MIS ON INFOÜHISKOND I loeng (0)

TÜ ajakirjandus ja kommunikatsioon
Teema: mis on infoühiskond ?
Kursuse fookuses

Millised on infoühiskonna põhilised arengud ?
Informatsioon, selle kogumine, kasutamine ja seos
kommunikatsioonitehnoloogiatega.
Kas infotehnoloogia rakendamine muudab asju efektiivsemaks?
Kas ja kuidas on infotehnoloogia seotud ühiskonna sotsiaalse
stratifikatsiooniga?
Millistes valdkondades ja kuidas infoühiskond avaldub ja toimib?
Mis on informatsioon?
Kuidas saab infot kasutada poliitiliselt, sotsiaalselt ja
majanduslikult?
Kas inforohkus parandab valitsemist, elukvaliteeti jne?
Esimene osa annab ülevaate põhilistest infoühiskonda defineerivatest lähenemistest ja tutvustab peamisi teoreetilisi seisukohti.
Ühiskonna liigitused
Infoühiskond kui teoreetiline või ideeline kontseptsioon hakkas kujunema juba 20. sajandi keskpaigas, mil informatsiooni osatähtsus ühiskonna toimimises muutus üha olulisemaks. Infoühiskonna mõtestamine lähtub tervest hulgast erinevatest arusaamadest selle kohta, kuidas on omavahel seotud sotsiaalne protsess, informatsioon ja tehnoloogiad .
Tehnofiilia
Tehnofiilne perspektiiv näeb tehnoloogiaid edasiviiva jõuna ühiskonnas. Sellega seotud muutusi käsitletakse optimistlikult ja lootusrikkalt. Seisukohta esindavatest ühiskonnateoreetikutest võib nimetada näiteks Daniel Belli , Alvin Tofflerit ja Yoneji Masudat, keda peetakse üldiselt ka infoühiskonna mõiste käibeletoojateks.
Tehnofoobia
Hirm tehnoloogia ees paneb nägema ka tehnoloogiaga seotud muutusi ennekõike negatiivsetena, tuuakse välja, et tehnoloogilised arengud nagu kehasse siirdatavad mikrokiibid, superarvutid või Maad ümbritsevad satelliidisüsteemid võivad viia senitundmatute arenguteni. Selle suuna teoreetikud on näiteks Herbert Schiller ja Jacques Ellul.
Tehnoneutralism
Tehnoloogiasse suhtutakse neutraalselt, võimalik isegi, et eitatakse tehnoloogia rolli ühiskondlikes muutustes. Tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb.
Tehnostrukturalism
Näeb tehnoloogias ennekõike toodet või produkti, mis käib kaasas ühiskonna arenguga ja on osa laiemast sotsiaalsest kontekstist. Tehnostrukturalismi põhimõtetest annab ülevaate Joonis 1, mis näitab, kuidas tehnoloogia on ühiskondliku arengu üheks komponendiks või üheks vahendiks , kuid selle areng ei ole omaette eesmärgiks.
Joonis 1: Joonis annab ülevaate tehnoloogia ja ühiskondliku arengu vahelistest võimalikest seosest.
Tehnoloogiline determinism ja sotsiaalne konstruktivism on kaks põhilist mõttesuunda, mis aitavad tõlgendada ühiskonna ja tehnoloogia vahelisi suhteid. Nende, ideeliselt vastanduvate suundade keskseteks küsimusteks on, kas ühiskondlike muutuste aluseks on uued tehnoloogiad või ühiskondlikud protsessid.
Tehnoloogiline determinism on arusaam sellest, et ühiskond muutub, kuna uued tehnoloogiad annavad ühiskonnale võimaluse muutumiseks. Tehnoloogiline determinism jaguneb omakorda pehmeks determinismiks, mis käsitleb tehnoloogiate arengu ajalugu inimtegevuse ajaloona ning äärmuslikuks determinismiks, mis näeb tehnoloogiat muutumise ajendina. Eeltoodud tehnofiilia ja tehnofoobia on tegelikult samuti tehnoloogilise determinismi näited, sest nende kohaselt on muutuse aluseks tehnoloogia, sõltumata siis sellest, kas muutus on positiivne või negatiivne. Tehnoloogilis­deterministlikuks võib nimetada väiteid , mis ei pruugigi olla seotud infotehnoloogiate või uue ühiskonnakorraldusega. Näiteks on tehnoloogilisest determinismist võimalik rääkida ka seoses aruteluga trükikunsti leiutamise ümber, sest tihtipeale peetakse feodaalse ühiskonnakorralduse kukutamist just trükikunsti leiutamise tagajärjeks.
Sotsiaalne konstruktivism on alates tekkimisest (umbes 1980ndate keskpaik ) ennast peamiselt kriitiliselt vastandanud tehnoloogilistele deterministidele, paljuski on nende vastanduse kaudu tekkinud ka determinismi definitsioon. Sotsiaalse konstruktivismi põhiidee on, et tehnoloogia ei arene ühiskonnast iseseisvalt ja tehnoloogilised muutused on ennekõike põhjustatud ühiskonnas toimuvatest protsessidest, mitte ei põhjusta neid protsesse. Sotsiaalse konstruktivismi idee seisab vastu leiutaja kui geniaalse eraku ideele, toonitades, et selleks, et leiutised saavutaksid ühiskondlikku kõlapinda, peab ühiskond selleks ka küps olema. Sotsiaalses konstruktivismi pakutavates seletustes sellest, kuidas ühiskond mõjutab tehnoloogia arengut ning lõppulemusena seda ka muudab, on võimalik eristada kolme tasandit .
