Artikli analüüs (0)

Artikli analüüs Lugesin 12. märtsil Müürilehes ilmunud artiklit “Kuidas luua lähedust toetavat avalikku  sfääri?“, mille autoriks on Eret Talviste.  Artikkel toob välja ühe suurima, kuid vähe  kõlapinda saanud, probleemi tänapäeva modernses ühiskonnas – üksinduse. Inglismaal  elavast 53 miljonist inimesest tunneb uuringute järgi ennast üksikuna 9 miljonit ning 200 000  vanurit kogevad tihti kuid, mil ei suhtle mitte ühegi sõbra, tuttava ega pereliikmega. Seetõttu  võib sageli pühade ajal näha haiglates täiesti terveid inimesi, kes tulevad sinna vaid üksindust leevendama. Samuti on perearstid avalikustanud, et päevas vähemalt viie külastaja vastuvõtu  eesmärk on olnud kellegagi suhtlemine.  Autor toob välja, kuidas juba eelmisel sajandil liikus kirjanduse ja kunsti siht inimest  ümbritsevate inimeste ja keskkonna, aga ka iseendast võõrandumise kujutamisele, kuid alles  nüüd on saabunud hetk, kui selle tulemusena vallandunud üksindustunnet hakatakse  teadvustama ka poliitilisel tasemel. 17. jaanuaril nimetas Theresa May ametisse  üksindusministri Tracey Crouchi, kelle peamisteks ülesanneteks peaks olema erinevate  noorteorganisatsioonide ja vanurite päevakodude juurde loomine, kuid lisaks ka avaliku  ruumi muutmine koosviibimisteks sobivamaks.  Üksindus on tänapäeva maailma kurb reaalsus. Autor toob selgelt välja selle seose mitte  ainult romantiliste suhete puudumise, vaid just üldinimliku kontakti nappusega. Ta juhib  tähelepanu sellele, kuidas tänapäeval nähakse romantilises armastuses justkui midagi  päästvat, vabastavat. Sellest on saanud kui kinnisidee, mis meid päris maailma tagasi viib  ning üksindusest välja toob. Kuid tegelikkuses ei saa see tekkida, kui nii avalik kui ka  privaatsfäär pole tervikuna avatud erinevatele intiimsuse vormidele.  Kuidas luua avalik sfäär, mis on intiimne ja vastuvõtlik kõikidele inimestele ja  suhtevormidele? Sellele vastab autor lühidalt, märkides ühe viisi: väikeste narratiivide  lähedustest väärtustamine ja kogukondlikult julgustamine.  Olenemata sellest, et teatud eestlaslikust vaatevinklist tundub sellise probleemi välja toomine  kuidagi heaoluühiskondlik ning üksindus millenagi, millega riiklikul tasemel tegelemine on  pea raha raiskamine, usun, et seda tuleks käsitleda nagu ka teisi suuremaid terviseprobleeme.  Piir füüsilise ja psühholoogilise tervise vahel on tihti hapram kui ette kujutame. Kroonilise  üksinduse mõju eluea pikkusele on võrreldav suitsetamisega päevas 15 sigaretti ning veel  tugevam kui ülekaalulisus. Üksindus tõstab stressihormoonide ja põletike taset, mis 


