Essee: Jumalannade-nümfide eripalgelised grupid (0)

Kristjan Vahtla
Jumalannade-nümfide eripalgelised grupid (erinnüsed, moirad , graiad , gorgod, harpüiad, sireenid , muusad , graatsiad , hoorid , hesperiidid )
Antiik-Kreeka panteon on rikkalik ning mitmekesine . Kreeklastel oli palju erinevaid tegevusvaldkondi ja huvitav arusaam neid ümbritsevast maailmast ning sellest tulenevalt olid ka jumalad teatud nähtuste või elualade patroonid . Oma töös saatsid või abistasid neid hierarhiliselt madalamal asetsevad, ent mitte vähem olulised jumalused. Nad esinesid gruppidena ning enamasti ei tähtsustata selle liikmeid teiste kõrval üle. Neidki austati, ent ka kardeti. Nagu jumaladki, esinesid nad antropomorfsel kujul. Ent kaunite naisjumaluste kõrval esines ka erinevate eluvormide vahelisi kohutavaid hübriide, kelle eesmärgiks oli inimesi karistada või suisa hukatusse juhtida.

Erinnüsed

Erinnüsed sündisid Uranose verest ning on vanemad kui Zeus või kes iganes Olümposel. Erinnüsed, „need, kes liiguvad pimeduses”, elavad Vergiliuse järgi Ereboses, allilmas . Tegemist on vanade naisolevustega – neil on juuste asemel ussid , koerapead, süsimust keha ning nahkhiiretiivad ja verest tilkuvad silmad. Nende eesmärk on kuulata surelike kaebeid ning karistada maapealseid kurjategijaid Eelkõige kuulavad nad hala noorte ülekohtust päevinäinutele ning laste ebaõiglusest vanemate vastu. Nad jälitavad süüdlast linnast linna ning riigist riiki ja karistavad teda halastamatult, ent õiglaselt. Jälitatava piinamiseks on neil käes piitsad. Esinevad tavaliselt kolmikuna: Tisiphone, Megaira ja Alekto.
Danae , Akrisose tütar sünnitas poja Zeusile . Akrisios ei saanud last ka tappa, kuna Zeus ja erinnüsed oleksid teda karistanud. Otseste hävitamisvahendite asemel kasutas ta kaudseid – ehitas Danae ja Perseuse jaoks kasti, millega nad merelainetesse heideti.
Erinnüsed jälitasid aga Orestest, kes tappis oma ema Klytaimnestra, kuna viimane oli koos oma armukesega mõrvanud Orestese isa Agamemnoni. Ematappu poleks saanud vältida, kuna erinnüste printsiip nägi ju ette verist kättemaksu ning muid asjaolusid peale teo enda nad ei tunnistanud. Säärane kuritegu tingis aga omakorda selle, et erinnüsed asusid hoopis Orestest painama. Tekkis nõiaring. Ent Athena andestas mehele ja kättemaksujumalannad said samuti ümberveendud. Seega oli loodud pretsedent, mis tõi veritasu perekonnaringist välja ning aitas asjatut verevalamist edaspidi ära hoida. Erinnüsi hakati edaspidi kutsuma eumeniidideks (leebed).
Raske on leida põhjust, miks erinnüstesse üldse usuti . Ent siiski – kui lapsed tegid halba vanematele või noorem vend vanemale, ei oleks saanud antud situatsioonis rakendada tavapärast verist kättemaksu, kuna tegu oli perekonnasiseste asjadega ning klanni võib võtta ühtse tervikuna . Kuidas oleks suguvõsa saanud iseendale kätte maksta? Aga sellest kõigest hoolimata määris kurjategija oma käed verega ning seega muutus ta ohtlikuks. Ta tõugati perekonnast välja või üritati saavutada tema surma „ kaudsete meetmete” abil - näiteks müüriti ta sisse, et ta surnuks nälgiks või heideti näiteks kastiga merre, nagu juhtus Danae ja Perseusega ( ehkki viimane oli alles laps, kujutas ta ennustuse põhjal siiski ohtu). Ent kuna alati polnud mängus just tapmist, võiks erinnüste näol olla tegu ebaõiglaselt tapetute vaimudega või üldisemas mõttes lihtsalt needustega (tapetu puudumise korral). Kuna tol ajal lihtsalt polnud inimest, kes karistaks, nähtigi selle läbiviijatena – kas selles maailmas või teispoolsuses – erinnüseid. Seega on nad omamoodi korra ning karistuse sümboliteks. Herakleitoski on öelnud, et kui päike ei liiguks enam oma kindlat teed pidi, tooksid erinnüsed ta tagasi.

Moirad

Ehkki erinnüsed inimesi karistasid, ei olnud saatus siiski nende otsustada. Inimese hea või halva käekäigu määrasid Hesiodose järgi hoopis Moirad, Nyx’i tütred ja erinnüste õed. Kuna nende elupaiga kohta puuduvad andmed, ei ole kindel, kas nad tegutsesid taevas, maa peal või hoopis allilmas. Neid kujutati väga vanade naistena, kuna tegu oli väga ammusest ajast pärit jumalannadega, ning samas oli vanade naiste traditsiooniliseks ülesandeks Kreekas just ketramine. Homerose järgi oli neid kolm. Klotho ketras elulõnga koonlalt värtnale. Lachesis määras lõnga pikkuse ning Atropos otsustas, millal see katki lõigata. Iga kord, kui see juhtus, suri keegi. Algupäraselt polnud siiski mingid hämarad saatusjõud, vaid sünnijumalannad. Nad külastasid ema ja last kolmandal päeval pärast sündi ning määrasid, milline saab tema saatus olema, nõnda juhtus ka Meleagrosega. Sääraste omaduste tõttu hinnati neid Kreekas kultuslikult mitmel pool. Selle kohta annavad tõestust rohked raidkirjad ja muud mälestusmärgid.
Ehkki moirade valikud näisid karmid ja ootamatud, ei seatud neid siiski kahtluse alla ning nendega lepiti. Ent suur laulik Orpheus ei aktsepteerinud oma armastatud Eurydike äkilist kaotust ning otsustas ta Hadesest ära tuua. Persephone , allilma kuninganna, oli Orpheuse kurvast laulust niivõrd liigutada, et andis viimasele võimaluse koos kallimaga tagasi pöörduda juhul kui mees Hadesest lahkudes tagasi ei vaata. Siiras armastus ja igatsus ning painav teadmatus sundisid Orpheust seda siiski tegema ning noored armunud kohtusid järgmine kord alles pärast lauliku surma. Saatuse trotsimisele seadsid piiri inimloomusega kaasnevad tunded.

Graiad

Gorgode leidmiseks oli Perseus sunnitud pöörduma graiade poole. Nad elasid hallil ja pimedal maal, kuhu päike üldse ligi ei pääsenud. Kaugel pimeduses sarnanesid nad hallide lindudega. Nad meenutasid välimuselt vanainimesi, olles üleni hallid ning kortsulised. Tegelikult olidki need olevused igivanad – neil oli kolme peale vaid üks hammas ja silm, mida nad kordamööda kasutasid. Viimast hoidsid nad sõna otseses mõttes nagu silmatera. Perseus pidi ootama õiget momenti – kui nad võtsid silma peast , et seda vahetada, pidi Perseus selle oma kätte haarama ning mitte varem tagasi andma, kui Graiad on talle tee gorgode juurde juhatanud. Pärast seda, kui Perseus oli haaranud silma, süüdistasid graiad varguses üksteist. Perseus hakkas rääkima ja sai silmapilk juhtnöörid, kuidas kohale jõuda.

