Miks kunst ja kultuur armastab hulle (1)

Miks kunst ja kultuur armastab hulle ?
Mart Veelmaa , EKA Avatud Akadeemia, Vabad kunstid I kursus
 
Kui mõtlen hullumeelsuse ja normaalsuse paradoksile, meenub kultusfilm „ Lendas Üle Käopesa“. Randle P. McMurphy , keda kehastab Jack Nicholson nihverdab end osariigi vaimuhaiglasse, et pääseda pisikuriteo eest vangisistumisest. Ta sobib sinna üllatavalt hästi ning tema teistsugune maailmavaade mõjub paljudele patsientidele lausa tervendavalt. McMurphyle ei meeldi haiglas valitsev üksluisus ning ta hakkab hulluelu ümber korraldama. Ahvatleb ravimitega tundetuks tehtud patsiente haigla režiimi vastu protesteerima, agiteerib neid pesapalli meistrivõistlustele kaasa elama ja lõppeks viib haiged linna lõbutsema. Sellest saab alguse sõda McMurphy ning haigla personali vahel. Filosoofilises plaanis vahetavad selles loos hullud ja normaalsed oma kohad. Hulludes peegeldub ühiskonna ebanormaalsus ja sisemised kompleksid , haiglapersonal tundub olevat eriti hälbinud hulle põhjendamatult rängalt distsiplineerides ja terava mõistusega McMurphyt elektrišokkidega püüdes taltsaks muuta. Selles filmis jääb võidutsema tõeline hullus, Nicholsoni kehastatud mässumeelne peategelane kaotab oma mõistuse haigla intensiivse ravi tõttu, tema indiaanlasest sõber aitab ta filmi lõpus teispoolsusesse, et päästa mees nõdrameelsete haiglaõdede võimu alt.
Hullud ja hullumeelus on filmimaailma üks lemmikteemasid: meenutagem või Ameerika kinotööstuse kaasaegset klassikut „Piinatud geeniusest“. Või vene filmi “ Hullumaja “, kus esitatakse igavene küsimus: kes siis ikkagi hullud on, kas need õnnetud internaadi elanikud või üksteist pommitavad, tulistavad ja lõikavad “normaalsed”, internaadi aia taga elavad tegelased.
Õndsal lollikesel, sanatoorse hullumaja kliendil, on vene kultuuris täiesti eriline koht. Ta räägib lollusi ja teeb arusaamatuid tegusid , kuid tema sonimises peitub ettekuulutusvõime. Õnnis lollike võib valitsejaid karistamatult solvata ja kuna ta ise oma saatust ei juhi, siis on ta vabadus praktiliselt piiramatu. Õndsaid lollikesi kardeti, kuid nendega arvestati ja neid isegi kadestati sageli. Siinkohal meenub vene muinasjutu kangelane tobuke Ivan, kes ahjuga ringi sõitis ja elukest nautis. Tänasel päeval sõidab noortel „katus“ või sõidavad nad ise „bemmidega“ ringi, kuid seelaadne tegevus pole sugugi kantud jumalikust rumalusest. Seepärast pole see ka ühiskonna poolt aktsepteeritud.
Vene kultuuri huvi juured õndsate hullukeste vastu peituvad ajaloo sügavustes, religioonis, õigeusus. Sõna ja teo, hinge ja keha lõputu vastuolu on ilmestanud vene kultuuri läbi sajandite. Olemine oli tähtsam olustikust. Kui Lääs tormles eesmärgi poole, siis Venemaa kihutas ideaali , idee järel.
Ka eestlastel on oma hullude käsitlus kinolinal ette näidata. „Hullumeelsuse" fašistliku okupatsiooni taustaga hullumaja peidab keeruliste suhetega seltskonda, kes oma ajusid murrab. Raske on otsustada, kes on hull, kes mängib hullu ja mis on hullus, mis mitte.
Hullumeelse filmis otsitakse hullude hulka konspireerunud Inglise spiooni. Püsima jääb autorite sõnum, et hullud on täiesti normaalsed inimesed, kes kuuluvad meie hulka. Ja meie peame vastutama nende eest. Meie võime vastu laupa lüüa ja tabada, et maailm on läinud vahetusse: hullumajas on need õiged ja väljaspool müüre valed.
Küsimusele: kus siis tegelikult on hullud, müüridest väljaspool või sees, võib vastuse leida ka faktist, et Eesti ajaloos on 1917 algusest kuni tänapäevani vaimuhaiglad olnud pigem poliitilised vanglad kui raviasutused.
Kus on peidus hullumeelsuse juured
Michel Foucault räägib oma raamatus „Hullus ja arutus “, et enne XIX sajandit polnud olemas sellist mõistet nagu hullumeelsus . Kui pidalitõbi oli kadunud ja mälestused pidalitõbistest peaaegu kustunud, jäid vastavad struktuurid siiski püsima. Vaesed, hulgused, korrarikkujad ja “peast segased ” võtsid üle varem pidalitõbistele kuulunud rolli. Keskaeg paigutas hulluse pahede hulka. Alates XV sajandist oli see sotsiaalne parameeter: kui inimene oli ohtlik teistele või endale, oli ta vaja isoleerida. Kõik pandi ühte patta kogu asotsiaalne kontingent: vaesed, vaimuhaiged, prostituudid , luuserid, kurjategijad. Selle üle, et hullud vangi pannakse ja neid kurjategijatega koos hoitakse, hakatakse imestama hiljem. Alles aastal 1793 (Suure Prantsuse revolutsiooni kõrgperioodil) sai hullus oma enam-vähem õige koha. Hulludesse hakati suhtuma kui isikutesse, kes vajavad mitte ainult ühiskonnast isoleerimist, vaid ka ravi. Siin aga hakkab levima uus nähtus, psühhiaatria mitte ainult ei õpi tundma psüühilisi haigusi, vaid ka loob neid.
Läbi ajaloo on vaimsete haiguste tagamaid seletatud läbi kolme põhilise kategooria. Esimeseks on bioloogilised seletused , ehk vaimse haiguse meditsiiniline mudel. Kõik haigused tulenevad mõne kehaosa , peamiselt peaaju vigastusest või häirest. Neil on pärilik taust. Teiseks on psühholoogiline seletus, mis ütleb et mured, lein , hirm, süütunne, frustratsioon, stress võib olla vaimse haiguse või ebaadekvaatse käitumise allikas. Siin otsitakse seletusi psüühikas, mitte ajus. Kolmandaks on üleloomulikud seletused, kus arvatakse, et maagilised jõud tekivad nii vaimse kui ka füüsilise haiguse, sest deemonid valitsevad inimest. Viimase uskumuse puhul püüti ka läbi maagiliste riituste haigustest vabaneda , kuni selleni , et nõidu põletati tuleriidal.
15 – 17 sajandil hukati ca 500 000 nõida. Viimased nõiad hukati Šveitsis 1782 . Sel ajal tekkisid ka ebainimlikud hullumajad, 1547 aastal Londonis Bethelehemi hospidal . Sealt edasi on püütud leida vastuargumente sellele, et nõiad pole üleloomulikud. Šveitsi arst Paracelsus (1493- 1541 ) spekuleeris, et vähemalt osaliselt on vaimuhaiguste taga looduslikud põhjused, nagu kuu mõju unes käijatele või hüsteerial seksuaalne ja maanial kehaline põhjus. Agrippa ( 1486 -1535) vaidlustas nõidade olemasolu, tema õpilane Weyer ( 1563 ) väitis, et nõiad tegelikult vaimselt häiritud inimesed. 1682 aastal Louis XIV muutis ära surmanuhtluse nõidadele.
Vaimselt nõrgad isikud on kunstis ja kultuuris sage nähtus
Hulluse piirid ähmastuvad. Kui varemalt kasutati psühhiaatrias termineid nagu hull, kuutõbine, maniakk, siis tänasel päeval nimetatakse neid inimesi ebanormaalseteks (abnormal behaivior), samas on üha raskem öelda, kus läheb piir ebanormaalse ja normaalse vahel.
Vaimsete haiguste tunnuste hulka kuuluvad sageli sellised omadused mida võime omistada loovatele või väga andekatele inimestele. Näiteks ebarealistlikud mõtted ja kujutelmad, mida ei jaga teised; ebaadekvaatsed tunded; või äärmuslikud tunded hirmust nukruseni, kui need ei ole adekvaatsed antud olukorras. Kui meenutada veel lähiajalugu, kus „loovad veiderdajad“ pääsesid kroonust tänu Seewaldi kaitsvatele seintele ja moodsakõlalistele diagnoosidele, siis võib tõesti küsida: mis on hulluse mõõt ja kuidas seda ära tunda.
Tänasel päeval on spekuleeritud sellega, et kui Joosep Toots elaks, oleks tal ammu hüperaktiivsuse või psühhoosi diagnoos pandud, võib olla istuks ta kinni narkootikumidega kaubitsemise eest. Legendaarne filmikangelane tuli oma elus aga hoolimata hulludele krutskitele ja nooruse lollustele edukalt toime. Kuigi loovust on defineeritud kui maailma paremaks muutmise teenistuses olevat nähtust, mille kohaselt pole oma loovust kuritegevuse eesmärgil rakendavad isikud vastuvõetavad, seisame sagedasti dilemma ees: kas inimene on loov või juba üle piiri läinud kurikael. Vahet pole lihtne teha
Teisalt võib küsida, kes lööb tänapäeval läbi? Kes oskab kõige paremini esitada vanu tõdesid uues kuues, hiilgab originaalsete lahenduste ja elegantsete vastustega ? Loominguvõimeline isiksus muidugi. Loomingulisus on intelligentsi muude võimete hulgas täiesti omaette nähtus. Loomeinimene on see, kelle mõte liigub kiirelt ja voolavalt. Ta on alati valmis sukelduma uutesse ideedesse ja kogemustesse. Loomingulisele saavutusele eelneb aga pingeline mõttetöö. Tihtilugu jõuab alateadvus probleemi kallal juurdlemisega valmis lõõgastuse või lausa une ajal. Pärast avastamisrõõmu jääb veel viimane samm - idee tõestamine. Paljud uuringud on näidanud, et loomeandega inimestel esineb vaimuhaigusi sagedamini kui teistel.
Erinevate haiguste võlud kunstis
Maniakaal-depressiivset psühhoos, mille sümptomitena on haige melanhoolne, isutu, rahutu ja hirmunud. Eufooriaperioodil tegutseb ta raugematu energia, impulsiivsuse ja elevusega. Depressiooni ajal seevastu tõmbutakse tagasi ja süüvitakse enesevaatlusse. See aga võimaldab neil avastada iseendas tundmatuid seesmisi ressursse. Tema emotsionaalne tundlikkus on tervitatud nii ümbritseva kui ka omaenese meeleolude suhtes. Teiseks on nad eksperimenteerimisvalmid ja leidlikud. Iseäranis haigushoogude vaheajal on neil võimas keskendumisvõime. Kõige krooniks on nende mõtlemine eriti kiire ja viljakas. Ei maksa unustada, et vaimuhaigele, eriti psühhoosi ajal, saavad osaks kõige eriskummalisemad kogemused, mis avavad talle elus muidu kättesaamatud dimensioonid. Paljud vaimuhaiged on ka impulsiivsed: mõeldud - tehtud ja originaalne ettevõtmine ongi käes.
Bipolaarsete meeleoluhäirete all kannatasid heliloojad Rossini ja Tšaikovski. Riigimeestest olid maniakaal-depressiivse käitumisega Churchill ja Lincoln , kunstikuulsustest van Gogh, kes kord hullusehoos lõikas endalt kõrva, ja Pollock . Filosoofide hulgas Wittgenstein ja Kierkegaard , kirjanike seas näiteks Pavese ja Hemingway , kes mõlemad valisid enesetapu. Poeetidel ja kirjanikel esineb eriti palju vaimseid häireid, peamiselt depressiivseid. Eestlastegi seas on omad kurvad kujud nagu Liiv ja Viiding. Tundub, nagu võikski hästi kirjutada vaid see, kellele paistab melanhoolia must päike.
Elu viivad edasi hullud
Hullu geeniuse imago tuline pooldaja eelmisel sajandil oli itaalia psühhiaater ja kriminalist Cesare Lombroso . Ta tõi oma väite kinnituseks terveid suguvõsasid andekaid kuutõbiseid. Lombroso ei olnud esimene, kes märkas loominguvõime seost vaimuhaigustega. Ei ole selge, kas «Problemata XXX» rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi kirjutas Aristoteles ise või mõni tema õpilastest. Igatahes on selles tõstatatud küsimus, miks silmapaistvad inimesed kalduvad melanhooliasse. Musta sapi (kr melas ‘must’ + chole ‘ sapp ’) liig kehas tähendas tollal vaimset häiret. Häirete kirjeldus mõjub üsna kaasaegsena ja meenutab haigust, mida tänapäeval tuntakse maniakaal-depressiivse psühhoosina. Juba Aristotelese ajal olid silmapaistvate vaimsete võimetega inimesed kõikuva meeleoluga, nukrutsesid ja langesid depressiooni.
Veidrikust kunstniku või hullu teadlase imago võis olla ka loomeinimestele tõhusaks kaitseks ühiskonna enamuse eest, kes neisse erinevuse pärast hirmuga suhtus.
Hilisemal ajal on püütud Lombroso ideed kas kinnitada või ümber lükata. Kuid silmapaistvate inimeste veidrused olid arvatavasti üldsusele paremini teada kui keskpärase inimese hoolega varjatud negatiivsed küljed. Samuti võidi ekslikult pidada häireks lihtsalt ebatavalist eneseväljendust, mida kuulsused omale lubada võisid. Tuleb nõustuda, et kunstnike ja teadlaste hulgas esineb rohkem raskeid vaimseid häireid. Sama kehtib ka nende perekonnaliikmete kohta. See lubab oletada, et anne on sageli päritav, mõistagi koos sinna juurde kuuluvaga. Seda on kinnitanud Adele Juda, psühhiaatriainstituudi teadur Münchenis, kes aastatel 1927-1943 uuris 5000 inimest. Tuli välja, et kunstnikke vaevab sagedamini skisofreenia , teadlasi aga maniakaal-depressiivne psühhoos.
Skisofreenia on raske vaimuhaigus, mis tõsiselt häirib inimese toimetulekut ühiskonnas. Skisofreenikud tajuvad ümbritsevat moonutatult, näevad pettekujutlusi, ei suuda adekvaatselt mõtelda. Saksa psühhiaater Emil Kraepelin, kes muide on olnud mõned aastad professoriks ka Eestis, nimetas sajandi algul seda haigust dementia paecox.
Pärast Kraepelini andis teise suure panuse skisofreenia uurimisse shveitsi arst Eugen Bleuler. Tema pakkus välja ka nime skisofreenia (kr schizo - lõhenema, phren - vaim). Tema arvates oli haiguse põhiolemuseks vaimne lõhenemine. Bleuler leidis, et skisofreeniahaigel tekivad meelepetted ja luulud sellepärast, et ta ei suuda enda jaoks maailmast terviklikku pilti kokku panna. Just sellepärast tekivad tal ka ebaharilikud assotsiatsioonid, mille ta ande olemasolul suudab kunsti valada.
Vaimuhaiguse ja ande koosmõjul sünnibki kunst
Tulemuseks on kõige eriskummalisemad kunstiteosed, ühiskondlikust seisukohast vaadatuna kindlasti uudsed. See aga tähendabki loomingulisust. Psühhiaatriahaiglatest pärinevad tööd paistsid 30-ndate aastate Saksamaal natsidele niisama arusaamatud kui avangardistide ebaintelligentsed sünnitised ning kõik pandi degenereerunud kunsti nimetaja alla.
Palav huvi vaimuhaigete kunsti vastu püsis kuni 60-ndateni. Siis hakkas koos täpsemate uurimismeetoditega selguma tõsiasi, et loomegeeniuste tiivustajaks polnudki skisofreenia. Suur osa neist põdes tõenäoliselt hoopis teist vaimuhaigust, maniakaal-depressiivset psühhoosi. Maailmas vaibus skisofreeniahaige kunstniku mood. Huvi pöördus uue häire uurimisele.
Inglise psühhiaater Felix Post on avaldanud arvamust, et rahutu hingega inimesi sunnib loomingule nende pidev psüühiline ebamugavustunne. Paljud kirjanikud on tunnistanud, et kirjutamine aitab neil tagasi tõrjuda pealetükkivat ängi ja kurvameelsust. Post hoiatab , et loominguline pingutus on samasugune stress nagu iga teinegi ja võib viia vaimse kokkuvarisemiseni. Ajurakud ei pea suurele töökoormusele vastu ning eelsoodumusega inimesel võivad tagajärjeks olla vaimsed häired. Juba renessansiajal arvati, et poeetide ja kirjameeste melanhoolia põhjuseks on nende liigne vaimutöö.