Sotsiaalne konstruktivism isiku tasandil: isik või isikute rühmad, kes mõtlevad välja kontseptsiooni , disaini ja arenduse, ei ole kunagi isoleeritud muust ühiskonnast. Nad on mõjutatud ühiskondlikest protsessidest sotsiaalsete sidemete, hariduse, meedia, sotsiaalsete võrgustike kaudu. Seetõttu on võimalik ka see, et samale avastusele võidakse korraga tulla maailma eri paigus.
Sotsiaalne konstruktivism ühiskondlikul tasandil: kuna protsessid ei toimu isolatsioonis, on riiklikud ja organisatsioonilised prioriteedid , mis suunavad arendusmeeskondi mingit ühiskondlikku vajadust täitma. Suur osa infotehnoloogiate arengust on mõjutatud väga tugevalt sõjalistest vajadustest, mida ei katnud mitte ainult prioriteetide seadmine , vaid ka hea rahastus, mis võimaldas parematel ajudel just selle tehnoloogia valdkonna arendamisega tegeleda. Ühiskonna tasandil on võimalik protsesse määrata ka turunduslike võtete abil, seda nii erasektoris, mis üritab mingit toodet tutvustades sellele ühiskondliku toetust saada, aga ka riiklikus sektoris, mis mingist tehnoloogiast rääkides või seda laialdasemalt rakendama asudes tehnoloogiate arengut mõjutab.
Sotsiaalne konstruktivism kasutajatasandil juhib tähelepanu sellele, et tehnoloogia muutub ja tehnoloogiale antakse uued tähendused just selle kaudu, kuidas neid rakendavad individuaalsed kasutajad. Internetti on võimalik kasutada väga paljudel erinevatel viisidel , isegi kui nende taga on sisuliselt üks ja seesama tehnoloogiline lahendus.
Muutusi ühiskonnas on põhjendatud ja kirjeldatud paljude erinevate kontseptsioonide ja mõttekäikudega, mis enamasti kalduvad vähemal või suuremal määral kas tehnoloogilise determinismi või sotsioloogilise determinismi poole. Märksõnad, mida järgnevalt lühidalt tutvustame, on võrguühiskond , teadmusühiskond , meediaühiskond ja küberühiskond/ küberruum .
Infotehnoloogiate tulekuga on seostatud ka võrguühiskonna mõistet, kuid idee ise ei lähtu tegelikult mitte tehnoloogiatest. Algupäraselt tähistas võrguühiskonna mõiste ühiskonda, milles inimeste vahelised suhted toimivad eelkõige läbi võrgustike, tänapäeval paljuski ka läbi meediavõrgustike. Võrgustike keskmes on info, mis neid suhteid toimimas hoiab.
Teadmusühiskond on mõnes mõttes katse arendada edasi infoühiskonna ideed ning astudes vastu infoühiskonna idee kriitikale, luua uus kontseptsioon,
Erinevalt infoühiskonna mõistest, mille erinevaid definitsioone ühendavaks tunnuseks on arusaam üha suurenevatest ja samas üha kättesaadavamaks muutuvatest infovoogudest, tõstab teadmusühiskonna kontseptsioon ühiskonda organiseeriva printsiibina esile võimet infot selekteerida, mõtestada ja kasutada ning selle tulemusena ka otsuseid langetada.
Kuid ka sellel ühiskonna tõlgendusel on omad kriitikud, näiteks tuuakse teadmusühiskonna kontseptsiooni puhul kriitilise noodina esile küsimus sellest, kui suur on tegelikult teadmiste osakaal otsuste langetamisel.
TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna uuringutes on kasutatud ka meediaühiskonna ideed, mille põhiliseks märksõnaks on mediatiseeritus. Meediaühiskond ei ole seotud konkreetsete tehnoloogiate arenguga, vaid on mõeldud ennekõike näitama, kui oluliseks meedia on muutunud 21. sajandi inimesele ning kuivõrd meie endi kogemus ennekõike vahendatud.
Sarnase, kuigi märkimisväärselt kriitilises vormis räägib mediatiseeritusest Baudrillard, kelle simulaakrumite idee üritab juhtida kriitilist tähelepanu ühiskonnas toimuvatele nn lavastustele. Baudrillardi väitel on meediaühiskonna reaalsus asendatud pildilise simulatsiooniga.
Seoses infotehnoloogiate arenguga on käibele ka küberühiskonna ja küberruumi mõisted, mis omavahel suuresti ristuvad. Mõlemate lähtekoht on populaarkultuuris.