Gorgod

Gorgod olid Phorkyse ja Keto tütred ning elasid Okeanose taga saarel. Nad olid hirmuäratavate moondunud lõustade ja kuldsete soomustega tiivulised koletised . Juuste asemel olid neil väänlevad mürkmaod. Nende välimus oli niivõrd kohutav, et see, kes neid vaatas , muutus silmapilkselt kiviks. Kolmest koletisest oli vaid üks tapetav – Medusa . Tema õed, Sthenno ja Euryale, olid surematud. Perseus pidi Polydektesele tooma Medusa pea, ent ilma jumalate abita oleks see tähendanud noormehe hukku. Hermes andis Perseusele sirbi , mis suutis läbistada gorgode soomustatud naha. Pallas Athena andis Perseusele oma lihvitud pronkskilbi, mis võimaldas Medusat jälgida nagu peeglist ning vältida tema surmavat pilku. Perseuse kõrval ja näitas peegelduva kilbi abil, milline neist ta on. Medusa oli Poseidoni armuke. Kui Perseus oli gorgo tapnud , kargas koletu eluka korjusest välja tiivuline ratsu, Pegasos - jõu, puhtuse ja õigluse sümbol. Hiljem näitas Athena Medusa maharaiutud pead Atlasele, kes seepeale kivistus ning muutus Atlase mäestikuks, mis taevast edasi kandis .
Kreeklased kasutasid gorgo pead motiivi tihti arhitektuuris. Sellele omistati müütidest lähtuvalt tohutut väge, mis hoiab kurjust eemal. Achilleuski kaitses end Hektori vastu kilbiga, millel kujutati gorgo pead.

Harpüiad

Hirmuäratavad ning ohtlikud olendid on ka harpüiad. Neil oli linnu keha ja naise pea ning elukate kohalolust andis aimu ka võigas lehk. Harpüiasid nimetati ka Zeusi koerteks, sest jumal saatis nad Traakia kuningale Phineusele karistuseks mehe sööki röövima, kuna viimane oli saanud Apollonilt prohvetivõimed. Oma teekonnal peatusid argonaudid tema saarel ning Põhjatuule, Borea tiivulised pojad asusid harpüiasid jälitama. Nad oleks olendid surnuks nuhelnud, ent Vikerkaarejumal Irise sekkumisel jäeti nad ellu ning pime kuningaski sai taas rahulikult süüa. Rahvauskumuse kohaselt esinevad sarnasel kujul ka inimeste hinged . Neid võib seostada ka raipest toituvate lindudega, kuna nad näevad jälgid välja ning toit, mida nad söövad, on roiskunud haisuga. Loodusjõudude aspektist võiks neid seostada tugevate tuulte või tormiga.

Sireenid

Sireenid Elasid saarel keset merd . Homerose sõnul oli neid kaks, ent neid võis olla ka rohkem. Esialgu olid nad Demeteri tütre Persephone kaaslannad, ent pärast viimase kadumist andis Demeter neile armastatud tütre otsimiseks tiivad. Neil olid taevalikud hääled, ent nende pidev hüüd Persephone järele ähvardas meremehi surma. Pole teada, millised nad välja nägid, kuna mitte keegi, kes neid silmas (ilmselt alles pärast kuulmist), ei jäänud elama. Siiski, nad kaotasid hiljem tiivad, kuna jäid Hera korraldatud lauluvõistlusel muusadele alla. Orpheus päästis Argonaudid sireenide käest, hakates kaunilt mängima lüürat, summutades saatuslikuks osutuva laulu. Terava kuulmisega Butes aga kuulis Orpheusest hoolimata sireenide laulu ning hüppas üle parda. Aphrodite suutis viimase siiski päästa. Mõningate lugude järgi hakkasid sireenid pärast Orpheusele alla jäämist sooritama enesetappe, ent siiski - põlvkond hiljem kimbutasid nad ka Odysseust. Sireenid võinuks lõpetada ka Odysseuse rännaku, ent tema laeva meeskonna kõrvad täideti tänu Kirke nõuandele vaiguga ning mees ise seoti kätt- ja jalgupidi masti külge, pääsemaks surmast vetevoos või sireenide laulu kuulates surnuks nälgimisest. Tänapäeval tähendab väljend „sireenide laul” kiusatusele, millele on raske vastu panna, ent sellele järeleandmine viib paratamatult hävinguni.

