Kvalitatiivse uurimis traditsioonid (0)

Kvalitatiivse uurimise traditsioonid Marion Demus Etnograafia – sõna „etnograafia” on pärit kreeka keelest ning mõiste tähendab inimeste ja rahvaste kultuuri   süstemaatilist   uurimist   ning   selle   alaliikidena   võiks   käsitleda   näiteks   välitööd, osalusvaatlust ja juhtumiuurimust. Sotsioloogias on see üks põhilisi kvalitatiivseid metodoloogiaid, mis on läbi aastate keerulisemaks ja erinevalt määratletavaks arenenud. Etnograafia põhiline teistest metodoloogiatest eristuv tunnus on see, et etnograafia on otsene vaatlus ja uurija isiklik osalemine. Etnograafia eesmärk üldiselt on mõista inimeste käitumist nende loomulikus kultuurilises argielu keskkonnas.   See   uurimisviis   on   paindlik   ning   uurimise   käigus   võib   fookus   muutuda.   Eesmärk saavutatakse uurija isikliku osalemise kaudu, olles vaatleja, kes õpib tundma uuritavat fenomeni, uurides tema päriselu toiminguid. Uurija eriliseks rollis etnograafilises uurimuses on õppija olek, kes esineb teatud instrumendina, tänu millele on tal võimalik isiklikult kogeda uuritavat nähtust loomulikus keskkonnas. Kuna tegeliku pildi saamiseks ei piisa ainult oma tegevustest, argielust, kultuurist   ja   tõekspidamistest   rääkimine,   siis   saavutab   etnograafilises   uurimuses   uurija   sügava mõistmise   ka   võõrastes   kultuurides.   Etnograafia   kõige   loogilisem   ja   äärmuslikum   tulemus   on autoetnograafia.  Andmeid   kogutakse   välitöö   käigus,   kui   teostatakse   osalusvaatlus,   mille   käigus tehakse märkmeid või kasutatakse tehnilisi vahendeid vaatluse fikseerimiseks, kasutatakse ka teisi andmekogumismeetodeid ning andmeid töödeldakse ja esitatakse. Lisaks välitööle kogub uurija ka muid uurimisobjektispetsiifilisi andmeid (verbaalsed ja visuaalsed tekstid, artefaktid, statistilised andmed jne). Põhiline analüüsimeetod on etnograafiline tõlgendus, mida võib kombineerida teiste analüüsimeetoditega. Etnograafia põhineb peamiselt sümbolilise interaktsionismi, fenomenoloogia külgneva etnometodoloogiaga ja poststrukturalismi külgneva sotsiaalkonstruktsionismiga teooriatel. Juhtumiuurimus   –   Juhtumiuurimus   on   uurimisstrateegia,   mis   sai   alguse   Prantsusmaal, Suurbritannias   ja   USA-s.   Juhtumiuurimus   mõistetakse   peamisel   kolmes   tähenduses   –   ühe konkreetse üksuse kontekstist lähtuv mitmekülgne süvaanalüüs (üksus võib olla inimene, grupp inimesi, sündmus, projekt, asutus jne), konkreetse üksuse kontekstist lähtuv üksikasjalik kirjeldus (uurimuse/analüüsi   tulemus)   ning   teatud   sotsiaalse   fenomeni   uurimine   ühe   konkreetse   üksuse kaudu, milles uuritav fenomen ilmneb (näiteks kogukonna toimimise uurimine ühes naabruskonnas, koolikiusamise uurimine ühes klassis jne). Kõige olulisem erinevus traditsioonilises meetodis on see, et uurimisüksuseks on sotsiaalne nähtus selle terviklikkuses ja loomulikus kontekstis, mitte kategooriatesse jaotatuna ja muutujatega. Juhtumiuurimust kasutatakse nii näiteks psühholoogias, meditsiinis ja juuras ning veel mitmes valdkonnas. Iga distsipliin lisab juhtumiuurimusele omapära. Kvalitatiivse   juhtumiuurimuse   eesmärk   on   objekti   tundmaõppimine   ja   esitlemine   selle


terviklikkuses ja ainulaadsuses. Konteksti kirjeldamiseks kasutatakse enamasti statistilisi andmeid ning andmekogumise meetodi valik on juhitud eesmärgist koguda võimalikult palju ja mitmekesist informatsiooni.   Juhtumi   määratlemisel  on  oluline   eristada   see  teistest  juhtumitest  ja   nähtustest. Uuritav   juhtum   võib   olla   lihtne   või   keeruline   ning  mitmekordsed  või   kollektiivsed,   eristatakse seesmise ja instrumentaalse juhtumiuurimuse tüüpe. Seesmise puhul räägitakse sellisest juhtumist, mille   tundmaõppimine   on   uurimuse   eesmärk   iseenesest   (näiteks   unikaalne   inimene)   ning instrumentaalse   juhtumi   puhul   on   eesmärk   representeerida   näiteks   üldisemat   fenomeni,   mis väljendub   erinevates   konkreetsetes   ilmingutes   (näiteks   tüüpiline   patsient   –   haiguse   põdeja). Andmeid kogutakse rikkalikult ja süvitsi, põhilised meetodid on osalusvaatlus, intervjuu, tekstid ja visuaalsed tekstid. Andmete analüüs toimub juhtumisiseselt või juhtumit läbivalt. Tegevusuuring – Tegevusuuringut on määratletud kui sotsiaalsete olukordade uurimist, mille viivad läbi   praktikud   eesmärgiga   mõista   teatud   tegevuse   probleemi   sügavamalt   ning   parandada   selle kvaliteeti.   Sellele   kehtivad   tavalise   teadusuuringu   üldpõhimõtted   nagu   süsteemsus   ja   täpsus. Tegevusuuring lähtub praktilistest küsimustest ja on suunatud erialase tegevuse edendamisele, on loomult   tsükliline,   selle   käigus   läheb   vaja   analüüsivõimet   ning   on   koostööpõhine   ja kogukonnakeskne.   Püütakse   inimeste   koostöös   ühendada   tegevust   ja   reflektsiooni,   teooriat   ja praktikat   ning   jõuda   muret   tekitavate   probleemide   praktiliste   lahendusteni,   üldisemalt   aga indiviidide   ja   ühiskondade   õigusteni.   Teistest   uurimisviisidest   eristab   seda   kohene   praktiline rakendatavus,   mille   tulemusi   ja   mõjusid   peab   hindama.   Tegevusuuringu   läbiviija   on   eelkõige praktikust uurija, kes kasvatab erialaste teadmiste pagasit, et tõsta õpetamise taset, on oma ala autoriteet ning keskendunud oma ametile/tööle ning otsib tunnustust ja kinnitust. Tegevusuuringu läbiviijad   kasutavad   tihti   mõttepäevikut,   kus   dokumenteerivad   tehtud   plaanid,   märkused,   enda mõtted ja isiklikud arvamused, tulemused jne. Tegevusuuring on oma olemuselt koostöö-põhine ning tsükliline, mis koosneb planeerimisest, tegutsemisest, vaatlemisest ja analüüsimisest, seega uuringu läbiviimiseks peab varuma piisavalt aega. Uurimisviis õib tugineda nii kvalitatiivsetele kui kvantitatiivsetele andmetele, levinumad meetodid on intervjuu, vaatlus ja küsimustikud. Andmetena võib   kasutada   ka   näiteks   õpilaste   tagasisidet,   veebiarutelusid,   tunnis   antud   ülesandeid,   õpilaste ettekandeid jne. Põhistatud teooria – Põhistatud teooria on kvalitatiivne uurimisviis, mille eesmärk on empiiriliste andmete alusel genereerida hästi põhjendatud teooria või hüpoteese. Eristatakse nelja olulist suunda –   klassikaline,   interaktsionistlik,   positivistlik   ja   konstruktivistlik.   See   koosneb   kindlatest põhimõtetest ja protseduuridest ning erinevatest analüüsi- ja tõlgendamismeetoditest, mille käigus uuritava nähtuse/objekti kohta tekib põhjendatud ja tõendatud teoreetiline teadmine, näiteks põhjus-


tagajärg  seos teiste nähtustega. Põhistatud teooria üks oluline metodoloogiline  põhimõte  on, et teaduslikku uurimust käsitletakse, kui tundmaõppimise protsessi, mille käigus teadmine areneb ja laieneb   iga   uue   sammuga.   Seda   alustatakse   esialgse   valimi   leidmisega   ja   üldise   küsimuse esitamisega huvipakkuva uurimisteema kohta ning tundlikumaks muutuvate mõistete leidmisega, mis suunavad uurijat esitama teema kohta teatud küsimusi. Analüütiliste põhimõtete ja võtete hulka kuuluvad näiteks üheaegne andmete kogumine (analüüsiga alustatakse kohe), kodeerimine, analüüs ja teooria arendamine, memode kirjutamine jne. Analüüsi ja andmekogumise üheaegsus suunab edasist   andmekogumist,   et   see   keskenduks   rohkem   analüüsi   käigus   selgunud   teemadele   ja küsimustele.   Põhistatud   teooria   puhul   kasutatakse   erinevaid   tekstilisi   andmeid   (intervjuud, toimikud,   päevikud   jne)   ning   oluline   on   uurija   avatus   analüüsitava   materjali   suhtes.   Uurimuse käsilevõtmine   eeldab   põhjalikku   ettevalmistust   ja   kannatlikkust.   Põhistatud  teooriat   taotlevates uuringutes püütakse tungida võimalikult sügavale ning koguda rikkalikke andmeid. Need hõlmavad nii osaliste mõtteid, tundeid, kavatsusi ja tegusid kui ka ilmingute konteksti ja struktuuri. Narratiivuurimus   –   Narratiivuurimus   on   tõlgendustöö   vorm,   lugu,   milles   inimesed minevikusündmusi esitavad, mõtestavad ja hindavad. Sotsioloogide jaoks tähendab narratiiv pikki väljavõtteid jutustustest, mis on laiendatud seletused kontekstis ja mis rulluvad lahti kuulaja ees ühe või mitme uurimisintervjuu või teraapiasessiooni ajal. Narratiivile on iseloomulik järgnevusmuster ja  põhjuste-tagajärgede  järjestikune  seostamine  soovitava  lõpptulemuse  nimel,  mis  tähendab,  et narratiivi sündmused on valitud, korrastatud ja esitatud tähendusrikaste konkreetset kuulajaskonda silmas   pidades.   Piiritletud   on   narratiivi   algus   ja   lõpp,   antud   narratiivi   esitajale   kriteeriumid episoodide valikuks, antud edasi nende episoodide omavahelise seose ja viidatud nende tähendusele jutustaja jaoks. Narratiivi oluliseks tunnusjooneks peetakse ka kogetud sündmuste esitamise ajalist järgnevust.   Narratiivides   esitatakse   sündmusi,   mida   rääkija   on   emotsionaalselt   ja   sotsiaalselt väärtustanud ja hinnanud, kuna need on sisenenud narraatori elulukku ja omandanud seal tähenduse. Narratiivide   esitamisse   on   kaasatud   kuulajaskond,   kellele   lugu   esitatakse   ning   tavaliselt   on narratiivis   olemas   vastuväited   kuulajaskonna   oletatava   ebasoodsa   reaktsiooni   ja   kriitika   suhtes. Narratiiv luuakse ühe käsitluse kohaselt vastastikuse interaktsiooniprotsessi käigus koos kuulajaga. Narratiivuurimus   erineb   teistest   uurimistraditsioonidest   narratiivi   määratlemise   poolest,   selle andmestik   koosneb   just   narratiividest   ning   analüüsis   luuake   tüpoloogiaid   või   uurijapoolseid narratiive   uuritava   fenomenide   kohta.   Narratiivide   analüüsimine   algab   narratiivide   eristamisega intervjuu tekstist, mille aluseks on narratiivitõlgendus. Tuleb osata määrata selle algus ja lõpp. Narratiivide   äratundmiseks   tekstis   kasutatakse   käsitlust   täielikult   formureerunud   narratiivi struktuuri, millel on Labovi ja Waletzky järgi kuus osa, alates sissejuhatavast kokkuvõttest koodani, mis toob kuulaja ja jutustaja tagasi olevikku. Narratiivianalüüsil on kolm põhisuunda: strukturaalne,


temaatiline ja narratiivjutustamise interaktsiooniline ja kontekstuaalne tõlgendamine. Analüüs algab transkribeerimisest ning narratiivide üles leidmisest.