Vaimuhaigete loodud kunst läheb hinda
Umbes eelmise sajandi keskpaigas, suuresti tänu prantsuse kunstnikule Jean Dubuffet’le, võeti päris kunstnike hulka kamp teisitimõtlejaid, õigemini küll teisititajujaid. Uus seltskond oli veetnud suure osa oma elust kinnistes institutsioonides nagu vaimuhaiglad, hooldekodud, varjupaigad jms., enamikul esines raskeid vaimseid probleeme ja tundeelu häireid – skisofreeniast, neurooside ja psühhoosideni. Dubuffet’le, kes ilmselgelt romantiseeris tõsiseid kannatusi põhjustavat vaimuhaigust, tundusid need inimesed tõelised kunstnikud ja nende looming geniaalne . Dubuffet’ meelest oli nn. kultuurne kunst igav, kammitsetud ja ühiskonna kehtestatud norme järgiv (seega väljastpoolt tulev). Aga metsikute nn. toores kunst (Art Brut – pr. k. toores, töötlemata kunst, laiemalt autsaiderite kunst ) seevastu algupärane, vahetu ja sügavalt sisemusest tulev.
Loomulikult ei oleks metsikuid niisama lihtsalt päris kunsti hulka võetud, Dubuffet oli ise piisavalt mainekas kunstnik ja tema arvamus piisavalt autoriteetne . XX sajandi 20ndatel avaldasid kaks psühhiaatrit Walter Morgenthaler (1882 – 1965) ja Hans Prinzhorn ( 1886 – 1933) kumbki raamatu, mis käsitlesid vaimuhaigete loodud kunsti. Senini ei olnud enamik psühhiaatreid vaimsete probleemidega kunstnike töödes mingit sisulist (kunstilist) kvaliteeti näinud. Patsientide joonistusi või ka käsitööesemeid kasutati küll psühhoanalüüsi seanssidel mõtestamaks lahti haigete paineid, hirme ja maaniaid.
Šveitsi psühhiaater Morgenthaler publitseeris Adolf Wölflist raamatu “Ein Geisteskranker als Künstler” (1921). (Wölfli on senini avastatutest üks kuulsamaid autsaiderkunstnike üldse. Wölfli veetis raskete vaimuhäirete tõttu pika aja oma elust psühhiaatriahaigla üksikkongis ning produtseeris üle tuhande joonistuse ja muusikalise kompositsiooni. Enamik tema säilinud töödest ei kuulu praegu mitte autsaiderite kunsti kollektsioonidesse, vaid Berni Kunstimuuseumile). Piisavalt tuntud on ka kunstiajaloolase ja psühhiaatri Hans Prinzhorni raamat “Bildnerei der Geisteskranken”, (1921), milles Prinzhorn diagnoosib ja analüüsib vaimuhaigust haigete loomingu põhjal. Sama tuntud on ka Prinzhorni loodud kunstikollektsioon Heidelbergis (kogu asub Heidelbergi ülikooli psühhiaatria kliinikus). Need kaks raamatut tekitasid toona furoori peamiselt kunstiringkondades (Max Ernst, André Breton jt. sürrealistid, Jean Dubuffet), tollane ametlik psühhiaatria aga keeldus raamatuid tähele panemast. Tänapäeval on mitmeid nimekaid psühhiaatreid (kunstnikest rääkimata), kes respekteerivad ja toetavad teistsuguste ehk autsaiderite kunsti.
Eesti autsaiderite hulgas on loojaid, kes elavad hooldekodudes, on kunstnikke, kes vajavad hooldajat, ja neid, kes peavad aeg-ajalt haiglas ravil olema. Lembar Linder on autist , kes on loonud oma putukate, lindude, loomade, kalade, kosmose, Maa, Kaali järve saladuste maailma. Maksim Feigini tööd on täidetud tiheda, kohati süngemõjulise ja intensiivse pliiatsivõrgustikuga. Rait Ruukel kujutab eriskummalisi sopilisi, sarvilisi olendeid ja Sören Heinpalu joonistab vikerkaarevärvilisi viie käpaga kasse , ebatavalisi linde ning triibulisi , alati naeratavaid inimesi. Võib muidugi küsida, kas need teosed mahuvadki kunsti mõiste sisse, kui nende loojad ei teadvusta oma tegevust kui kunstitegemist ega oska kõrvalise abita suhestuda kunstimaailmaga. André Breton kirjutas 1954. aastal Fleury-Joseph Crepini tööde kohta, et need on kunsti kaunimad õied, sest neil on pühaduse kvaliteet, mis silmatorkavalt puudub ülejäänud moodsal kunstil.