Muusad

Zeusi sigitas Mnemosynega üheksa päeva jooksul üheksa tütart, kes said tuntuks muusadena. Nad sündisid neljal mäel – Helikonil, Pieros, Parnassosel ja Olümposel. Need kohad olidki antiikajal ka nende peamised kultuskeskused. Piirkondi, kus neid austati, oli palju, ent sel polnud kusagil suurt tähendust. Muusasid käsitletakse tihti neitsitena, ent ometigi oli Orpheus nende poeg.Ta sai Apollonilt lüüra ja muusad õpetasid teda laulma ja seda mängima. Selle tulemusel sai Orpheusest parim muusik , keda maailm kunagi tundnud oli.
Muusasid saatsid kolm graatsiat ning esialgu ei tehtudki neil grupeeringutel mingit vahet. Nende tegevusvaldkonnadki selgusid alles hiljem. Nii muusad kui ka graatsiad saatsid kuldjuukselist Apollonit Olümpose mäel toimuvatel pidustustel. Kui viimane oma lüürat mängis, hakkasid muusad graatsiad tantsima ja muusad laulma. Sagedasti suigutasid nad ka oma isa Zeusi unne. Muusad laulsid Apolloni lüüramängu saatel ka Kadmose ja Harmonia pulmas ning väidetavalt on see koht Teeba elanikele tänini teada.
Muusad tundsid kõiki lugusid ning kui inimene neid jutustas, olid just muusad ta seda tegema pannud . Seepeale austati seda isikut rohkem kui mistahes prohvetit. Muusad olidki just kui surematud kunstnikud , kes innustavad inimesi kunstiteoseid looma. Muusad andsid maailmale muusika , luule, tantsu ja näitekunsti. Seega austati neid kui kirjanduse ning teiste kunstide leviku eest hoolt kandvaid jumalannasid.
Võimalik, et isegi Sfinksi mõistatus, mille viimane Oidipusele esitas, pärines muusadelt. Selle tingib asjaolu, et mõistatus oli seotud nende austamisega, kuna muusad võivad inimest külastada imikueast vanaduspõlveni.

Graatsiad

Nagu juba öeldud, elasid koos muusadega Olümpose mäel ka graatsiad. Nad olid Zeusi ja Okeanose tütre Eurynome lapsed. Graatsiaid oli kolm, ent nende nimede osas pole täit selgust. Kohati kutsutakse neid: Aglaia (Ilu), Euphrosyne (Rõõmsameelsus) ja Thaleia (Õitseng). See- eest Ateena kultuste järgi on nende nimed Auxo (taaslooja) ja Hegemone (toob taimed läbi maa pinnale). Kindel on aga tõik, et nad esindavadki kõike, mis on ilus, hurmav ja vaimustav. Neid seostatakse küll armastusega, ent samas on kindel, et tegu on ka taimestikujumalannadega, kes pinnase viljakaks muudavad. Ehkki kujutavas kunstis esinevad nad nii rõivastes kui alasti, pole selge, kas nad olid riietatud või mitte. Küll aga riietasid nad armastusjumalanna Aphrodite - pärast viimase sündi - lilleõielisse kangasse ning ehtisid ta sõrmuste ning kõrvarõngastega.
Graatsiad ja hoorid on sekundaarsed jumalannad ning Aphrodite kui armastus- ja ilujumalanna saatjad . Omaette mütoloogiat neil pole.

Hoorid

Hoorid olid Zeusi ja titaan Themis ’e kolm tütart. Homerose sõnul valvasid nad taevaväravat ning avasid selle jumalatele, kes Olümposelt lahkusid või sinna naasid. Hesiodose sõnul kandsid nad nimesid Eunomia (Kord), Dike (Õigus) ja Eirene (Rahu). Neid seostati aastaaegadega: kevade, suve ja talvega. Mõnes piirkonnas käsitleti neid, õitsemise, kasvamise ja saagikuse jumalannadena. Kevade tulek pani pidutsema rahva ka Aphrodite ja Adoni ning Demeteri ja Persephone taaskohtumise puhul.

