"Hullus ja Arutus" Michel Foucault (0)

Lugesin Michel Foucault „Hullus ja Arutus “ (Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul)
Lugesin III osa 1. Peatükki. (lk 519-571).
SUUR HIRM
Lugesin isoleeritusest, iseendast võõrandunud arutuse nähtavale tulekust. Mis oli uutmoodi ohtlik ja kahtluse alla seatud. Rameau vannapoja tegelaskuju näitel kirjeldati palju. Tekst rääkis nagu temast. Lugedes lk 533 . viimast kaheksat lõiku tekkis mulje nagu oleks tahetud öelda seda ,et arutus iseendaga ongi üks suur hullus. Kuna iseendaga rääkides oli saanud nn hull esimest korda pärast Suurt Sulgemist taas ühiskondlikuks tegelaseks, esimest korda üle pika aja asuti temaga vestlusesse ning talle esitati küsimusi. Arutus tuli uuesti nähtavale kui tüüp. Rääkis palju isoleerimise kardetusest minevikus ja ka sel hetkel. Isoleerimise maa oli saanud nn haiguse koldeks. Seda põlati ning kardeti. Usuti ,et need kolded levitavad tõbesid. Kardeti mingit müstilist haigust ,mis pidavat saama alguse isoleerimishoonetest ning ähvardas peagi linnadesse tungida . Kõnealune tõbi oli ühteaegu nii kehalist kui moraalset laadi. Kõike kirjeldati ilustamata. Arutlus oli jälle kohal ainult ,et nüüd tähistatakse seda kujutlus silmas haiguse märgiga, mis annab sellele oma hirmuäratava jõu. Ühesõnaga lähenes arutus haigusele ning ühines otsakuti fantastika valdkonnas, mitte meditsiinilises mõtlemises. Isoleeritust ei kavatsetud hakata kaotama vaid taheti potensiaalseid uue haiguse allikaid kahjutuks teha . ( taheti ehitada, puhastada ) Toimus reformliikumise algus. Hakati haiglaid tuulutama. Vaikselt hakati mõtlema sellele kuidas saaks Prantsusmaa haiglates olukorda parandada ning hakati unistama varjupaigast, mis säilitaks oma põhi ülesanded. Kuid oleks sisse seatud nõnda ,et haigus võiks seal laiali kandumata kaua olla ning arutus oleks täieliku kontrollli all.(arvan ,et see oli vajalik selleks ,et anda teistele õppetundi. Pidi mõjuma eeskujuna ega tohtinud tekitada nakkusohtu. Nende süngete hoonete ja süüdlaste näitamine sobis hästi selleks ,et hoiatada üleliia kergemeelseid noori. ( Samal ajal mõjusid needsamad ohud liigitõmbavalt inimeste ihadele ja kujutusvõimele. (inimeses leidub ikka alati midagi ,mis unistab ohtude kogemisest .) Sellest hetkest peale mõjuvad isoleerimise kantsid õudust, kuid mõjuvad samas ka vastupandamatult ligitõmbavaina. Asjade arenedes on arutusest saanud südame deliirium , iha hullus, armastuse ja surma meeeletu hirmu piiritus ülbuses. Arutuskogemus haaras hullusekogemuse endasse, et lasi/ laskis sel peaaegu/täielikult kaduda. (palju ei puudunud ,et hullus oleks oma kõige ainulaadsemad jooned kaotanud.) Hakkasid kasvama hullusehirm ja arutusekartus. Edasi lugedes sain aru ,et tahetakse öelda seda ,et hullus võib mõistuse suvalisel hetkel ära rikkuda - “ Ärge imetlege ennast ühti ,te tsiviliseeritud ja targad inimesed. Piisab ainsast hetkest ,et paisata segi ja hävitada nõnda-nimetatud tarkus, mille üle te nii alpi uhkust tunnete. Ootamatu sündmus , ränk ja äkiline hingeline elamus muudavad ka kõige arukama ja suurimate vaimuannetega inimese ühe hoobiga märatsevaks hulluks või idioodiks. “ Arutskogemus tõuseb Hölderlini, Nervali ja Nitzsce kaudu aja juuri mööda kõrgemale. ( arutus muutub maailma-aja vastuhoovuseks , hullusetunnetus aga püüab siduda arutust järjest täpsemalt looduse ja ajaloo arenguga) Sellest ajast peale on arutuse aeg ja hulluse aeg kaks erinevat asja. ( üks kujutab endast tingimatut taastulekut ,teine seevastu areneb kooskõlas ajaloolise kronoloogiaga. Klassikalise ajastu mõistuse arvates võis hullus kergesti tuleneda välisest “miljööst” , olles häbimärk, mis osutab teatavale solidaarsusele maailmaga.
Läbitungivaks jõuks muutub ühiskond, mis enam ei hoia vaos ihasid, ,religiooni, mis enam aega ja kujutlusvõimet ei korrasta, tsivilisatsioon , mis ei pane enam piiri hälvetele mõtlemises ja meelestuses.
Hullus ja vabadus- rääkis erinevatest vabaduse viisidest . Kuidas neid mõista ja kas nad on ikka kasulikud ning sellest kuidas nad inimesele mõjuvad. Tekitades hulluseid. Ühesõnaga sain aru ,et vabadus ei anna alati inimestele võimalust taas iseenda valitsejaks saada, vaid see hoopis kallutab inimesi veelgi rohkem oma olemusest ja oma maailmast kõrvale. Üldjoontes loob just tsivilisatsioon hulluse arenguks soodsa keskkonna.
Hiljem tuli välja ka hulluse varjatud moraalne mõte ja päritolu. Hulluse saladus oli suguluses süüga . EI tunta hullust enam ära selles, mis lähendab inimest kas mäletamatutel aegadel toimunud langustele või loomalikkusele.; hullus paigutatakse vastupidi nende vahemaadesse, mis jäävad inimese ja tema enda, inimese ja tema maailma vahele, eraldades teda kõigest. Hullus on võimalik kõige kaudu. Hullus ei kuulu enam languse ega looduse korda.
XVIII saj lõpul hakkab hulluse võimalikkus samastuma miljöö ehitusega: hullus kujutab endast nüüd kaotatud loodust , ummikusse aetud meeli , ekslevat iha,
Hiljem hakati uskuma ,et inimene käib oma esialgse tüübiga võrreldes alla. Usuti ,et lapsed kannatav isa pattude pärast, meie kauged esivanemad hakkasid vähehaaval kõige tervislikumast eluviisist kõrvale kalduma, meie vanaisad sündisid pisut nõrgematena, neid kasvatati leebemalt, neil olid omakorda neist nõrgemad lapsed, ja meie, neljas sugupõlv, võime kaheksakümneaastaste jõust ja tervisest midagi teada veel ainult kuulu järgi.
„kõik mis ümbritseb elusolendeid , püüab neid hävitada“. Indiviidi surm, samuti tema hullus ja võõrandumine paiknevad väljaspool indiviidi ennast. Just väljaspoolsuses ja asjade rõhuvas mälus kaotab inimene oma tõe. Ja kust seda siis taas leida,kui mitte teisest mälust? Mälust , mis ei saaks olla miski muu kui sisemine leppimine iseendaga oma teadmises, või siis enese täielik lahtirebimine miljööst.
XVII sajandi lõpust on hullus sisse kirjutatud inimese ajalikku saatusesse . Et erinevalt loomast on inimesel ajalugu. „Hulluse ajalugu on mõistuse ajaloo vastaspool“. „ Missugune on aeg , niisugused on ka vaimsed häired“.
Hulluse mõiste mis kujunes välja XIX sajandil , kujunes välja just ajaloolises teadvuses ja kahel põhjusel: Esiteks sellepärast ,et hullus on pidevas arengu kiirenemises just nagu tuleneks ajaloost, teiseks sellepärast ,et tema vormid olid tingitud ajaloolise arengu figuuridest. Ja ometi vajus hulluse suhe ajlooga õige ruttu unustusse. Hullust ei tajuta enam ajaloo vastaspoolena,vaid ühiskonna pahupoolena. Ajalooline analüüs muundus sotsiaalseks kriitikaks. Hullusest sai kodaniku eetika vormis hüljanud klassi häbimärk. Niisiis tajutakse hullust ühteaegu vältimatu maandumisena ning moraali ja religiooni printsiipide sattumusliku aksidentaalse unustamisena.
Inimene seadis hullusega sisse uue suhte, mis oli ühtpidi otsesem ja teistpidi ka väljaspoolsem. Klassikalises kogemuses puutus inimene kokku eksituse kaudu, mis tähendab,et hulluseteadvuses sisaldus paratamatult tõekogemus. Hullus oli eksitus ,tõe absoluutne kaotamine.
XVIII sajandi lõpul võib näha üldjoontes välja visandumas uut kogemust, milles inimene ei kaota hulluses mitte tõde ,vaid oma tõde. Enam ei kao tal käest maailma seadused , vaid ta ise eksib eemale omaenese olemuse teadusest. Inimenehakkab kalliks pidama kõike teda ümbritsevat. Kahtlemata just siit saab alguse luksus- kiindumus tohutusse hulka ülearustesse asjadesse . (tekib seisund kus inimene ei leia rahu ennem ,kui tal on kõik asjad, isegi need mida ta tegelikult ei vaja. ) Hulluses on inimene lahutatud oma tõest ning pagendatud ümbruse vahetusse presentsusesse, kus ta ennast kaotab. Kui klassikalise ajastu inimene kaotas käest üldise tõe , siis tähendas see tema tagasipaiskamist vahetusse eksistentsi , kus raevutses tema enda loomalikkus ja samal ajal tuli sealtkaudu ilmsiks algne pattulangemine ,mis näitas teda algusest peale süüdlasena. Nüüd aga peetakse hullust inimesest rääkides silmas seda ,kes on lahkunud omaenda vahetu tõe pinnalt ning ise kaotsi läinud.
Anne-Mai Vares