Sellise kunsti loojate loomingut hinnatakse ka seetõttu, et nad ei oska silmakirjatseda, neid ei huvita raha, kuulsus ja võim. Nad annavad meile võimaluse tajuda loovuse sügavaid vooge ning õpetavad vastutasu nõudmata meid nn insaidereid.
Miks siis kunst ja kultuur armastab ikkagi hulle. Tegemist on lakkamatu inspiratsiooni allikaga, tundlikkuse ja määramatusega, aga vaimuhaiguse köögipoolel leidub küllaldaselt ainest, mida ande korral kunsti valada. Võib olla kõnetab siis selline piiripealne kunst meie igaühe personaalset hullumeelsust ja piiridest välja ihalemist. Tõeline looming pole kunagi olnud midagi, mida saaks noa ja kahvliga lahata. Hullumeelsuses peitub aga eheduse ja autentsuse võti. See on ühtaegu uskumatu ja usutav .
Kunst on suundadega on läbi ajaloo alati pisut end hullusele toetanud: ekspressionistide elutunnetus on traagiline, kantud katastroofi eelaimusest. Kujutusobjektideks vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused, nälgivad lapsed. Ekspressionismi iseloomustab inetuse esteetika. Sürrealism on võtnud teoreetilise aluse Sigmund Freudi metapsühholoogia, mille kohaselt vabaneb inimese vaim kammitsaist üksnes une ajal, kui esile kerkivad alateadvusesse surutud soovid ja unelmad. Andre Masson kasutas vabama mõttelennu võimaldamiseks alkoholi ja erilisi tubakaid. Ka Max Ernst oli üks kuulsamaid sürrealiste, kes uuris vaimuhaigete joonistusi. Kuulsaim sürrealist ning Freudi järgija on Salvador Dali. Ta ise on korduvalt väitnud, et ta maalib ainult oma nägemusi, mille üle tema ratsionaalsel mõtlemisel puudub kontroll. Sürrealistid aitasid kaasa visuaalse kujutlusvõime vabastamisele mõistuse ja rutiini ahelaist.
Lõpetuseks võiks küsida, kas me vajame siiski oma hulle või peaksime nad endast eemale lükkama, nagu seda tehti 15 sajandil, kus hullud pandi narrilaeva (saksa k. Narrenschiff) kaasa kaupmeestele ja palverändurite salkadele ning pagendati nii kaugetesse küladesse. Arvan siinkohal, et iga paikkond peab oma hullud endale hoidma, see on üksiti ka nende vaimne - hingeline kapital . Võib olla on ühiskond veel liialt küündimatu, et mõista seda, et mis nendele inimestele on asemele antud nende nõrgema vaimu tõttu.
Antud kirjatüki põhjal võib teha kolm lihtsustatud järeldust hullude ja kunsti seose kohta:
Kui oled andekas, siis sul võib olla suurem kalduvus vaimuhaigeks jääda.
Paljud suured kunstnikud ongi olnud nõrga vaimuga ja oma hälbest ammutanud inspiratsiooni.
Ka nõrgamõistuslike kunst on tänapäeval hinnas, kuna seda peetakse ausaks, tooreks ja vahetuks.

Allikad:

Arvo Pesti , Sirp (3.03.2003), „Vene hulluse eripära“

Ave Minajeva, Allen Kaasik , Luup Nr. 2 (85), 25. jaanuar 1999 - Teadus
Michel Foucault, „Hullus ja arutus“
Rain Kooli, Ärileht (24.09.2007)
Sigrid Saarep, Sirp (7.11.03)
Varblane , R, Kangilaski, J, Juske, A. „20. sajandi kunst“, kirjastus „Kunst“, Tallinn, 1994
www.tlu.ee/ kolga
www. terviseleht .ee
8