Mõisted kreeka mütoloogiast (1)

Kükloobid
Kreeka mütoloogias on kükloobid Taeva, Uranose ja maajumalanna Gaia pojad, tahumatud, üheainsa keset laupa asetseva silmaga hiiglased, Hephaistose sepasellid. Sagedamini on mainitud Argest, Brontest, Steropest. Võimuvõitluses sulges isa kükloobid maa sügavusse (Antiigileksikon, 1983), kuid Zeus vabastas nad pikast vangistusest. Kükloobid kindlustasid tema valitsust ja sepistasid tema jaoks piksenooli ja välke ( Fink , 2000).
Eeposes „Odüsseia“ on kükloobid merede valitseja Poseidoni jõhkrad algelise eluviisiga pojad (Antiigileksikon, 1983), eraklikud koopaelanikud ühel saarel Läänes, tahumatud hiiglased, kes ei hari põlde, vaid karjatavad ainult oma loomi. Üks neist oli metsik Polyphemos , kes ei austanud jumalaid ja tappis inimesi. Teda ja tema liigikaaslasi paigutasid hilisemad autorid elama Sitsiiliasse (Fink, 2000).
Hamiltoni teos “Antiikmütoloogia” (1975) jutustab Odysseuse ja Polyphemose kohtumisest. Eksirännakul sattus Odysseus oma meestega randuma avara koopa juures, mille peremees oli jube ja tohutu suur kükloop Polyphemos. Ta sulges koopasuu röögatu rahnuga ning sõi ära kaks Odysseuse meest, väites, et ei hooli ega karda Zeusi ega ühtki teist jumalat. Järgmisel päeval einestas kükloop sama hirmsal viisil. Viimaks tuli Odysseusele pähe pääsemisplaan: ta torkas tulise terava otsaga palgijupi kükloobi ainukesse silma ning mehed põgenesid koopast oinaste kõhu alt pikast karvast kinni hoides. Maruvihane Polyphemos jäi pimedana kaldale istuma. Odysseuse selline käitumine ajas vihale kükloobi isa, Poseidoni, kes vandus , et Odysseus peab koju tagasi jõudma pärast pikki vintsutusi ja alles siis, kui on kaotanud kõik oma mehed.
Arvatakse, et kükloopide tapja oli Apollon . Zeus oli tapnud tema poja Asklepiose, sest kartis , et viimase kunst surnute elluäratamisest levib rahva sekka. Apollon sattus poja surma pärast ülimasse raevu, läks Etna mäele, kus kükloobid sepistasid piksenooli, ja tappis oma vibuga mõnede autorite sõnade järgi kükloobid, teiste järgi aga nende pojad ( Hamilton , 1975).
Kükloope peeti Mükeene ajastu mitme meetri paksuste müüride ehitajaiks (kükloopilisi müüre leidub näitkes Tirynsis ja Mükeenes, nendeks on nimetatud ka Itaalias, eriti etruski aladel paiknevaid kivirajatisi), müürisüdamikku ümbritsevad hiiglaslikud kiviplokid arvati olevat kükloopide kokku kantud (Antiigileksikon, 1983). Tänapäeval nimetatakse kükloopideks ühe tulega kaevurilampe.
Pegasos
Pegasos oli kreeka mütoloogias tiivuline võluhobune, kes koos oma venna Chrysaoriga hüppas välja Poseidonist rasestunud Medusa kehast, kui Perseus1 gorgo pea maha lõi. (Antiigileksikon, 1983). Bellerophon, ka Bellorophonthes, kes oli ühe müüdi kohaselt Korintose kuninga Glaukose poeg, ent keda peeti ka merede valitseja Poseidoni ja targa sureliku Eurynome pojaks, taltsutas Pegasose Athenalt unes saadud kuldsete, ennenägematult ilusate valjastega, saades kuulsa looma peremeheks.
Tirynsi2 kuninga Proitose abikaasa Anteia armus Bellerophonisse, kes naise ära põlgas. Anteia nõudis Bellerophoni tapmist. Et Proitos oli noormeest oma lauas kostitanud, ei saanud ta Bellerophoni tappa ning saatis ta Aasiasse Lüükia kuningale kirja viima, kes enne teate lugemist Bellerophoni samuti külalislahkelt kohtles ning seega ei julgenud Zeusi viha kartev kuningas kirjas sisaldunud soovi täita. Bellerophon saadeti tuld sülgavat koletist Chimairat (Kimääri) tapma . Kurjakuulutav elukas oli eest lõvi, tagant madu ning keskelt sokk, kuid Pegasose seljas polnud vaja leegitsevale koletisele ligi minna. Pegasosega Chimairast üle lennates surmas ta eluka nooltega . Bellerophon võitles veel vägevate sõjameeste solüümide ning vallutushimuliste amatsoonidega ja abiellus lõpuks Proitose tütrega.
Edukas Bellerophon proovis Pegasosel jumalate elupaika Olümposele ratsutada, kuid ratsu oli targem ning keelatud paika lennates paiskas ratsaniku seljast. Pegasos leidis peavarju Olümpose taevalikes tallides, kus hoolitsetakse Zeusi hobuste eest. Ta tõi kohale kõue ja piksenooled, kui Zeus neid kasutada tahtis (Hamilton, 1975).
Pegasose kabjalöögist tekkis muusade mäel Helikonil Hippokrene („hobuseallikas“), seetõttu sai Pegasosest hiljem luulehobu ja luuletajate kõrgelennulisuse sümbol. Müüdi aineil põhinevad G. B. Tiepolo maal ja F. von Schilleri luuletus (Antiigileksikon, 1983). Üldisemas plaanis on Pegasos inspiratsiooni, loomepuhangu ning luulehobu võrdkujuks.

Sireenid, ka seireenid
Kreeka mütoloogias Acheloose (või Phorkyse)3 tütred, linnu keha ja inimese – enamasti naise – peaga kurjad deemonid. Neil olid üliinimlikud teadmised ja võime muuta ilma. Nad hurmasid oma kauni lauluga möödasõitvaid laevnikke, kes seetõttu sõitsid karidele ja hukkusid. (Antiigileksikon, 1983). Hamiltoni ütleb raamatus “Antiikmütoloogia” (1975), et sireenid elasid saarel keset merd ning pole teada, missuguse välimusega nad olid, sest nende nägija ei pääsenud eluga. Hellenismi aja eepik Rhodose Apollonios nimetab sireene muusa Terpsichore ja jõejumal