Chris Lorenz –
„Ajalugu ja teooria“Seminari alltekstiks on võetud C. Lorenzi artikkel, milles ta proovib
seletada mis on ajalooteooria ning kes sellele küsimusele on
proovinud erinevaid vastuseid pakkuda. Samuti periodiseerib ta
ajalooteooria kui ühe
ajaloofilosoofia haru,
jagades selle kolmeks
lõiguks.
Ajalugu – RUUM
(piirkond, riik,
manner ,
impeerium ) VS AEG (aasta ,sajand, ajastu)
Ajalooteooria on
arutelu millega ajaloolased tegelevad, kuidas ja miks nad
minevikku uurivad. Chris Lorenz vatab ajalooteooriat lahutamatus seoses
praktilise ajaloouurimisegaAjalooteooria moodustavad filosoofilised
või reflektiivsed arutlused selle üle, mis on ajaloo objekt(id) või
keel(ed). Ajalooteooria moodustub „minevikuga seotud kirjelduste,
veendumuste ja teadmiste kõikide aspektide filosoofilistest
käsitlustest, ning on ühteaegu nii kirjeldav kui ka
normatiivne (A.
Tucker)
Ajaloolaste seas
pole üksmeelt ajaloo objekti, meetodi ega teaduslike saavutuste
osas, mis peaksid seda
eristama ühiskonnateadustest. Ei pasita
olevat selge, mis peaks olema ajaloo „põhiteema“ – tema
konkreetsed ajalis-ruumilised piirid.
Ajalooteoorial
on kolm üksteisega seotud praktilist funktsiooni:
Legitimeerib mingi konkreetse ajalookirjutuse tava, konkreetse ajalootemise viisi. Esitleb seda epistemoloogiliselt ja metodoloogiliselt teistest paremana. Õigustab ja seab esile nö õige viisi.
Programmiline funktsioon, kus teooria visandab konkreetse programmi ajalooga tegelemiseks. Kuidas uuritakse ja kes uurib?
Piiritleb ajalootegemise viisi teoreetiliste reflektsioonidega.
Ajalooteooria
esitab 4 küsimust –
Epistemoloogilised küsimused (Mida üldse saame teada tegelikkuse kohta ja mis on nende teadmiste iseloom?)
Metodoloogilised küsimused (Kuidas teadmisi hankida? Milliseid meetodeid kasutada, et teadmisi genereerida?)
Ontoloogilised küsimused (Mis on mineviku mõte? Kuhu see välja viib? Kas on olemas jumalik ettemääratus jne. Ei esita küsimusi ajaloouurimise kohta vaid ajaloo enda kohta.)
Eetilised , juriidilised ja poliitililised küsimused (mineviku kasutamise kohta)
Alates 1945
aastast on jagatud ajalooteooria uurimine kolme perioodi:
1945-1970 – analüütiline ajaloofilosoofia
Peamine tähelepanu oli pööratud epistemoloogias tõestamise
probleemile ja metodoloogias teadusliku seletuse probleemile.
Eesmärgiks oli „ objektiivsus “ ja „tõele võimalikult lähedale
pääsemine“. Alltekst: Carl Hempeli artikkel „Katusseadustest“
– universaalsed seletused ajaloo kohta. Hempeli liitlased –
positivistid, vastased hermeneutikud ja historistid. Iseloomulik
kokkupuutepunktide puudumine filosoofide ja ajaloolaste väitluste
vahel. Ajaloolased ei puudutanud üldiseid seaduspärasusi ajaloo
seletamisel, filosoofid ei kuulanud ühiskonnateadlasi. Lõi vankuma
mõte, et teadusele on „üks globaalne“ mõtlemine vaid
see koosneb arvukatest lokaalsetest distsipliinide
praktikatest.
1970-1990 – narrativne ajaloofilosoofia
Sild kahe ajajärgu vahel – A. C. Danto teos, milles oli siiski
positivismi ja metodoloogilise temaatika jälgi. Samas ütles ta, et
ajalooseletus on olemuselt tagasivaatav. Narratiivne ajaloofilosoofia
keskendus esitusviisidele. Ajalootegemine koosneb narratiivide
konstrueerimisest, uurimustööst ja nende kahe osa vahele silla
ehitamisest, millega narratiivid toestatakse mineviku
tõendusmaterjalist.
1990 – „ kohalolu “(mälu, trauma , mineviku kohalolu)
Seda ajastut iseloomustab teooriatundlikus, kerkib esile „mälu“
temaatika (sõdade tagajärjel). Tekkisid uued küsimused:
„Teise“ küsimus
Traumaatilise mineviku küsimus
Keele küsimus
Koostaja :
Sandra Maide
Ajaloo
Instituut
25.09. 2014
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-11-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
xmeowx
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid