MICHEL FOUCAULT VÕIMUST (0)

Tallinna Ülikool
MICHEL FOUCAULT VÕIMUST
Referaat
Tallinn 2011

Sisukord

Sisukord 2
Michel Foucault 1926-1984 3
Seksuaalsuse ajalugu 3
Võimu olemus ja mehhanismid 4
Võimu võrgust valla 5
Lõputu peegeldamine 6
Võimu definitsioon 6
Valitsev võim 6
Kasutatud kirjandus: 7

Michel Foucault 1926-1984

Michel Foucault [miš'ell fuk'oo] (15. oktoober 1926 – 25. juuni 1984) oli prantsuse filosoof , kelle tööd on äärmiselt mõjukad kõigis humanitaar - ja sotsiaalteadustes. Foucault on tuntud oma sotsiaalsete institutsioonide kriitika poolest, eriti psühhiaatria, meditsiini ja vangla kriitika poolest; samuti oma seksuaalsuse ajaloo käsitluse poolest. Tema teooriad võimu ja teadmiste suhte ning diskursuse kohta on leidnud laia arutus- ning rakenduspinna.
Foucault õppis filosoofiat ning psühholoogiat pariisis, filosoofia doktorikraadi omandas ta 1961.a.
1950-1953 a. oli ta kommunistliku partei liige.
1952-1960 a. õpetas ta Lille ’I, Uppsala, Varssavi ja Hamburgi ülikoolides, 70ndatel õpetas USA’s.
Tegeles psühhiaatria, meditsiini, vanglasüsteemi ning inimese seksuaalsuse uurimisega. Hilisemas elus oli ka poliitaktivist. 1984 suri AIDS’I tagajärjel.
Looming
Foucault’i teosed sarnanevad ajalooraamatutele, tugines oma töödes suuresti arhiivi uuringutele. Foucaultil oli ka isiklik kokkupuude vaimuhaiglaga
Loomingu võib jaotada kolmeks perioodiks :
60ndad – teadmiste, psühhiaatria ja meditsiini teke
70ndad – võim, karistamine ja distsipliin
80ndad – seksuaalsus
Hullumeelsuse ajalugu
Tema üks tähtsamaid teoseid, mille põhiosa valmis 1950ndate teisel poolel ning 1961 maikuus kaitses ta seda oma doktoriväitekirjana.
Psühhiaatriline Võim
1973-1974 aastal peetud loengusari, jätkab sealt, kus hullumeelsuse ajalugu lõpetas. Ta uuris prantsuse mõrvareid ja nende vaimset tervist. Jõudis järeldusele, et hullumeelsuse piir on seotud ajastuga. Samuti arutab ta teoses vanglate ja uute karistusmeetodite tekkimise üle.

Seksuaalsuse ajalugu

Selels teoses uurib ta, kuidas seksuaalsus muutus teaduse, meditsiooni, religiooni ja eetika üheks tähtsaimaks teemaks. Väidab, et keha ja seks on muutunud võimu üheks instrumendiks, mille abil valitseda ja domineerida. Algselt planeeris Foucault kuueosalist teost kuid, valmis sai vaid kolm.

Võimu olemus ja mehhanismid

Foucault ei paku „võimu” mõistele kindlat definitsiooni. Ta väidab, et „võimu” ei eksisteeri, on üksnes individuaalsed kontrolli- ja domineerimissuhted, kusjuures need on pihustatud, mitte homogeensed. Seetõttu “on tarvis maha lüüa kuninga pea” , viimane aeg on loobuda võimu klassikalisest juriidilisest teooriast, mida saadab analoogia võimu ja varade, võimu ja rikkuse vahel, aga ka marksistlikust kontseptsioonist tootmissuhetest ja klassikuuluvusest tuleneva võimu kohta. Foucault on öelnud, et võim liigub indiviidide kaudu, mitte ei rakendu nendele. Õieti loob võim indiviidid , kes seda siis edasi kannavad ja pidevalt taastoodavad. “Võim on kõikjal, mitte seepärast, et see hõlmab kõike, vaid et see tuleb kõikjalt.”.
Foucault käsitluses on “võimumoodustistes käivitunud mehhanismid hoopis midagi muud või igal juhul midagi rohkemat kui repressioon” selle mõiste tavatähenduses. Võim pole üksnes suverääni sätestatud ja otseselt temast lähtuv seadus, mis keelab, piirab ja karistab üleastumise eest, regulatiivses plaanis toimib võim läbi terve “aparaatide, institutsioonide, määruste ja seadusesätete” kogumi —see tähendab pigem ühiskonna sees eri tasemeil toimivaid paljusid domineerimis- kui kõigutamatult hierarhiseeritud suveräänsussuhteid. Võim on hoopis rohkem produktiivne võrgustik, mis läheb läbi terve sotsiaalse korpuse, kui negatiivne instants, mille funktsiooniks on ärakeelamine. Võim on kapillaarne, ta „ületab” riigipiirid, allutab märkamatult inimeste kehad, penetreerib nii aru, südametunnistuse kui genitaalid , allutab nad kodus, tööl ja puhkehetkel. Seal Foucault genealoogiline analüüs võimuilminguid jälgibki—“võimu kõige regionaalsemates, kõige lokaalsemates vormides ja institutsioonides”: vaimuhaiglates, vanglates , koolides ja magamistubades.
Võimutüüpi, mis vahetas 17.–18. Sajandil välja keskajalkuningavõimu ümber ja Rooma õiguse alusel tekkinud juriidilise süsteemi ning mis on olnud üks tööstuskapitalismi ja sellega seotud ühiskonnatüübi kehtestamise põhilisi instrumente,kuid kindlasti mitte selle otsene põhjustaja, nimetab Foucault distsiplinaarseks, aga ka biovõimuks. See vastandub kõigis aspektides eelnevaile võimuvormidele,mis seostusid maapinna ja selle saadustega, puudutasid hüvede ja rikkuste teisaldamist ja omastamist võimu poolt, lähtusid suverääni füüsilisest eksistentsist. Uus võimutüüp teostub pigem inimkehadel ja nende toimingutel—siit ka mõiste “biovõim”, millel on kaks aspekti või poolust: esiteks, esmakordselt ajaloos said süstemaatilise ja pideva poliitilise tähelepanu ning sekkumise objektiks pigem teaduslikud inimkonda kui liiki puudutavad juriidilised kategooriad, nagu populatsioon, viljakus jne.; teiseks pooluseks on inimkeha , millele ei läheneta kui bioloogilisele massile, vaid kui individuaalselt manipuleeritavale ja kontrollitavale objektile. Indiviidide paigutus organiseeritakse nii ruumis kui ajas ning nende tegevust juhitakse teatavate ühiskonnale üldkasulike käitumismudelite suunas: tehases kindlustatakse produktiivsus, koolis korralik käitumine, linnas piiratakse sihitult uitavate lindpriide hulka ja alandatakse epideemiliste haiguste levimise riske. Need võimu ja teadmiste tehnikad läbisid Foucault’ järgi kaheastmelise arengu. Esialgu loodi need ohtliku sotsiaalse elemendi piiramise või neutraliseerimise vahendina ning kultiveeriti isoleeritud institutsioonides (vanglad, haiglad , sõjaväelaagrid, koolid, tehased), seejärel aga arendati allutatute kasulikkuse ja produktiivsuse kasvatamise tehnikaiks, mida võib rakendada palju laiemas kontekstis.
Distsiplinaarse võimu edu põhineb paari lihtsa instrumendi rakendamisel: hierarhiline vaatlus ja normaliseeriv otsustus . Distsipliini praktiseerimine eeldab ilmtingimata järelevalvet, vaatluste aparaati, mis võimaldab jälgida salaja . Järelevalve peab toimima sarnaselt võimule, kus järelvalveaparaat kontrollib kõiki, kaasa arvatud neid, kes on teisest kõrval.
Foucault manab võimukirjeldustega esile pessimistliku kujutluse maailmast, kus võim valitseb kõike ja igaühte viimse veretilgani, kus järelevalvest ja normeerimisest pole pääsu ei rikkal ega vaesel, haigel ega tervel, kus lohutust pole mõtet otsida “tervest mõistusest”ega irratsionaalsetest ihadest, sest mõlemad on ühtmoodi konstrueeritud salakavalate võimumehhanismide poolt ning iga liigutus , mõte, käitumisakt taastoodavad etableerunud võrgustikke.

Võimu võrgust valla

Kuigi Foucault oli veendunud, et identiteet pole midagi, mis on kaasa sündinud, vaid miski, mis kujuneb inimese elu jooksul permanentses võimuvõitluses ja selle tulemusena, viitas ta juba enne oma (kuri)kuulsat pööret, mis tema antihumanistliku käsitluse austajatele tundus teinekord isegi ketserliku lahtiütlemisena varasematest seisukohtadest, “ aukudele ” võimusuhete tihedas koes, väljapääsudele kõikehõlmavatest dominatsioonivõrgusti kest. Sellele näib näiteks viitavat tema väide, et iga võimuaktiga kaasneb või annab võimaluse vastupanuks, avab võimalusele ja vabadusele ruumi igas kontekstis. Kuna võimusuhted on kapillaarsed ja dünaamilised, mitte tsentraliseeritud ja staatilised, muutumatud, siis pole nad ka “ainutähenduslikud; nad määratlevad lõputuid konfrontatsioonipunkte, ebastabiilsuse fookuseid, millest igaühel on oma konflikti- ja võitluste riskid ning risk vähemalt ajutiseks võimusuhete ümberpöördumiseks.” Teisal suleb aga Foucault selle “ augu ” kiiresti ise, nentides, et paindlik ja plastiline, salliv ja pluralistlik võimuvõrgustik neelab pikemata igasugused vastupanukatsed, muutes need osaks iseenesest ja rakendades omaenda tugevdamise teenistusse. Vastupanu võimule ei saa olla võimuväline, sest võim pole domineerimissüsteem, millel on sisemine ja välimine osa.
Foucault’ võimuteooria üheks keskseks teesiks on teadmiste ja võimu lahutamatu seos: võim toodab teadmisi ja teadmised omakorda fundamenteerivad establishmenti. Ka “teaduslikud” diskursused on üks võimuavaldusi. Selles vallas näeb Foucault kehtivatest suhetest kõrvalepõikamise võimalusena oma genealoogiaid, “antiteadusi”, nagu ta neid nimetab. Need ei hakka vastu mitte niivõrd teaduse sisule , meetoditele või mõistetele, vaid ennekõike just tsentraliseerivatele võimuavaldustele, mis “on seotud teadusliku diskursuse institutsiooni ja toimimisega meie ühiskonnas”. Ta ei vastandu faktide konkreetse paljususega teooria abstraktsele ühtsusele; see pole spekulatiivse diskvalifitseerimine. Genealoogilise projekti läbivaks jooneks pole mitte empirism ega ka positivism ; asi seisneb tegelikult lokaalsete, katkeliste, diskvalifitseeritud, mittelegitiimsete teadmiste suunamises ühtse teoreetilise instantsi vastu, mis püüab neid filtreerida, hierarhiseerida, korrastada mingi tõese eriteadmise nimel. Erinevalt teadusest, millele on omane teadmiste paigutamine võimuhierarhiasse, oleks genealoogia seega katse päästa valla ja vabastada ajaloolisi teadmisi, s.o. teha nad suuteliseks seisma ja võitlema ühtse, formaalse ja teadusliku teoreetilise diskursuse surve vastu. Eelnev puudutab eelkõige teadlast ja tema professionaalset sfääri.
Mis võimalused on aga teistel indiviididel ja kõigil, ka teadlastel, oma eraelulises sfääris? Seda enam, et Foucault meelest on turvaliselt avalikkuse ees, kõigi silme ja kontrolli all tehtav ratsionaalne ühiskonnakriitika üleüldse mõttetu, sest see eeldab ennekõike ikkagi allumist teatud keelepruugile, kõnekasutusele, üksnes taastoodab kehtivat maatriksit ning on lubatud üksnes lojaalsetele kodanikele , kes eraelus alluvad kehtivatele moraali- jms. normidele. Foucault pakub vastukaaluks välja “esteetilise eneseloome” taktika , toetudes hellenistliku ajastu eneseloometehnikatele ja lähtudes nietzschelikust nägemusest maailmast, mis “loob end nagu kunstiteost”.
Foucault kirjeldused distsiplinaarühiskonnast vaid kinnitavad Lääne marksistide juba 1960. aastatel esitatud väidet, et Nõukogude “sotsialistlik” ühiskond ei erine õigupoolest kuigivõrd oma raudse eesriide tagusest kapitalistlikust sõsarast. Juba tunduvalt viljakam on Foucault’ tees, et võim toodab inimesi ja teadmist ning vastupidi—teadmine ja inimesed toodavad omakorda võimu. Selle hüpoteesi rakendamine nõukogude aja uurimisele peaks välistama senised liigteravad opositsioonid keskvõimust ning seda toetavaist institutsioonidest lähtuva ametliku “reaalsuse” ja indiviidide argielu tegelikkuse vahel ning muutma analüüsi nüansseeritumaks, “pehmemaks” ja dünaamilisemaks. Niisamuti sobib idee voolavast identiteedist, ühtaegu nii kollaboratsionistlikku kui separatistlikku aspekti omavast minast hästi veelgi revideerima ja õõnestama paljuski 1970. aastate “noorte vihaste ”kunstnike ja arhitektide endi loodud juba lagunema kippuvat bipolaarset müüti neist kui nõukogude võimu radikaalsetest vastastest.

Lõputu peegeldamine

Foucault’i põhiteemaks on võim ja võimudiskursus. Diskursus on Foucault’ jaoks võimu teostamise vahend. Igas ühiskonnas on diskursuse tootmine võimuorganite poolt kontrollitud ja organiseeritud. Diskursiivne praktika sarnaneb grammatikaga keeles, mis võimaldab produtseerida teatavaid lausungeid ja mitte teisi. Nii on ka näiteks moraal kogum väärtusi ja reegleid, mille suruvad inimestele peale eri institutsioonid : perekond, kirik , haridussüsteem. „Me ei tea siiamaani, mis õieti on võim,” ütleb Foucault („Intellektuaalid ja võim”). „ Marx ja Freud ei suuda meid ilmselt piisavalt aidata, et õppida tundma seda salapärast nähtust, mis on ühtaegu nähtav ja nähtamatu, esil ja varjatud, kõikjale ulatuv, ja mida me nimetame võimuks.”
Kes teostab võimu ja kus see võim teostub? Võimu teostatakse kõikjal, kuid me ei saa konkreetselt öelda, kes on võimu „ peremees ”. Me ei tea, kellel on võim, kuid teame alati kindlalt, kellel seda pole. Iga võim areneb ümber konkreetse võimukolde, olgu selleks kas või paneelelamu valvur , rääkimata ametiühinguliidritest või ajalehtede peatoimetajatest. Seega tulebki uurida kõiki pisimaidki instantse, mille kaudu võim toimib ja laieneb: hierarhia , kontrolli, järelevalve, keeldude ja sunduste instantse.

Võimu definitsioon

Focault vaidleb arvukate punktide relatiivsusesse võimu. Pakub definitsioone, mis on otse seoses traditsionooniliste liberaalsete ja Marxistlike jõu teooriatega.

Võim ei ole asi vaid on suhe.

Võim ei ole lihtsalt pealesurumine, vaid see on ka produktiivne.

Võim ei ole lihtsalt valitsuse omand.

Võimu kohtab kõige sagedamini kõige väiksemates sotsiaalsetes suhetes. Võimu esineb iga sotsiaalse struktuuri tasandil.

Võimu rakendamine on strateegiline ja sõja- laadne .

Valitsev võim

Valitsev võim kaasab seadusele või juhifiguurile allumist. Focault argumenteerib , et „distsiplineeriv võim“ võttis järk-järgult üle „valitsevalt võimult“ 18-19. sajandil. Sellegipoolest, leidub praegugi jäänukeid valitsevast võimust, mis on vastuolus distsiplineeriva võimuga. Foucault teeb järelduse: mida anonüümsem on võim, seda konkreetsemalt ta valitseb,st. anonüümne võim kontrollib inimest individuaalsete klasside läbi, nt. laps, vanur, pensionär jne.

Kasutatud kirjandus:

http://fideelia.future.ee/kunst/filosoofiakunst.pdf
http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/Michel%20Foucault.ht m
http://www.epl.ee/news/kultuur/michel-foucault-kusib-kes-on-voimu-peremees.d?id=51296639
http://www.michel-foucault.com/concepts/index.html
7