Mõisted kreeka mütoloogiast (1)

Kükloobid
Kreeka mütoloogias on kükloobid Taeva, Uranose ja maajumalanna Gaia pojad, tahumatud, üheainsa keset laupa asetseva silmaga hiiglased, Hephaistose sepasellid. Sagedamini on mainitud Argest, Brontest, Steropest. Võimuvõitluses sulges isa kükloobid maa sügavusse (Antiigileksikon, 1983), kuid Zeus vabastas nad pikast vangistusest. Kükloobid kindlustasid tema valitsust ja sepistasid tema jaoks piksenooli ja välke ( Fink , 2000).
Eeposes „Odüsseia“ on kükloobid merede valitseja Poseidoni jõhkrad algelise eluviisiga pojad (Antiigileksikon, 1983), eraklikud koopaelanikud ühel saarel Läänes, tahumatud hiiglased, kes ei hari põlde, vaid karjatavad ainult oma loomi. Üks neist oli metsik Polyphemos , kes ei austanud jumalaid ja tappis inimesi. Teda ja tema liigikaaslasi paigutasid hilisemad autorid elama Sitsiiliasse (Fink, 2000).
Hamiltoni teos “Antiikmütoloogia” (1975) jutustab Odysseuse ja Polyphemose kohtumisest. Eksirännakul sattus Odysseus oma meestega randuma avara koopa juures, mille peremees oli jube ja tohutu suur kükloop Polyphemos. Ta sulges koopasuu röögatu rahnuga ning sõi ära kaks Odysseuse meest, väites, et ei hooli ega karda Zeusi ega ühtki teist jumalat. Järgmisel päeval einestas kükloop sama hirmsal viisil. Viimaks tuli Odysseusele pähe pääsemisplaan: ta torkas tulise terava otsaga palgijupi kükloobi ainukesse silma ning mehed põgenesid koopast oinaste kõhu alt pikast karvast kinni hoides. Maruvihane Polyphemos jäi pimedana kaldale istuma. Odysseuse selline käitumine ajas vihale kükloobi isa, Poseidoni, kes vandus , et Odysseus peab koju tagasi jõudma pärast pikki vintsutusi ja alles siis, kui on kaotanud kõik oma mehed.
Arvatakse, et kükloopide tapja oli Apollon . Zeus oli tapnud tema poja Asklepiose, sest kartis , et viimase kunst surnute elluäratamisest levib rahva sekka. Apollon sattus poja surma pärast ülimasse raevu, läks Etna mäele, kus kükloobid sepistasid piksenooli, ja tappis oma vibuga mõnede autorite sõnade järgi kükloobid, teiste järgi aga nende pojad ( Hamilton , 1975).
Kükloope peeti Mükeene ajastu mitme meetri paksuste müüride ehitajaiks (kükloopilisi müüre leidub näitkes Tirynsis ja Mükeenes, nendeks on nimetatud ka Itaalias, eriti etruski aladel paiknevaid kivirajatisi), müürisüdamikku ümbritsevad hiiglaslikud kiviplokid arvati olevat kükloopide kokku kantud (Antiigileksikon, 1983). Tänapäeval nimetatakse kükloopideks ühe tulega kaevurilampe.
Pegasos
Pegasos oli kreeka mütoloogias tiivuline võluhobune, kes koos oma venna Chrysaoriga hüppas välja Poseidonist rasestunud Medusa kehast, kui Perseus1 gorgo pea maha lõi. (Antiigileksikon, 1983). Bellerophon, ka Bellorophonthes, kes oli ühe müüdi kohaselt Korintose kuninga Glaukose poeg, ent keda peeti ka merede valitseja Poseidoni ja targa sureliku Eurynome pojaks, taltsutas Pegasose Athenalt unes saadud kuldsete, ennenägematult ilusate valjastega, saades kuulsa looma peremeheks.
Tirynsi2 kuninga Proitose abikaasa Anteia armus Bellerophonisse, kes naise ära põlgas. Anteia nõudis Bellerophoni tapmist. Et Proitos oli noormeest oma lauas kostitanud, ei saanud ta Bellerophoni tappa ning saatis ta Aasiasse Lüükia kuningale kirja viima, kes enne teate lugemist Bellerophoni samuti külalislahkelt kohtles ning seega ei julgenud Zeusi viha kartev kuningas kirjas sisaldunud soovi täita. Bellerophon saadeti tuld sülgavat koletist Chimairat (Kimääri) tapma . Kurjakuulutav elukas oli eest lõvi, tagant madu ning keskelt sokk, kuid Pegasose seljas polnud vaja leegitsevale koletisele ligi minna. Pegasosega Chimairast üle lennates surmas ta eluka nooltega . Bellerophon võitles veel vägevate sõjameeste solüümide ning vallutushimuliste amatsoonidega ja abiellus lõpuks Proitose tütrega.
Edukas Bellerophon proovis Pegasosel jumalate elupaika Olümposele ratsutada, kuid ratsu oli targem ning keelatud paika lennates paiskas ratsaniku seljast. Pegasos leidis peavarju Olümpose taevalikes tallides, kus hoolitsetakse Zeusi hobuste eest. Ta tõi kohale kõue ja piksenooled, kui Zeus neid kasutada tahtis (Hamilton, 1975).
Pegasose kabjalöögist tekkis muusade mäel Helikonil Hippokrene („hobuseallikas“), seetõttu sai Pegasosest hiljem luulehobu ja luuletajate kõrgelennulisuse sümbol. Müüdi aineil põhinevad G. B. Tiepolo maal ja F. von Schilleri luuletus (Antiigileksikon, 1983). Üldisemas plaanis on Pegasos inspiratsiooni, loomepuhangu ning luulehobu võrdkujuks.
Sireenid, ka seireenid
Kreeka mütoloogias Acheloose (või Phorkyse)3 tütred, linnu keha ja inimese – enamasti naise – peaga kurjad deemonid. Neil olid üliinimlikud teadmised ja võime muuta ilma. Nad hurmasid oma kauni lauluga möödasõitvaid laevnikke, kes seetõttu sõitsid karidele ja hukkusid. (Antiigileksikon, 1983). Hamiltoni ütleb raamatus “Antiikmütoloogia” (1975), et sireenid elasid saarel keset merd ning pole teada, missuguse välimusega nad olid, sest nende nägija ei pääsenud eluga. Hellenismi aja eepik Rhodose Apollonios nimetab sireene muusa Terpsichore ja jõejumal Acheloosi tütardeks; rooma luuletaja Ovidiuse järgi nimetatakse sireenideks Hadese naise Persephone lindudeks muutunud kaaslannasid (Fink, 2000).
Sireenide hurmava laulu kütkeist on pääsenud vaid mõned üksikud kangelased. Muusa Kalliope ja jõejumal Oiagrose poeg, kreeka laulik Orpheus haaras reisil argonautidega oma lüüra ning mängis nii selgesti ja võimukalt, et lämmatas saatuslikud ahvatlevad hääled, mille suunas meresõitjad seilama olid hakanud. Laev juhiti taas õigele kursile ja tuuled kandsid „ Argo “ eemale ohtlikust paigast. Kui Orpheus poleks argonautide hulgas olnud, oleksid need jätnud oma luud -kondid sireenide saarele. Ithaka kuningas, tark ja kaval Trooja sõja kangelane Odysseus teadis nõid Kirke jutu järgi, et tema laev pidi mööduma hurmavate lauljate sireenide saarest, mille kaldal vedelesid terved hunnikud koltunud luid – jäänused neist, kes olid ahvatlejaid kuulama jäänud. Odysseus rääkis oma meestele sireenidest ja õpetas, et ainuke võimalus hukutajatest mööduda ja ellu jääda, oli kõrvad vaha täis toppida. Tema ise aga otsustas sireene kuulata ning käskis kaaslasi, et need seoksid ta masti külge nii tugevasti kinni, et ta kuidagi lahti ei pääseks. Odysseus kuulis laulu, mille sõnad olid kreeklase südamele veelgi hurmavamad kui meloodia : sireenid lubasid anda teadmisi kõigile, kes nende juurde tulevad, nad lubasid anda tarkust ja vaimuvärskust. Odysseuse süda piinles igatsusest, kuid köied hoidsid teda kinni ja oht oli peagi möödas (Hamilton, 1975). Sireene võitsid laulus ka muusad , kes röövisid sireenide suled ja kandsid neid peaehetena.
Seireenide-ainelistest kunstiteostest on tuntud H. Sachsi švank ja A. Rodini skulptuur (Antiigileksikon, 1983). Üldisemalt teatakse sireene kui helisignaalide tekitajaid või kui signaalidega tekitatud heli.
Gorgod olid vanakreeka mütoloogias koletised , Phorkyse ja Keto tütred Euryale, Sthenno ja Medusa. Kaks esimest neist olid surematud, ainult Medusa oli surelik. Nad elasid Okeanose taga kaugel läänes.
Gorgode tunnusteks peeti lõustaks virildunud näojooni, madusid juuste asemel ja õudset möirgamist. Igaüks, kes neid vaatas , muutus otsekohe kiviks. Kunstnikud kujutasid neid sageli, keel suust väljas.
Perseus lubas Polydektesele tuua Medusa pea. Jumalate abiga ta seda suutiski. Hermes andis talle erilise mõõga, millega oli võimalik Medusa nahka läbi raiuda, Athena kilbi, mis peegeldas nagu peegel . Hüperborealased andsid Perseusele tiivulised sandaalid nagu Hermesel, koti , mis iga asja jaoks paraja suurusega oli, ja nähtamatuks tegeva mütsi, et gorgod ei näeks Perseust taga ajada. Gorgode peegelpildi vaatamine kiviks ei muutnud; niisiis jälgis Perseus gorgosid kilbi kaudu. Athena näitas, milline kolmest gorgost on Medusa, ja juhtis Perseuse kätt löögi ajal. Tasuks võttis Athena hiljem Medusa pea ja kilbi tagasi ja kinnitas Medusa pea amuletiks oma aigisele.
Medusa peata kehast kargas välja Pegasus .
Perseuse ainus tütar kandis nime Gorgophone ehk 'gorgohäälne'.
Odysseus kohtas Medusat oma reisil allmaailma: nagu teised surelikud , läks Medusagi pärast surma manalasse. Allmaailmas ei muutnud Medusa nägemine kedagi kiviks.
Medusa pea - milline jube vaatepilt ! Kujutage ette pead, millel lokkide asemel vingerdavad maod . Kes näeb Medusat, see tardub hirmust, muutudes kiviks. Selle õudse deemoni pildi panid kõige vanema aja kreeklased kilpidele, uste kohale ja templite katuseviiludele, et kutsumata külalisi eemale peletada. Nagu teiste kultuuride deemonilõustad, oli ka Medusa (teda nimetati gorgoks) pilt mõeldud tõrjemaagiaks vaenulike jõudude vastu. Ent nagu ikka ei piidru kreeka mütoloogia pelga maagiaga.
Nõnda näiteks räägiti, et Medusa olnud kunagi imeilus noor naine, kellesse ei armunud keegi muu, kui merede valitseja ja "maaväristaja" Poseidon . Kergemeelsel kombel lõbutsesid armastajad - jumal ja deemon - ka Athena templis Ateena akroplil. Nii sai neitsilik Athena Medusa verivaenlaseks. Jumalanna needis ta ära ning tegi ta jubedaks olendiks, kellel rippus pikk keel suust välja. Tal olid kuldi kihvad , pronksist käed kullast tiivad ja ... madudest juuksed. Ja sellega polnud Athena viha veel ammendatud . Võimaluse kättemaks teoks teha sai ta noore Perseuse hooplemise läbi.
Kimäär (vanakreeka chimaira ' kits ') on vanakreeka mütoloogias olend , kes Hesiodose järgi on " eestpoolt lõvi, tagantpoolt madu, keskelt kits".
Kimäär pole tingimata pandud kokku lõvi peast , mao sabast ja kitse kerest. Kimääri kirjeldatakse nt ka kahepealisena, kusjuures eespool on lõvi pea, keskel aga kitsepea, mis sülgab tuld. Kimääri tappis Pegasuse abiga müütiline kreeka kangelane Bellerophon.
Tihti nimetatakse kimääriks ka mis tahes veidratest komponentidest kokku pandud soerdit või asja, sh kujutlust millestki , mida tegelikkuses ei eksisteeri.
Kimääriks nimetatakse ka inimest, kellel on mitme inimese geenid (näiteks lapsel on ema poolt päritud nii ema kui ka ema venna geenid), kusjuures erinevates elundites domineerivad erinevad geenid. Pole teada, kui suur on kimääride osatähtsus inimeste seas, kimääriks olemise saab kindlaks teha vaid mitmete geneetiliste testide abi.
Sfinks (kreeka keeles Σφίγξ 'kägistaja') oli vanakreeka mütoloogias naise pea ja rinnaga ning tiivulise lõvikehaga koletis . Teda peeti hävingu ja halva õnne deemoniks. Sfinks oli Hesiodose järgi Kimääri ja Orthose, mõnedel andmetel aga Typhoni ja Echidna tütar. Ehkki Sfinksil olid tiivad, polnud ta teadaolevalt lennuvõimeline.
Hera saatis Sfinksi tema kodust Aethiopias (sellega meenutasid kreeklased Sfinksi välismaist päritolu) Teeba linna lähistele, kus ta kõigilt teelistelt küsis mõistatuse ja kägistas ära kõik, kes vastust ei teadnud .
Niimoodi karistas Hera Teeba kuningat Laiost, kes oli oma vastsündinud pojal Oidipusel jalad kokku sidunud ja ta mägedesse surema jätnud. Vähetõenäoline, et see juhtus vahetult pärast Oidipuse hülgamist: sel juhul oleks Sfinks paarkümmend aastat teebalasi kimbutanud.
Kui Oidipus oli suureks kasvanud, rändas ta Teebasse ja sattus Sfinksiga kokku. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sfinks tappis enese, viskudes kuristikku.
Varasemad jutustajad konkreetset mõistatust ära ei toonud . Hiljem ilmus legendidesse ka konkreetne mõistatus: "Kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Mida rohkem on tal jalgu , seda vähem on tal jõudu." Vastus: inimene.
Juhtumisi oli Laios surnud ja tal polnud pärijat. Teebalased valisid rõõmust, et koletisest vabanesid, Oidipuse uueks kuningaks. Ta abiellus vana kuninga lese Iokastega. Keegi ei teadnud, et Oidipus oligi Laiose tapnud ja abiellus oma emaga (seda ei teadnud ka Oidipus ise).
Kõige tuntum vanakreeka tekst, milles Sfinks esineb, on Sophoklese "Kuningas Oidipus". Mõistatus - kes käib algul neljal, hiljem kahel ja lõpuks kolmel jalal?
Moirad (kreeka keeles 'osa', 'saatus') olid vanakreeka mütoloogias saatusejumalannad, Zeusi ja õiglusejumalanna Themise tütred, keda harilikult kujutati vanade naistena:
Klotho ('ketraja') ketras igale sündinud inimesele elulõnga. Tema sümbol oli koonal;
Lachesis ('määraja') otsustas igaühe saatuse üle. Tema sümbol oli kirjarull , kuhu saatus kirja pandi; Atropos ('vältimatu', 'paratamatu') ei saanud end pöörata ja lõikas elulõnga oma kääridega katki. Tema sümbol oli käärid.
Moirad määrasid igaühe, ka jumalate saatuse. See andis neile teatud võimu ja nad ei kartnud kedagi, vastupidi, isegi Zeus pelgas neid pisut. Kuigi nad teadsid laias laastus igaühe saatust, ei ennustanud nad üldjuhul tulevikku.
" Iliases " ei olnud moirade arv ega nimed veel välja kujunenud. Varasemais allikais väidetakse ka, et moirad olevat sündinud ühest vanemast: kaosest (Chaos), ööst (Nyx) või saatusest (Ananke).
Moirad esinevad müüditegelastena harva, ainult müütides Admetosest ja Meleagrosest.
Naised austasid moirasid rohkem. Pruudid ohverdasid neile Ateenas lokke ning naised vandusid nende nimel.
Kujutlus igaühe saatuse määramisest kuduvate jumalannade poolt oli indoeurooplaste seas üldine, näiteks roomlased nimetasid saatusejumalannasid parkadeks, skandinaavlased nornideks ja baltlastel oli selle jaoks jumal Laima.
Hoorid - ilusad, inimesi soosivad aastaaegade jumalannad, atika lille-ja viljajumalused: Thallo – õitsemis-, Auxo – kasvu- ning Karpo – viljajumalanna. Algselt pidid hoorid olema kasvujumalused, hiljem korraldasid nad aastaaegu, kuusid ja isegi tunde. Hesiodose ajast peale kehastasid nad ka kõlbelisi ideaale: Eunomia (Heaseaduslikkus), Dike (Õigus, õiglus) ja Eirene (rahu).
Delfi oraakel oli vanakreeka pühamu Delfis Parnassose mäe lõunanõlval, kus inimesed käisid kogu Kreekast ja kaugemaltki saamas Apollonilt vastust küsimustele, mis neid vaevasid. Oraakliks nimetati ka vastust, mis jumalalt saadi.
Pühamu ulatub tagasi 1400 . aastasse eKr. See oli kogu Hellase tähtsaim pühamu ning vähemalt teoorias austasid kõik kreeklased selle sõltumatust.
Pühamus asus püha kivi Omphalos (' naba '), mida peeti Maa keskpaigaks. Pühamu oli ehitatud ümber püha Kastaalia allikas. Sajandite vältel rajati Delfisse mitmeid templeid valguse-, luule- ja muusika - ning prohvetliku kuulutamise jumala Apolloni auks. Kogu Kreekast tuldi Apollonilt tulevikku teada saama.
Antiikajal oli Delfis maa sees lõhe. Preestritar, keda nimetati püütiaks, istus kolmjalal selle lõhe kohal. Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist istus ta kolmjalale, hingas sisse uimastavaid aure ning läks transsi. Tema nägu muutis värvi, ja ta häälitses oiates ja kaeveldes. Tema silmad sätendasid ning suu vahutas, ja selles seisundis tõi ta kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutasid tema imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panid need värsivormi. Värsid anti Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastati nii, et neil oleks mitu tähendust.
Sageli vaieldi oraakli õige tõlgenduse üle, kuid kui toodi uusi ande, võidi oraaklilt saada täiendav kuulutus. Näiteks enne Salamise lahingut ennustas püütia algul hukku ning hiljem ennustas, et ateenlasi võib päästa "puust müür", mida tõlgendati siis kui laevu.
Et Delfi oraakliga polnud seotud kindlat usudogmat, siis kogunesid Delfisse õpetlased, samuti oli Delfi vaenlaste läbirääkimiskohaks.
Kõik, kes Delfist nõu küsisid, tõid ande. Kuningate, riikide ja üksikisikute poolt toodud ohvriandide hoidmiseks ehitati suured varakambrid. Rooma keiser Nero olevat varastanud 500 raidkuju, kuid 3000 jäi alles. Tänapäeval on väljakaevamiste käigus avastatud templivaremeid, skulptuurikilde ja ajaloolisi raidkirju.
Püütia vastustes võis oleneda nii talupoja külviajad kui ka sõjakuulutamine. Delfi oraakli käest küsiti nõu enne iga tähtsat sammu riigiasjades. Seetõttu oli tal Vana-Kreeka ajaloole suur mõju. Ühine austus Delfi oraakli sõnade vastu ning püütiapidustused ja mängud, mida peeti pühamu läheduses iga nelja aasta tagant, aitasid kaasa Vana-Kreeka poliitika- ja usuelu ühtsusele.
Delfi oraaklile tegi lõpu 4. sajandil pKr kristliku Rooma keiser Hadrianus.
Delfi oraakel oli küll kõige kuulsam, kuid mitte ainus Vana-Kreeka oraaklitest. Kõige vanem oli Zeusi oraakel Dodonas Epeiroses. Usuti , et Zeus kõneleb püha tamme lehtede sahina läbi. Oraaklid olid ka Roomas ning Egiptuses, Babüloonias ja teistes maades.
Muusad olid kunstide, hiljem ka teaduste ja üldse vaimse tegevuse kaitsejumalannad. Nad olid Zeusi ja Mnemosyne ehk Mälu tütred. Esialgu arvati neid olevat kolm, Hesiodos rääkis esimesena üheksast muusast. Veel Hesiodos ei teinud muusadel vahet, pärastpoole spetsialiseerus iga muusa oma alale .
Erato oli armastusluule muusa.
Euterpe ('lõbustaja, rõõmustaja') oli lüürika muusa.
Kalliope ('kaunihäälne') oli eepilise luule muusa.
Kleio oli ajaloo muusa.
Melpomene oli tragöödia muusa.
Polyhymnia oli jumalatele määratud laulude muusa.
Terpsichore ('täis tantsulusti') oli tantsu muusa.
Thaleia ('õitsev') oli komöödia muusa.
Urania oli astronoomia muusa.
Muusad olid nagu kariididki Apolloni saatjad, keda selle järgi Musageteseks ehk muusade juhiks kutsuti. Apollon oli tõejumal, kuid muusad, nagu nad Hesiodose sõnul olevat talle kinnitanud, mõistavad ka nii valetada, et see tõena tundub. Pindarose sõnul oskasid nad lüürat mängida sama hästi kui Apollon. Laulmises polnud neile üldse võrdset.
Inimest, keda muusad inspireerisid, austati rohkem kui mistahes preestrit. "Odüsseias" viskusid poeet ja preester mõlemad põlvili Odysseuse ette ja palusid armu. Odysseus tappis kõhklemata preestri, kuid kinkis elu poeedile: Homerose sõnul ei saanud ta surmata inimest, kellele muusad on õpetanud taevalikku kunsti. Antiiksete kirjandusteoste sissejuhatused sisaldasid harilikult pöördumist muusade poole.
Andrea Mantegna tempera : ülal Mars ja Venus , paremal Bellerophon Pegasusega
Apollon muusadega dionüüsial
Muusade templit nimetati kreeka keeles musaioniks. Sellest tuleb sõna ' muuseum '.
Plejaadidega oli seotud neli mäge:
Helikon
Olümpos
Parnassos
Pieros Pieriamaal, kus nad sündisid
Nende viies elupaik asus hüperborealaste juures.
Traakia laulik Thamyris (või Thamyras) kutsus muusad endaga võistlema laulmises ja kitaramängus, soovides võidu korral üht neist endale naiseks . Muusad võitsid ning karistuseks torkasid mehel silmad peast ning võtsid talt laulu- ja kitaramänguande. See on ainus teadaolev müüt, kus muusad on julmad.
Ainus teadaolev muusa laps oli Orpheus, kelle ema oli Kalliope. Orpheuse isaks nimetatakse nii Apollonit, jõejumalat Oiagrost kui ka tundmatut traakia ülikut. Orpheus kasvas üles Traakias .
Legendid muusadest on sageli seotud Traakiaga, kus asuvad muuhulgas Pieros ja Olümpos. Vanad kreeklased pidasid traaklasi kõige musikaalsemaks rahvaks maailmas.
Pandora Laegas - otseses tõlkes 'kingitus kõigilt'. Savist naine, kelle Hephaistos valmistas Zeusi palvel karistuseks inimkonnale. Prometheus andis inimestele tule ja õpetas neid ohverdama liha asemel loomaluid ja rasva. Iga jumal kinkis vagurale neiule midagi: kauni välimuse, ilusad rõivad, meeldiva loomuse. Kuid talle anti kaasa ka laegas, kuhu paigutati midagi halba igalt jumalalt. Pandorale ei öeldud, mida laegas sisaldab, kuid öeldi, et seda ei tohi mitte kunagi avada. Zeus kinkis Pandora Epimetheusele ( Prometheuse vennale ) ja mees võttis kingituse rõõmuga vastu, kuigi vend oli keelanud Zeusilt kingitusi vastu võtta. Kuid häda: Pandora oli tehtud uudishimulikuks. Ühel päeval paotas ta laekakaant ja lasi välja kõik halvad asjad sealt seest. Laegas sisaldas ka lootust: petlikku küll, kuid siiski lohutust vallandatud hädas ja viletsuses. Sealt pärineb ka mõiste Pandora laegas - tundmatu sisuga ja keelatud asja. Pandora tütrest Pyrhhast sai praeguse inimsoo esiema.
