiajaloo suhtes või mitte? Dilemma: Kui mitte, siis võib vesta narratiive, mis lähevad kunstnike taotlustega vastuollu,mistõttu see ei näitaks milles kunsti tegemine tegelikult seisneb. Kui jah, siis on narratiividel üksnes sekundaarne roll - nad üksnes avaldavad seda, mis nagunii juba on toimumas (Levinson 1993) 201. Kunsti tuvastamise strateegiad
Film vs raamat. Film on hea, tonaalsus on tuntav. Undi tekstis Viivi Luige luule jne. Saab urbaniseeruva maailma tähiseks eesti kirjanduses. Urbaniseerumine muutub olemuslikuks. Postmodernne Unt jätkub. Näidendid "Vaimude tund Jannseni tänaval" 1984, "Phaethon, Päikese poeg" 1968, Good-bye, baby" 1975, 1999 Huntlus, 2006 Vend Antigone, ema Oidipus". Vaimude tunnis kohutvad erinevad tendentsid. Kultuurilooga käiakse teistmoodi ümber, kultuurimälu jätkatakse. Ei ole kõigi suurte narratiivide lõpetamine. 80ndatel loomingulin kriis? EI ole päris põhimõttelised. Tuleb uutel ja veenvatel kujudel välja. Postmodernse kirjutamise äärmusvõimalused 80-90ndatel. Üks võimalus tekst "Räägivad" 1984, Unt tühistab draama ja proosa piire. Raske öelda kumb on. Undile iseloomulik, et häälte paljunemine. Lisandub ka absurditunnetust. Unt kuulub alternatiivsesse ossa. Tekib haakumispunkte. Seda on ka uue lainega 80ndate teisel poolel 90ndate alguses. "Öös on asju" 1990
Postmodernism on Jamesoni arvates kapitalismi uus faas. Ta kriipsutab alla modernismi katkestuse. Postmodernistlik kultuur segab temaarvates kõrgkultuuri ja massikultuuri, mäidates sellviisil uusi sügavusi , mis peavad vastu interpretatsioonile; sisaldab pastii, mitte paroodiat, taasloovad ajalugu, mitte ajalookriitikat,tekitavad kujunditest stereotüüpe ja klieesid, mis õhutavad pigem nostalgiat kui tõelist ajaloolist mõistmist; ja narratiivide ja subjektide katkestus skisofreenilises fragmentide hajutamises.Postmodernistlik kultuur kaotab oma kriitilise distantsi ja on kehtiva ühiskonna ilustus. Ta väidab, et PM on kapitalismi uus kultuuri loogika., mis on fragmenteeritud kujutluste kultuur ja estetiseering, mis on osaks liikumaks globaalse kapitalismi poole ja PM ei ole selle esteetiline stiil modernismi kõrval vaid uus kultuuriline dominant. Frankfurdi koolkonna uusimad teoreetikud
annaabi.ee 