Küberruumi termini puhul viidatakse kahele autorile: ulmekirjanik William Gibsonile, kes 1980ndatel aastatel kasutas märksõna esimest korda oma ulmeraamatus. Gibsoni küberruum oli koht, kuhu sai arvuti kaudu siseneda kehata teadvus. Võim oli selles ruumis inimeste käes, kes kas institutsionaalselt või oma häkkimisoskustega saavad infot kontrollida. Hiljem on termini üle arutletud ka teoreetilisemalt. Barlow küberruumi nime kannab arvutivõrkudega seotud ruum, just Barlow käsitlusest on arenenud edasi ka järgmine selgitus: “küberruum on “koht”, kus telefonivestlus näib toimuvat. Mitte sinu telefoni sees...Mitte ka teise inimese telefonis sees…Kohas, mis on telefonide vahel. See mõõtmatu ruum, kus kaks inimest tegelikult kohtuvad ja suhtlevad. Kuigi mitte päris reaalne, on küberruum siiski ‘ehtne’. Asjadel , mis seal juhtuvad, on väga ehtsad tagajärjed. See ‘koht’ pole küll reaalne, aga on sellest hoolimata tõsiseltvõetav.”
Küberühiskonnaks võib pidada neid protsesse, mis selles telefonide vahelises ja arvutite vahelises ruumis aset leiavad. Mida rohkem on seal inimesi, seda rohkem on ka virtuaalseid protsesse, mis ühiskonna toimimise välja annavad. Küberühiskonna mõistega on lahutamatult seotud ka virtuaalsuse ja virtuaalse ühiskonna mõiste, millest tuleb pikemalt juttu virtuaalsuse ja kultuuriga tegelevas peatükis.
Infoühiskonna mõiste areng
Olles nüüd põgusalt andnud ülevaate alternatiivsetest käibel olevatest ühiskonnakäsitlustest, mis tihtipeale mahuvad üksteise sisse, olles vahel ka üksteisele vastukäivad, rääkides samas siiski sarnastest protsessidest, jõuame järgnevalt infoühiskonna kontseptsioonini.
Infoühiskonna teooriate tagapõhjana võib välja tuua kolm infoühiskonna teoretiseerimise perioodi:
1. Alates 1940. aastatest : infomajandus kui teistmoodi majandus. Informatsioonisektori uurimine majanduses ning analüüsid sellest, kuidas informatsioon on seotud majanduskasvu ning kuivõrd see on majanduskasvu põhjuseks.
2. Alates 1960. aastatest: postindustriaalne ühiskond. Algab diskussioon ühiskonna muutumisest modernsest industriaalsest ühiskonnast uueks/teistsuguseks ühiskonnaks.
3. Alates 1980. aastatest: diskussioon modernsuse arenemisest teistsuguseks modernsuseks: teooriates on rõhk globaalökonoomial ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhineval globaliseerumisel (Tapper 1998).
Infoühiskonna kontseptsiooni tutvustajateks olid majandusteadlased ja sotsioloogid, kes pakkusid sellega mudelit, kirjeldamaks muutusi industriaalsest ühiskonnast teistsuguseks ühiskonnaks. Selle juured on 1950ndate aastate lõpu diskussioonides industriaalühiskonna teisenemise üle. Teisest küljest on võimalik väita, et idee taga on liberaalsed sotsioloogid, kes püüdsid leida jooni, mis olid ühised nii kapitalistlikele ühiskondadele läänes kui ka sotsialistlikele ühiskondadele idas. (Aron & Dahrendorf)
1980ndatest -1990ndatest on infoühiskonna mõiste käibele läinud ka poliitilise programmi vormis. Järgneva tabeli on välja pakkunud Tapio Varis (1996), kelle järgi on võimalik eristada kolme põhilist infoühiskonna poliitika suunajat, kelle põhiarengud ja huvid omavahel täielikult ei kattu.
Tabel 1: infoühiskond kui poliitika
USA
EL
Jaapan
Rahvuslik
Infoühiskond
Rahvusvahelise
informatsiooni
kaubanduse ja
infrastruktuur
tööstuse
(Al Gore)
ministeerium
Globaalne
Globaalne
Informatsiooni
informatsiooni
Informatsiooni
infrastruktuur
infrastruktuur
Infrastruktuur
(sama initsiatiivi
Raames)
Turud
Mitmekesisus
Uue
(vajadus märgata erinevaid riike)
infokommunikatsiooni ühiskonna rajamine (optilised kaablid jms)
Infoühiskonna definitsioonid
Infoühiskonna mõtestamist võib valdkondade kaupa jaotada kolme rühma:
Sotsiokultuuriline muutus: muutusi sotsiokultuurilistes protsessides
on seletatud ka postmodernismi mõiste kaudu. Uuemal ajal on ideeks,
mis aitab seletada ühiskonnas toimuvaid muutusi, muutunud riskiühiskond.
Majanduslik muutus: siin domineerivad märksõnad nagu postfordism, millest tuleb pikemalt juttu majanduse peatükis.
Sotsiotehnilised, tehnoloogilised muutused: info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate revolutsioon .
Kuna muutusi on toimunud erinevates sektorites ja erinevate teemadega seoses,