Aoid (vanakreeka keeles aoidos 'laulja') oli Vana-Kreeka arhailisel ajajärgul (9.–8. sajand eKr) kutseline laulik, kes kandis lüüra saatel ette eepilisi laule, neid suurel määral ise improviseerides.
Sellist laulmist on kirjeldatud ka Homerose "Odüsseias".
carpe diem – nopi päeva, kasuta käesolevat päeva ( Horatius )
Minotaurus – pooleldi härg, pooleldi mees. Poseidon oli kuningas Minosele saatnud imeilusa härja ,et see looma temale ohverdaks, Minos ei raatsinud looma tappa. Karistuseks pani Poseidon Minose naise Pasiphae härjasse armuma ja Pasiphae sünnitas Minotauruse. Minos laskis Daidalosel ehitada koletise jaoks labürindi ning Ateena linn pidi igal aastal saatma 7 noormeest ja 7 neidu Minotaurusele õgida, kuni Thesus ta tappis.
Tartaros – kreeka mütoloogias maasügavuses olev vaskseinaga ümbritsetud pime karistuspaik, sama kaugel kui taevas maast. Tartarosse paiskas Zeus võidetud vaenlased – oma isa Kronose , titaanid ja gigandid.
1 Perseus – Argose kuninga Akrisiose tütre Danae poeg, kelle isa oli Zeus. Preestritar ennustas, et Perseus tapab Akrisiose, mistõttu viimane pani ta ühes emaga kirstu ja heitis merre (Hamilton, 1975). Kalur Diktys päästis nad Seriphose saare lähedal. Danaet ihaldav saare valitseja Polydektes käskis Perseusel tuua hirmuäratava koletise Medusa pea. Perseust abistasid tarkusejumalanna Athena ja teejuht Hermes. Perseus kasutas Medusa kivistava pilgu vältimiseks peeglit ning nümfidelt saadud võlumütsi, tiivuliste sandaalide ja võlupaunaga õnnestus tal ülesanne korda saata. Tagasiteel päästis Etioopia kuninga Kepheuse ja Kassiopeia tütre Andromeda , kellega ka abiellus. Seriphosel määras ta valitsejaks Diktyse ning naasis Argosesse, kus surmas kogemata kivikettaga oma vanaisa ja sai Argose valitsejaks (Antiigileksikon, 1983).
2 Tiryns – Mükeene ajajärgu (II aastatuhande II pool e.m.a.) linnusasula Argolises ( Peloponnesosel ), Mükeenest lõunas (Antiigileksikon, 1983).
3 Acheloos – Kreeka suurim ja veerikkam jõgi, 220 km pikk, algab Pindose mäestikust ja suubub Patrai lahte , nüüd Aspropotamos. Jõel on mütoloogias Acheloose-nimeline jumal, maaketast ümbritseva veekogu Okeanose ja merenümf Tethyse poeg, kes võitles Heraklesega Kalydoni müütilise kuninga Oineuse tütre Deianeira pärast. Võitluse ajal moondus Achellos algul maoks, siis sõnniks ning Herakles murdis ära ta sarve. Acheloos vahetas selle hiljem imikuealist Zeusi toitnud nümfi Amaltheia küllusesarve vastu (Antiigileksikon, 1983).
Phorkys – kreeka mütoloogias Pontose (kreeka keeles ‘meri’) ja maajumalanna Gaia poeg, oma õe Keto mees, gorgode ja graiade isa. Mõnes müüdis on ta ka teiste koletiste isa (Antiigileksikon, 1983).