Kultuurilood I lühiesseed (1)

Kultuurilood I, kodueksam
Mis on narratiiv ?
Narratiiviks nimetatakse tavaliselt müüdi, muinasjutu, romaani, poeemi või ajalooraamatu kujul vormistatud lugu, mis kirjeldab fiktiivseid või reaalseid sündmusi. Narratiivil on tähtis roll meie ühiskonnas ja kultuuripildis ning selle olemasolu on äärmiselt vajalik.
Suure loo tähtsaim sündmustik keerleb suurte tegelaste ja neile lähedal seisvate inimeste ümber. Siiski ei saa öelda, et suur lugu vaid „suurte“ inimeste lugu on, sest peategelase suhtest ümbruse ja ühiskonnaga peegeldub tegelikult ka „väikeste“ inimeste – siinkohal pean silmas tavalisi ebaolulisena näivaid tegelasi – elu ja lugu, mis mängib üsna olulist rolli loo jälgija jaoks tänapäeval. Juba selles, kui Gilgameš Uruki müüril kõndides oma maavaldusi jälgib, avaldub sealse ühiskonna elu – millega linnarahvas parajasti tegeleb ja kes milliseid ameteid seal peab. Kuna sellised kirjeldused õpetavad meile tolleaegse ühiskonna kultuuri ja elu, võibki öelda, et suur lugu on mööndustega kõigi lugu.
Indiviid, kellest suures narratiivis räägitakse, on kujutatud enamasti silmapaistva, suursuguse ja kangelasliku inimesena – ta on justkui oma aja inimideaal. Nii Gilgameši, Illiast kui Oidipust kirjeldatakse mõjuvõimsa, tugeva ja targana. Nad on kangelased. Rääkides grupikuuluvusest, kajastab nii Gilgameši ja Enkidu kui ka Iliase ja Patroklase ustav sõprus suurt meestevahelist armastust nende narratiivide ajasõlmedes.
Legende antakse edasi ikka suuliselt ja seda põlvest põlve selle õpetlikkuse ja suursugususe pärast, ent siis, kui mälu enam usaldada ei saa ning loodes hakkavad faktid varieeruma, pannakse need kirja. Suuri narratiive väärtustatakse eelkõige seepärast, et neil on seos ajaga ning nad on loo jälgijale õpetlikud ja/või pakuvad pingsat mõtteainet. Gilgameši eeposest saame olulist informatsiooni sumerite elu ja kultuuri kohta, Illiase loos kerkib esile tolleaegne naiste positsioon ühiskonnas ja kodus ning „Kuningas Oidipuse“ traagika paneb meid kangelasele siiralt kaasa tundma ning mõtlema ja arutlema vooruslikkuse ja õiglusese üle.
„Martin Luther. Üks inimsaatus“ (Lucien Febvre )
Autori eesmärk on anda ülevaade 16. sajandi algusest Saksamaal ja Lutherist kui reformaatorist – miks sai selleks just tema. Ta kirjeldab riigis toimunut sel ajajärgul ning Lutheri ängistust ja vihaseid mõtteid seoses kõige sellega, mis toimus, aga ka tema vaimset teekonda.
Febvre toetub kultuurilisele, ent ka ajalisele teksti analüüsimeetodile: ta kirjeldab tolle sajandi – mis ühtlasi on ka oluline ajasõlm Euroopas – ühiskonnakihte ja nende tundeid ja vaateid seoses religiooni ja poliitikaga Saksamaal. Seda riiki iseloomustab 16. sajandil anarhia nii poliitiliselt korralduselt kui ka moraaliprintsiipide arusaamadelt.
Kuna Lucien Fevbre on ise prantslane , võiks väita, et teos on kirjutatud neutraalsest vaatepunktist, oma emotsioone arvesse võtmata. Samuti ei ole käsitlus Lutherist religioosne, kuigi just katoliku kiriku langemine on siin keskseks teemaks.
Võim saksamaal oli jagunenud mitmete institutsioonide vahel, kes kõik lähtusid omakasust. Erinevate ühiskonnakihtide vahel esinesid tugevad vastuolud ning linnas valistes kaupmeeste mentaliteet ja linnakodanlus. Katolik kirik seda aga heaks ei kiitnud.
Kuna Lutherit ei katolik kirik ega ka muud usuõpetused ei rahuldanud, hakkas ta looma uut usuõpetust. Nõnda kirjutaski ta 1517ndal aastal välja oma ideedel põhinevad 95 teesi, legendi järgi naelutas need Wittenbergi linnakiriku uksele, tegelikult saatis Mainzi peapiiskopile. Need veendumused rahuldasid Saksamaa vajadusi.
Martin Luther oma ideedega ja 1517nda aasta sündmustik on niivõrd oluline ajaloos, et selle põhjal on tehtud ka filme. Üks lausa 2003ndal aastal hollywoodilike maneeridega, mis siiski kogu oma uudsuse ja tänapäevalikkuse juures ei mata tolleaegse aja hõngu.
Uute ideede levimine ja ajasõlmed
Uute ideede levikul kultuurkondades on miteid viise ning kultuuriajaloolased on seda ka erinevalt tõlgendanud. Ühe kultuuriloo uurimissuuna – antropoloogia – kohaselt pole ideede kujunemine pelgalt normide, vaid pigem printsiipide omandamine. Ideid uuritakse nüüd märksa põhjalikumalt kui varem, mõistmaks, kuidas saab neist tegu ning hiljem juba sotsiaalne muutus kultuurkonnas. Bourdieu sõnul ei jätku traditsioonid inertsist ning nende levitamiseks tuleb vaeva näha, nõnda on ka nende „uute ideedega“. Nende teostamine ei pruugi alati lihtne olla, need vajavad aega ja vaeva. Samuti ei jää traditsioonid alati oma algkujule, kuna neid mõjutavad inimesed, ühiskond, kultuuri muutumine ajas ja loomulikult ka „uued ideed“.
Ajasõlmeks nimetatakse pöördepunkti, mingisugust kultuurilist läbilõiget mingi ajahetkel. Uute ideede levikuga seoses võime luubi alla võtta 1517nda aasta ajasõlme, mil Martin Luther saatis Mainzi peapiiskopile kirja, millesse lisas oma ideedel põhinevad 95 teesi, millega algasid katoliku kiriku reformatsiooni liikumised. Sellega tekib uus kristluse haru, mis levib üle maailma.
1314 . aastaga seotud ajasõlmel toimus Euroopas palju, ent kõige olulisem sündmus, mida ka kursusel käsitleti, on Lõuna-Prantsusmaal asuva ketserliku küla Montaillou hävimine. Ketserluse vähenemine tähistab küll ajastu lõppu, kuid tegelikkuses ennustab see luterluse esilekerkimist tulevikus. Ühtlasi suri 1314. aastal Prantsusmaa kuningas Philippe IV, väidetavalt seepärast, et ta peatas Templite Ordu tegevuse ning ordu viimane suurmeister Jacques de Molay talle needuse peale pani. Siinjuures on minu arvates huvitav see, et just Philippe IV oli see, kes kutsus esimest korda kokku seisuste esinduskogu – generaalstaadid , millel on seos järgmise ajasõlme sündmustega.
1789. aastal sai alguse maailma tuntuim revolutsioon – Prantsuse revolutsioon. See sai eeskujuks nii 19. sajandi revolutsionääridele kui ka 20. sajandi totalitaarsetele režiimidele. 5. mai 1789 kutsus Louis XVI kokku generaalstaadid, millega algasidki Prantsuse revolutsiooni sündmused.
Hindeks sain C.