tekib alati ka küsimus, kas infoühiskond on fenomen , mis hõlmab peamiselt lihtsalt mõnda majandussektorit või väikest hulka sotsiaalseid tegevusi, või on see midagi märksa suuremat ja olulisemat ?
Infoühiskond ei ole lihtsalt sotsiaalteaduslik või majandusteaduslik kontseptsioon. See mõiste kuulub poliitilisse sõnavarasse ja poliitikute, ajakirjanike ja avalikkuse kõnepruuki ning seetõttu on selle mõistega seotud diskursused ja tähendused hägusad. Vaieldamatult on infoühiskonna mõiste seotud siiski informatsiooni ja teadmiste osatähtsuse suurenemisega sotsiaalsetes, kultuurilistes ja majanduslikes protsessides.
Järgnevalt anname ülevaate mõnedest olulisematest infoühiskonna käsitlustest: esmalt tutvustame Daniel Belli kui ühte esimest infoühiskonna teoreetikut, siis anname põgusa ülevaate Manuel Castellsi ideedest. Viimaks anname erinevatest infoühiskonna defineerimise võimalustest ülevaate Frank Websteri kriitikat kasutades.
Daniel Bell: Postindustriaalse ühiskonna tulek
Daniel Bell eristab raamatus The Coming of Post-Industrial Society (1973) sarnaselt majandusteoreetikutele (nt Clarke, Kondratjev või Schumpeter) eristab ühiskondade arengus kolm perioodi, rääkides esiteks eelindustriaalsest (või agraarsest) ühiskonnast, kus peamiseks sissetulekuallikaks ja ühiskondliku jõukuse aluseks on põllumajanduses toodetav. Industriaalne ühiskond seostub masinate tulekuga. Industriaalrevolutsiooniks nimetatakse 1750-1830ndatel Suurbritannias toimunud muutusi, kuid kuigi näib, et tagantjärgi on lihtsam selliseid sündmusi dateerida, on ka industriaalrevolutsiooni dateeritud väga erinevalt ja erinevatest tehnoloogilistest murrangutest lähtuvalt. Industriaalühiskonda iseloomustab see, et sissetulekuallikaks ja põhiliseks tööandjaks on tootmissektor. Postindustriaalse ajajärgu identifitseerimisega on veelgi raskem, sest seda on raske seostada konkreetsete tehnoloogiate levikuga või muutustega ühiskonnakorralduses. Ajajärku iseloomustab teenindussektori osakaalu tõus ning info ja teadmiste olulisus majanduslikku kasvu taastootmises. Bell näeb iseloomustab postindustriaalset ühiskonda kaks olulist struktuurset muutust, mis seisnevad teoreetiliste teadmiste tähtsuse kasvus nii tootmises kui ka poliitiliste otsuste tegemises ja majanduse iseloomu muutumisest tootmisest teenindamise suunas, seda nii peamise jõukuse allika kui ka peamise tööandjana. Belli järgi toimub industriaalühiskonna sees kolm revolutsioonilist muutust, (aurujõu, elektri ja infotehnoloogia kasutuselevõtt), mis omakorda viivadki postindustriaalse ühiskonna tekkimiseni. Hiljem on teised teoreetikud Belli tõlgendades ja ka Bell ise võtnud infoühiskonna mõiste kasutusele postindustriaalse ühiskonna sünonüümina.
Belli kritiseerimisel viidatakse peamiselt sellele, et teenuste ostmise asemele tahavad inimesed osta masinaid, mis neid teenuseid pakuksid. Samuti on jätkuvalt oluline materiaalsete kaupade tootmine. Teoreetilise teadmise rakendamine tootmisel oli oluline juba industriaalühiskonna perioodil. Kriitikud eelistavad juhtida tähelepanu sellele, et et 1980ndatest aastatest alates on võimalik rääkida infoühiskonnast kui poliitilisest programmist, millele on üritatud külge pookida revolutsiooni lisatähendust.
Manuel Castells ja võrguühiskond
Teine ja ilmselt tuntuim infoühiskonna ideed arendanud teoreetik on Manuel Castells. Oma põhilised ideed on ta avaldanud triloogias „The Rise of the Network Society (Vol. I-III)“ (1996) ja raamatus „The Informational City“ (1989). Castells vaatleb tänapäevase ühiskonna kolme mõõdet : tootmist, võimu ja kogemust. Oma töödes tõmbab Castells piiri kapitalistliku tootmise ja arengu ning informatsioonilise arengu vahele. Informatsiooniline või võrguühiskond jääb kapitalistlikuks ühiskonnaks, mille aerengumootoriks on teadmised ja informatsioon. Alates 1970ndate keskpaigast tähistab infoühiskond kapitalismi restruktureerimist. Kuni infoühiskond oli orienteeritud tulemi maksimeerimisele tehastes , oli informatsionalism orienteeritud infotöötluse komplekssusele ja kõrgele tasemele . Globaliseerumine: suurkompaniide strateegiad on muutunud globaalseteks. See kõik põhineb infotehnoloogiate arengule.