suurendab südamehaiguse, liigesepõletiku, 2. tüübi diabeedi ja dementsuse riski ning lisaks  on uuringud näidanud ka suuremat Alzheimeri võimalust. Kui Alzheimer mõjutab hetkel 5,7  miljoni ameeriklase elu, siis 2050. aastaks ennustatakse selle arvu kolmekordset kasvu. Seega kui üritame riiklikul tasemel regulaarida suitsetamist, alkoholi tarbimist või HIV levikut, siis  peaksime samamoodi suhtuma ka üksindusse.  Üksindus on aga muidugi teistsugune probleem kui suitsetamine ning seda praeguse aja  epideemiaks kutsuda on väär. Tõsi, tegemist on probleemiga, kuid kuidas seda probleemi  mõõta? Kuidas saada adekvaatset informatsiooni ja viia läbi uuringuid? Kõige levinumalt  kasutatakse statistikates nii vastuseid, mis väidavad, et osalejad tunnevad kõrvale jäetult,  isoleeritult või lihtsalt, et pole piisavalt suhtluskaaslasi. Sageli jäetakse sisse ka vastused, mis  hõlmavad vaid osa ajast. Kas seda saab lugeda üksinduseks? Üks põhjus, miks sellises  mõõtmisviisis juba kahelda, on teatud lühiajalise üksinduse kasulikkus inimesele. See annab  ajule ohusignaali ning annab märku, et peame looma tugevamaid sotsiaalseid sidemeid.  Lisaks tuleks arvesse võtta ka selle, et sageli põhinevad uuringud juba ise valel  informatsioonil ning tõestatakse vaid seda, mida soovitakse. Uuring, millele tihti artiklites  toetutakse, on pärit 2004. aastat ja väidab, et sellel hetkel ei olnud ühel neljast ameeriklasest  mitte kedagi oma igapäevaelus, kellelt tuge leida, võrreldes 80ndatel ühega kümnest, kuid  hiljem on tulnud välja, et see on tehtud valede andmete põhjal ning isegi uuringu autor on  väitnud, et ei tugineks enam sellel. Sama küsitlus on viidud läbi hiljem uuesti ning 80ndate ja  praeguse aja vahel ei leitud suurt erinevust.  Statistikas, mis on läbi viidud palju täpsemalt, võib näha, et 2017. aastal 19% ameeriklastest  tundsid end üksikuna suurema osa nädalast, mis küsitlusele eelnes, ning Suurbritannias  tundsid 6% inimestest ennast üksikuna kogu või suurema osa ajast. See on juba  märkimisväärne erinevus artiklis toodud 9 miljoniga 53st, mis tähendaks pea 17%.  Olenemata erinevusest on need siiski murettekitavad arvud, kuid need olid võrdlemisi  sarnased 1948. aastal, mil 8% vastanutest Ühendkuningriigis tundsid ennast üksikuna  suurema osa või kogu ajast.  Seega on muidugi üksindus probleem, millega peaks tegelema, kuid see ei ole inimeste jaoks  midagi uut ning selle valedel mõõtmetel käsitlemine võib muuta selle veelgi suuremaks  mureks. Üksindusministri avalikustamisega kaasnes ka rõhutamine, et üksinduse riskigruppi  kuuluvad kõik ning sellega tuleks tegeleda kõikjal. Tegelikkuses on aga kindel riskigrupp,  milles üksindus on levinum ning millega tuleks esimesena tegeleda. Riikides nagu USA ja 


UK on selleks vaesed, töötud, migrandid – ka riigisisesed -,kelle elu on ning ebastabiilne ning see muudab ka suhted nende elus keerulisemaks. Lisaks sellele on neil kõige keerulisem  saada üksindusega abi, nii meditsiinilist kui ka teistelt inimestelt, kuna juba sotsiaalsel  tasandil on arvamus nendest negatiivne.  Peaaegu romantiline on väita, et üksindus on vaid tänapäeva probleem, tuua välja  sotsiaalmeedia paradoks ning individualism, kuid tegelikkuses on see osa meie  pikaajalisemast ühiskonnamudelist. Võiks pea väita, et see on osa inimesest olemiseks, kuna  selline ühiskonnamudel on meile nii südamelähedane ning ilmselt ka sobiv. Loomulikult ei  saa eirata sotsiaalmeedia mõju inimsuhetele ning nende sügavusele, kuid samal ajal tuleks ka  arvesse võtta, et tehnoloogia võimuses on ka inimesi üksteisele lähemale tuua, seda ka  sotsiaalmeedial. Kõik sõltub selle kasutamisest.  Kroonilise üksinduse probleemi lahendamine on seega palju sügavam ja selle ravimine ei saa  käia ainult ühe valdkonna, ühiskonna ega aja siseselt, vaid see on suurem muutus inimese  sees ja inimeseks olemises. Kas me kunagi jõuame selleni või kas üldse peaksime jõudma?  Sellele objektiivselt vastamine pole minu võimuses.  Artiklis puuduvad tsitaatsõnad.