Hesperiidid

Maa-ema Gaia kinkis Zeusile ja Herale pulmadeks õunapuuaia. Seal kasvavatele viljadele omistati väge, mis teeb isiku surematuks. Ta määras hesperiidid seda aeda valvama.
Nad kippusid sealt siiski aeg-ajalt õunu ära näpsama ning sellest tulenevalt pani Hera aeda valvama ka Ladoni nimelise sajapealise lohe, kes tundis mitmeid keeli ega maganud mitte kunagi.
Heraklese 11. ülesanne oli hesperiidide aiast kuldsete õunte ära toomine. Ta ei teadnud , kust aeda otsida, ent teadis, et Atlas , taevavõlvi kandja, oli hesperiidide isa ning tundis teed sinna. Sellest johtuvalt palus Herakles Atlasel õunad ise ära tuua. Samal ajal võis Herakles tema eest taevavõlvi kanda. Õunad toodi ära, ent Atlas ei tahtnud enam senist ametit pidada ja lubas õunad viia Eurystheusele. Herakles oli nõus rasket koormat enda turjale jätma, ent palus Atlasel siiski korraks taevast toetada, kuni ta võtab maast lõvinaha peatoeks. Viimane nõustus ning nõnda vedas Herakles Atlast ninapidi ning läks oma teed edasi.
Hesperiide võiks mütoloogias pigem mingiks marginaalseks rühmituseks pidada, kuna isikutena on nad tugevalt nende aias kasvava surematust sümboliseeriva kuldse vilja varju jäänud. Kangelased, keda nende aiaga seostatakse, ei tundnud niivõrd aukartust sealsete naisjumaluste vastu, kuivõrd nad hindasid pigem kõrgelt just jumalikku objekti, mida sealt noppida sai. Hesperiidide aiast pärines ka õun, mis kaudselt päästis valla Trooja sõja. Siit ka väljend – tüliõun.
Paljud jumalannade grupid olid enamasti Zeusi tütred. Peajumala tormilise armuelu tõttu olid aga lastel erinevad emad ning sellest lähtuvalt olid nad ka eripalgelised. Neid seostati samalaadsete tegevusvaldkondadega nagu jumalaidki ning neil oli oma roll kanda teatud loodusnähtuste või aastaaegadega. Nad võisid inimesi nii innustada kui ka karistada. Ehkki peajumaladjumalad mõjutasid mitmekülgselt inimeste elu, oli saatus ning surm teiste institutsioonide poolt ette määratud. Oma saatust ei saanud trotsida, nagu näitas Orpheuse ja Eurydike traagiline lugu.
Müütide kesksed kangelased pidid tihti fantastiliste olenditega rinda pistma. Selle juures abistasid jumalad neid nii nõu kui jõuga. Vastasel korral oleks Odysseus sireenide laulu tõttu nälga surnud või uppunud ning Medusa kohutav välimus muutnuks Perseuse kiviks.
Ehkki moirad, hoorid, erinnüsed ja graiad olid küll kirjelduste järgi välimuselt grotesksed olevused, ei kajastu see siiski vana-kreeka kunstis. Reljeefidel ning vaasimaalidel on neid kujutatud kaunite naisterahvastena. See kõik võib olla tingitud asjaolust, et muusad ärgitasid kunstnikke armastama ning kujutama vaid kõike seda, mis on ilus ning põlgama inetut ja hirmsat. Kujutatu oli esteetiliselt nauditav, ent võis endas kätkeda ka teatud väge, mida antud sümbolitele omistati. Renessanss rehabiliteeris väärtused, mida hinnati antiikajal ning ka aines, mida kujutati, kätkes endas antiikmütoloogiale omaseid tegelasi – populaarsed olid nii graatsiad kui ka Medusa.
Naisjumalused võisid muuta mõtte lennukaks, ent said anda sellele ka kohutava kuju, millest tulenesid süümepiinad või viisid inimese tema otsani. Kõlab küll šovinistlikult, ent muusade , erinnüste ning sireenide omadusi võiks ülekanda ka naistele üldiselt, kuna nad mängivad me saatuses suurt rolli.

Kirjanduse loetelu

Rose , H. J. 1988. Griechische Mythologie : ein Handbuch. München : Beck

von Ranke -Graves, R. 1985. Griechische Mythologie : Quellen und Deutung Reinbek bei Hamburg : Rowohlt Taschenbuch Verlag

Peterich, E. 1963. Götter und Helden der Griechen : kleine Mythologie. Frankfurt am Main ; Hamburg : Fischer Bücherei,

Stephanidis, M. ja Stepanidis, I. 1991. Iidsete aegade lood, I – II. Eesti Raamat.

Hamilton , E. 1975. Antiikmütoloogia. Eesti Raamat

Burkert, W. 1984 Greek Religion. Blackwell.
8