Interneti rolli tänapäeva ühiskonnas on Castells käsitlenud raamatus „The Internet Galaxy: reflections on the Internet Business and Society“. Castellsi uusim raamat, „The Information Society and the Welfare State: The Finnish Model “, mille ta kirjutas koos Pekka Himaneniga, analüüsib Soome edu infoühiskonnana. (laiendada)
Frank Webster ja infoühiskonna kriitika
Frank Webster võtab oma 1995. aastal ilmunud raamatus „Theories of Information Society“ kokku peamised teoreetilised lähenemised infoühiskonnale, koondades need ühe keskse küsimuse alla: „Kuidas erineb infoühiskond eelmistest ühiskondadest?“ Sellest seisukohast vaadates eristab ta viit põhilist aspekti, kuidas erinevad teoreetikud on defineerinud infoühiskonda:
• tehnoloogiline
• majanduslik
• elukutseline
• ruumiline
• kultuuriline
Need kategooriad ei ole üksteist välistavad, kuid ometi on võimalik eristada rõhuasetusi erinevate teoreetikute töödes.
Infoühiskond tehnoloogia kaudu
Selline lähenemine rõhutab suurejoonelist ja läbimurdelist tehnoloogilist innovatsiooni. Info töötlemine, säilitamine ja edastamine on viinud infotehnoloogia rakendamiseni igas eluvaldkonnas. Tänu infotehnoloogia võimsuse ja võimaluste suurenemisele muutuvad need elu hädavajalikuks koostisosaks ning neid hakatakse kasutama kõikjal. Arvutivõrkude olemasolu võrreldakse elektrivõrkude olemasoluga. Infot käsitlevate seadmete tulek paneb aluse uuele ajajärgule, mis oma levikuga mõjutab kõike ja kõiki.
Websteri kriitiline küsimus: kui palju arvuteid ja juhtmeid me vajame, et saaks rääkida infoühiskonnast? Kuidas mõõta IT levimise määra ja milline on see murdepunkt, millest edasi on tegemist infoühiskonnaga? Teine pool Websteri kriitikast on seotud tehnoloogilise aspekti ületähtsustamisega. Webster esitab sotsiaalsest konstruktivismist lähtuva küsimuse, mille fookuses on probleem, et selline tehnoloogia mõju ületähtsustamine viib paratamatu lihtsustamiseni ning sotsiaalse maailma defineerimiseni mittesotsiaalse fenomeni kaudu.
Infoühiskond majanduse kaudu
Selline lähenemine rõhutab, et muutust ühiskonnas on võimalik näha infomajanduse osakaalu kaudu ühiskonnas. Majanduses saavutavad osakaalu informatsioonitööstus ja informatsioonimajandus. Infotööstust on teoreetikud rühmitanud erinevalt, sest infoühiskonna eristamise korral infotööstuse kaudu tuleb esmalt määratleda see, millised majanduse osad moodustavad infomajanduse. Fritz Machlup (1962) püüdis eristada infoühiskonda statistiliste terminite kaudu. Ta eristas viis gruppi:
1. Haridus (nt koolid, raamatukogud, kõrgkoolid)
2. Meedia ja kommunikatsioon (nt raadio, televisioon , reklaam )
3. Masinad (nt infotehnoloogia, arvutid , muusikariistad)
4. Infoteenused (nt juura , kindlustus , meditsiin)
5. Muud teenused (nt uurimine ja arendus, mittetulundussektor )
Selliste kategooriate alusel on võimalik uurida erinevate sektorite majanduslikku kaalu.Tuntuim infomajanduse uurija on Mark Porat (1977), kes jagas majanduse kolmeks: Primaarseks, sekundaarseks ja mitteinformatsiooniliseks sektoriks veel enne seda, kui ilmusid personalaarvutid, Internet või satelliittelevisioon. Primaarset sektorit esindasid Porat järgi sellised ametid nagu ametnikud, raamatukoguhoidjad või infosüsteemide alal töötajad (1967 aastal tootis sektor Porat järgi 25.1 protsenti USA GNPSt; see sektor toodab, töötleb ja levitub infokaupu ja teenuseid (arvutite tootmine, telekommunikatsioon, raamatupidamine, haridus , riskimanagement, sh rahandus ja kindlustus). Porat jagas firmad infoga hõivatud ja mitte hõivatud osadeks , sellest tulenevalt kirjaldas ta teistest informatsioonisektorit, mida esindasid infotööstusega seotud mitte firmade infotöölised (näiteks mitmesugustes kaupu tootvates firmades ja mujal).
Websteri kriitika on seotud peamiselt probleemiga, et sellise valitsusstatistika uurimise taga on palju subjektiivseid ja tõlgenduslikke kategooriaid. Teiseks probleemiks on see, et on raske eristada, millised majanduse kategooriad on infoühiskonna jaoks kesksemad. Sarnaselt kordub küsimus osakaalust – millal on infomajanduse osakaal piisav?
Infoühiskond tööhõive kaudu
Mõõdetakse infoga töötavate inimeste osakaalu ühiskonnas. Infoühiskond tähendab selle määratluse järgi ühiskonda, kus enamik inimesi tegeleb infoga. Seda nähakse nn valgekraede ühiskonnana, kus valgekraed ja võimuomajad ületavad arvuliselt töölisi. Ka siin on võimalik hierarhia , kus esimesel kohal on töötajad, kelle peamine väljund on teadmiste tootmine ja müümine, teiseks töötajad, kes opereerivad turuinformatsiooniga, koguvad, töötlevad ja levitavad seda, kolmandaks töötajaid, kes tegelevad infomasinatega ja infotehnoloogiaga, mis on mõeldud eelmiste tegevuste täiendamiseks ja abistamiseks. Seega on infotöötajate hierarhias esimesel kohal teadlased, leiutajad, õpetajad, ajakirjanikud, teisel kohal juhid, kontoriametnikud, juristid , maaklerid ning kolmandal kohal arvutioperaatorid, telefonipaigaldajad ja televiisoriparandajad. Websteri kriitiline küsimus on ennekõike seotud hierarhiate selguse ja subjektiivsusega, sest ka lihtsaima töö tegemiseks on vaja informatsiooni. Nii näiteks pidi enne masinaajastut töötav lihttööline omama kogu informatsiooni näiteks tooli valmimise protsessist ning selline detailsus teeb keeruliseks ühte infotööd teisest eristada.
Infoühiskond ruumi kaudu
Kuigi infoühiskond on oma olemuselt ennekõike kontseptsioon, on sellel siiski sügavad geograafilised juured ning ruumil on infoühiskonna juures tähtis osa. Selle arusaama keskmes on informatsiooni võrgustikud ja nende roll ja ruumi korraldumisel ning ruumiga seotud tähenduste muutumisel. Rõhuasetuseks on infovõrgustikud kohtade sees ja kohtade vahel, mis moodustavad infrastruktuuri. Selle suuna esindajaks on ka Manuel Castells, kuna infovõrgustikele tähelepanu pööramine võimaldab tal toonitada infovoogude osatähtsust. Informatsioon on strateegiline võtmeressurss, millest organisatsioonid maailmamajanduses sõltuvad. Infotehnoloogia arendab välja uue infrastruktuuri. Websteri kriitika juhib tähelepanu sellele, et keegi pole veel suutnud määrata, kui palju infot peaks selles infrastruktuuris liikuma.
Infoühiskond kultuuri kaudu
Viimane infoühiskonna määratlus on ehk kõige kergemini tunnustatav, saab ju igaüks aru, et meie igapäevases elus on informatsiooni osatähtsus tõusnud. Ometi on see kõige raskemini mõõdetav kategooria. Selle lähenemise põhiliseks märksõnaks on üldine infoküllus, mis kohati on omandanud infouputuse mõõdu . Tänapäeva ühiskond on laetud meediast. Paljud ühiskonnas toimuvad protsessid on muutunud märgilisteks. Samas on tekkinud situatsioon, kus märkide külluse taustal on kadumas nende tähendus, nagu Baudrillard väidab „ There is more and more information and less and less meaning“.
Websteri kriitika: Kuigi selline infoühiskonna käsitlus on suhteliselt kergesti ära tuntav, on seda raske allutada konkreetsetele kriteeriumidele . Kui me vaatame infotähtsuse osakaalu, siis on raske eristada, milline on erinevuse aste, mis on seotud ühiskonna muutustega.
Websteri kokkuvõtteks
Kuigi Webster ise kipub taandama oma probleemid peamiselt mõõtmise küsimustele ning kvalitatiivsetele ja kvantitatiivsetele probleemidele, annab ta siiski väärtusliku ülevaate erinevatest infoühiskonnaga seotud teooriatest ja nende käsitlustest. Ühes hilisemas artiklis (toim Lievrouw ja Livingstone, 2001) eristab Webster ka kuuendat infoühiskonna eristamise printsiipi , mille puhul ei räägita mitte sellest, et on järjest rohkem informatsiooni, vaid kuidas informatsiooni rohkus on mõjutanud seda, kuidas inimesed oma igapäevaelu korraldavad. Selle mõttesuuna põhiliseks argumendiks on, et teoreetiline informatsioon ja teadmine on muutunud ühiskonna toimimise põhialuseks. Selline mõttesuund on teadmusühiskonna teoreetilise käsitluse aluseks.
Infoühiskonna diskursused Eestis
Järgnevalt anname lühiülevaate infoühiskonna arengust Eestis. Teeme seda kronoloogilise jaotuse kaudu, pakkudes välja mõned võimalused infoühiskonna liigitamiseks Eesti kontekstis.
Infoühiskonna areng Eesti kasutajate kaudu
Interneti kasutajate hulk Eestis on tõusnud ligi pooleni elanikkonnast (kasutanud Internetti viimase kuue kuu jooksul) Internetikasutajate arv maailmas arvatakse kahekordistuvat iga aastaga.

• • Esimesed üksikud kasutajad – visionäärid, eksperdid (1991)
  
• • Laienev kasutajaskond: akadeemiline seltskond , mängurid (1993)
  
• • Majandussektor – pangad ja riigiasutused (1995)
  
• • Uue põlvkonna kasvatamine – IKT koolidesse (1997)
  
• • Internet massidesse – kodukasutajad, väikefirmad (2000)
  
• • Internet kui avalik hüve – vanainimesed, ääremaalased, sinikraed (?)
  

[Ajajärgud on pigem umbkaudsed ja kindlasti mitte ainult sellised]
Viimasest ajajärgust võib olla võimalik rääkida juba peatselt. 2004. aasta alguse Emori uudised pakkusid, et aeg, mil seni mahajäänud rühmad Internetiga liitumas on, on varsti käes (vt Joonis 2). 2005. aasta septembris kasutas Internetti EMORi andmeil Eesti elanikest 55 % ehk umbes 575 000 inimest.
Joonis 2: Internetikasutajate osakaalu kasv erinevates sihtrühmades (Emor 17/02/2004) (“sinikraed” - liht-ja oskustöölised, “valgekraed” - iseendale tööandjad, juhid ja spetsialistid , ametnikud ja teenindajad)
Infoühiskonna areng Eestis meediakajastuse kaudu
Käsitluse aluseks on meedias põhiliselt domineerivad teemad, mille kaudu meedias Internetti ja infoühiskonna arengut on kajastatud. Seekord ei ole siia veel lisatud aastaarve, sest pigem on need teemad, mis figureerivad meedias, kuid ei ole kindlasti üksteist välistavad.

• • Häkkerid, turvalisus, eetika – ehk periood, mille käigus Internetist
  räägitakse kui võõrast, kaugest ja hirmutavast.
  
• • „Tee endale ise … ekspertide ajastu“ – Internet on levinud väheste ekspertide seas ja sellest räägitakse kui võimalusest igaühel endale Interneti abil midagi teha. Ilmub Interneti kasutamise õpetusi ja heade ja halbade kodulehekülgede soovitusi .
  
• • „Eesti Läände“ – infotehnoloogiat propageeritakse kui vahendit postsotsialistlikule riigile, räägitakse tiigrihüppest, kui Eesti võimalusest maailmas. Otsitakse Eesti Nokiat.
  
• • “Peldikuseina kriis” – Info ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) ning esmajoones Interneti desakraliseerumine. Internet muutub tavaliseks igapäevanähtuseks, mida mitte ainult ei kiideta, vaid ka kritiseeritakse ja mille kvaliteeti kahtluse alla seatakse .
  
• • „Kaubastumine“ – IKTd müüakse kui elustiili.
  

Infoühiskonna areng Eestis rakenduste kaudu
Järgneva liigituse on välja pakkunud Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm (2001).

• Esmane levik – Internet on võõrkeelne ja kättesaadav vaid üksikutele isikutele
  
• Alternatiivne kanal omakeelsele meediale – Internetti kolib omakeelse sisuga traditsiooniline meedia
  
• Kahepoolne kommunikatsioonikanal – kõik kohalikud
  institutsioonid hakkavad pakkuma sisu ja alustavad kahepoolset kommunikatsiooni sihtrühmadega
  
• Internet on integreeritud protseduuride vahetuks osaks.
  

Hoolimata erinevatest teoreetilisest käsitlusest tundub, et elektroonilise kommunikatsiooni kasutuselevõtuga pole siiski midagi muutunud ( Poster , 1990). Pärast seda kui infoühiskond on muutunud käibefraasiks poliitikute ja meedia jaoks, on tulnud esile ka skeptilised sotsiaalteadlased. Steve Woolgar esindab kriitiliste sotsiaalteadlaste koolkonda , kes leiavad, et liigne infoühiskonnast ja Internetist rääkimine on viinud meid küberboolini (Cyberbole= cyber + hyperbole), mis tuleb eesliidete liigkasutusest ning on omandanud hüperboolilised mõõtmed. Woolgar väidab, et hype ehk haip on ajaloost tuttav ja korduv nähtus. Iga uut tehnoloogiat või nähtust tutvustatakse kui enneolematut ja revolutsioonilist. Sotsioloogiliselt kriitilist suunda kajastavad üha rohkem raamatuid pealkirjadega, mis kutsuvad üles reaalsuse kontrollile . Põhiliseks argumendiks on see, et inimeste isiklikud kogemused tehnoloogiaga on pigem kaksipidised. Tehnoloogia ei ole kunagi absoluutselt hea või absoluutselt halb, ikka on situatsioone, kus tehnoloogia toimib või ei toimi ning seega pole küberboolilised üldised õigustatud.
Veel võtmeteoreetikuid
Marshall McLuhan – tehnoloogilise determinismi
põhiteoreetik
McLuhan oli tehnoloogiate arengu ja ajaloo uurija, kellest sai televisiooniteoreetik. Tema sarm aitas tal võita palju poolehoidjaid ning seetõttu on ka arusaadav, kuidas tema hilisemaid töid iseloomustava pigem poliitilised lööklaused, kui teaduslik põhjendatus. Ta on kirjutanud terve rea olulisi teoseid, millest ehk tuntuimad on „The Gutenberg Galaxy: The Making of Typographic Man“ (1962), „ Understanding media: The Extensions of Man“ (1964) ja The Global Village: Transformations in World Life and Media in the 21st Century” (1988). McLuhani põhilisteks väideteks on, et elektrooniline kommunikatsioon on pikendanud inimese meeli – telefon kõrvu ja televisioon silmi.
Globaalne küla on elektrooniline närvisüsteem, mis võimaldab kõigil olla kõigiga ühenduses. Tagajärjeks on lokaalsuse kadumine, ent läheduse säilimine.
Tehnoloogiate kodustamine
Tehnoloogiate kodustamine on sotsiaalse konstruktivismi üks alasuundi, mille põhilises fookuses on erinevatele tehnoloogiatele kasutajate poolt omistatud roll ja tähendus. Uurijaid ja uurimusi on olnud mitmest erinevast fookusest. Majandusliku mudeli uurijana on tuntuim ehk Everett Rogers (1995), kes räägib tehnoloogiate omaksvõtust innovatsioonide levimise märksõnade kaudu, kodustamise ja kodukeskkonna põhiliste teoreetikutena tuntakse Roger Silverstone, Eric Hirschi ja Norra uurijaid Merete Lied ja Knut Sørenseni.
Rogersi puhul räägitakse põhiliselt innovatsioonide leviku S-kurvist (vt Joonis 3), mis räägib sellest, kuidas sõltumata tehnoloogiast on võimalik eristada neli faasi – tehnoloogia ilmumine , kiire kasv, aeglane kasv ja küpsus .
Joonis 3: Innovatsioonide leviku S-kurv http://my.dreamwiz.com/zerohour/main/course/chapter%204%20PTC-diffusion.pdf
Rogersi edasiarendusena on pakutud viis faasi, mida tehnoloogia peab oma levikuks läbi tegema (Schiffman et al, 1997).
1. Teadmine
2. Veenmine
3. Otsus
4. Rakendus
5. Kinnitus
Silverstone ja Hirschi (1996) tehnoloogiate kodustamise kontseptsioon koosneb järgmistest etappidest:

Aproprieerimine – tehnoloogia valitakse välja ja sellele omistatakse mingi rakendus- või kasutusvaldkond . Sisaldab endas majapidamise otsust tehnoloogia kasutusele võtta või mitte võtta ja esialgseid otsuseid, kuidas seda teha kavatsetakse.

Objektistamine – tehnoloogiale luuakse kasutuskoht ja tema kohalolek majapidamises justkui objektistatakse.

Inkorporeerimine – tähistab faasi, kus tehnoloogiad integreeritakse elurütmi

Konversioon – tehnoloogiate tähendus on teisenenud, selles faasis defineeritakse tehnoloogia tähendused ja suhted majapidamise ning valise maailma vahel.
Leah Lievrouw
Lievrouw (2001) on infoteaduslikust põhimõttest arendanud edasi kodustamisega sarnast mõttekäiku, seostades sellega informatsiooni ja teadmiste levikut ühiskonnas uute tehnoloogiate levikuga.
Institutsiooniline Isiklik/Suhteline aspekt Sotsiaalsed
Veel erineviad teoreetikuid, teadlasi
Kuna infoühiskonna ideed on paelunud palju erinevaid teoreetikuid, siis on infotehnoloogiate arengus ja osatähtsuse tõusus näinud oma teooriatele kinnitust väga erinevad teoreetikud.
• Marksistid – uue kommunikatsioonitehnoloogiaga tuleb kaasa klassivõitlus – inforikkad ja infovaesed (David Hakkeni järgi on tegemist neofeodalismiga (1999))
• NeoMarksistid – kultuuritööstuse tugevdamine
• Majandusteoreetikud – turuseadustest tuleneb see, kes kasutab arvutit, kes mitte
• Weberiaanid – suureneb eristumine ja alasüsteemidesse jagunemine ja bürokraatia võim
• Liberaalid näevad võimuvõitluse subjekti
• Tehnoliigilised deterministid – kinnitus sellele, et masinad võtavad võimu
Düstoopiad-utoopiad
Arvutirevolutsiooni tagajärjed. David Hakken (1999) pakub terve rea võimalikke seosed, kuidas erinevates käsitlustes on tehnoloogiale pandud optimistlik- utoopilisi ja pessimistlik­düstoopilisi lootusi ja arusaamu.

• • Inimeste ajastu lõpp – liigirevolutsioon
  
• • Töö lõpp – sotsiaalne revolutsioon
  
• • Masinaajastu lõpp – uus töösotsioloogia
  
• • Miski ei lõppe – lihtsalt uus tehnoloogia
  
• • Töösotsioloogia regressioon
  
• • Sotsiaalse korra regressioon
  
• • Liigi regressioon
  

Utoopiad
Infoühiskonna ja tehnoloogiate arengu utoopiad on tihtipeale identsed domineerivate ideoloogiatega. Levinumad ideed on näiteks:

• • Infoühiskonna tulek päästab maailma
  
• • Infoühiskond aitab saada üle näljast, haigustest, vaesusest, aitab järele mahajäänud riike
  
• • Eesti riigil on eesmärk kolme aastaga Soomele järgi jõuda
  
• • Iirlaste Keldi tiiger , mis on rahvusvaheline legend Iirist kui arenenud infotehnoloogiamaast, kuid reaalsuses on iirlased ise arvanud, et see on pigem ilus muinasjutt .
  

Düstoopiad
Ennustamise tänamatust tööst annab ülevaate järgnev kiil , kus erinevad omal ajal spetsialistiks peetud inimesed tutvustavad oma nägemust tehnoloogiate potentsiaalist.